Kuidas märgata oma mõtetega üksi jäänud noort?

Hetk Ida-Virumaal peetud karjäärpäevalt „Targalt tulevikku“, kus toimus ennetav töötuba „Kui kõik ei lähe plaanitult“. Foto: Noorte Tugila

Heidi Paabort.

Noor, kui tunned, et su elu ei ole läinud plaanitult, kui sul on jäänud kool pooleli, sa pole leidnud tööd või on tekkinud probleemid koolis või kodus, siis tea, et võid alati pöörduda „Noorte tugila“ poole.

Sellist üleskutset oleme jaganud Eesti avatud noortekeskuste ja programmi „Noorte tugila“ veebilehel, samuti infovoldikutel, noorte tugiprogramme ja -teenuseid tutvustavatel meediareklaamidel ning noorte hariduse ja tööga seotud üritustel-messidel.

„Noorte tugilas“ ei anta noortele hinnanguid – ükskõik, mis tema elus ka juhtunud pole. Noorsootöötaja on usaldusisik, kes kuulab, toetab, suunab, annab kokkuleppel noorega nõu. Noorsootöötajad ei saa noore eest valida või otsustada, küll aga toetada, suunata – kas haridusteed jätkama, leidma sobivat töökohta jne. Vahel võib abi olla lühike, vahel kesta aga aastaid. Kõik sõltub sellest, kui tõsised probleemid noorel on.

Oma murega üksi jäänud noort märgata ei ole lihtne

Eestis on hulk noori, kes on teadlikult aja maha võtnud ega soovigi parajasti õppida ega töötada, vaid näiteks avastada maailma või hoolitseda oma pere eest. Samas on noori, kes vajavad oma teekonnal tuge, ja nendeni jõuda ei ole lihtne. Tänaval noort nähes ei pruugi keegi aru saada, kas ta vajab toetust. Tuleb tunnistada, et muredega üksi jäänud noorteni jõudmine on olnud Eestis praegu suuresti õnneasi. Põhjusi, miks noor ise abi ei küsi, on mitmeid, sh valehäbi, hirm, lootusetus, soov ise hakkama saada. Abi ja toe palumine on tänapäeval suuresti stigmatiseeritud.

„Noorte tugila“ kolme aasta töö tulemus näitab, et pooled noored on jõudnud programmi tänu sellele, et keegi on nende olukorda märganud ja murele viidanud. Vaid 12% noortest on ise või pere õhutusel tugila poole pöördunud. 36% noorteni oleme jõudnud, minnes ise sinna, kus on noored. Pärast on suur osa neist tänulikud, et nende „ei“ kõlas meie spetsialistidele appihüüdena, et oma olukorrast pääseda. Lisaks „Noorte tugilale“ on praeguseks käivitunud nooregarantii tugisüsteem, kus kohalik omavalitsus näeb nimekirja noortest, kes ei õpi ega tööta. Süsteem on võimaldanud paljudes omavalitsustes jõuda noorte andmeteni ning nende kaudu noorteni ja toetada neid. Kuna nooregarantii tugisüsteemiga liitumine on KOV-ile vabatahtlik, on Eestis veel piirkondi, kus ei teata kuigi hästi noori, kes ei õpi ega tööta.

Et noorel on Eestis probleem, saabki teada põhimõtteliselt vaid siis, kui seda oskavad ja tahavad märgata lastevanemad, sugulased, sõbrad või pedagoogid, sotsiaaltöötajad, karjäärinõustajad. Kui noor on kooliga seotud, on veel lootust, aga koolist välja langedes kaob ta üldjuhul ühiskonna vaateväljalt.

Seega on pedagoogide oskus märgata suure tähtsusega. Kui õpetajate seas poleks märkajaid, oleks „Noorte tugila“ programmis abi saanuid mitu korda vähem.

Kuidas noorteni jõutakse, kui see on nii keeruline?

„Noorte tugila“ panustab noorteni jõudmiseks. Noorte toetamise protsess jaguneb programmis neljaks faasiks.

