ÕPL tellimine
KULTUUR
SEIKLUS
aasta õpetaja gala

Vägivaldne laps on kasvatuse vili

28. sept. 2018 Toivo Niiberg psühholoog-nõustaja ja koolitaja - 2 kommentaari

Toivo Niiberg.

Iga rahvas sünnitab ja kasvatab ise endale oma mõrtsukad. Vägivalla ärahoidmiseks tuleb esmalt lõpetada vägivald laste suhtes.

Väidetakse, et iga väikelapse näol püsib esmalt naeratus, aga aastatega see kaob ja käsi kisub üha enam rusikasse. Samas on agressiivne käitumine väikelapse arengu täiesti loomulik osa. Välja arenemata keelelised oskused, tugev soov iseseisvuda ja oskamatus oma impulsse kontrollida muudavad väikelapse kergesti vägivaldseks. Siiski ei tohi vägivallast mööda vaadata. Lapsele tuleb mõista anda, et vägivaldne käitumine on lubamatu, ja teda tuleb õpetada oma tundeid teisiti väljendama.

Vägivaldset last iseloomustab eelkõige pahatahtlikkus ja kapriisne käitumine. On kaks peamist eeldust, mis muudavad lapse vägivaldseks. Esiteks, kui laps on ise haiget saanud. Laps, kellele on laksu antud, keda on löödud, pekstud või vägivallaga ähvardatud, muutub suure tõenäosusega ka ise vägivaldseks. Ka väiksemate haiget saamiste kuhjumine võib põhjustada vägivalda. Kogetud ärevus, pettumused ja tõrjutuski võivad panna lapse lööma või hammustama.

Teine, varjatum, aga oluline vägivaldse käitumise põhjustajaid on, kui laps pole saanud oma haiget saamisega seotud emotsioone välja elada. Paljud arengupsühholoogid väidavad, et imikute pulka sidumine ja ema juurest eraldi palatisse eemaldamine eelmise sajandi alguses võiski tekitada kaks teineteisele järgnenud maailmasõda.

Lõpetage vägivald!

Statistika näitab, et perevägivalla ohvriks langeb Eestis üha rohkem inimesi. Näiteks 2013. aastal registreeriti kokku 2750 juhtumit, millest ligikaudu 500 olid suunatud laste vastu. Koolikiusamise ohvriks on statistika kohaselt langenud 22% lastest.

Lapsed, keda on kiusatud, kiusavad teisi lapsi kolm korda sagedamini võrreldes lastega, keda pole kiusatud. Koolikiusamise ohvriteks on rohkem tüdrukud ja kiusajateks pigem poisid. Need numbrid on tõenäoliselt üksnes jäämäe veepealne osa. Kui palju on tegelikult neid lapsi, kes on kannatanud juba päevi, kuid või aastaid, ilma et keegi nende olukorda märkaks ja appi läheks?

Või kui märgataksegi olukorda, siis kas Eestis ei ole levinud suhtumine: see on teise mure ja kuidas mina sinna sekkun? Küll asjaosalised olukorra ise ära klaarivad või ehk aitab keegi teine. Lastega vesteldes võib sageli kuulda, et abi pakkumist või oma tähelepanekute jagamist täiskasvanutega peetakse sekkumiseks või hoopis pealekaebamiseks.

Lapsi peab kaitsma ka TV-s, videofilmides-klippides ja arvutimängudes võimutseva vägivalla eest. Samuti peab lastel lubama nutta ja ennast välja elada nii, et nad jääksid ise ellu ja jätaksid ellu ka teised. Vastasel juhul koguvad nad endasse väljaelamata viha, vimma, frustratsiooni ja hirme.

Viha annab paberile kritseldada, viha võib maandada vanade ajalehtede tükkideks rebimisega, vana kampsuni harutamisega, poksikoti tagumisega, lumepalliga puutüve sihtimisega jne. Vägivaldse lapse omaette tuppa lukustamine või teistest mingiks ajaks isoleerimine pigem suurendab, kui vähendab vägivaldset käitumist.

