Vägivald – iga kuritegu on haigus
Iga kuritegu on omamoodi haigus ja just nii tulebki sellesse suhtuda.
Mahatma Gandhi
Toivo Niiberg.
Vägivald tekitab vägivalda ja selle mahendamiseks ühiskonnas tervikuna saab võidelda ainult vägivallatult.
Kiire elutempo on viinud mitte ainult iibe vähenemiseni, vaid vanematel ei jätku enam aega ka neile vähestele lastele, kes neil on. Vanemate kasvatava-õpetava hoole on asendanud massimeedia ja nn elukool.
Kasvatus on lapse sihipärane mõjutamine ja suunamine ning see kujuneb vastavuses täiskasvanu enda elufilosoofia ja väärtushinnangutega. Vanemliku toetuse vähesus ja hülgav-külm kasvatusstiil on probleemse käitumise tekkel olulised mõjurid.
Tihti elavad lapsed ühest vanemast lahus ning lahutusega kaasnenud emotsioonid, pettumused ja ebatasakaal takistavad minapildi arengut. Majandusele orienteeritud maailmas on sotsiaalsed probleemid tagareas. Nendele mõeldakse vaid siis, kui välismaistest fondidest on oodata konkreetset summat raha või narkomaanist tänavalaps juhuslikult mõne poliitiku autot ründab, et oma stabiliseeriva heroiinidoosi jaoks autost midagi varastada.
„Kõva mees“ ja ema
Enam ei räägi me lihtlabastest koolipoiste kaklemistest, vägivald on arenenud sadismiks. Teleris näidati noori huligaane, kes olid endale silikooni rusikatesse süstinud, et oleks valutum teisi peksta. Teismelised suitsetajad kustutavad konisid oma kehapinnal – kellel on rohkem arme, see on kõvem mees.
Üks agressiivsuse kasvu kanal on kahtlemata massimeedia, samuti internet, mille tulemusena vägivalla vaatamine võib viia suuremale valmisolekule toimida agressiivselt ja tundlikkuse vähenemisele vägivalla all kannatavate ohvrite suhtes. Teisisõnu, me ei pruugi teiste agressiivsust enam agressiivsena nähagi.
Väikselapsele on väga tähtis kehaline kontakt emaga. Ema hellitusi ja kallistusi pole võimalik millegagi asendada. Füüsilist kontakti otsivad kõik kõrgemad imetajad. Laps elab väga valusalt üle nii füüsilise kontakti puudumist kui ka seda, et õdedele või vendadele saab osaks rohkem tähelepanu kui talle. Väikelaps on suur egoist, kes on uskumatult armukade.
Vägivaldsed inimesed on sageli ülitundlikud ning kipuvad dramatiseerima kõike endasse puutuvat.
Inimesed nagu muiste
Noorukite käitumisprobleeme põhjustavad mitmed tegurid: perekonnast tulenevad stressorid: vaesus, alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamine, vanemate kuritegevus jm; sotsiaalne korralagedus piirkonnas: puudub kontroll noorte tegevuse üle; elanike madal sotsiaalmajanduslik tase, meelelahutuse ja vaba aja veetmise võimaluste piiratus, asotsiaalsed või antisotsiaalsed kambad, piiratud töö- ja karjäärivõimalused. Kõigele lisaks tuleb mainida vägivalla liigset demonstreerimist massimeedias.
Vaimsed häired algavad keskmiselt 16. eluaastal. Vanemate madal sotsiaalne klass, linlik eluviis, domineeriv vägivald ja füüsilised karistused kujundavad ka noorsoo kuritegevust ja vägivaldset käitumist noortes täiskasvanutes.
Peres levinud vägivalla juuri tuleb otsida ühiskonnas domineerivatest soorollidest, mis määratlevad naiste ja meeste käitumisviise. Arvatakse, et agressiivsuse füüsiline väljaelamine kuulub traditsioonilise mehelikkuse juurde, samuti peetakse traditsiooniliseks naiselikkuseks vägivaldsuse andestamist abikaasale.
Geneetikadoktor Han Brunner Nijmegeni ülikoolist leidis 1994. aastal põhjuse, miks ühest ja samast perest pärit mehed kipuvad vägivallatsema – agressiivsus on päritud. Kõigil neil meestel oli X-kromosoomis defektne monoamiini öksüdaasi A-geen – ensüüm, mis reguleerib serotoniini noradrenaliini ja dopamiini taset organismis. Serotoniin mõjutab positiivselt meeleolu ja tekitab õnnetunnet. Kui organism toodab seda liiga vähe, võib inimene saata korda impulsiivseid vägivallaakte.
