ÕPL tellimine
SEIKLUS

Noor inimene kui isejuhtiv buldooser

12. okt. 2018 Raivo Juurak toimetaja - Kommenteeri artiklit

Ideekorje. Noorsootööga seotud probleemidele said kõik osalenud pakkuda lahendusi rühmatöös, mida tehti Kosmose kino kõrval asuvas hiiglaslikus telgis. Foto: Raivo Juurak

 

4. ja 5. oktoobril peeti Tallinnas Kosmose kinos noorsootöö foorumit „Noorum“, kus arutati noorte probleeme ja nende lahendusi.

Päris hea ülevaate noortega seotud probleemidest andis foorumi tasutamaterjal „Noored 2035“. Sissejuhatuseks mõned nopped sealt.

  • Tihti taandatakse noored töötuteks või mõneks muuks riskirühmaks, piirates sellega terviklikku vaadet.
  • Eesti noored seisavad tänini silmitsi tegelike osalusvõimaluste kesisusega, seda eeskätt otsustamisprotsessides.
  • Meie noored ei saa olla aktiivsed enda valitud moel.
  • Eestis on arusaam noorte eneseteostusest sageli rõhutatult individualistlik.
  • Mitte kõik noored pole omandanud vajalikke digipädevusi.
  • Sotsiaalmeedia infomullid soodustavad noortel eksiarvamuste levikut.
  • Üle 15-aastaste noorte riskigruppi iseloomustab vähene õpihuvi, puudulik töökogemus, sotsiaalsete sidemete puudumine, rasked suhted vanematega.
  • Vähenenud on ühiskondlike normide tähtsus.

Olgu märgitud, et need taustamaterjali väljavõtted pärinevad uuringutest ega ole juhusliku mulje pealt tekkinud.

Tulevik näib kuuluvat nutinoorsootööle

Kuidas nende probleemide teravust vähendada? Foorumil pandi palju lootusi digilahendustele. Märgiti, et digitaalne maailm on tänapäeva noorte loomulik tegevusväli, et sotsiaalmeedia pakub võimalusi sotsialiseerumiseks, arendab kriitilist mõtlemist, võimaldab aktiivselt osaleda ühiskonnaelus (näiteks online-petitsioonid ja -protestid, e-osalus, politiseeritud tarbimine). Sotsiaalmeedia toel saavad tekkida sarnaselt mõtlevate noorte kaaskonnad, mis teevad meeskonnatööd, tulevad välja ühiste ideedega.

See kõik tundus üsna veenev. Sattusin kohvipausi ajal juttu ajama HTM-i inimestega, kes samuti foorumi töös osalesid. Nad kinnitasid, et nutinoorsootööl on tulevikku ja selle arendamisega praegu tegeldaksegi. Samas kinnitati, et traditsiooniline noorsootöö ei kao kuhugi – nad täiendavad teineteist.

Tore oli tõdeda, et sõnad ei läinud tegudest lahku ja juba selsamal foorumil kasutati digivõimalusi. Peaaegu kõik esinejad esitasid küsimusi, millele publik vastas Worksupi rakenduse kaudu. Ükski esineja ei öelnud, et nüüd lülitage oma nutitelefonid välja, vaid vastupidi, käskisid need välja võtta ja küsimustele vastama hakata.

Paistis, et paljud olid Worksupiga harjunud, kuid mina ei saanud algul aru, et vastusevariantide nägemiseks pidi allapoole kerima, arvasin, et WiFi on ülekoormatud. Päras oma vea avastamist hääletasin aga huviga kaasa. Hiljem räägiti, et mõned olid oma nutitelefoni korralikult raputanud, et vastusevariante üles leida. Aga üldiselt läks kõik ladusalt.

Sümpaatselt mõjus, et ka OECD esindajad Miriam Allam ja Moritz Ader esitasid oma esinemise ajal küsimusi, millele rahvas vastas Worksupi kaudu. Peamiselt uurisid nad publiku orienteerumist üldistes küsimustes, näiteks mitmes OECD riigis saavad noored valida enne 18-aastaseks saamist, mitmel riigil on noorsootöö kontseptsioon jms.