Vägivaldne eeskuju

Väga tähtsad on ka peresuhted. Vägivaldne suhe mõjutab lapse arusaamu ja maailmapilti. Kõigepealt peab aru saama ja endale tunnistama, et ollakse vägivaldses suhtes. Paljude arvates on vägivald ainult füüsiline, kuid tegelikult on sama ohtlik ka vaimne vägivald. Kui laps näeb pealt, kuidas isa ema peale karjub, vannub või teda lööb, võib ta arvata, et see on normaalne.

Peale selle võib see lapsel tekitada probleeme koolis ja arusaamatusi sõpradega. Vägivald annab väga halba eeskuju. Lapsed jälgivad pidevalt oma vanemate käitumist ja võtavad sellest õppust. Koduvägivald võib kanduda laste arusaamadesse ja käitumismustritesse.

Lastele on omane samastuda võitja või tugevama poolega, mis tähendab, et nad ei taju adekvaatselt ohvri positsiooni. Vägivaldne keskkond paneb lapse vägivaldselt käituma. Kui laps näeb päevast päeva vägivalda, võib juhtuda, et ta hakkab seda kasutama kui normaalset enesekaitsemehhanismi. Näiteks, kui teda koolis narritakse, võib ta kasutada enda kaitseks vägivalda. Selline laps ei saa aru konflikti rahulikust ja kommunikatiivsest lahendusest.

Lapsed, kes sellises peres kasvavad, võivad puutuda kokku vaimsete probleemidega. Pidev vägivald mõjutab last ja tema stressitaset, see võib viia unehäirete ja muude vaimsete probleemideni. Kuna keskkond on ärev ja toksiline, võivad neid tabada ärevushäired ja paanikahood. Neil napib tähelepanu ja lähedust. Seda võidakse kompenseerida pahandustesse sattumise ja ekstreemse käitumisega. Laps vajab oma vanemate tuge ja tähelepanu ning kui ta seda ei saa, võib see tekitada frustratsiooni ja agressiivset käitumist.

Noor, kellele on lapsepõlves pidevalt korrutatud, et ta on mõttetu inimene, kes ei saa elus millegagi hakkama, hakkab lohutust otsima teiste saatusekaaslaste seltskonnast. Ta leevendab oma valu alkoholi või muude ainetega või sukeldub hoopis virtuaalmaailma.

Kui laps jääb oma murega üksi, on allakäiguspiraalist sageli juba väga keeruline välja pääseda. Seda tüüpi noorukit iseloomustab peamiselt düsfooria, mille peamine tunnus on emotsionaalne allasurutus, sisemine rahutus, inertsus, pahurus, negatiivsete emotsioonide domineerimine ja nendega kaasnevad emotsionaalsed pursked.

Negatiivne pahatahtlik meeleolu võib püsida päevi, just nagu koguks jõudu, et siis afektina välja purskuda. Afekt ei ole mitte ainult tugev, vaid ka kestev – mahajahtumine võib kaua aega võtta. Esile võivad tulla sadistlikud kalduvused, nagu loomade piinamine, väiksematele ja nõrgematele liigategemine, haigete ja abitute mõnitamine.

Masohhist-sadist

Eakaaslaste kambas käitub vägivaldne ehk epileptoidne tüüp diktaatorina. Grupis püüab ta kehtestada range korra ja rituaalid, mis on ainult temale kasulikud. Sümpaatiat tema vastu ei tunta, suhe tugineb üksnes hirmule tema ees. Range distsipliiniga kollektiivis (noortevangla) püüab ta olla juhtkonna meele järele, et saada mingeid privileege ja seoses sellega allutada teisi oma tahtele.

Tema huvid on seotud hasartmängude ja äritsemisega (narkoäri, autode ärandamine jne). Teda paelub võimalus kiiresti rikastuda. Spordis ahvatleb teda kehalise jõu arendamise võimalus, mis oskusliku treeneri käe all võib saavutada isegi positiivse tulemi.

