aasta õpetaja gala
MUUSEUM

Vajame vähem faktiteadmisi ja enam maailmast arusaamist

14. sept. 2018 Sirje Pärismaa toimetaja - 8 kommentaari

Teadmistessegi võib vahel uppuda ja kui pole majakat või päästerõngast, võtab aega, et jalad põhja saada. Hea õpetaja võib olla nii üheks kui ka teiseks. Terje Tuisk, Kädi Kallau ja Krista Keedus said Andres Juure juhendamisel AHHAA pallimerest pärast fotosessiooni jälle õnnelikult välja. Fotod: Sirje Pärismaa

 

Kuidas arendada koolis teadusharidust, kui laste kontakt päriseluga jääb üha nõrgemaks? Kas õpilane peab ikka oskama une pealt arvutada auto pidurdusteekonna pikkust? Kuidas sea südant teaduse huvides ära kasutada? Neile ja teistele küsimustele otsisid Õpetajate Lehe vestlusringis vastuseid teaduskeskuse AHHAA juhatuse liige Andres Juur, Eesti teadusagentuuri teaduse populariseerimise osakonna juhataja Terje Tuisk, Energia Avastuskeskuse juhataja Krista Keedus ja TTÜ Mektory tehnoloogiakooli projektijuht Kädi Kallau.

 

Kuidas meie koolides lood teadusharidusega teie vaatepunktist on?

Terje Tuisk: Arvan, et üldsegi mitte halvasti, õppekavad lubavad õpetajal teha päris palju ja tohib kasutada ka ebatraditsioonilisi meetodeid. Teisalt on lihtsam õpetada õpikust kui kasutada uudseid meetodeid ja õppeaineid integreerida. Aga maailm on integreeritud, me ei näe eriti kusagil puhast füüsikat või keemiat, ikka on valdkonnad koos. Õppeaineid integreerivaid teadmisi on keerukam anda, õpetajail pole selleks sageli ettevalmistust ega piisavalt õppematerjali, ja ka omavahelist koostööd võiks rohkem olla.

Andres Juur: “Füüsikat ja keemiat võiks õpetada kui jutustavaid aineid andmaks aimu sellest, kus on teaduse piirid.”

Andres Juur: Ülikooli füüsikaosakonna inimesed ütlevad, et probleem pole mitte selles, et füüsikat õpetatakse väheteaduslikul meetodil, pigem selles, et seda üritatakse õpetada kui teadust. Isegi humanitaarklassile. See muudab aine vastikuks ka nendele, kes tahaksid saada aimu, kas äiksetorm on üks imedest või tavaline loodusnähtus.

Füüsikat ja keemiat võiks õpetada hoopis kui jutustavaid aineid andmaks aimu sellest, kus on teaduse piirid.

Häda ongi selles, et Nõukogude Liidu „viljastavates“ tingimustes koolitati üheksandast klassist alates insenere ja teadlasi, kes oskaksid välja arvutada raketi lennu trajektoori. Kahjuks sama õpetamismeetodiga jätkatakse. Füüsika ja keemia õppekavadest on välja kukkunud mõned põhimõttelised teemad, aga arvutuse alged on jäänud. Praegu õpetame arvutama auto pidurdusteekonna pikkust, kuigi tegemist on piiratud mudeliga ja sellega päris auto teekonda ei ennusta. Kooliarvutuste järgi pole vahet, kas tegu on rekka või vormeliga.

Võib-olla tuleks õppekavas panna rõhku teadmistele, mitte teaduse tegemisele. Minu vaatevinklist võiksid muidugi kõik olla insenerid, aga ma tahan õhtul teatrisse ka minna!

Terje Tuisk: Jutustavas vormis õpetatakse loodusteadusi juba algklassides. Sellega ma päris nõus pole, et kui oled humanitaar, ei peagi sa rohkem teada saama ega õpetus edasi arenema. Oluline märksõna on ikkagi integreeritus.