Esimene ja väga oluline faas: nooreni jõudmine. Enamasti näeb see välja nii, et „Noorte tugila“ noorsootöötajad lähevad ise sinna, kus on noored – kooli, noorteüritustele, ka kaubanduskeskustesse, tänavale, kogunemiskohtadesse – ja otsivad noortega ise kontakti. Lisaks julgustatakse noori oma sõpru – ka neid, kes ei õpi ega tööta – märkama, kaasa kutsuma või neile „Noorte tugila“ kohta infot edastama. Samuti suhtlevad noorsootöötajad koolides pedagoogide, sotsiaalpedagoogide, psühholoogidega, kes on kahtluse korral edastanud infot noorsootöötajatele või omavalitsusele.

Suur roll noore leidmisel on nutikal noorsootööl. „Noorte tugila“ noorsootöötajad kasutavad aina enam infotehnoloogiavahendeid ja elektroonilisi kanaleid. Sotsiaalmeedia on suurepärane võimalus anda noorele endast märku või märgata, mida noored seal teevad, milliseid teemasid avavad jms. Noortele võib olla hirmutav noorsootöötajaga silmast silma kohtuda, kuid pärast usaldusväärset vestlust on selline kohtumine juba tõenäolisem. Kui teemaks on näiteks karjäärinõustamine, suunavad „Noorte tugila“ töötajad noori kasutama Rajaleidja chat’i võimalust. Oluline on märkida, et peamine on „Noorte tugila“ jaoks ikkagi silmast silma kontakt – see võimaldab luua usaldusväärse suhte.

Teine faas: noortega usaldusliku kontakti saavutamine. Eesmärk on usaldusliku suhtluse rajamine, et jõuda noorte soovides ja probleemides selgusele. Kohtuma ei pea kuskil sees, seda võib teha ka pargis, jooksurajal, kaubanduskeskuses või kohvikus. Oluline, et noor tunneks ennast hästi ja saaks jutustada oma loo. Noorsootöötaja küsib suunavaid küsimusi ning üheskoos püütakse välja selgitada, millises suunas soovib noor oma elus edasi liikuda. Empaatia on selle etapi märksõna. Vägisi ei saa kedagi sundida abi küsima, noor peab ise jõudma selleni, et on valmis probleemidest rääkima ja oma elu muutma. See protsess võib olla väga pikk. Noorsootöötaja julgustab, aitab luua uusi kontakte, annab infot ja on raskuste ületamisel toeks.

Kolmas faas: noorte motiveerimine – tagasi kooli või tööle minek. See on faas, kui noore probleemid ja soovid on selged, noor saab ise aru, et tahab oma elu muuta. Selles faasis on peamine eesmärk suunata noor teadmisi ja oskusi omandama või tööturule. Siin teeb „Noorte tugila“ tihedat koostööd omavalitsuste, koolide, töötukassa, Rajaleidja ja teistega. Koostöö kaudu pakutakse individuaalset nõustamist, koolitusi, tööharjutusi, vabatahtlikku tegevust, tutvustatakse õppimisvõimalusi. Vajadusel tegutseb „Noorte tugila“ vahendaja või lepitajana – suheldakse kooliga või viiakse noor tööandjaga kokku, aidatakse lahendada tööle kandideerimisega seotud probleeme vms.

Neljas faas: noortega kontakti hoidmine. Sõltumata sellest, kas noor on jõudnud tööturule või uuesti haridust omandama, hoiab „Noorte tugila“ temaga vähemalt kuus kuud ühendust. Kui see periood on läbi, võib noor alati ise „Noorte tugilaga“ ühendust võtta, kui tekivad uued väljakutsed või on elulistes küsimustes tuge vaja.

Millised on suurimad takistused noorte leidmisel?

Kui noor ei julge, taha või oska abi otsida ning ka tema lähedased ei oska märgata või aidata, on temani väga raske jõuda.

