Miks viiakse tugispetsialistid koolidest keskustesse?

19. okt. 2018 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

Vajadus tugispetsialistide järele kasvab. Kas nad peaksid töötama haridusasutuste juures või keskustes, selles on praktikud ja ametnikud eri meelt. Foto: Ilmar Saabas / Ekspress Meedia

 

2016. aastal korraldas SA Innove uuringu haridusasutuste tugispetsialistide arvu ja vajaduse kohta. Selle tulemustest selgub, et hinnanguliselt on Eestis puudu 400 logopeedi, 340 eripedagoogi, 315 koolipsühholoogi ja 183 sotsiaalpedagoogi.

Mida teha olukorras, kus riik on seadusega pannud omavalitsusele kui koolipidajale kohustuse lasteaedades ja koolides tasuta tugiteenuseid pakkuda, kuid spetsialiste napib? Mõned omavalitsused näevad lahendust tugispetsialistide koondamises keskusesse, et olemasolevat ressurssi paindlikult ja vajadusele vastavalt jagada. Pärnus on õppenõustamiskeskus tegutsenud 25 aastat, Viljandis viidi kõik koolide ja lasteaedade tugispetsialistid päevakeskuse laste ja perede osakonda üle selle aasta algusest. Sama teed kavatseb nüüd minna Saaremaa vald. 27. septembril peetud infoseminaril anti haridusasutuste juhtidele ja tugispetsialistidele keskuse loomise kavatsusest teada. Valla kaks suurimat kooli, Kuressaare gümnaasium ja Saaremaa ühisgümnaasium, kus mõlemas on hästi toimiv tugimeeskond, ei ole spetsialistide koolist ära viimisega nõus.

 

Saaremaa valla haridusjuhid:
„Keskus aitab olemasolevat ressurssi paremini kasutada“

Saaremaa valla haridus- ja noorsootöö osakonna juhataja Raivo Peeters ja haridusnõunik Meelis Kaubi, miks olete otsustanud tugikeskuse kasuks?

Meelis Kaubi: Saaremaa vallas on kokku 30 munitsipaalharidusasutust: viis täistsükli gümnaasiumi ja keskkooli, seitse põhikooli, viis lasteaeda-algkooli ja 13 lasteaeda. HEV-lapsi on laste koguarvust 19% ehk üle 500 ning nende vajadustega tuleb arvestada. Kui Kuressaare linn on spetsialistidega enam-vähem kaetud ning kahel suurel gümnaasiumil on kõik neli tugispetsialisti olemas, siis maapiirkonnas on pilt ebaühtlane ja koguni viies haridusasutuses ei ole neljast spetsialistist ühtegi.

Raivo Peeters: Põhiline argument ongi, et spetsialiste ei jätku ja koolid on hädas. Just väikestesse koolidesse on inimesi väga raske leida, sest seal pakutav koormus on väike. Praegu annavad eriharidusega logopeedid, sotsiaalpedagoogid või psühholoogid seetõttu oma põhitöö kõrvalt ka ainetunde, mis on ressursi raiskamine. Keskuses saaksime neid rakendada täiskohaga ja saata ka koolidesse, kuhu seni pole spetsialiste jätkunud. Teine äärmus on, et mõni spetsialist on ametis peaaegu kahe kohaga: ühes kohas on tal 1,0, teises 0,5, kolmandas veel 0,2 kohta. See ei ole normaalne, ööpäevas on ju ainult 24 tundi.

Meelis Kaubi: Olemasolevat ressurssi tuleb paremini ära kasutada ja selle keskuse loomine ka tagab. Ühtne juhtimine annab parema ülevaate ja suurema kompetentsuse. Praegu teevad tugispetsialistid koolides lisaks tööd, mida nad tegema ei peaks, keskuses aga on neil võimalus keskenduda just sellele, milleks nad on palgatud. Kaasava hariduse põhimõttest lähtuvalt on teinud nii haridus- kui ka sotsiaalministeerium ettepaneku luua ühtne keskus, nn ühe ukse süsteem, kust pered abi saavad. See tähendab, et lapsevanem ei pea jooksma asutuste ja institutsioonide vahet, vaid saab abi ühes kohas. Perel peabki soovi korral olema võimalus väljaspool haridusasutust teenust saada. Kõik inimesed omavahel ei sobi ning keskus loob võimaluse erapooletuks nõustamiseks ja pakub võimaluse spetsialisti valida.