Osa teadlasi arvab, et lapsepõlves kogetud vägivalda ei unustata kunagi ja see kandub edasi põlvest põlve. Nüüd usutakse rohkem teooriatesse, mis seostavad käitumist inimese kromosoomistruktuuriga. Näiteks on paljudes uuringutes selgunud, et vanglates ja vaimuhaiglates on suhteliselt palju XYY-kromosoomimustriga mehi.
Teatavasti on mehe kromosoomide normaalne kombinatsioon XY. Patoloogiat XYY esineb suhtega 1 : 700 ja arvatakse, et selline kombinatsioon põhjustab tavalisest kõrgemat agressiivsust.
Kui noorukieas põhjustavad hälbed meessuguhormoonides üldiselt agressiivsust, siis vanglasse sattunud noorukitel süvenevad – nii kummaline kui see ka ei ole – naiselikud iseloomujooned. Ja vastupidi, naissuguhormoonide üleküllus suurendab julmust.
Tänapäeva kõrgtehnoloogia võimaldab näha aju biokeemilisi protsesse ehk muuta emotsioone nähtavaks. „Hea“ aju reageerib aktiivselt emotsionaalsetele mõistetele. Seevastu psühhopaadi aju reageerib emotsionaalsetele mõistetele passiivselt. Peale bioloogiliste faktorite on aga muidugi palju teisi tegureid, mille koosmõjust sünnib agressiooniakt.
Geeni- ja hormoonikokteil
Sigmund Freud leidis, et inimest saadab igavene kiusatus maandada oma agressiivsust ligimese peal. Sobivate tegurite kokku langedes võib agressioon avalduda spontaanselt, inimeses vallandub koletis, kellele on võõras lugupidamine oma liigikaaslaste vastu.
Emil Durkheimi teooria väidab, et kuritegevust ei saagi kaotada, see on alati olemas olnud ja anomaalia on ainult kuritegevuse liikide järsud tõusud. Mõned liigid taanduvad aeg-ajalt, kuritegevus ise mitte. Kui kaoksid röövimised, tugevneksid regulatsioonid nt ebaviisaka käitumise suhtes, mille tulemusena see kriminaliseeritaks ja kuriteod kanduksid üle moraali valdkonda. Ka Saint-Just väitis, et inimsüda liigub looduse juurest vägivalla ning vägivallalt moraali suunas.
Teatavasti mõjutavad hormoonid psüühikat, kuid psüühilised kõrvalekalded on paljuski samuti geneetilised. Näiteks mõrvaritel on avastatud difuusne ajukahjustus, mis on raskekujulise tüüfuse tagajärg. On leitud ka, et nende ajukelme on mitmes kohas kasvanud ajukapsli külge. USA meedik Langevin uuris 13 sarimõrvarit, sadisti ja juhutapjat kompuutertomograafi abil. 30 protsendil uurituist esines parempoolse temporaalsarve kõrvalekalle normist, seda aga ei täheldatud ühelgi juhutapjal.
Vägivallaakt pole midagi muud kui ülekaalukate sundmõtete ajel toime pandud katse lahendada oma sisekonflikte. Kuna agressioon või isegi mõrv ei anna tugeva sisemise rahutuse leevendamisel aga soovitud efekti, jätkab vägivallatseja ka tulevikus oma rünnakuid ning mõrvar võib toime panna uue veretöö.
Keskealised mehest ei kujune tapja üleöö. Seosed ja faktorid on peidus alateadvuses. On vaja veel detonaatorit, mis psüühika plahvatama paneks. Kõige rohkem mõjutab inimest lapsepõlv, kuigi ise ei pruugi ta aru saada, miks tal just sellised ihad ja tungid peale tulevad.
Ilmekaid näiteid võib tuua tuntud sarimõrvari Andrei Tšikatilo elukäigust: ta torkas oma ohvritel silmad välja, sest ei suutnud taluda nende pilku, suhtlemisraskused olnud tal juba ammu. Veel tegi ta seda põhjusel, et oli lühinägelik. Ta maksis sellega kätte neile, kes olid teda tema puude tõttu mõnitanud.
Me ei saa siiski mõelda, et kui kedagi on väiksena mõnitatud või piinatud, on ta täiskasvanuna kohe sarimõrvar.
