Archimedes

Kas õpetada või meeldida?

5. okt. 2018 Rasmus Kits õpetaja - 11 kommentaari

Rasmus Kits.

Eelmisel nädalal avalikkuseni jõudnud eKoolis toimunud muudatustest võib suurimaks nimetada vast seda, et nüüdsest on võimalik ka õpilastel anda hinnanguid õpetaja tööle. Selline uudne lähenemine tekitab kindlasti vastakaid arvamusi, õlakehitusi, emotsionaalseid reageeringuid ja küsimusi.

Et olukorda laiemalt vaadelda, tuleb eelkõige mõelda, miks üleüldse kasutatakse hinnanguid, tagasisidet, kogutakse andmeid, tehakse rahuloluküsitlusi. Sellega nõustuvad vast kõik, et üldjuhul on eesmärk mingisugust olukorda või asjaolu hinnata ning seda tulemuste ja analüüsi abil paremaks muuta. Ehk siis alati tuleb mõelda, mida ja kuidas küsida ning missuguseid järeldusi saab vastuste põhjal teha. Oluline pole mitte ainult tulemuse kvantiteet, vaid ka sisu kvaliteet.

Õpetaja laiki ei saa

Õpetaja roll on tänapäeva tarbimisfilosoofial põhinevas ühiskonnas üsna keeruline. Väärtushinnangute ja arvamuste paljususes peab õpetaja säilitama väärika ja ühiskondlikult aktsepteeritava hoiaku, teisalt aga tegema väga hea pedagoogilise soorituse. Ka digitehnoloogial on tänapäeva hariduses suur roll.

Seega kannab õpetaja lisaks kõigele muule endiselt suurt moraalset vastutust. Olen veendunud, et enamik õpetajaid nõustub minuga: selle tegevuse üks olulisi osasid on õppetöö tagasisidestamine ja õpilasele hinnangute andmine. Mitte ainult seepärast, et selgitada välja ning mõõta, mida õpilane õppinud ja saavutanud on, vaid ka, et õpilane saaks ise aru, kas õpitegevused on olnud sellised, nagu õpilane eeldab, või tuleb teha veel tööd.

Õppimine nõuabki pingutust. Kui tekitatakse võimalus, et õpilasel on võimalik anda õppesisu või õpitegevuse kohta tagasisidet, siis ilmselgelt ei ole õpilane rahul sellega, et ta peab pingutama ja vaeva nägema – see on raske ja ebameeldiv. Seega õpetaja laiki ei saa.

Kuidas on siis tekkinud olukord, et eKooli arendusmeeskond selle olukorra vastupidiseks tahab keerata? Ehk siis õpilane hakkab andma õpetajale tagasisidet selle kohta, kuidas too on õpetamisega hakkama saanud. Ja küsimus ei ole mitte hakkamasaamises, vaid selles, kas õpilasele õpetaja töö meeldib või mitte. Kas selline tarbijakäitumise filosoofiast tulenev tegevus õpetaja ja õpilase jaoks ikka sobib? Kas rollivahetus hindamisel on mõistlik, toetab õpetaja tööd ning motiveerib õpilast paremini õppima?

Ka õpetaja vajab tunnustust

Oleme kõik nõus, et õpetaja vajab tunnustust. Kuidas teda tunnustada, on juba iseküsimus. Minu jaoks on suurim tunnustus see, kui õpilane tuleb varajasel hommikutunnil vähesest uneajast uimasena minu tundi ja väljub tunni lõpus klassist rõõmsameelsena, pingutanud väsimusest hoolimata püüdlikult: teinud ülesandeid, kuulanud õpetaja selgitusi, suhelnud klassikaaslastega.

Kas tõesti pean hakkama õpilastele meeldimist välja teenima selleks, et olla hea õpetaja? Võib tekkida olukord, kus meeldimise nimel hakkab õpetaja õppetegevust korraldama selliselt, et laike koguneks võimalikult palju. Ma ei tee õpetajana tööd selle nimel, et õpilastele meeldida, ma ei vaja sellist tunnustust!

Mõnevõrra on õpetaja pandud sund­olukorda. Kui isiklikus elus saab inimene valida, kas ta soovib lasta oma tegevust näiteks sotsiaalmeedias hinnata, siis eKool on ametlik tööriist ja õpetajad on kohustatud seda keskkonda kasutama. Ehk siis õpetajalt ei küsita, kas õpilane tohib tema tööd hinnata või mitte – seda hakatakse tegema ja õpetaja peab sellega leppima.