Raivo Peeters: Ilmselt ongi palju vaja nõustada just lapsevanemaid, mõnikord on see lapse nõustamisest olulisemgi. Endistes valdades on alles teenuskeskused, kus samuti saab nõustamisi korraldada. Põhiliselt hakkavad spetsialistid ikka haridusasutustes laste juures käima, aga tuge hakkame pakkuma ka keskustes. Püüame üles ehitada võimalikult paindliku süsteemi. Keskuse suur pluss on, et tugispetsialistid saavad omavahel kogemusi jagada ja sarnaselt arstidega raskemate juhtude puhul ühiselt lahendusi leida. Ka spetsialistide enda nõustamist ja koolitusi on lihtsam korraldada, kui nad on koos ühes keskuses. Kuna keskus asuks Kuressaares, on kõige suurem murekoht see, et suures vallas on ka vahemaad suured.

Spetsialistide keskusesse koondamisel jääb nende hulk ju ikka samaks. Kas see tähendab töötamist mitmes kohas?

Raivo Peeters: Mõne jaoks kindlasti, aga see on juba praegu nii. Hea meelega võtaksime inimesi juurde, aga kõrgkoolist tuleb nende erialade lõpetanuid vähe ja mandrilt Saaremaale eriti ei tulda. Üldjuhul kujunevad kindlasti välja piirkonnad ja koolid, kus käib üks inimene, sest on oluline, et laps tugi­spetsialisti omaks võtaks. Igas väikses koolis ei saagi spetsialist kõik viis päeva nädalas kohal olla. Suurtes koolides ei muutu midagi, spetsialisti töökoht jääbki sinna, ainult tööandja on teine ja palka saab ta teisest kohast.

Meelis Kaubi: Keskuse loomisega seoses oleme võrdsustanud tugispetsialistide palga õpetaja miinimumpalgaga, mis on samuti samm edasi.

Kas olete keskuse loomise kavatsusest asjaosalistele juba teada andnud ja kuidas nad sellesse suhtuvad?

Meelis Kaubi: Kevadel oli koolijuhtidega sel teemal põgusalt juttu ning 27. septembril toimus valla haridusasutuste juhtide ja tugispetsialistide infoseminar. Kohal olid haridus- ja sotsiaalministeeriumi esindajad, samuti kutsusime Pärnu ja Viljandi keskuste inimesed oma kogemusi jagama. Eks iga uue asjaga on seotud mingid hirmud ning kaks Kuressaare suuremat kooli, Kuressaare gümnaasium ja Saaremaa ühigümnaasium, ongi teada andnud, et nad ei ole nõus tugispetsialistidest loobuma. Nende põhjendused tunduvad natuke otsitud. Ilmselt on nad valesti aru saanud, et spetsialistide igapäevane töökoht jääbki kooli, kuid soovime nende kompetentsust kasutada ka tugikeskuses.

Mis edasi saab?

Meelis Kaubi: Oleme otsustanud vaadata valla haridusasutusi tervikuna ja keskuse igal juhul luua. Arvan, et lapsevanemad toetavad sellise keskuse loomist kahel käel.

Raivo Peeters: Jah, jätkame selgitustööd igas valdkonnas. Kahe suure kooli suhtumine on kahetsusväärne, samasugust suhtumist esines omal ajal ka Pärnus ja Viljandis. Valla järgmised sammud on sellised, et uue aasta alguses valime loodavale keskusele juhataja ja 1. septembril 2019 loodame keskuses töö käivitada.