Mihkel Kaevats küsis rahvalt tulevikuga seotud küsimusi, näiteks kas teil on aastal 2035 oma auto, kas tehnoloogia areng muudab tuleviku paremaks jne. Kui Mihkel Kaevatsile endale hakati küsimusi esitama, selgus, et tema on tehnoloogiaskeptik. Tema arvates toob tehnoloogia areng ühiskonnas kaasa kihistumist, sest lendavad autod jms on kättesaadavad ainult rikastele ja ilusatele. Kokkuvõtteks ütles ta meeldejääva lause: „Me pole nii rikkad, et lubada endale vaeseid inimesi.“

Marcus Ehasoo: „Kuhu on kadunud meie hariduse seksikus? Kuhu on kadunud meie motiveeritud ja uudishimulikud õpilased?“

Noor kui isejuhtiv buldooser

Foorumi vaieldamatu staar oli õpilas­esinduste liidu esimees Marcus Ehasoo, kes sai pärast oma ettekande lõppu vestlusjuht Anatoli Tafitšukilt nimeks Marcus Buldooser Ehasoo. Ta rääkis: „Kuid mind midagi huvitab, siis ma lähen ja teen. Ma kasutan buldooseri meetodit ja soovitan teil kasutada sedasama. Ärge kuulake oma keemiaõpetajat, ärge kuulake noorsootöötajat! Kui te tunnete, et see on teie elu kutse ja te tahate sellega tegelda – siis laske käia.“

Ehasoo tõdes oma ettekandes, et noortel sisulisi valikuvõimalusi pole, kool töötab eelmise sajandi malli järgi, digiõpe on meie e-riigis null, noored koostööd ei tee jne. Sisuliselt kordas ta foorumi taustamaterjalis ühiskonnateadlaste esile toodu punkte, kuid rääkis neist isikliku kogemuse põhjal – muutis teadmise emotsiooniks, ütles keegi hiljem. Ent vaatame märksõnade kaupa, mida Marcus Ehasoo oma ettekandes rõhutas.

Terviklik vaade noorootööle. ME: „Mul paluti rääkida noore vaatevinklist. /—/
Loomulikult need, kes mind siia kutsusid, teavad, et see pole mitte kuidagi võimalik, kuid kas me ühiskonnana ka teame seda? Kas me teame, et noored ei ole üks kogum ühtede ja samade vaadetega, vaid et me oleme erinevad?“

Kasinad osalusvõimalused. ME: „Ma tahan maailma, kus on võimalused. Ja mitte võimaluste pähe müüdavad asjad. /—/ Minu hinnangul ei ole see võimalus, kui sa pead ettekirjutatud projekti juhtima. Või kui sa pead õppima koolis etteantud õppekava järgi. Võimalus on midagi uut ja põnevat, erutavat. Nimetage mulle üks põhjus, miks ma peaksin käima füüsikatunnis, seal istuma, kui ma võiksin samal ajal juhtida sotsiaalseid protsesse, milles ma olen arvatavasti palju parem. /—/ Olen hakanud ennast tituleerima HEV-õpilaseks, kellel on koolis pidevalt midagi öelda, ja ma näen, et see pole inimestele, kes peavad mind kuulama, eriti mugav. Kaks nädalat tagasi andsin sisse avalduse individuaalsele õppekavale üleminekuks. Sest ma tõesti ei jaksa käia tundides, kus ma mitte midagi ei õpi. Parem meelega ma ei käi seal õpetajatele närvidele, ei pane neid kogu aeg proovile, vaid tulen ja teen need kontrolltööd ära. Arvatavasti te mõtlete, et nad tahtsid minust lahti saada ja andsidki mulle individuaalse õppekava. Aga ei. Nad ei taha luua pretsedenti. Ma oleksin esimene õpilane, kes oleks 12. klassis individuaalõppekaval. Ei, kuna me ei ole mitte kunagi nii teinud, siis ärme teeme seda. /—/ Selle loogika järgi ei tööta enam ükski sektor. Kui sa lähed tööle, kus pead midagi konkreetset tootma, ja ütled tööandjale, et leidsid uue viisi, kuidas teha seda senisest efektiivsemalt, siis tööandja ei ütle, et pead vanaviisi edasi tegema. Aga miks siis koolis nii tehakse? /—]/Miks te arvate, et ilma traditsioonilise hariduseta jääb mul tükk küljest ära?“

