Lapse tugivõrgustik – see pole konkureerimise koht

19. okt. 2018 Urve Sellenberg Põhja-Eesti Rajaleidja keskuse juht - Kommenteeri artiklit

Urve Sellenberg.

Koostöövõrgustikud ei teki iseenesest. Nende nimel tuleb teha palju tööd, teadlikult valida ja otsustada. Tuleb osata aktsepteerida ja loobuda, tunnustada ning uskuda, et igaüks meist annab oma töös parima – siis avaldab koostöö lapsele vajalikku mõju.

Võimatu on ette kujutada asutust või organisatsiooni, kus ei räägitaks koostööst. Enamiku asutuste põhiväärtustes võib leida märksõna „koostööle avatud“ ning pea kõikidesse arengukavadesse kirjutatakse koostöövõrgustike loomisest lühemaid või pikemaid teemakäsitlusi. Meil kõigil on oma arusaam koostööst, võrgustikus töötamisest ning meil on ka paremaid ja halvemaid koostöökogemusi.

Rajaleidja võrgustiku suurima keskuse juhina olen kolme aasta jooksul kogenud, et kui last ümbritsevas võrgustikus loobutakse omavahel konkureerimast, on koostöös saavutatud eduelamus lapse toetamisest meeliülendav. Paraku puutume aga pea iga päev kokku sellega, et koostöö ei suju, ootused, et keegi teine teeks lapse „korda“ või terav kriitika, et riik ei toimi süsteemi üles ehitades õigesti, takistavad koostööd.

Koostöösuhted muutuvad võrgustikus kohe keeruliseks, kui üks osapool hakkab teist süüdistama oskamatuses või tegematajätmises ning astub lahenduste asemel samme hoopis omavahelise hõõrumise ja ebaterve konkurentsi suunas. Täiskasvanud, kes töötavad laste heaolu nimel, peavad koostööd tehes jätma kõrvale oma isikliku sümpaatia ja antipaatia, personaalsed hinnangud ja oletused, ning lähtuma eeskätt lapse vajadustest, tuginedes oma professionaalsele teadmis- ja kogemuspagasile.

Kahjuks on nii, et üsna sageli me märkame ja kritiseerime rahulolematust tekitavaid olukordi mitu korda kergemini kui olukordi millega oleme rahul.

Sel sügisel on võrreldes eelnevate aastatega märgatavalt rohkem pöördunud Rajaleidja keskusesse põhikooli seitsmenda ja kaheksanda klassi õpilasi, kelle vanemad ja ka õpetajad näevad ainukese lahendusena mittestatsionaarset õpet. Kõigis neis juhtumites tunnetavad õpilased, et koolis ei toeta neid õpetajad, vanemad jällegi ei mõista kodus ja kuskilt pole abi loota. Olukord on keeruline ja tulevik tundub tume.

Vaieldamatult vajab see noor enda ümber toetavat võrgustikku, kus kõik keskenduvad ainult tema toetamisele ning parimate lahenduste leidmisele. Lapse esmane tugivõrgustik on tema perekond ja lähikondsed. Seejärel on määrava tähtsusega õpetajad, kes lapsega kokku puutuvad, ning tugispetsialistid, kelle kaasavad pere või õpetaja.

Samas on sagedased olukorrad, kus haridustöötajad tajuvad, justkui vanemad ei tunneks piisavalt huvi või ei rakendaks ellu kohandusi koduses keskkonnas. Lapsevanemad jälle leiavad, et õpetajad ei mõista neid, ning tunnevad end ootamatus, harjumatus ja keerukas olukorras rünnatuna.

Tuleb ühiselt panustada

Ka kogu kaasava hariduse idee on kantud võrgustikus osalejate koostööst ja ühisest panustamisest. Eesmärk on tagada võimetekohase hariduse kättesaadavus kõikidele lastele, et oleksid toetatud õppija huvid ja arengutingimused. Probleemide lahendamine koostöövõrgustiku kaudu eeldab selle liikmetelt professionaalsust, pühendumist ühise plaani ellurakendamisel ja mõistmist, et koos ollakse mõjusamad. Igasugune võrgustiku koostöösuhe on ainulaadne oma erineva väärtusloome poolest – kõigil on küll oma roll, kuid nende nimetaja on ühine. Samas on olulised ka usalduslikud suhted, mis põhinevad võrgustikus kehtestatud kokkulepetel ja reeglitel.