Omaette alarühma kuulub masohhistlik-sadistlik tüüp, mis kujuneb välja noorukieas. See nooruk arvab, et tema edu või ebaedu põhjused peituvad ainult inimestes, kas endas või teistes, muud asjaolud ei tule kõne allagi. Püüdes ebaõnnestumiste põhjusi kõrvaldada, laseb see tüüp käiku agressiivsuse kas enda või teiste suhtes.

Agressiivsus enda suhtes on masohhism ja teiste suhtes sadism. Agressiivsus teiste suhtes võib võtta väga jõhkra vormi. Masohhist-sadist püüab saada inimeste üle täielikku võimu, ekspluateerida neid, panna inimesed kannatama ning tunda seejuures naudingut. Ta tunneb sageli oma ebatäiuslikkust, abitust ja tühisust. Seetõttu võib ta pingsalt tegeleda enesetäiendamise ja harimisega, andmata seejuures enesele armu. Alaväärsustunnet kompenseerib ta sellega, et püüab oma kätte saada juhtivaid ametikohti, s.o võimu, võimul olles aga terroriseerib teisi. Oma tegusid põhjendab ta õilsate eesmärkidega.

On mitmesuguseid olukordi ja inimesi, üks on aga kindel – ükski laps ei ole siia maailma sündinud halvana. Emotsionaalne ja füüsiline vägivald laste kallal sünnitab vägivalda lastes endis – varem või hiljem hakkavad nad kas end ümbritsevate inimeste käitumist jäljendama või otsivad abi internetist. Me ei tea ette, millise infoni lapsed jõuavad. Meie, täiskasvanud, peame laste muresid märkama ega tohi jätta neid üksi oma probleeme lahendama.

 


Vägivaldse lapse tuumtunnused:

  • ülekaalukas agressiivne käitumine,
  • ülim omanditunne,
  • ülim vitaalsus,
  • hüperegoism,
  • negatiivsete emotsioonide domineerimine,
  • sisemine rahutus.

 

Tema psüühika nõrgad küljed:

  • headuse kartus,
  • teiste omaealiste kiitmine, tunnustamine,
  • karistamine, jõu tunnetamine,
  • piirangute seadmine,
  • isolatsioon.

 

Kaasnevad tunnused:

  • kapriisne käitumine,
  • eaga suurenev sadism,
  • eaga suurenev vulgaarsus,
  • eaga suurenev usaldamatus,
  • väline korrastatus,
  • manipulatiivsus,
  • oma omandi ning territooriumi tingimusteta kaitse,
  • tahte ja tähelepanu koondumine jõulistele tegevustele,
  • negatiivsete emotsioonide püsivus,
  • huumorimeele puudumine,
  • süü- ja häbitunde puudumine,
  • empaatiatunde puudumine,
  • sotsiaalne kurtus,
  • hüperseksuaalsus,
  • masohhism,
  • sadism.

 

Mida teha?

  • Ära kaota enesevalitsust.
  • Lapse igasugune vägivaldne käitumine tuleb kohe peatada. Kui vaja, siis võib last kinni hoida, et ta ei saaks vigastada teisi ega ennast (mõnikord vanemad kardavad sel moel tegutseda, pidades seda lapse suhtes ahistavaks, aga see hirm on asjatu). Hooliv kinnihoidmine lõpetab lapse vägivaldse käitumise ja pakub lapsele lähedust ja armastust.
  • Vanem-hooldaja peab oskama öelda kindlalt ei, millest ei ole taganemist.
  • Vägivaldset last peab julgustama nutma.
  • Aita lapsel maha rahuneda ja vestle toimunu üle lihtsas ning arusaadavas keeles.
  • Last tuleb õpetada oma viha maandama.
  • Hea on füüsilist jõudu nõudev tegevus tubli treeneri-õpetaja käe all.
  • Arenda lapses empaatiatunnet.
  • Arenda süü- ja häbitunnet.
  • Ära mingil juhul süüdista iseennast!
  • Vanemana analüüsi oma elukorraldust ja peresuhteid.
  • Vajadusel pöördu spetsialisti poole.

2 kommentaari teemale “Vägivaldne laps on kasvatuse vili”

  1. MMX ütleb:

    Düstroofia asemel peaks ikka olema düsfooria.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!