SEIKLUS
ÕPL tellimine

Kirjand ja loovtekst on head partnerid

12. okt. 2018 Mihkel Seeder loovkirjutamiskooli Drakadeemia juhendaja, VAT Teatri dramaturg - Kommenteeri artiklit

Kirjand nõuab meilt humaanset ja objektiivset maailmakäsitlust, loovteksti autor võib olla aga ka morn, eufoorias või täiesti mõõdutundetult millegi suunas kaldu. Foto: Raivo Juurak

 

Mihkel Seeder: “Üks peamisi harjutusi, mida loovkirjutamise tundides kasutan, on alternatiivsete lahenduste otsimine: mõtleme grupiga välja ühe toimiva ja huvitava loo ning proovime siis leida sellele uusi lahendusi.”

26. oktoobril toimub Tallinna polütehnikumis konverents „Mis on hea teksti valem?“.

Sõnapaar „hea tekst“ seostub ilmselt mõnelgi õpetajal eelkõige kirjandiga. Kui annan õpilastele või õpetajatele loovkirjutamise tunde, siis aeg-ajalt uuritakse minult, mida ma arvan lõpukirjandi traditsioonist ja kirjandi õpetamisest. Mulle on jäänud mulje, nagu oodataks minult pahatihti emotsionaalset hüüatust „Kirjand on igasuguse loomingulisuse ja iseseisva mõtlemise vihavaenlane!“. Kasutan võimalust ja kinnitan siinkohal: kirjand on äärmiselt hea ja vajalik. Kirjandeid tasub kirjutada. Ja loovtekstil ning kirjandil on teineteisele palju anda.

Kirjand taotleb objektiivsust

Mõeldes tagasi enda koolipõlvele, siis tollal tundusid kirjand ja loovkirjutamine siiski lausa vihavaenlastena. Gümnaasiumis oli kirjandeid tore kirjutada seni, kuni mul lubati nendega olla nii loominguline, kui süda ihkas. Asusin iga kirjatüki kallale kerge muige ja ninakusega. Vabariigi sünnipäeva puhul tegin kirjandi „Eestimaa on nagu muna“. Ja kui tuli vastata küsimusele „Miks on isasid vaja?“, siis tõestasin mitu lehekülge teadlikult absurdsete argumentidega, miks neid tegelikult vaja polegi. Õpetaja lasi sellel sündida, kuni silmapiiril hakkas terendama riigieksam. Ühel hetkel ilmus mu „šedöövritesse“ ohtralt punast. Eriti heitis õpetaja mulle ette ebaühtlast stiili ja logisevaid mõttekäike. Ja ega mul lõpukirjand just üle mõistuse hästi läinudki …

Kunagine ülekohtu tunne on praeguseks asendunud mõistmisega: kirjand on vajalik hariduslik tõkkepuu, millest üle hüppama õppida. Kirjand on ideaalne viis, kuidas lihvida oma kirjalikku argumenteerimisoskust ja püüelda nii korrektse ja selge keelekasutuse suunas kui vähegi võimalik. Ega asjata öelda, et gümnaasiumi lõpus saavutab eestlane oma keelelise või vähemalt grammatilise kõrgvormi. Kirjand on ülim katse saavutada objektiivsus, mis sunnib noort hetkeks enda egost eemalduma ja maailma laiemalt silmitsema.

Loovtekstid on subjektiivsed

Pean alati valmistama pettumuse nendele osalejatele, kes tulevad minu tundi lootusega, et ma hakkan nende grammatikat lihvima. Loomulikult on õige­kiri loovkirjutamise osa, kuid teisel moel. Nimelt, kirjandi ja loovteksti kõige suurem erinevus seisneb selles, et esimene on objektiivne ja teine subjektiivne, üks on reglementeeritud, teine vaba. Loovkirjutamise maailmas muutub teksti iga aspekt autori mängu- ja töövahendiks, saviks, mida loojal on võimalik voolida kõikvõimalikesse vormidesse. Kõige selgemalt väljendub see kahes aspektis: autori maailmavaates ja teksti rütmis. Kirjand nõuab meilt humaanset ja objektiivset maailmakäsitust, loovteksti autor võib olla aga ka morn, eufoorias või täiesti mõõdutundetult millegi suunas kaldu. Loovtekst ei nõua võrdsete pikkustega lõike ja üheti mõistetavaid lauseid, vaid annab autorile võimaluse leida just endale sobiv tempo ja stiil. Mõnele meeldib väljendada end hästi napilt, teisele pikalt ja keeruliselt. Ühele meeldivad võõrsõnad, teine armastab kordusi. Ja mõni tahab alustada iga lauset sidesõnaga … Selle vabadusega võib minna veelgi kaugemale, nagu näiteks ohtrate neologismide loomine või lausa grammatika muutmine (nagu teeb seda näiteks Wimberg).

Selline vabadus on aga loovkirjutamise puhul hädavajalik, sest nii saab autor kaevuda endasse sügavuti ja vaadelda iseennast (ja maailma tema ümber) võimalikult erinevate nurkade alt. Loovkirjutamine kutsub autorit üles end kaardistama ja positsioneerima. Selline loominguline ja vaba vaatlusvõime aga ei sünni tavaliselt iseenesest, vaid tõukub varasematest oskustest, kogemustest või omandatud süsteemidest. Seetõttu tuleb minu silmis kirjanditõdede tundmine loovkirjutamises vaid kasuks. Kirjutaja on tutvunud reeglitega, saanud aru, miks need on vajalikud ja kuidas need toimivad, ning saab nüüd asuda loovtekstiga neid painutama või lausa murdma.