Rõhutatult individualistlik eneseteostus. ME: „Muutus võib ju minus olla, aga kui toetusmeeskond või tagala on null, siis üldjuhul ikkagi midagi väga palju ei saavuta. Mis sellest siis kasu on, kui mõtled koolis välja mingi asja, mis tundub sulle väga lahe, aga samal ajal kõik sinu ümber ütlevad, et ah, noh, saab ka ilma? Ega siis midagi väga kiiresti ei muutu.“

Digipädevused. ME: „Küsige endalt, kus on kõik need e- ja digilahendused, millest räägitakse, millest kantsler käib üle maailma rääkimas kui Eesti Nokiast. Kus need lahendused on? Millal te viimati oma klassitunnis neid kasutasite?“

Vähene õpihuvi: ME: „Kuhu on kadunud meie hariduse seksikus? Kuhu on kadunud meie motiveeritud ja uudishimulikud õpilased. Neil on meie keskaegsest koolist villand. Haridus peab, tal ei ole mitte mingisugust muud varianti, ta peab käima ajaga kaasas. Vastasel juhul ei ole haridusel mitte mingit mõtet. Nii veider on, et mina, 18-aastane inimene, pean töötavatele inimestele selgitama, et haridus ja töö peavad käima käsikäes. /—/ Kui teeks hüppe järgmisse sajandisse! Võtame tööd kui kooli ja kooli kui tööd. Pakume noortele võimalusi panna ennast proovile, end tõestada, avastada oma tugevusi, aga ka nõrkusi. Sest kuidas saab parandada oma nõrkusi, kuis sul pole aimugi, millised need on? /—/ Vanade meetoditega uut ei ehita. Vahet ei ole, kas me räägime uuest noorsootööst või uutest õppekavadest. Seda peab uute strateegiate ja muude dokumentide koostamisel kindlasti silmas pidama.“

Sotsiaalsed sidemed. ME: „Kui tore oleks, kui iga Eesti noor oleks osa kodanikuühiskonnast. Mõelge, kui produktiivne seltskond nii koos oleks.“

Ühiskondlikud normid. ME: „Ma pole kunagi aru saanud, mis taak on vanematel inimestel nende väärtustega. Just nagu noor inimene ei väärtustaks mitte midagi. Tal on kõigest savi, ta ei tunne midagi. /—/ Naljakas on lugeda meediast, kuidas 50-aastased keskmisest konservatiivsemad inimesed kritiseerivad noorsugu, kutsudes neid toredate nimedega, nagu debiilikud, lumehelbekesed või ükskõik kes. Kanuti näide on väga hea. Toimus asi ära ja automaatselt on kõik noored süüdi.

Ma küsin 50-aastase inimese käest, mida teab tema noorusest. Mind tõepoolest ei huvita see, et sa veetsid noorpõlves kõik oma suved kartulivagude vahel. Te ei saa eeldada, et meie peaksime niisamuti tegema. Mind ei huvita see mitte sellepärast, et mind ei huvitaks ajalugu ja mida siis väärtustati, mind ei huvita see hala, mis mineviku ümber käib.“

Miks ma nii kriitiliselt räägin,“ küsis Marcus Ehasoo ja vastas: „ Et kolme­kümne aasta pärast ei oleks vaja sellest enam rääkida.“


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!