Koolipsühholoogid vaatasid end peeglist

26. okt. 2018 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit

Julia Šarapova. Foto: Sirje Pärismaa

 

Ehkki kooli­psühholoogid kipuvad vahel nurisema oma töö üle ja kaadrivoolavus on nende seas suur, ilmnes Julia Šarapova magistritööst, et asjad on pigem hästi ja rahulolu oma ametiga on koolipsühholoogide seas Eesti keskmisest kõrgem.

Tartu hariduse tugiteenuste keskuse psühholoog Julia Šarapova kaitses tänavu kevadel Tartu ülikoolis magistritööd „Koolipsühholoogide rolli selgus ja tööga rahulolu“ (juhendaja Astra Schults).

Šarapova sõnul pakkus töörolli teema talle endise karjäärinõustajana suurt huvi. Tartu linna koolipsühholoogide aineühenduse koordinaatorina kuuleb ta aeg-ajalt nurinat selle üle, mida kooli­psühholoog peaks või ei peaks tegema.

Nii seadiski ta sihiks selgitada välja, millisena näevad oma tööd Eesti koolipsühholoogid ja missugused ootused on nende juhtidel.

Roll ei sõltu ainult selle täitjast, vaid ka rolli saatjaist, ja koolipsühholoogil on neid palju, see teeb rolli segaseks,“ märkis Šarapova. Ta saatis kutse uuringus osaleda kõigile Eesti koolipsühholoogidele. 178 inimesest vastas küsitlusele 72, esindatud oli 12 maakonda. Küsitlusse kaasati psühholoogide otsesed juhid, kes pidid vastama, millisena nemad koolipsühholoogi ülesandeid näevad. Psühholoogide otsesed juhid ei ole alati koolidirektorid ja õppealajuhatajad, vaid vahel ka tugikeskuste juhid või HEV-koordinaatorid.

Mis oli teie jaoks töö tulemustes kõige huvitavam?

Julia Šarapova: Rõõmustav oli teada saada, et asjad on hästi, kuigi vahel kuuldub psühholoogide seas nurinat. Tööga rahulolu on Eesti keskmisest kõrgem. Väga positiivne oli, et juhid näevad koolipsühholoogide rolli üldjoontes sarnaselt nende endiga.

Tulid välja ka mõned vastuolud juhtide ootuste ja psühholoogide võimaluste vahel.

Milles need vastuolud avalduvad?

On juhte, kes arvavad, et psühholoogid võiksid praegusest rohkem teha arendustööd, nii koolis kui ka oma valdkonnas. Samuti võiksid nad rohkem koolitöötajaid koolitada. Arvan, et see on õigustatud ootus ning tulemuslikum kui tulekahjude kustutamine. Kui koolis on ikka probleemseid kohti, on kolleegide koolitamine puhas ressursi kokkuhoid.

Samas on arusaadav, et kõik pole veel valmis koolitama. Koolipsühholoogide keskmine staaž on üheksa aastat. Ametis on palju noori ja napi kogemusega inimesi.

Oli ka neid juhte, kes ootasid, et psühholoog teeks koolis teraapiatööd. Kuid see pole koolipsühholoogi ülesanne, ta ei pruugi olla selleks pädev.

Millisena näevad koolipsühholoogid ise oma rolli?

Nad näevad end nii õpilaste, vanemate kui ka õpetajate nõustajatena, konsultantidena ja tegemas mitmesuguseid sekkumisi. On valmis koostööks eelkõige oma koolis, tugimeeskonnaga, töötajatega. Koolipsühholoogid on valmis õppima ja end täiendama – nii on ka üleriigilises ametijuhendis kirjas.

Nad ei näe end täitmas korralduslikke ja üldiselt ka õpetamisega seotud ülesandeid. Õpetamine on ülesanne, milles psühholoogide ja juhtide arvamused kõige rohkem erinesid. Vahel oodatakse koolis, et psühholoogid läheksid näiteks asendustunde andma, kuid see pole nende kohus. Äärmisel juhul on mõeldav, et psühholoog käib tunnis rääkimas psühholoogiast või õpetab valikainet. Küsimus on selles, kui suur on tema töös õpetamise osakaal. Tähtis on ka, kui suure kooliga on tegemist ja milline on psühholoogi koormus.

Kuidas määratlevad juhid koolipsühholoogi rolli?

Erinevalt koolipsühholoogidest endist arvasid juhid, et psühholoogid võiksid vähem toetada uusi töötajaid kohanemisperioodil ja nõustada õpetajaid, vähem küsitlusi korraldada ja tulemusi interpreteerida, samuti vähem koolipersonali omavahelisi konflikte lahendada. Väga hea, et nii arvatakse: konflikte peakski lahendama ikka juht.

Nii juhid kui ka psühholoogid nägid psühholoogi ülesannete seas õpetajate konsulteerimist ja nõustamist. Juhid ootasid seda pisut vähem.

Positiivne oli, et söökla korrapidamine ja suitsetajate patrullimine pole ka koolijuhtide arvates psühholoogide ülesanne.

Milliseid soovitusi oma magistritöö tulemuste põhjal annaksite?