Krista Keedus: Meil on vaja palju insenere. Paljudest, kes põhikoolis arvavad, et neist ei saa insenere, võiksid saada, kui neid poleks ära hirmutatud. Tundub, et põhikooli kolmandas astmes on pööre: eeldatakse, et loodusnähtustest ei pea enam rääkima kui igapäevaelu osast, minnakse üle pigem matemaatilisele kirjeldamisele. Lõimitust, seost igapäevaga ja ka värskete teadusavastustega võiks olla rohkem. See eeldab õpetajalt, aga ka õpikukoostajailt muidugi senisest veelgi enam, et informatsiooni vajadusel muudetaks ja täiendataks. Õnneks on järjest rohkem seda teed mindud.

Kädi Kallau: Mulle on kõrva jäänud, et õppekava on mahukas alates põhikooli teisest astmest, õpetajad peavad sealt valima. Kui nad lähevad liiga loominguliseks ja hakkavad iga teema puhul eksperimente tegema, jääb ajast puudu.

Meil oli kooliajal kunstiõpetaja, kes ei mäletanud oma eelmise tunni juttu. Rääkis mitu tundi Tutanhamoni hauakambrist. See ajas meid naerma, aga praegu mäletangi Tutanhamoni hauakambrist midagi tänu sellele. Nämmutamine ühe teema kallal oleks hea, et kõige olulisem saaks selgeks. Aga siis peaks olema vähem olulisi teemasid, millesse süveneda.

Terje Tuisk: “Lapsed veedavad suure osa ajast õpetajaga. Meil on palju tublisid õpetajaid, kes teevad palju, käivad klassiga igal pool. Kuid selles mosaiigis peab õpetaja abiga tulema lapse jaoks selgus.”

Terje Tuisk: Teadushariduse eesmärk polegi õpetada une pealt arvutama auto pidurdusteekonna pikkust, vaid see, et lapsed saaksid aru, kuidas maailm toimib ja millised on nende valikud elus, kui nad neid asju õpivad. Faktiteadmist ei peaks nii palju olema, küll aga arusaamist maailmast.

Andres Juur: Saame seda, mida mõõdame. Riik mõõdab riigieksamite ja tasemetöödega seda, kuidas arvutada, kas sümbolid on selged või millised on faktiteadmised, mitte seda, et laps oskaks selgitada, mis on vikerkaar, kust tulevad valgus ja värvid. Arusaamu kontrollivaid teste meil peaaegu pole.

 

Mida teha, et olukorda parandada?

Krista Keedus: Teaduses on tähtis küsimus, kuidas teadmisi hangitakse. Paljudes koolides lapsed õpivadki koos rühmades ja uurivad mingit teemat või nähtust. See õpetab avastama ja seostama. Sellist lähenemist võiks rohkem olla.

Terje Tuisk: Kõik lapsed teevad kaks korda kooliaja jooksul uurimistöö, 2011. aastast on see kohustuslik. Kuid üha enam tehakse praktilisi töid: ehitatakse taburet või kirjutatakse retseptiraamat. Algsest ideest – et lapsed õpiks teaduslikku meetodit ja seda, kuidas uus teadmine samm-sammult tekib – on paljud praegu kaugel. On ka arusaadav, et kuna tööde juhendamine on õpetajale lisatöö, on neil lihtsam ja vähem aega nõudev juhendada midagi muud kui tõsiselt teaduslikku tööd.

Andres Juur: Teaduslikke meetodeid on palju, aga neist puudub hea ülevaatlik materjal. Õpetaja ongi nukras seisus, kui oskab anda edasi võib-olla ainult ühte-kahte meetodit, mille ülikoolis omandas, kuid õpilane tahaks teha midagi muud.