Selgusetuks jääb, miks sellist andmekorjet tegema hakatakse. Eesmärgiks võiks ju olla õpetaja töö tõhustamine ja kvaliteetne tagasiside. Milline on aga sellise andmekorje kvaliteet?

Kas õpilane, kes hakkab õpetaja tööd laikima, suudab olla objektiivne? Kas ta suudab anda hinnangut selle kohta, mida küsitakse, või tegutseb hoopis hetke­emotsiooni ajel? Ma ei ole kindel, et õpilane, kes annab õpetaja tegevuse kohta positiivset (või ka negatiivset tagasisidet ehk siis praegusel juhul jätab positiivse tagasiside andmata), teeb seda eeldatud moel. Võib ju tekkida olukord, kus „meeldimine“ jäetakse märkimata näiteks põhjusel, et hea sõber sai kontrolltöö eest kahe. Miks nii juhtus, ei oma õpilase jaoks tähtsust – kaks on kaks ja see on halb, seega õpetaja laiki ei saa.

Või ei meeldi õpilasele õpetaja kingad või juuksevärv. Kui õpilane hindab õpetaja antud õpiülesannet, siis mida ta hindab? Kas seda, et ta ei osanud seda lahendada, sest ei olnud selleks valmistunud, või seda, et ülesande sisu jäi talle arusaamatuks. Või hoopis kolmas variant: õpilane ei saanud õpetajast aru, sest viimane õpetas kehvasti?

Kõik need näited on erinevad. Jääb ka oht, et õpilane lihtsalt ei vaevu hindama või ei ole hindamata jätmise põhjused tegeliku olukorraga seotud. Õpetaja seda endale lubada ei saa. Hinnata tuleb eranditeta kõiki õpilasi – ei saa ainult väga häid hindeid välja kirjutada, kui õpilase sooritus seda ei võimalda.

Kas selline tagasisidestamine garanteerib selle, et õpilane on hinnangut andes objektiivne, näeb suurt pilti, vaatleb sisu, ei lase ennast mõjutada ega hinda hetkeemotsiooni ajel? Kas saab olla kindel, et meeldimise taga on õpilase isiklik hinnang, mitte mõne kaasõpilase või hoopis lapsevanema oma?

Tagasiside motiveerib õpetajat

Kui meeldimisi hakatakse kokku lugema, on võimalik tekitada sellest hea tööriist. Koolijuht võib avastada hea võimaluse õpilastele meeldinud õpetajaid tunnustada. Ka töötasu on võimalik sellega siduda – oma tööd hästi tegevad õpetajad, kes õpilastele meeldivad, on ju hinnatud ja neid tuleb kõrgelt tasustada. Kas õpetaja peab hakkama pingutama selle nimel, et olla õpilaste seas populaarne, või peaks ta keskenduma õppetööle ja selle kvaliteedile?

Küllap sai iga lugeja aru eelnevalt kirjeldatud võimaluste absurdsusest. Milleks meile sellisel moel kogutud andmed, kui nendega midagi mõistlikku peale hakata ei ole?

Paraku peame kõik tunnistama, et selle võimaluse loomine mõjutab tuhandeid õpetajaid ja kümneid tuhandeid õpilasi. Seda mõju ei tohiks alahinnata. Rutakalt tehtud otsused võivad olla tagajärgedega, mida ette ennustada on keeruline või lausa võimatu.


11 kommentaari teemale “Kas õpetada või meeldida?”

  1. Igor ütleb:

    Seda enam lahkub õpetajaid koolist, mida enam selliseid rumalusi tehakse.

  2. Peep Leppik ütleb:

    Kolleeg Rasmus Kits,
    kas Teie teate, kes taolisi rumalusi Eestis välja mõtleb? Kasutades kadunud Hardo Aasmäe viimaseid mõtteavaldusi, kordame – käes on AEG hakata nimetama inimeste NIMESID, kes Eestile on suurt KAHJU teinud! Kindlasti ei tea see inimene midagi pedagoogikast ega didaktikast…

    Nii alandame ÕPETAJA TÖÖ vaid seltskondlikuks veiderduseks. Õpetaja töötab ju tuleviku nimel – tema TÖÖ väärtust saab hinnata sisuliselt 20-30 aasta pärast. Hetkel on tähtis, et iga õpetaja tegevus tunnis oleks PROFESSIONAALNE, millest taolise “ettepaneku” tegija ei tea küll tuhkagi…

    Liikudes seda “teed” mööda, kindlustame viimaste õpetajate lahkumise koolist – endast lugupidav inimene ei talu ju rumalaid, emotsionaalseid hinnanguid oma tööle!

