Lamedaim lause võidab

26. okt. 2018 Kaarel Tarand kolumnist - Kommenteeri artiklit

Kaarel Tarand.

Kõige ilusama kahe- kuni kolmesõnalise lause moodustamise võistlus on alanud. Loomulikult pole see kõigile, osalemiseks peab olema registreeritud võistkond, kus on vähemalt 500 liiget.

Kallis on see ka, sest ega siis võistkond oma peaga mõtle, teenust ostetakse huvirühmadelt, suhtekorraldajatelt ja reklaamiagentuuridelt. Kokku kulub võistkondadel lause otsimisele ja väljavalitu tutvustamisele aastaga kuni 8 miljonit eurot! Lõpuks lähevad laused rahvahääletusele ja paremate eest jagatakse kohti riigikogus.

Kõik on öeldud

Et aga keel on inimkonna kasutuses juba iidne tööriist, siis on võistluse kitsastes tingimustes võimatu midagi uut ja originaalset öelda. Kõike on juba varem öeldud, on öelnud inimkonna ajaloo suurkujud ühekaupa ja on öelnud suuremad kollektiivid. On öeldud otsesõnu ja ühetähenduslikult, ümbernurga ja rohket tõlgendamisvõimalust pakkuvalt.

Praeguseks on riigikogu valimistel osalevad võistkonnad enamjaolt oma lause ära otsustanud ning žürii ehk kõik hääleõiguslikud kodanikud saavad arutama ja kaaluma asuda. Paraku on pakutu nii lame ja fantaasiavaene, et arutada polegi õieti midagi. Kes viitsib, see ironiseerib natuke, aga seegi on keeruline, sest valimislause (põhisõnumi, nagu erakonnad seda ise nimetavad) lihvimisel on nõustajad hoolikalt jälginud, et lause poleks liiga kergesti pilkeliseks sõnamänguks moondatav. See vaid lisab igavust.

Parteid on ratsionaalse ja jumala surma järgse ajastu kirikud ja välja valitud põhisõnum vastavalt püha mis püha. Parteide peamajad annavad välja lause ainuõigeid tõlgendusi, kuid et preestreid on palju, siis küllap saab ka tõlgendusi rohkem kui üks. Kas mõni tõlgendus ka ketserlikuks kuulutatakse, näitab aeg.

Ajalise sügavuse mulje tekitamiseks oleks parem olnud, kui erakonnad oleksid oma loosungite algsõnastuse teinud ladina keeles – iga korralik juhtmõte on ajas väga püsiv ega vaja nelja aasta tagant värskendamist, nagu hästi teavad vanad ülikoolid.

Ladina sententside ja väljendite kogud on veebis kergesti kättesaadavad ning kui neid targalt kasutada, saaks Eesti poliitilise elu üldpilti ka kenasti ühtlustada. Kui ainult tähestiku algusest noppida, siis võiks pakkuda ad astra Reformierakonnale, ad nauseam Keskerakonnale, ad fontes EKRE-le, ad infinitum Isamaale ja ad hominem sotsidele. Ladina keel erinevalt inglise keelest meie rahvuskultuuri ja põhiseaduslikku korda ei ohusta, väikest harivat lisaväärtust valijale aga selle kasutamine pakuks.

Või kui tahta ainult oma kaevust ammutada, siis tasub meenutada, et eesti rahvaluule ja -pärimuse kogud kuuluvad meil maailma rikkalikumate hulka. Eesti rahvaluule andmebaasidest leidub rahva suus sajandite jooksul täiuslikuks lihvitud sõnumeid tuhandete kaupa. Maitse asi, kas võtta vanasõna, kõnekäänd, sõnamäng või keerdküsimus, aga neid ma erakondadele siinkohal tasuta ei paku.

Surnud hinged

Miks siis parteid ikkagi ei kasuta väärt allikaid, ei rahva tarkade ega rahvahulkade teadmisi ja loomingut, et end huvitavamaks teha ja konkurentsieelist saavutada? Põhjust ei tule kaugelt otsida. Eesti erakonnad lihtsalt ei ole sisemiselt demokraatlikud organisatsioonid, vaid võimupüramiidid, mille tipus olijad ei oska ega taha kasutada oma tuhandetesse ulatuva liikmeskonna vaimset potentsiaali. Erakondade programmid ja loosungid ei arene välja realiikmete panusest või siis ideede ausas konkurentsis.

Kui oleks võimalik korraldada põhjalik ja korraliku metoodikaga küsitlus/uuring kõigi Eesti parteilaste seas (neid on ligi 60 000), kooruks tulemustest välja kurb tõsiasi, et valdaval osal neist liikmetest pole õrnematki aimu oma erakonna põhimõtetest, maailmavaatest (mis peaks olema pigem liikmete vaadete summa kui ühisosa), rääkimata siis igapäevasest tegevusest.

Sellist tõendusmaterjali praegu pole, küll on aga võtta indikaatorina töötavaid fakte. Iga erakonna põhikirjas on liikmetele sätestatud liikmemaksu tasumise kohustus. Seda täidab igal pool vaid vähemus liikmetest (äärmustena 2017. aastal tasus Isamaas liikmemaksu 5% ja Vabaerakonnas 38% liikmetest). Kui ei täida kohustusi, pole ka õigusi. Aga pigem näitab kohustuse mittetäitmine täielikku huvipuudust oma klubi tegevuse vastu või siis kuulumist „surnud hingede“ hulka.

Veel kõnekama pildi erakondade sisedemokraatiast annavad nende korralised erakonna juhi valimised, kus levinud praktika järgi võistlust ei toimu, vaid ametisse kinnitatakse kitsa ringi väljavalitu. Ilma konkurentsi ehk vastaskandidaadita on ameti saanud nii Kaja Kallas, Jüri Ratas kui ka Mart Helme. Mis veel hullem, erakonna esimehe valimistest võtab osa vaid tühine osa liikmetest. Hääletustulemuste järgi toetas Kallast 8%, Ratast 7% ja Helmet 4% erakonna kõigist liikmetest. Mis mandaat see selline on!?

Otsi kokku sidudes peab nentima, et ei ole olemas erakondade, vaid on nende esimeeste hüüdlaused ja sellistena õhkub neist kaugele, et autorid-lipukandjad tunnevad end jumala positsioonil olevat. Ja kui kord nii, siis ehk tasuks ka enda põhisõnumid häbenematult otse pühakirja(de)st võtta. Seal on neid hulgi ja reeglina algavad need sõnadega „mina olen“.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!