 

Kuressaare gümnaasiumi õppealajuhataja Anu Saabas:
„Tugispetsialisti töö on kõige tulemuslikum koolis kohapeal“

Miks te eelistate, et tugispetsialistid töötaksid koolis?

Meil on suur kool, kus õpib 1040 õpilast ja töötavad pikaajalise kogemusega tugispetsialistid, kelle hinnangul on kõige tulemuslikum toetada last koolis. Nad näevad last kogu koolipäeva jooksul, käivad tunde vaatamas ja saavad õpetajaid kohe nõustada, lisaks on lapse probleemidega kursis ning tunnevad tema peret ja vanemaid. Nii lapsevanemad, õpetajad kui ka mina õppealajuhatajana oleme seda meelt, et nii on tulemus kõige parem. Kui tugispetsialistid on keskuse töötajad, ei saa kunagi kindel olla, millal mõni kool nende abi vajab. Nii suures koolis nagu meie oma on tugispetsialiste kogu aeg vaja. Siin on neil tööd rohkem kui täiskoha jagu, pigem on meil ressurssi lisaks vaja.

Mitmes asutuses töötamisel on oma eripära.

Jah, meie kooli psühholoogil on aastatetagusest ajast selline kogemus. Tema sõnul on spetsialistil end mitme asutuse vahel keeruline jagada ning töö efektiivsus kannatab. Miks peakski end killustama, kui ühes kohas on tööd piisavalt? Mõistame, et vallas napib tugispetsialiste, ka meie otsisime magistrikraadiga eripedagoogi pikalt. Praegu ongi kõik meie tugispetsialistid oma kooli vilistlased. Kahtlemata tuleb leida lahendus, et valla kõik koolid saaksid tugiteenust pakkuda, aga seda ei tohiks teha nende koolide arvelt, kus tugikeskus on olemas ja tulemuslikult toimib. Valdkonna spetsialistide ühiseid arutelusid, koolitusi, kovisioone ja supervisioone saab korraldada ka spetsialiste koolist ära viimata.

Kuidas suhtute väitesse, et koolid ei kasuta tugispetsialiste otstarbekalt?

Arvan, et mitte sihipäraselt saab spetsialisti kasutada koolis, kus tal pole täiskohta, mistõttu ta teeb lisaks veel midagi muud. Leian, et see pole vale, kui koolipsühholoog annab aeg-ajalt psühholoogiatunde, mis ongi tema eriala. Või viib eripedagoog läbi õpiabitunde ja logopeed individuaalseid ja grupitunde lastele, kes seda vajavad. Eriti nüüd, kaasava hariduse tingimustes, kus kõik peaksid saama hariduse kodulähedases koolis ning igas klassis on üha enam individuaalset lähenemist vajavaid lapsi.

Kas tugikeskuse loomise plaani on eelnevalt kooliinimestega arutatud?

Seda mitte. Õppeaasta alguses, kui toimus ühe õpilasega seotud ümarlaud, käis haridusnõunik selle mõtte põgusalt välja, kuid arutelusid sel teemal peetud ei ole. Septembri lõpus oli vallas tugiteenuste teemal infopäev. Toetame keskuse loomist valda, aga koolides töötavaid tugispetsialiste ära võtmata.

9. oktoobri õhtul toimus koolis hoolekogu koosolek, kus olid kohal enamiku klasside esindajad. Kõik toetasid mõtet, et tugimeeskond peaks jääma kooli juurde. 10. oktoobril andsime vallajuhtidele kirja teel teada, et tahame samamoodi jätkata.

 

Saaremaa ühisgümnaasiumi direktor Viljar Aro:
„Kuni me ei ole uuenduse kasulikkuses kindlad, tuleb tasakaalukamalt tegutseda“

Mida teie koolis spetsialistide keskusesse viimisest arvatakse?

