Mida teha püsimatu lapsega?

26. okt. 2018 Toivo Niiberg psühholoog-nõustaja ja koolitaja - Kommenteeri artiklit

Tehtud tegusid on kergem laita kui parandada. Giovanni Boccaccio

 

Kui varem olid käitumisprobleemid silmatorkavamad ennekõike murdeealiste puhul, siis praegu on väga väikesi lapsi, kes on juba lasteaias kas agressiivsed või väga püsimatud.

Püsimatus on omane nii koleerikule kui ka sangviinikule ja seega võib aktiivsete aktsenautide osakaal olla pea 80% käitumishäirete üldises ilmnemises. Võib arvata, et süüdi on arvuti ja see tohutu infohulk, millega lapsed toime peavad tulema ning mida varem niisugusel kujul polnud. Keskkond mõjutab kõige oma keemia ja lisaainetega.

Tegelikult on neid asju väga palju, mis laste käitumisele mõju avaldavad. Tagajärjena on keerulise käitumisega lapsi järjest rohkem ja probleemid algavad üha nooremas eas.

Koleerik on äge ja tormakas

Koleeriline temperament on äge ja tormakas. Emotsionaalselt on koleerikud üsna tasakaalutud ja ärrituvad väga kergesti, sageli üsna tühiste asjade peale. Kohati võib koleerik olla väga sihikindel ja püüelda kõiki takistusi oma teelt pühkides eesmärgi poole, samas võib ta meeleolu muutuda ning tal kaob usk oma võimetesse. Sellisel juhul jääb eesmärk saavutamata. Koleerikud on väga nõrga enesevalitsusega ja võivad seetõttu tekitada endale probleeme. Ebapiisavat enesevalitsust loetaksegi koleeriku suurimaks puuduseks.

Mängus, õpingus ja tegutsemises vajab koleerik rahu. Kuna ta võib reageerida ägedalt ka pisikesele ärritusele, võib väiksemgi segav detail koleeriku rööpast välja lüüa. Tööülesanded ei tohiks nõuda liigset pingutust, sest kuigi koleerikul esineb hetki, millal ükski raskus pole ületamiseks liiga suur, võib tulla ette ka masenduse ja käegalöömise meeleolusid. Seetõttu võib koleerikul töö pooleli jääda.

Õppe- ja tööülesanded peaksid olema väga selged. Ei ole soovitav koleerikut töö ajal segada.

Inimestega suheldes on koleerik samamoodi ärrituv. Temaga võib ka pisiasja pärast tüli tekkida. Koleerikuga ei tasu vaielda, sest miski ei ärrita teda rohkem. Vaidluse käigus püüab ta teistest üle rääkida. Kui tal ei õnnestu oma seisukohti peale suruda, läheb ta endast välja. Õppimisega on koleerikutel sageli suuri raskusi.

Sangviinikud on elavad

Sangviinikud on aktiivsed ning vajavad huvitavat tegevust. Nad kohanevad kiiresti uute oludega, leiavad kontakti võõrastega ja tunnevad rõõmu väljakutsetest. Kollektiivi sulanduvad nad kiirelt, asuvad innuga uute ülesannete kallale, kuid kui asi kaotab oma uudsuse ja nõuab täpset nokitsemist ning rutiinset tööd, kaotavad sangviinikud huvi ja muutuvad loiuks.

Neile pole tähtis minevik ega tulevik, vaid käesolev hetk, nad elavad nii-öelda ühe päeva korraga. Õpingutes, töös ja ka mujal elus soovivad nad teistega võistelda, vaielda ja muul moel jõudu katsuda. Õpinguid ja tööd alustada on neil lihtne, kuid lõpuleviimisega tekib raskusi – asjad kaotavad oma uudsuse ja koos sellega kaob ka huvi nende vastu. Keskendumisraskused võivad väga halvasti mõjuda edule töös ja õpingutes.

Inimestega suhtlema on sangviinik meister. Ta ei tunne võõraste ees kohmetust ning leiab kergesti sõpru. Samas on ta kärsitu ja vajab uusi muljeid nagu narkomaan doosi. Seetõttu võib suhtlemine jääda pinnapealseks.