Teaduskirjanduses on eri autorid uurinud, kuidas koostöövõrgustikud toimivad ja kuidas on võimalik ühiselt luua mõju, mis aitaks probleemi või keskset teemat võrgustikus lahendada või lahendusele orienteeritud tegevuseni viia. On täheldatud, et organisatsioonidevahelised suhted võrgustikes on keerulised sotsiaalsed süsteemid, mis toovad kokku eri organisatsiooni- ja rahvuskultuurid ühes neis eksisteerivate huvide, uskumuste, kultuuri- ja ajalootaustaga. Selline ülimalt mitmetahuline ja erinäoline seltskond võib olla soodne pinnas erimeelsustele kollektiivis.

Samas võimaldab võrgustikuna töötamine paindlikkust ja teadmiste paljusust. Ükskõik milline haridusasutus, on see lasteaed, kool või ülikool, ei saa eksisteerida, ilma et oleks teadvustanud eri tasandil võrgustumist ja koostööoskust võrgustikus. Koostöine suhtluskultuur tagab valmisoleku elu ja töömaailma väljakutseteks. Kui tuua näiteks juba eespool mainitud hariduslikud erivajadused, võivad selle koostöövõrgustiku väljakutsed tunduda esialgu vaid haridusvaldkonna spetsiifilise probleemina, kuid tegelikult seistakse sama olukorra ees nii tervishoius, sotsiaalvaldkonnas kui ka korrakaitses ja õigussüsteemis – vaid kõigi nende valdkondade koostöö tagab ühismõju laste ja noorte toetamisel.

Täiskasvanute suhtlus kandub üle lapsele

Laura Lilles-Heinsaar kirjutab Tartu ülikooli eetikaveebis koostööst ja headest suhetest koolis. Kool on oma olemuselt suhtevõrgustik ja kannab endas keerulisi suhete ning vastastikuste mõjude mustreid. Sisuliselt sama mehhanism toimib organisatsioonide koostöövõrgustikus. Siinjuures ei tohi unustada, et kõige olulisem on selle võrgustiku keskmes ikka ja alati laps.

Kui laps tajub, et teda ümbritsevate täiskasvanute vahel on usalduslikud suhted ja koostöö sujub, siis pakub õppimine ning suhete loomine ja hoidmine koolis ja väljaspool seda talle rõõmu. Kui aga laps käitub või õpib halvasti, siis ilmselgelt tunneb ta end ka halvasti. Sellises olukorras vajab ta enda ümber täiskasvanuid, kes suudavad ja oskavad luua tema vajadustele vastavad õpitingimused, arvestades ka lapse enda arvamusega.

Samas tahan rõhutada, et lastega töötama ei sobi paraku iga inimtüüp. Ka möödunud nädalal eetrisse läinud arutelusaates „Suud puhtaks“ tõdeti, et lastega töötava inimese süda peab olema õiges kohas – vastasel juhul on ta valinud elukutse, mis talle ei sobi.

Koostöö ei teki iseenesest

Tulemuslik ja tõhus koostöö algab empaatiast ja soovist üksteist mõista. Kui puudub tunnetatud vajadus võrgustikuna koos töötada, siis jääb kaotajaks laps, sageli kogu pere. Võrgustikus koos töötamine on protsess, kus usaldus, tiimitöö ja tulemuslikkus ei ole lihtsalt sõnad. Koostöö ei teki iseenesest või eikuskilt. Selle nimel tuleb asjaosalistel teha teadlikke valikuid, pingutusi ja kompromisse ning üsna sageli murda juurdunud mõttemustreid.

Koondades tugivõrgustikku iga osapoole – lapsevanema, tugispetsialisti, õpetaja, sotsiaaltöötaja jpt – professionaalse teadmise ja oskused, saame täiskasvanutena pakkuda lapse arengu toetamiseks kõige paremaid lahendusi. Kokkusaamise ja koos töötamise tahe on kõige alus ja ei kellegi teise kui meie enda teha.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!