Meie kooli õpetajate ja tugispetsialistide arvates nõrgestab spetsialistide koondumine keskusesse sisulist tööd lastega. Ütlesin selle välja juba 27. septembri infoseminaril ja lähen vallavolikogu hariduskomisjoni koosolekule sama sõnumiga. Usaldan rohkem oma tugispetsialiste kui inimesi, kes selle tööga ise sisuliselt kokku ei puutu, kuid organiseerivad keskuse tegemist. Ka kolleegidelt Viljandist, kus selle aasta alguses sarnane keskus loodi, olen kuulnud, et nad ei ole muudatusega rahul. Suurtes koolides, kus klassid on oluliselt suuremad kui väikestes ning kogu maja elab ja hingab teistmoodi, on vaja, et tugi­spetsialistid on pidevalt olemas ja osalevad koolielus.

Keskus on väga vajalik. Kas või seetõttu, et Rajaleidja projekt hakkab lõppema, kuid pere peaks saama lapsele vajalikud sotsiaalsed ja hariduslikud tugiteenused lihtsama vaevaga ja ühest kohast.

Keskuse üks eesmärk on vähest ressurssi paremini ära kasutada.

Jah, sellest on juttu olnud, et spetsialistid täidavad koolis ka muid ülesandeid. See on kahe otsaga asi. Toon näite koolijuhi ametist. Ma ei pea õigeks, et koolijuht juhib aastaid kooli, aga ei anna ise ühtki tundi. Õnneks on direktoril lubatud, juhul kui õpetajatel on koormusnorm täis, nädalas kuni kuus tundi anda. Minu arust peabki ta seda tegema, muidu kaob tal tunnetus koolielust, mis ajaga pidevalt muutub. Mul on raske mõista, miks kooli sotsiaalpedagoog ei võiks olla kõige keerulisema klassi klassijuhataja, mis annab talle väga hea kogemuse ja aitab teha oma tööd palju mitmekülgsemalt. Ja miks koolipsühholoog ei tohiks anda karjääriõpetuse tunde, et tal tekiks kontakt õpilastega.

Mina pooldan tasakaalukat tegutsemist. Ei tohi kiirustada, asjad tuleb põhjalikult läbi mõelda ja kaaluda ning eelkõige rääkida tugispetsialistide endiga. Aeg annab arutust. Kui mõne aasta pärast jõutakse ühisele veendumusele, et keskusesse on vaja koondada valla kõik tugispetsialistid, siis saab seda teha. Seni võiks jätta lõhkumata Saaremaa ühisgümnaasiumi juba väljakujunenud ja töötava HEV-osakonna. Kindlasti on mõnel lapsevanemal probleeme, mida ta ei taha jagada konkreetse kooli psühholoogiga, sest linn on väike. Loodav keskus oleks sel juhul neutraalne koht, kust nõu ja abi saada.

Kas tugispetsialiste on praegu koolis piisavalt?

Meie koolis töötab praegu kaks logopeedi, psühholoog, eripedagoog, sotsiaalpedagoog, aga üht inimest on veel juurde vaja. Oleme oma kooli koondanud üle linna 70 HEV-õpilast, kes õpivad väikeklassides, õpiraskustega õpilaste klassides ja üks ühele õppes kooli hosteli väikeses hoones ning meie sotsiaalpedagoog tegelebki eelkõige nende laste ja peredega. Suurde majja on samuti sotsiaalpedagoogi vaja. Arvan, et koolides, kus on spetsialistid olemas, võiksidki nad olla edasi selle kooli kollektiivis ja palgal. Keskuse võiks aga luua neist spetsialistidest, kellel ei ole täiskohaga tööd ja kes saaksid väiksemates koolides ja lasteaedades käies kokku täiskoormuse.

 


KÜSIMUS-VASTUS

Milline on teie tugikeskuse kogemus?

 

Kersti Kesküla.