Terje Tuisk: Kes on õppinud varem õpetajaks, neid ei õpetatudki. Praegu õpetatakse rohkem, asi paraneb. Aga kardan, et loovtööde tegemine väsib koolis enne ära, kui sinna jõuab piisav hulk õpetajaid, keda on õpetatud teaduslikke meetodeid edasi andma. Ei korraldata ka kuigi palju täiendkoolitusi. Uurimistööde juhendamine pole kõige akuutsem asi, milles õpetajad koolitusi vajavad. HEV-lastega hakkamasaamine on palju päevakajalisem. Lisaks meetodi valdamisele peab juhendamisel oskama palju muud. Iga kool ongi ise lahendusi leidnud.

Üle-eestilisele konkursile laekubki vaid 160–180 uurimistööd, kuigi uurimis- ja loovtöid tegevaid õpilasi on sadu kordi rohkem.

Krista Keedus: Paljud ei julge esitada, sest arvavad, et nad pole teadlased.

Terje Tuisk: Hakkasimegi seepärast korraldama õpilaste teadusfestivali, kuhu valitakse konkursilt kuni sada parimat tööd. Kõik saavad vaatama tulla ja lastega rääkida. Julgustame kõiki tulema, et näha: ei ole ainult raketiteadus, tehakse ka tavalisi väga häid töid, mida on juhendanud tavalised õpetajad.

Kädi Kallau: “Teaduse populariseerimine võrdubki praegu kahjuks rohkem reaalainetega. Vähem populariseeritakse pehmeid teadusi.”

Kädi Kallau: Mektorys on meil jäänud mulje, et õpetajad käivad lastega paljudes kohtades. See on hea, et saadakse infot mitmesuguste valdkondade kohta. Aga tundub, et on tekkinud inforohkus. Süvenemine ühte valdkonda või probleemi on suur väljakutse nii haridustöötajaile kui ka vanematele. Elame paraku ühiskonnas, kus tuleb iga päev kokku puutuda sadade teemadega.

Andres Juur: Võib-olla polegi viga koolis, vaid muutunud on hoopis ühiskond. Kui olin ise koolipoiss, said paljud asjad loogilise selgituse tänu sellele, et igapäevaelu tõi koolis igavad ja teoreetilised loodusainete teemad päevakorda. Läksid maale – enne sõitu remontisid autot, pärast olid tunnistajaks näiteks vasika sünnile.

Koolis uduseks jäänud asjad said kokku päriseluga. Päriselu on läinud mugavaks ja kontakt loodusainetega nõrgemaks. Ühiskonnas on toimunud kiire muutus. AHHAA pakub ühe lahendusena võimalust teha midagi oma kätega. Näiteks valmistada ise taskulampe ja panna kokku elektriskeeme. Selle eesmärk on välistada olukord, kus oled 32 ja avastad, et ei oska lampi ühendada või arvutada tapeediliimi kogust. Karm päev, sest kohtud esimest korda matemaatikaga päriselus!

AHHAA üritabki pakkuda käed-külge-tegevusi. Püüame õpetajaidki tugimaterjalidega aidata, et nad saaksid neid tegevusi tunnis või huviringis teha.

Kädi Kallau: Teaduse populariseerimine võrdsustub praegu kahjuks rohkem reaalainetega ja vähem populariseeritakse pehmeid teadusi. Ka psühholoogiat võiks koolides teaduspõhiselt arendada.

Terje Tuisk: Lapsi huvitavad teatud eas sotsiaalsed probleemid, aga õpetajad ei valda nende uurimise meetodeid. Sotsiaalteaduslikke meetodeid on veel keerulisem kasutada kui loodusteaduslikke. Nii tehaksegi küsitlusi klassikaaslaste hulgas: milline šokolaad kõige rohkem meeldib vms.

Andres Juur: Üleskutse kirjandusõpetajaile: ehk peaks teise pilguga üle vaatama kohustusliku kirjanduse. Loeme koolis raamatut Pariisi kellamehest ja saame teada, mismoodi oli elu Prantsusmaal. 50 aastat tagasi ehk oligi see ainus võimalus teada saada, aga tänapäeval saame kohale minna. Ehk peaks kirjandustunnis andma kätte raamatuid, kust saab teada, mida teha, kui laps ei kuula sõna või tervis on läinud käest?