Palermo psühhoterapeut Girolamo Lo Verso, kes uuris kümne aasta vältel gangsterite ja nende lähedaste haiguslugusid, kinnitab oma raamatus „Maffia psüühika“, et kurjategijate psüühika sarnaneb mõnd religiooni või ideoloogilist õpetust ilmeksimatuks pidavate fundamentalistide omaga. Neuroos, paanikahood, seksuaalelu häired, narkomaania, anoreksia ja ülesöömine on kõige sagedamini mafioososid ja nende pereliikmeid vaevavad psüühikahäired.
Maffiakultuur on mafioosode seas sügavalt juurdunud ning kujundab kõik nende emotsioonid. Arsti hinnangul ei vastuta mafiooso oma tegude eest, sest ei otsusta ise, vaid on osa millestki suuremast – maffiast. Nii nagu sõjalise või fundamentalistliku organisatsiooni liikmetele, on ka gangsterile hirmu- või süütunne võõras. Nad magavad rahulikult ka pärast seda, kui on inimese tapnud. Tee psühholoogide juurde leiavad pigem nende naised ja lapsed.
„Pätigeen“ kergendab karistust
Viimasel ajal on probleemiks kujunenud alles hiljuti avastatud „pätigeen“, mis peituvat igas tuhandendas inimeses, ja vägivallageen, mis on omane igale kolmandale mehepojale. Kui kurjamil on pätigeen, peaks talle määrama kergema karistuse, sest teda on sundinud loodus – selline oli Nuffieldi bioeetika nõukogu seisukoht Inglismaal. Niipea kui teaduse tõendid on küllaldased, et ühendada pätigeen veenvalt agressiivsuse ja vägivallaga, peaks selle võrdsustama teiste karistust pehmendavate teguritega – näiteks kurjategija sotsiaalne päritolu ja tema perekonna olemus. Nõukogusse kuuluvad teadlased, filosoofid, eetikud ja juristid leiavad samas, et antisotsiaalse käitumise geneetiline eeldus ei tohiks süüst vabastada, vaid peaks võimaldama määrata karistuse, mis oleks süüastmega võimalikult kooskõlas.
Näiteks võiks inimene teise ründamise eest saada vanglakaristuse asemel tingimisi vangistuse ja viha kontrollimise aitamiseks mõeldud teraapiat. Psühholoogid (teadlased) Oliver James ja Steven Pinker pidasid huvitava debati. Esimene oli arvamusel, et kasvukeskkonnal on inimese kujunemisele suurem mõju kui geenidel, närviteadlasest Pinker arvas vastupidi. Tema ja tema mõttekaaslased tõestavad oma seisukohti adopteeritud kaksikute näitel: lapsed kasvavad rohkem oma päris- kui kasuvanemate moodi.
Sellise tulemuse andis ka Londoni Kings College’i teadlaste Terri Moffitti ja Avshalom Caspi hiljutine uurimus, mis näitas, et geen, mida leidub umbes kolmandikul inimestest, põhjustab meeste vägivaldset käitumist, ent vaid juhul, kui nad on lapsepõlves kogenud julmust või jäänud armastuseta. See geen – doktor Moffitti kinnitusel kindlasti mitte mingi vägivallageen – kontrollib aju neuroülekandeid ja võib olla rohkem või vähem aktiivne. Viimasel juhul on üle kahe korra keskmisest tõenäolisem, et seda omav inimene võib vägivallatsema hakata. Kuid ikkagi vaid eelkirjeldatud juhul, tavalise lapsepõlvega inimestele ei mõju see kuidagi.
Huvitav oli teada saada, et nüüdsest leitakse suuremat seost pärilikkusaine vigadest ja kasvatus ei olegi alati see õhupall, mis päästab. Ei tea päris täpselt XYY võimaluse tekkemehhanismi, näib konstruktsioonina. Nii käiks see Eestis 1/700 suhtest siis 1000/7000000 mehe kohta. Ränk lugu. Lisaks veel isehakanud kurjategijad omast vabast tahtest, see tundub hirmuäratavana. Aga usun, et teate, mida kirjutate. Kord küsiti selle genotüübi kohta ja siis arvasin teadvat, et see ei ole võimalik. Agressiivsuse tõus on ühiskonnas küll täiesti nähtav. Naiste osas on ilmselt probleem kerkinud sellest, et vihutakse teha üpris rasket kehatreeningut kuni sõjaväega välja. Ja seal ilma agressii9vsuse tõusuta ilmselt ei saa. Jõudsin mõtteni, et kuritegevus käib kaasa inimkonnaga igavesti, kuidas aga saavutada rahulolu saarekesi, sellega ei ole seni toime tuldud.