See pole siiski ainus takistus. Ennetustööga tegelevad noorsootöötajad on märganud, et paljud noored ei julge oma probleemidest kodus isegi siis rääkida, kui neil on hoolivad vanemad ja tugivõrgustik. Põhjuseks võib olla hirm, valehäbi ja kartus läbi kukkuda. Kardetakse, et ei vastata ühiskonnas hinnatud eduka inimese kuvandile.

Vahel selgub, et aktiivsest elust kõrvale jäänud noor ei vajagi muud tuge kui julgustavaid sõnu, et enesekindlus ning tahe oma elu muuta tagasi saada. „Noorte tugila“ enam kui kahe tegevusaasta jooksul on siiski kasvanud nende noorte hulk, kelle probleemid on väga tõsised ning kelle puhul ei piisa noorsootöö võimalustest.

Raske on leida ka noori, kui nad on teiste mõju all, mis ei luba neil oma elu paremasse suunda pöörata. Põhjusi võib olla erinevaid: õpingud on pooleli jäänud, noortel lapsevanematel on raske pärast lapsepuhkuse lõppu tööle või kooli minna, kui kodus puudub toetus ja pole ka sõpru.

On noori, kes on jäänud kõrvale pere majandusprobleemide tõttu – läheduses pole vajalikku kooli või töökohti, kuid ei saa kolida ka teise kohta elama. On perekondi, kus soovitakse, et noor aitaks pereliikmeid hooldada ega läheks kooli või tööle. Mõned lapsevanemad kardavad, et noor ei saa keelebarjääri tõttu hakkama, ja hoiavad teda pigem kodus.

Raskemad on juhtumid, kui noorel on tervise- või sõltuvusprobleemid, kriminaalne minevik vms. Sellistel juhtudel ei piisa noorsootöötaja pingutusest, vaja on professionaalide koostööd.

Kokkuvõtteks

Peamine soovitus noorte peredele, pedagoogidele, sõpradele-tuttavatele on: suhelge noortega avatult, siis on võimalik märgata ka nende probleeme. Kõige olulisem on, kuidas sa noort näed. Võta teda nii, nagu ta on, siis saate suhelda ilma maskideta. Ainult nii on võimalik jõuda senisest rohkemate tuge vajavate noorteni.

Kui noor ei tööta ega õpi ning ei plaanigi midagi teha, ei tasu uskuda ta kinnitust, et kõik on korras. Kui noor ei õpi ega tööta, käitub varasemast teistmoodi, ei tunne asjade vastu huvi, ei räägi endast ega oma tegemistest, on need kõik ohumärgid.

Positiivne sõnum on, et praeguseks tegutseb üle Eesti ligi 50 noortekeskust, kes on „Noorte tugila“ programmiga ühinenud, kus ollakse valmis noort alati ära kuulama ja igal võimalikul viisil toetama. Igaüks saab valida oma kodukohale kõige lähema „Noorte tugila“ keskuse, tugikeskusega võib võtta ühendust meili, telefoni või sotsiaalmeedia vahendusel.

Noortekeskuste programm „Noorte tugila“ tegevust rahastatakse haridus- ja teadusministri kinnitatud ning Eesti noorsootöö keskuse ellurakendatava ESF-i kaasrahastatud programmi „Tõrjutusriskis noorte kaasamine ja noorte tööhõivevalmiduse parandamine“ raames.

Noorsootöö 3

Alates juunist teeb „Noorte tugila“ programmijuht Heidi Paabort kord kuus Õpetajate Lehes ülevaate noorsootöö edusammudest Eestis.

Info põhineb 2015. aasta sügisel käivitunud „Noorte tugila“ programmi andmetel, programmi kaudu on teel tagasi kooli või tööturule toetatud ca 5000 noort. Programmi käivitudes seati eesmärk toetada aastatel 2015–2018 kuni 8800 noort vanuses 15–26, kes on jäänud koolist või töölt eemale. „Noorte tugila“ programmi eestvedaja on Eesti avatud noortekeskuste ühendus, mis on noorte heaolu eest seisnud 2001. aastast. Oluline on rõhutada ka Eesti õpetajate, sotsiaalpedagoogide ja koolipsühholoogide väga olulist rolli „Noorte tugila“ programmi edus.