Kui noor ei huvitu psühholoogiast, jõuab ta eneseabiraamatuteni alles siis, kui elukaaslane kolib välja või lapsed tulevad. See on liiga hilja.

Terje Tuisk: Arvan, et koolis ongi praegu selleks juba palju võimalusi.

Krista Keedus: “Õpilased võiksid olla rohkem ise õpetaja rollis. Lähevad AHHAA-sse, lahkavad sea südant ja pärast õpetavad paralleelklassile südame ehitust. Et inforohkuses õigete küsimuste esitamise oskus ära ei kaoks.”

Krista Keedus: Õpilased võiksid olla rohkem ise õpetaja rollis. Tulevad AHHAA-sse, lahkavad sea südant ja pärast õpetavad paralleelklassile südame ehitust. Et inforohkuses õigete küsimuste esitamise oskus ära ei kaoks. Ka eneseabiõpikute puhul tuleks teada, milliseid loed. Kas neid, mille „koostasid“ inglid või on autoriks psühholoog. Õpetajal on suur roll suunata õpilasi nende kanalite juurde, kust saab teaduspõhised vastused.

Terje Tuisk: Huvikeskused, muuseumid ja teised asutused üritavad õpetada noori väljaspool kooli ja neile võimalusi luua. Kuid õpetaja rollist seejuures ei saa me üle ega ümber. Lapsed veedavad suure osa ajast õpetajaga. Meil on palju tublisid õpetajaid, kes teevad palju, käivad klassiga igal pool. Kuid selles mosaiigis peab õpetaja abiga tulema lapse jaoks selgus. Meie koolist väljastpool saame neid selles ehk toetada.

Kädi Kallau: Järeltegevus käikudele on oluline – et kokkuvõtet tehes paneb laps nähtu raami ja talletab enda jaoks kogemuse.

Andres Juur: Õpetajatel on keskne roll öelda, milline on kristallipsühholoogia ja milline päris psühholoogia. Ehk peaks hakkama panema sarnaselt e-vaba toiduainega raamatutele-õpikutele templeid „jamavaba raamat“? Kui juba teadlased Facebookis diskuteerivad, et saada aru, mis on alternatiivne fakt või mis on päris teadusuudis, kuidas siis eeldada õpetajalt oskust teha vahet?

Terje Tuisk: Õpetaja peab meetodi, kuidas vahet teha, enda jaoks ise avastama.

Oleme koos HTM-i ja teaduste akadeemiaga juba aastaid välja andnud riikliku teaduse populariseerija märki. See võiks olla üks garantii autorile või kirjastusele, et tegemist on umbluu­vaba asjaga.

 

Ehk võiks tunnustada teadushariduses tublisid koole näiteks Mektory, AHHAA või energiakeskuse märgisega?

Andres Juur: Olen suitsuvabas klassis olnud, ainult pooled suitsetasid! Märk üksi ei garanteeri midagi.

Krista Keedus: Õpetaja on keskne isik. Kui kedagi tunnustada, siis peaks märgi saama just õpetaja.

Andres Juur: Oleme sedasama mõelnud. Meil käib pilootprojekt „Ahhaalik kool“ koos Tartu Forseliuse kooliga. Projektis tehakse koolis käed-külge-tegevusi. Alternatiivsete meetoditega õpilaste tase tihti kukub: see on tabu, millest teaduse populariseerijad ei taha eriti rääkida. Kuidas hoida tasakaalu nii, et lastel tekiks suurem huvi ja samas tase ei langeks?

Oleme paar aastat seda koos kooliga katsetanud ja üritanud leida võimalust, kuidas selle olukorraga toime tulevat õpetajat või kooli nimetada. Kui koolile anda nimi, ripub see kooli küljes. Olemegi leidnud, et tunnustada tuleb õpetajaid. Miks me ei anna õpetajale mingit staatust? See käiks temaga kaasas ega oleks institutsiooni oma?