    P.S. Head õpetajate päeva, KOLLEEGID! Andsin täna 8 (!) tundi, kus aga põhiline noorte toomine tagasi MÕISTUSE juurde (pärast ajuloputusi meie haridus- ja meediaruumis)…

    • Raivo Juurak ütleb:

      Tere,

      Õpetaja Rasmus Kits saab kindlasti väga häid hinnanguid õpilastelt.
      Selles ma ei kahtle. Pigem ta muretseks nagu nende õpetajate pärast, kellel nii hästi ei lähe.

      Aga kas pole nii, et õpilased peavad õppima ka hinnanguid andma? Ja arukaid hinnanguid, mitte lahmima?

      Kui õpilased annavad õpetajale hinnangu juhusliku emotsiooni ajel, näiteks õpetaja soengu järgi, siis tuleb õpilast õpetada lähtuma peamisest – sellest, kui palju uut ja kasulikku ta selle õpetaja käe all on õppinud. Õpilasele tuleb elus kasuks, kui ta oskab olulist ebaolulisest eristada.

      Olen näüinud tundies kuidas õpilasd hindavad oma klassikaaslaste vastuseid ja töid. Nad oskavad väga hästi ja õiglaselt hinnata, eriti siis, kui eelnevalt on hindamise kriteeriumid koos klassiga läbi arutatud. Nii saab ka õpetaja tööle hinnangu andmise eel õpilastega KRITEERIUMID läbi arutada.

      Kui õpetaja kardab oma õpilastelt tagasisidet saada, siis on asjad vist ikka väga hullusti? Siis puudub õpetajal oma õpitalstega USALDUSLIK töösuhe.

    • Lembit Jakobson ütleb:

      Peep!
      Eks me liigu tasapisi samas suunas, mis kogu heaolumaailm ja sealne haridussüsteem. Selleks, et saada korralikku haridust, panevad vanemad oma lapsed erakoolidesse.Idiootsusel pole piire.
      Ei suuda täiskasvanud inimenegi anda adekvaatset hinnangut, saati veel laps ning teismelise eas noor inimene.
      Paistab, et ametnikke on liiga palju. Et õigustada oma kohta, tegelevad endale töö väljamõtlemisega.

  3. Valgustaja ütleb:

    Väga põhjalik arutlus. Tahaks lisada mõningaid nüansse.Tegelikkuses endas kindlad õpetajad ei vaja kõrvalt tunnustamist- hea õpetaja teab ise oma väärtust ja profaanide tunnustus ei ole vajalik.
    Tgelikult toimub õpetaja ja õpilaste vaheline tagasisidestumine pidevalt, igas tunnis! Ka hindamine koos õpetaja kommentaaridga on tagasisidestamine!
    Kahjuks tahab meie haridussüsteem asju väga kõrgelennuliselt esitleda, et nomaalsus polegi enam normaalsus!

  4. Mihkel Kunnus ütleb:

    ja siis peaks õpetaja andma tagasisidet õpilase tagasisidele. Et kas õpilane ikka hindas õigeid kriteeriume kasutades, kuidas sellega hakkama sai, kas oli adekvaatne jne 🙂

    Üldiselt kogu õpetamisprotsessi legitimeerib see, et õpetaja on kompetentsem kui õpetatav.

    Ja veel tuletaks meelde, et demokraatlik hääletevõrdsus, mis ei sõltu hääletaja kompetentsist ega muudest maistest omadustest, on pelgalt üks riigikorralduslik haldusvorm, kus juures õige vilets, mitte aga kõigi inim-interaktsioonide ideaalmudel.

  5. Alli Lunter ütleb:

    Olen artikli ja selle kommentaaridega kõigiti nõus. Lisaksin siia veel nüansi, et on koole, kus seda tagasisidet tehakse salaja, õpetaja ei saa iial teada, kes tema kohta midagi kirjutas. Aga juhtkond alustab selle küsitlemise tulemusel õpetajaga vestlema: sa oled nii- ja naasugune, katsu ennast parandama. Õpetaja osutub selleks pahalaseks, keda vaja kasvatada. Kui kellelgi on õpetaja suhtes pretensioone, tuleks neid probleeme silmast silma lahendada.