Vastustest tuli selgelt välja, et Eesti koolipsühholoogide ühingu liikmetel on rollikonflikt väiksem. Nad on informeeritumad ja oskavad oma rollipiiride eest paremini seista. Minu soovitus ongi: astuge ühingusse ja olge aktiivsed erialategevuses.

Soovitan väga oma probleemidest rääkida. Rollikonflikti ja probleeme on raske vältida selge ja ausa kommunikatsioonita. Mida parem on uue töötaja juhendamine ja rollipiiride määratlemine, seda vähem on pärast rahulolematust.

Kas mõõtsite ka töölt lahkumise kavatsust?

Psühholoogide seas on kaadrivoolavus suur, aastas lahkub neist keskmiselt 20%, osa ka lapsepuhkusele. Paraku on ametist lahkujaid rohkem kui tagasitulijaid, mis tähendab, et spetsialiste jääb järjest vähemaks.

Kavatsus ära minna oli tihedas seoses tööga rahuloluga. Kuid koolipsühholooge on raske leida, eriti maakohtades. Seega tasub oma spetsialiste toetada ja arutada nendega, millisena nad enda rolli näevad. Lubage neil käia erialaüritustel, see aitab hoida suuremat pilti.

Ametijuhendit koostades on soovitatav võtta aluseks koolipsühholoogide ühingu koostatud juhend, kus kogenud inimesed on raamistiku ette andnud. Seal on rõhutatud, et koolipsühholoogi tööst 50% peab olema kontakt kliendiga ja ülejäänud aeg on mõeldud muuks tegevuseks, ka enesetäienduseks, supervisioonideks, koolitusteks. Tark on seda silmas pidada, vastasel juhul on kooli­psühholoog varsti läbi põlenud.

Kes on küsitluse põhjal keskmine koolipsühholoog?

Keskmine vastanu oli 42-aastane naine, ta töötab eestikeelses linna üldhariduskoolis koormusega 0,8, tema tööstaaž koolipsühholoogina on üheksa aastat.

Paljud töötavad mitmes kohas, näiteks kaks inimest oli korraga kolmes koolis. Koolipsühholoogid õpetavad ka kõrgkoolides, nõustavad keskustes ja erapraksises, koolitavad.

Eestimaa koolipsühholoogidest täitis küsitluse 40%. Tulemuste tõlgendamisel tasub siiski olla ettevaatlik, sest mingil määral võib valim olla kallutatud. Kui sul on tööl probleeme või arvamused lahknevad, ei pruugi sa olla valmis vastama. 30 inimest jättiski vastamise pooleli. Mõni kirjutas, et kuna on probleeme, ei soovi ta vastata.

Kes jõuavad teie juurde Tartu hariduse tugiteenuste keskusse – kas nende koolide lapsed, kus pole psühholoogi palgal?

Tartu linnas on kõigis koolides psühholoogid. Minu juurde jõutakse kas kooli või lasteaia kaudu. Kui koolis ollakse proovinud kõiki meetodeid ja tuntakse, et vaja on lisaabi, soovitataksegi meie keskusse pöörduda. Ka pöörduvad vanemad või noorukid ise eri põhjustel, nagu meeleolulangus, koolitõrge, ärevus.

Tartu on ka selles osas eesrindlik, et juba enam kui pooltes lasteaedades on psühholoog.

Kui pikk on järjekord psühholoogi juurde?

Sõltub hooajast, praegu on kliendibaas täis. Aega pole pakkuda. Pakun võimaluse olla järjekorras või soovitan pöörduda teise kohta. Vahel piisab paarist kohtumisest, et probleem laheneks või leeveneks, vahel on vajalik pikaajaline töö.

Psühholoogid töötavad mitmesuguste teraapiate ja metoodikatega, osal on järjekord aasta lõpuni.

Kui tihti tunnete, et ei oskagi midagi teha?

Ikka vahel tunnen. Olen valdkonnas üsna värske, töötanud siin üle aasta. Õnneks on abiks toetavad kolleegid, palju kirjandust, supervisioonivõimalus. Otsin abi, korraldan ümarlaua, et läheneda süsteemselt, ja üritan selgeks teha, kuhu on asi kinni jäänud.

Mida suurem on vanemate ja kooli motivatsioon last aidata, seda kiiremini jõuab tulemuseni.

Mis läheb teile enim hinge?

Hinge läheb see, kui lapsevanem või mõni teine täiskasvanu ei võta vastutust. Lapse ja täiskasvanu suhte eest vastutab ju täiskasvanu. Kui ta paneb vastutuse lapsele, läheb see mulle vahel hinge. Üritan täiskasvanut toetada, kui ta on selleks vähegi valmis.

 


Tartu hariduse tugiteenuste keskus

Hariduse tugiteenuste keskuse spetsialistid pakuvad tasuta eripedagoogilist, logopeedilist, psühholoogilist ja sotsiaalpedagoogilist nõustamist Tartu linna koolieelikutele ja kooliealistele lastele ning õpetajatele ja vanematele. 15. novembril tähistab keskus oma 20. aastapäeva konverentsiga „On õnnest puudu veel üks samm“.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!