Terje Tuisk: See on vajalik! Kuulsin äsja ühest väga edumeelsest koolist, kuhu tuli uus juht ja ütles, et me ei tee enam midagi sarnast nagu varem, oleme tavaline piirkonnakool ja vaadake, et õppekava oleks õpetatud.

Andres Juur: Meie õpetajad on väga tublid. Võtan nende ees mütsi maha. Olen kokku puutunud õpetajatega, kellel on kuldaväärt materjale, mida võiks jagada ja millest on teistel puudus. Andke märku! Võib-olla oleme meie need, kes aitavad sahtlisse kogunenud märkmetest tervele Eestile kasulikke õppematerjale tekitada.

Krista Keedus: Ka meie õpilased on väga arukad. Loodan, et jõuate nii meie juurde teaduskeskustesse kui ka koolis käia ja teha toredaid asju, käed küljes. Ärge laske end sellest hirmutada, et teadus kõlab mõnikord kaugelt ja õõnsalt. Ilusat uut kooliaastat kõigile!

 


Laske lahti traditsioonilisest õppest!

 

Õpetajate Lehe küsimustele vastasid Konguta kooli õpetaja Astrid Külaots ja juhataja Liina Tamm.

 

Kuidas saab väike maakool olla tubli tegija teadushariduses?

Eelkõige peab olema tahe teadusharidusega tegeleda. Lapsed on alati uudishimulikud ja võtavad tundmatu ja uudse põnevuse ning rõõmuga vastu. Kui lähtume lapsest ja soovime teda arendada, ongi vajalik alus olemas.

Teadusharidusega ei tohi survestada, seepärast ei peagi olema iga kord kogu koolipere kaasatud, piisab, kui on mõni eestvedaja ja tõeline entusiast – nemad panevad lumepalli veerema! Väga oluline on koostöö lastevanematega, nemadki võivad osutuda võtmeks teadusharidusmaailma sisenemisel.

Mida ja keda on vaja teadusharidusega tegelemiseks?

Keda on vaja? Vaja on teadushuvilisi ja teotahtelisi õpetajaid või ringijuhte ning toetavat juhtkonda. Juhtkond saab kindlustada õpetajaid vahenditega, et oleks võimalus tegutseda teaduse vallas koolimajas ja käia ka õppekäikudel.

Mida on vaja? Kindlasti on vaja vahendeid, millega teha teadust koolis, või raha, mis võimaldab käia koolist väljas. Külastada muuseume, teaduskeskusi. Vaja on projektikirjutamise oskust, et raha saada.

Üht-teist annab ära teha ka rahata. „Tagasi kooli!“ projekti kaudu saab kooli kutsuda põnevaid esinejaid, võimalus on kasutada lastevanemaid, vanavanemaid, tutvusi.

Mis on takistuseks ja kuidas seda ületada?

Algkoolis võib takistuseks olla vahendite puudus. Suuremas koolis saab kasutada keemia- ja füüsikaklasse, kaasata loodusainete õpetajaid, ka vanemaid õpilasi.

Takistuseks võib saada ka ajapuudus – tihti on nii lastel kui ka õpetajatel koolis palju eriilmelisi toimetusi. 1.–3. klassini on võimalus rakendada üldõpetust ja siduda teadust igasse päeva. Vanemates klassides, kus õpe on ainepõhisem, saab lähtuda igast õppeainest eraldi, kuid leiab ka lõimimisvõimalusi.

Soovitused teistele koolidele.

Laske lahti traditsioonilisest õppest! Muutunud õpikäsitus lubab meil õppida ja õpetada igal pool. Olgugi et käisime õppekäigul astronoomia teemadel, me ka lugesime ja arvutasime, tehtud said nii eesti keele kui ka matemaatikaülesanded.

Kaasake lapsevanemaid, teadlasi, ettevõtteid, üliõpilasi, et nemad tutvustaksid õpilastele oma töid ja tegemisi.