Kersti Kesküla, Pärnu õppenõustamiskeskuse kooli sotsiaalnõustaja:

Pärnus tegutseb õppenõustamiskeskus juba 1993. aastast ning töökorraldus on aastatega välja kujunenud: koolipsühholoogid ja sotsiaalpedagoogid, kelle ametinimetus Pärnus on kooli sotsiaalnõustajad, on koondatud keskusesse. Eripedagoogid ja logopeedid töötavad koolides ja lasteaedades kohapeal.

Mina olen täiskohaga sotsiaalnõustajana tööl 2003. aastast ja minu teenindada on üks kool, kus on üle 500 õpilase. Enamasti käibki spetsialist ühes kindlas koolis. Võin öelda, et olen kahe meeskonna liige. Sel ajal, kui lapsed on koolis, olen seal ka mina. Kui koolipäev lõpeb, tulen keskusesse ja pärastlõunasel ajal täidan oma tööülesandeid siin: teen koostööd lastekaitsega, võtan vastu lapsevanemaid ja lapsi, kes soovivad keeruliste teemadega keskusesse nõustamisele tulla.

Eelmisest aastast on tugispetsialistide palk õpetaja miinimumpalgaga seotud. Kuigi mulle on varasematel aastatel pakutud tööd ümbritsevates valdades, kus palk oli märkimisväärselt suurem, otsustasin mitte minna, sest eelistan töökeskkonnana keskust. Mulle meeldib töö keskuses seepärast, et kooli palgal oleksin oma ametis ainuke inimene, kuid siin tunnen kolleegide tuge. Kuna meie tööpõld on hästi kirju ning politseitöös, lastekaitses ja paljudes teistes valdkondades on palju muutunud, saame omavahel arutleda, nõu pidada, koolitusi ja kovisioone planeerida. Olen isegi mõelnud, et kui seda keskust ei oleks, ei töötakski ma võib-olla enam oma erialal, sest läbipõlemisrisk on selles ametis suur. Võrreldes oma koolides töötavate kolleegidega on üks oluline erinevus see, et meile panevad koolid oluliselt vähem kohustusi meie pädevusega mitte seotud ülesannetes. Samuti saab spetsialist lahendada keerulisi lugusid kellestki sõltumata ja lapse huvides, kartmata, et kool talle survet avaldab, mida vahel paraku juhtub.

Pärnu linna haridusasutused on tugispetsialistidega hästi varustatud ning koolipsühholoogide ja sotsiaalnõustajate arv läheneb linna koolides optimaalsele. Lasteaedade teenindamine on meie tegevusaja jooksul olnud eri tasemel. Kuigi lasteaedades seadus otseselt sotsiaalnõustajaid ja psühholooge ette ei näe, oleme käinud ka lasteaedades, et probleeme võimalikult vara märgata. Küll aga on igal pool puudu abiõpetajatest, õpetaja abidest, tugiisikutest ja muust toetavast personalist. Keskuse uus väljakutse on seotud sellega, et haldusreformiga muutus Pärnu väga suureks – tekkisid Audru, Paikuse ja Tõstamaa osavald ning seda, kuidas nende side meie keskusega hakkab olema, tuleb veel arutada.

Kahtlemata on sellise keskuse loomine tihe- ja hajaasustusega paigas kaks erinevat asja. Töökorraldus peaks olema igal juhul selline, et spetsialistid sõidavad laste juurde, mitte vastupidi.

 

Siiri Kruuse.

Siiri Kruuse, Viljandi päevakeskuse laste ja perede osakonna juht:

Viljandis läksime keskuse süsteemile üle selle aasta algusest. Linnas on neli kooli ja viis lasteaeda. Koolides käib kokku ligi 2000 ja lasteaedades 1000 last.

Osakonda koondusid kõikide lasteaedade ja koolide tugispetsialistid: logopeedid, eripedagoogid, sotsiaalpedagoogid, psühholoogid, kes on alates 1. jaanuarist päevakeskuse palgal. Linn oli mõelnud keskuse loomise peale juba pikka aega, sest tugispetsialistidest oli puudus. Keskuse loomine tagab, et spetsialist töötab täiskoormusega ja pole koormatud samal ajal teiste tööülesannetega.