Kui ma astusin 2009. aastal Drakadeemia loovkirjutamiskooli näidendikirjutamise kursusele, siis sain selle kogemuse eriti koloriitsel viisil. Näidend on ilukirjandusžanritest üks reglementeeritumaid, sest autori loodud tekstiga peavad edasi töötama väga erineva tausta ja oskustega loojad (näitlejast lavakunstnikuni). Pärast mitme kuu pikkust intensiivset tööd klassikalise näidendiga andis juhendaja Siret Campbell ühtäkki ootamatu ülesande kirjutada vastandnäidend ehk siis tekst, mis eitab kõiki õpitud reegleid ja autori enda stiili ning maitset. Esmalt kummalisena tundunud ülesanne osutus terve grupi jaoks uskumatult vabastavaks ja tule­muslikuks. Rangetest piiridest teadlikult välja astudes ja otsides enda mõtetele teistsuguseid väljendusvahendeid, sattusin värsketele radadele. Sellest hetkest alates hakkasin tõeliselt mõistma, milliseid ääretuid võimalusi loovkirjutamine mulle pakub.

See oli ka esimene kord, kui ma tundsin, et kirjutamine on veel üks viis, kuidas mänguliselt ja samas äärmise täpsusega oma ideid teistele esitada. Ma hakkasin mõistma, et kirjutades suudan ma väljendada end nii, nagu pole võimeline suuliselt või muul moel tegema. Just seda enesekindlust saabki loovkirjutamine pakkuda.

Kõigile rohkem usku iseendasse!

Märkan loovkirjutamise tundides tihti, et õpilased kardavad, nagu ei avaldaks kirjalik eneseväljendus mõju. Noortesse tuleb süstida enesekindlust, et essee, kirjand, retsensioon või kasvõi uurimistöö ei võta ära neilt võimalust avada nende huvitavat mõttemaailma. Jah, igas žanris kehtivad omad reeglid ja põhimõtted, millega tuleb arvestada, kuid see ei tähenda, et autor peab seepärast iseendal „küljed maha lihvima“. Olen kohanud igas vanuses inimesi, kes pelgavad kirjutada – isegi sünnipäevatervitus on nende jaoks piina­rikas ettevõtmine. Põhjenduseks tuuakse, et neil pole ideid ja nad kardavad, et teevad mõne lolli (kirja)vea. Olen kindel, et selline käitumine on koolipõlves saadud negatiivse kogemuse tagajärg.

Ja just julguse andmises peitubki loovkirjutamise kõige otsesem kasu, mida kirjandi kirjutamisele kaasa võtta. Üks peamisi harjutusi, mida loovkirjutamise tundides kasutan, on alternatiivsete lahenduste otsimine: mõtleme grupiga välja ühe toimiva ja huvitava loo ja proovime siis leida sellele uusi lahendusi. Ja kui viimaks tundub, et nüüd on küll kõik ideed välja käidud, läheme jälle uuele ringile. Loomulikult jõutakse niimoodi ka stereotüüpsete või jaburate lahendusteni, kuid alati leidub selles valikus mõni ootamatu pärl – säärane idee, mille puhul ei saa autorgi kohe aru, kust see tuli. Minu jaoks on see järjekordne positiivne näide sellest, mis juhtub, kui autor end hetkeks oma mõttemustritest vabastab. Loomulikult tuleb lõpuks teha üks valik (kirjandi puhul siis variant, millest saab teha kõige mõjuvama argumendi), aga säärase idee- ja võimaluserikkuse teadvustamine vaid kasvatab noore eneseteadlikkust ja julgust.

Loovkirjutamise tundide läbiviimise juures on minu jaoks üks magusamaid hetki, kui ma märkan, et autorid avastavad midagi enda jaoks. Avastus tekitab ülevustunde, lapseliku vaimustuse. Loominguga tegeldes avab autor end just sellisele meeleseisundile. Ja sellest hoiakust on kasu ka kirjandi puhul. Olen ühtmoodi veendunud nii loovtekstide kui ka kirjandite puhul – kui autor usub endasse ja huvitub materjalist, siis sünnib ka isikupärane tekst.

Loovkirjutamise õpetamine pole Eestis veel eriti laialt levinud. Mõned koolid on lisanud loovkirjutamise oma valikainete sekka, teised aga uurivad alles, kas sellest võiks olla nende töös kasu. Jah, kindlasti on kasu. Ka loovkirjutamise õpetajaid-koolitajaid juba natukene leidub. Probleem on aga selles, et nad tegutsevad pigem igaüks omaette. Seepärast soovib Drakadeemia neid inimesi üksteisele lähemale tuua, et ühiselt loovkirjutamise võimalusi mõtestada.

Esimene samm üksteisele lähenemise teel on konverents „Mis on hea teksti valem?“. Konverents toimub 26. oktoobril kella 11–18.30 Tallinna polütehnikumis. Sõna saavad loovkirjutamise kõikide žanrite esindajad. Konverentsist valmib ka video, mis jõuab huvilisteni aasta lõpus. Lähem info on Facebookis.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!