Leidke koolis üles eestvedajad, teemast ja tegevustest huvitunud õpetajad! Olge ise innustunud, motiveerige vähem innustunuid ja tehke omavahel koostööd! Looge klassis, koolis õhinapõhine õpikeskkond ja nautige koos õppimist!


8 kommentaari teemale “Vajame vähem faktiteadmisi ja enam maailmast arusaamist”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Kui kasutame loosungeid (resp pealkirju) –
    Vähem faktiteadmisi! või Laske lahti traditsioonilisest õppest! – siis vihjab see lapse arengupsühholoogia ja kognitiivse psühholoogia mittetundmisele… Üldse on OHTLIK ühes artiklis arutleda pea KOGU ülikeerulise õpetamisprotsessi üle (pealegi seoses TEADUSEGA) – läheme lihtsalt rappa (ja tulemuseks on eklektika – segapuder)!

    Soovitan kõigil asjahuvilistel SISSEJUHATUSEKS kuulata-(vaadata) minu loengut TÜ noortel matemaatikutele 2017.a. sügisest (küll kohmaka pealkirjaga) – DIDAKTIKAS VAJALIKUST TEADUSKIRJANDUSEST – just nii guugeldada. Sealt võiks juba nö teaduspõhiselt tasapisi edasi liikuda…

    P.S. 21.sajandi koolis ei tee me TEADUSE toeta enam midagi arukat!

  2. Valdar Parve ütleb:

    Üleskutse õpetada koolis “holistiliselt”, hüljates teadusainete piire, on kahetsusväärne mood, mis ei möödu. Kui panete tähele, siis mitte keegi ei esita vähegi teistsugust vaadet. Parim tõend, et mood! Selle juured on kaugel ja sügaval, leiame neid Lev Tolstoilt ja Wittgensteinilt.
    Kahtlemata on võimalik hästi õppida ja saada targaks ning teguvõimsaks nii, et õpitav aine on struktureeritud teisiti kui nende ajal, kes praegu pensioneerumas.
    Leidsin Sarrazini “Saksamaa käib maha” eraosast autori kirjelduse, kuidas tema poisikesena teadmisi omandas. Palun mõned kaalukad vastuväited, et sedaviisi ei saa tänapäeval enam maailmast adekvaatselt aru saavaks ja seal läbi löövaks inseneriks, majandustegelaseks, poliitikuks, loodusteadlaseks, sotsiaalteadlaseks!
    Täpselt niisama väärtuslik kui on õppimine uudse moe järgi, teadusteadmisi teadusalaüleselt integreerides, on ka õige õppida nii, nagu sada aastat on arstiks õpitud, et esiteks tuleb faktid pähe lüüa, kes sellega toime ei tule, sel sel erialal asja ei ole. Pärast aastaid säärast tööd alles tekib küllaldane baas, mille pealt uuendused ära tunda ja sisse viia.
    On vaja ka sellist kooli, kus õppurid tunnevad end eliidina – “meie suudame lüüa teistest kiiremini pähe varasemalt oma väärtust tõestanud teadmiste varamu, mitte ei pea nutitelefonist vastuseid korjama, mille tõesuse taseme suhtes mei tagatist ei ole!” Kooli, kus võimekad õpivad nendega kongeniaalsete õpetajate juhendamisel, nii et õpetajad vajaduse korral viivad neid eriala piiridest üle, enamjuhul aga suudavad õppurid seda ise.
    Eelesitatud jututuba lähtub eeldusest, et kool on loomuldasa suhtlemise koht, mis peab ääri-veeri meelitama õppuri ka teadustest huvituma.
    Kohe pärast minu soovitatud tüüpi kooli sisse viimist avastate, kui metsik tung sesse kooli tekib. Tagasivaatamatult (asiaatliku visadusega) tudeerida tahtjaid on tegelikult palju.
    Kahtlustan, et osa juttu integreeritud õpetamisest on sellest, et õpetajad on napi teadustagapõhjaga mitme ala meistrid – kuni teatava piirini. Sest õpetajaõpetuse kontseptsioon on parasjagu selline nagu on.