Kuigi Viljandi linnalegend rääkis, et uue osakonna tekkimisel rivistatakse spetsialistid hommikul linnavalitsuse ette üles ja saadetakse sinna, kus vajadus on, sai igaüks jääda sellesse lasteaeda või kooli, kus ta varem töötas. Oktoobri keskel vaatame haridusasutuste tugispetsialistide vajaduse üle ja kui see on vähenenud, saab kellegi suunata ühest asutusest teise. HEV-laste vähenemist küll märgata ei ole, suund on pigem suurenemise poole. Kui kuskil on kriitiline juhtum, nagu hiljuti ühes lasteaias, kus kiiresti vajati psühholoogi, saame saata osakonnast abijõudu. Varem ei olnud see võimalik, sest spetsialistid allusid oma haridusasutuse juhile. Keskus annab ka selle võimaluse, et kuna kõik ei sobi kõigiga, oleme spetsialisti vahetanud. Selline paindlikkus on ühe linna piires võimalik.

Keskuse loomine ei läinud ebapiisava infovahetuse tõttu valutult. Inimesed olid teadmatuses ja segaduses, tekkisid protestid ja hirmud ning uuendusele töötati vastu. Meeskonna loomine ja ühe mütsi alla saamine oli keeruline. Eeltöö tegemiseks ja inimestega suhtlemiseks enne osakonna ametlikku loomist oli aega kolm kuud. Saime kokku erialarühmadega ja rääkisime spetsialistidega ükshaaval. Selgitasin ja pakkusin võimalust meie osakonda üle tulla. Esialgu tundus, et 20 spetsialistist on nõus tulema pooled, aga kui me aasta lõpus lepingud allkirjastasime, oli ainult üks loobuja. Praegu on meil 23 spetsialisti, neli on aasta jooksul juurde tulnud. Keskuse plussiks peetakse õlg õla tunnet: võimalust koos kolleegidega keerulisemaid juhtumeid hinnata ja läbi arutada, abi küsida.

Oluline präänik inimeste veenmisel oli palgatõus. Palgad olid haridusasutustes väga erinevad, lausa sadades eurodes. Viljandi volikogu otsusega seoti tugispetsialisti palk õpetaja miinumumpalgaga, samuti on neil puhkus sarnaselt õpetajatega 56 päeva. Samas oleme arutanud, et tugispetsialistide palk peaks olema riigi reguleeritud ja vähemalt 10% õpetaja omast kõrgem, sest tugispetsialistid nõustavad ka õpetajaid. Samuti tuleks rohkem väärtustada kooli HEV-koordinaatori tööd.

Praegu tundub, et lasteaiad on keskuse loomisega rahul, sest nad on tunduvalt rohkem abi saanud kui enne osakonna loomist. Lasteaedades töötavad lisaks logopeedidele ka eripedagoogid ja psühholoog. Koolijuhtidega toimus 16. oktoobril ühine arutelupäev, kus leppisime kokku teemad, mille põhjal koostame konkreetse dokumendi, kus koostöösuhe on täpselt lahti kirjutatud.

Huvi keskuse vastu on üle Eesti tuntud palju, just lugesin kokku, et olen viisteist korda Viljandi kogemust jaganud. Külas on käinud Viljandi ümberkaudsed vallad, mai alguses saarlased, lisaks Põhja-Harju, Kambja, Põltsamaa, Jõgeva, Rapla, ja Järvamaa, Tartu linna ja maakonna inimesed. Ühtset mudelit teha ei saa, igas piirkonnas on oma erisused.

Saaremaa kolleegidele soovitasin põhjalikult järele mõelda ja palju eeltööd teha, pidada asjaosalistega nõu ja nende ettepanekud ära kuulata. Harilikult tulevadki kõige paremad ettepanekud praktikutelt.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!