Sangviiniku temperamendiga inimesele tuleb õppimiseks leida pidevalt uut ja huvitavat materjali, et hoida tema tähelepanu. Soovitav on anda talle mitmekesist tegevust. Üksluise tegevuse korral kaotab sangviinik huvi ja suunab oma tähelepanu mujale.

Tahtlik ja tahtmatu tähelepanu

Enam-vähem normaalne inimene suutvat teist aktiivselt kuulata 6–7 minutit. Hüperaktiivse diagnoosiga inimene ühe minuti või alla selle. Järelikult jääb püsimatus võnkuma nende kahe piirnormi vahele.

Tähelepanu püsivuse kohta on teada, et täiskasvanu suudab hoida tähelepanu objektil või tegevusel 15–20 minutit, siis kaldub see kõrvale. Pisikeste laste tähelepanu püsib umbes viis minutit. Ometi suudame mõne asja kallal olla kauem kui tühised 20 minutit.

Seletusi sellele on kaks. Esiteks, kui tegevus inimest väga huvitab, püsib tähelepanu selle juures kauem. Teiseks, tähelepanu on kahte liiki: tahtlik ja tahtmatu. Tahtmatu tähelepanu on sünnipärane, tahtlik kujuneb alles kasvatuse ja õpetuse käigus. Lastepsühholoog Reet Montonen pakub ajaks, mil laps on võimeline mingil määral tahtlikku tähelepanu ilmutama, 4.–5. eluaastat. Sellest east alates õpib laps, kuidas allutada oma tähelepanu kasvataja või vanema nõudmistele. Enne seda võtab ta vastu  enamasti selle, mida me talle huvitavana välja pakume.

Monotoonsele ja igavale mängule laps ei keskendu,“ ütleb psühholoog. Kui pikalt aga võib üks normaalne laps tegelda mänguga, mis on talle huvitav? Järgnevast leiavad vastuse need, kellele meeldivad normid. Seda lugedes on kasulik meeles pidada, et kõik lapsed on erinevad ja erinevad on ka mängusituatsioonid.

Montonen tsiteerib psühholoogialoengute materjali: „Huvitava mänguga tegeleb 1–2-aastane laps keskmiselt 21, 3–4-aastane 50, 4–5-aastane 80 minutit, 5–6-aastane juba 1,5 tundi.“ Ja lisab: „Mina suhtun neisse normidesse suure ettevaatusega.“ Tahtlik tähelepanu areneb välja alles kasvatuse käigus.

Püsimatu nooruk

Seda tüüpi noorukid on tahtejõuetud ja kergesti mõjutatavad. Tahtejõuetus ilmneb eriti siis, kui tegemist on õppimise, töökohustuste täitmise ja eesmärkide saavutamisega, mida noorukieas püstitavad vanemad, õpetajad ja ühiskond. Elementaarsete käitumisreeglite järgimine on nende jaoks raske. Üksnes range kontrolli all täidavad nad oma ülesanded, kuid võimalusel hiilivad kohustustest kõrvale. Neil on suurenenud tõmme meelelahutuste ja lõbustuste poole.

Õppida püsimatud noored eriti ei soovi. Nad võivad kooli asemel minna hasartmänge mängima või niisama ringi luusida. Püsimatu nooruk püüab vabaneda vanemate eestkoste alt. Harvad pole juhtumid, kus nad põgenevad kodust. Tõelist kiindumust vanematesse ei ole. Perekonna muredesse suhtuvad nad ükskõikselt. Vanemad on vajalikud üksnes selleks, et saada raha vaba aja veetmiseks ja lõbutsemiseks.

Kuna püsimatud noorukid ei oska endaga midagi peale hakata, satuvad nad sageli kampadesse. Argus ja initsiatiivitus ei võimalda neil olla liider. Tavaliselt kasutavad grupi teised liikmed neid oma huvides ära – väiksed sulid võllas ja suured tõllas. Püsimatud noorukid ei armasta ka tööd. Seda teevad nad üksnes äärmisel vajadusel. Ükskõiksed on nad oma tuleviku suhtes – ühepäevaliblika sündroom –, nad ei tee tulevikuplaane.