  3. Valdar Parve ütleb:

    Viga eelnevas: “Pakun” asemel, peab olema “Pakkuge”.

  4. Meri Heinsalu ütleb:

    Absoluutselt ei ole nõus, et faktiteadmine pole nii oluline. Seoste loomine, mõtlemine, laiema pildi nägemine saab toimuda vaid siis, kui ajju on salvestunud tohutu hulk fakte. Suured teadlased on “suured” just seetõttu, et nad teavad peast väga palju fakte väga erinevatest valdkondadest.
    Ei ole tõsi, et fakte saab vajadusel alati internetist vaadata. Nii mõnigi kord sõltub sõna otses mõttes ellujäämine just pähe õpitud infost. Isegi kui internet on kättesaadav, on vajaliku fakti leidmiseks vaja teada peast palju teisi fakte, osata käänata-pöörata, mitmust ja ainsust moodustada, teada sünonüüme.

    • Peep Leppik ütleb:

      Rõõmustab, et kõik ei ole veel Eestis pimedusega löödud – aituma kommenteerijad!
      Just FAKTITEADMISED aitavadki lapsel (inimesel) maailmast aru saada – nad käivitavad ka MÕTLEMISE (teadus!). Olles üle 25 aasta sel elementaarsel (!) teemal kirjutanud, aga nähes sellest pidevalt kaugenemist, võib julgelt väita – meie tänase DIDAKTIKA (õpetamisteooria) taga on lihtsalt RUMALAD inimesed (tänase maailma üldine suundumus!)…

      Ca viiendikul inimestest on sünnipäraselt üsna hea MÄLU, kel pole raskusi faktiteadmiste omandamisega. Õpetamise suur probleem on – kuidas keskmise ja halvema mäluga LAPSED fakte omandaksid… Hurraa! – just kognitiivse psühholoogia uuringud 1957-1985 lahendasid LÕPLIKULT (hm!)selle probleemi! Kahjuks ei tea meie tänased õpetajad sellest mitte sittagi (nii ütles minu vanaema ühe teise asja kohta!). Küsigem – kes on meie õpetajate koolitajad?

  5. Maie Tuulik ütleb:

    Kirjutasin juba 1997.aastal ajakirjas Eesti Naine ( Millises koolis laps käib),et õppeprotsessi uuendamise tuhinas peaksime andma võimaluse ka nendele lastele ja lapsevanematele, kes tahavad õppida nn.õppimiskallakuga ehk traditsioonilises koolis. Tookord rahastati ja õhutati omanäolisi koole.Tänaseks on see sebimine asendunud uue õpikäsitluse ülistamisega.
    Olen Valdar Parvega sama meelt. Maksumaksjast lapsevanema suhtes ei ole aus, et tal pole valikuvõimalust.Kordan sedasama, millest kirjutasin
    20 aastat tagasi- uuenemistuhinas muutuvate koolide kõrvalt ei tohiks kaduda traditsioonilistele ( klassikalistele) arusaamadele tuginevad koolid.

  6. Anton ütleb:

    “Teaduslikke meetodeid on palju, aga neist puudub hea ülevaatlik materjal. Õpetaja ongi nukras seisus, kui oskab anda edasi võib-olla ainult ühte-kahte meetodit, mille ülikoolis omandas, kuid õpilane tahaks teha midagi muud.”

    Ma oleks tänulik, kui tsitaadi autor räägib sellest midagi täpsemalt… 🙂

  7. uss ütleb:

    Ilma teadmisteta ei ole midagi seostada. Kui ei ole mälu, ei ole ka õppimist. Lisaks: kool kipub taandarenema kõurikute hoiukohaks. Õpe ei ole alati enam üldse kõige olulisem asi, kui kaasav õpe on sealmaal, et kaasatud võtavad vaimsuse üle. See üks ja ainus õpetaja, kes peab kõiki kaasama ja kõike lõimima, väsib ühel hetkel ära.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!