Keelekaste: Mõttekad mõttetud laused
Priit Põhjala.
Keeles on paljugi sellist, mis paistab esiti mõttetu, isegi kahjutoov, ning mille mõttekus ja kasu ilmnevad alles siis, kui vaadata asjale veidi sallivama ja järelemõtlikuma pilguga.
Pealtnäha ebaloogilised vasturääkivused („karjuv vaikus“, „magus valu“, „kole ilus“) aitavad sageli paremini kui miski muu kirjeldada meie keerukaid aistinguid ja tundmusi, samuti kontrasti abil rõhutada või ironiseerida. Paljukirutud täitesõnad ja vahehäälitsused („nagu“, „seda et“, „ee“, „mm“) võimaldavad rääkides mõtete korrastamiseks ja sõnastamiseks aega võita, ilma et vestluspartner kõnevooru endale napsaks. Isegi labastest õigekirjavigadest on praktilist kasu; näiteks annavad need keelekasutaja kohta teavet, mis aitab valida edasist suhtlemisstrateegiat ja langetada otsust kas või inimese töölevõtmise osas.
Mida mõttekat võiks aga olla ühes esimesel pilgul täiesti absurdses, arulagedas lauses, millel paistab puuduvat mis tahes mõistuspärane tähendus? Võtame kas või säärase jabura moodustise nagu „värvusetud rohelised mõtted magavad raevukalt“. Grammatiliselt on lausega kõik justkui parimas korras, sõnad on sobilikus järjestuses ja ühilduvad nagu kord ja kohus, aga … mida paganat see tähendada võiks? Värvusetud, kuid samal ajal rohelised, magavad, ent raevukalt, ja see kõik käib veel mõtete kohta!
Sellesinase lausega (inglise keeles colorless green ideas sleep furiously) püüdis tänavu detsembris üheksakümneseks saav kuulus Ameerika keeleteadlane Noam Chomsky 1950. aastatel demonstreerida grammatikamudelite ebaadekvaatsust – need genereerisid ka lauseid, mis olid küll vormilt just nagu õiged, kuid sisult jampslikud. Nojah, siit juba selginebki selle lause esimene mõte või kasu – see oli näide, keeleteaduslik tööriist, mis aitas midagi seletada või tõestada.
Põnevam on siiski püüda mõtestada mõttetu lause sisu. Ja et inimkeel on läbi ja lõhki kujundlik, ei saa keegi keelata ka sellest hullumeelsest raevukate roheliste mõtete lausest just kujundite poole pöördudes iva otsida. Paljud ongi seda teinud, käies välja kõikvõimalikke, ehk küll veidi pingutatud ja kunstlikke, aga siiski täiesti mõeldavaid ja mõttekaid tõlgendusi. On pakutud, et lause võiks osutada ebaküpsete (roheliste) mõtete potentsiaalsele plahvatusohtlikkusele või väljendamistarbe suhtes osavõtmatule väljendamatusele. Mõne arust vihjas Chomsky lausega ameeriklaste varjatud rahaihalusele (lihtlabane värvisümboolika: roheline kui dollari, resp. raha värv).
Minu isiklik lemmikinterpretatsioon on aga see, mis seostub tärkamata potililledega: need on otsekui mõtted kevadest, veel värvusetud ja magavad, kuid potentsiaalselt rohelised ja raevukalt meelestatud – seda hoogu, millega nad viimaks mullast kerkivad ja kasvavad!
Mõttetu lause ei paistagi enam nii hirmus mõttetu, kui seletada seda kujundite abil, aga mõttetu lause võib mõttekaks muuta ka kontekst. 1985. aastal toimuski Stanfordi ülikoolis kirjanduslik nii-öelda totrusele tähenduse andmise võistlus, milles osalejad pidid muutma Chomsky lause mõttekaks, kasutades mitte rohkem kui sadat sõna proosas või neljateist rida värsivormis. Paljud said ülesandega ka hakkama.
Lugejaile, kes söandavad endale sarnase väljakutse esitada, lisan siia lõppu veel mõned huvitavad laused, et selle ühega igavaks ei läheks: „Neljasus joob prokrastinatsiooni“ (inglise filosoof Bertrand Russell), „Lülisambavaikus rikub seadusliku purje tuju“ (prantsuse keeleteadlane Lucien Tesnière), „Hoia uudistelugeja nina otse, kelner, või sõbralik piim tühistab mu püksid“ (inglise koomik Stephen Fry), „Elav liha saab näljase daami laiba pärast raudset stoolat“ (ühest Belgia koomiksi „Tintin“ eestindusest), „Kõik kaevikusse, ülejäänud minu järel!“ (tundmatu leitnant), „Tule eile meile ja võta homne ajaleht kaasa“ (üldlevinud rahvalik ütlus).