 

Püsimatuse tuumtunnused:

  • Tegevus ainult hetkeks.
  • Lapsele endalegi põhjendamatu jonnakus ja kapriissus, seda eriti päeva teisel poolel (üleväsimus).
  • Õpingute, tööde ja tegevuse lõpetamatus.
  • Initsiatiivitus.
  • Argus.

Psüühika nõrgad küljed

  • Monotoonne tegevus (eriti õpitegevus).
  • Igasugune korra ja puhtuse nõue.
  • Üksiolek.

Kaasnevad tunnused

  • Äkkviha.
  • Konfliktsus.
  • Keskendamatus.
  • Tahtehäired.
  • Tähelepanuhäired.
  • Sõnakuulmatus.
  • Manipulatiivsus.
  • Lohakus.
  • Hooletus.
  • Hajameelsus.
  • Unetus.
  • Depressiivsus.

 

Kuidas aidata lapsel areneda tähelepanelikuks ja püsivaks inimeseks

  • Aidata võivad mängud, kus tuleb midagi tähele panna, kuulata või jälgida.
  • Lase lapsel ennast välja elada ja õpeta teda jonniga toime tulema, säilitades ise täiskasvanuliku rahu ning väärikuse.
  • Laps on siis karistatud, kui ta on ise või sinu abiga oma pahateo heastanud.
  • Lõpeta näägutamine, pahandamine ja mangumine. See väsitab nii last kui sind ennast.
  • Parim õpetaja on isiklik eeskuju. Kui laps sinuga räägib, kuula teda ja ära tegele millegi muuga.
  • Kui algklassilapse tähelepanu pidevalt kodutöödelt kõrvale kaldub, leia aega tema kõrval olla või käi vahepeal uurimas, kuidas lapsel läheb. Tunnusta teda tehtud ülesannete eest.
  • Esita lapsele oma palved ükshaaval. Ära pahvata korraga: „Korista tuba ära! Kas sa käed juba pesid? Nuuska nina!“, vaid oota enne järgmist tööd, kuni eelmine on tehtud.
  • Ära sekku, kui laps süvenenult millegagi tegeleb.
  • Püüa jagada ülesanded väiksemateks osadeks, mille sooritamisele peab järgnema õigeaegne kiitus.
  • Ära sunni last vägisi joonistama, voolima või laulma. Oota, kuni ta ise tahab seda teha.
  • Aitab lapse võimetele ja huvidele vastav tegevus.
  • Lapse energia läheb sinna, millele pööratakse tähelepanu – kui lapsevanem pöörab tähelepanu ebasobivale käitumisele, võib juhtuda, et laps ei muuda oma käitumist.
  • Õpeta ootamist. Selleks on head lauamängud, kus peab oma mängukorda ootama. Kui laps tuleb sind kutsuma, kuid sina paned parajasti pesu masinasse, siis ütle: „Jah, ma tulen kohe, kui olen pesumasina käima pannud.“ Ja siis tuleb oma sõna ka pidada.
  • Laps peabki elav olema. Soodsad eeldused püsivuse arenguks lood siis, kui lased tal ennast välja rahmeldada.
  • Suuna ta väiksemate eest hoolitsema.
  • Võta perre lemmikloom, kelle eest laps sinu abistava pilgu all hoolitseb.
  • Ole järjekindel ja pea kõikidest lubadustest kinni.
  • Kokkulepe peab püsima, seda ei tohi pidevalt muuta. Eelnevalt tuleb hästi läbi mõelda, kas see on vastuvõetav nii sulle kui ka lapsele ja kas suudad endale kindlaks jääda.
  • Enam-vähem kindel päevaplaan, seda ka nädalavahetustel.
  • Kui päevaplaanis tuleb ette muutusi, anna sellest koheselt ja aegsasti teada, püsimatud lapsed kohanevad äkiliste muudatustega halvasti.
  • Väga vajalik on päevane 20–30-minutine uinak ja selle olemuse tajumine.
  • Koolis tuleb kasuks väikene õpperühm ja hommikupoolne õppetöö.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!