  6. Meri Heinsalu ütleb:

    Olen oma töös tõepoolest kogenud, et õpilase tagasiside lähtub hetkeemotsioonist. Kui küsitlus sattus ajale, kui oli raske kontrolltöö või ka näiteks päeva viimane tund, konfiskeerisin just õpilase telefoni või oli enne hoopis õpilastel omavahel konflikt – hinnangud on halvemad.
    Ma ei kasuta e-kooli, aga kas see tagasiside on anonüümne? Õpetaja ju õpilasi anonüümselt ei hinda! Leidub igasugu nö “pullivendi”, kes nalja teevad…
    Olen ka nõus sellega, et õpetaja tööd hinnatakse tulevikus. Kümned ja kümned kunagised kirstunaelad tulevad hiljem tänusõnadega. Mõtlen nüüd suure austusega tagasi õpetajatele, kes mulle tegelikult kooli ajal ei meeldinud. Kuigi olin musterõpilane, õppisin ja käitusin suurepäraselt! Sain hiljuti tagasisidet teise kooli läinud gümnaasiumisse õpilastelt, kes tundsid puudust isegi sellistest rangetest õpetajatest, nagu see ja see. Kooliajal poleks viimased kindlasti õpilastelt kuigi kõrgeid hinnanguid saanud…
    Samuti saan igast klassist samal aastal hinnanguid seinast seina – on neid, kes on ülirahul ja kellele olen lemmikõpetaja ja neid, kelle arvates on kõik halvasti. Milline järeldus teha?
    Mina leian, et õpilased ja õpetajad ei ole samal arengutasemel ja seega ei saa neil olla võrdsed õigused ja kohustused. Hindamist õpitakse ülikoolis ja ka hiljem täienduskoolitustel, koosolekutel, seminaridel, kuidas saab õpilane selles juba pädev olla? Õpetaja kannab oma hinnangute panemisel vastutust, aga kui õpilane paneb hinnanguid, siis vastutus ju puudub. Õpetaja kaalub iga hinnet väga hoolega ja lähtub ka halva hinde panemisel (näiteks jäi õpilane spikerdamisega vahele, sai seetõttu halva hinde, märkuse ja on õpetaja peale tulivihane) sellest, mis õpilasele tulevikus kasulikum on.
    Kas selline uuendus ikka toob kooli rohkem õpetajaid?

  7. Katrin ütleb:

    Tere. Siin on juba sees hindamise ja tavakooli süsteemiga seotud viga – et oleks nagu olemas kõrgem objektiivsus, mida vaid pedagoogid tunnevad ja kui õpilane hindab selle järgi, on hinnang “õige”, kui on erinevaid nüansse, muutub hinnang “valeks” . Teiseks, miks kardetakse nii väga negatiivsete hinnangute pärast. Kuhu jääb rõõm positiivsest tagasisidest. Miks eeldatakse, et õpilased on meelestatud negatiivselt. Ehk tekib tagasisidestamisegabvastastikuse lugupidamise, selgitamise, kokkuleppimise, arutluse, sotsiaalse suhtlemise suhe. Õpetajatel on võimalus olla sotsiaalselt aktiivne- suurim puudujääk meie haridussüsteemis lastele eluks vajalike oskuste andmisel!

  8. Peep Leppik ütleb:

    KOLLEEGID!
    Rõõmustab, et Eestis on veel inimesi, kes TERVE mõistuse juures ja kel kodanikujulgust OMA NIME all esineda… Ajakirjanik Juuraku väide on omane tänase Eesti ÕPETAJATE “õpetajale” – laps on täiskasvanuga võrdne ja PEAKS ka sellisena toimima… Väliselt väga ilus mudel, kus pole haisugi arengupsühholoogia tundmisest. Kogu kooli õppekasvatustöös (kus seda veel tõsiselt on) on ju hinnangute andmisel tähtis koht – ELUKS ettevalmistus.

    Teise inimese TÖÖD saab hinnata vaid ASJATUNDJA (kellena ei saa iialgi laps ega isegi enamus lapsevanemaid esineda). Vaadake, milliseid kommentaare kirjutatakse meie e-meedias – suures osas TÄNASE kooli kasvandikud! TÄISKASVANUT saab kohtusse anda, aga LAPSEST saaks vaid “süsteemi ohver” – taas näide PEDAGOOGIKA kõrvale heitmisest koolis.

    P.S. Mind küll vaevab juba pikemat aega küsimus – kas me saame veel kunagi tagasi NORMAALSETEKS INIMESTEKS? Vastus on lihtne – kui suudame taas hakata ISESEISVALT MÕTLEMA…

  9. Õpetaja ütleb:

    Kas me aga eKooli laike hakkame kokku lugema – kahtleme.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!