Õpime uudse arvutitesti abil oma klassi paremini tundma

Eve Kikas, Piret Soodla, Elina Malleus ja Evelin Õunap. Fotod: Sirje Pärismaa

Tallinna ülikooli teadlastel on valminud arvutipõhised testid õpi-, suhtlus- ja enesemääratluspädevuse hindamiseks põhikooli esimeses ja teises astmes. Kuidas uudsed hindamisvahendid õpetajat aitavad? Vestlusringis jagasid selgitusi TLÜ koolipsühholoogia professor Eve Kikas, vanemteadur Piret Soodla, nooremteadur Elina Malleus ning oma õpilastega katseprojektis osalenud Vanalinna hariduskolleegiumi klassiõpetaja Evelin Õunap.

Mida uued testid endast kujutavad?

Eve Kikas: Õpipädevuse testis hinnatakse õppimisega seotud teadmisi, oskusi, uskumusi, hoiakuid. Uurime õpilaste oskusi ülesannet lahendada, kuidas nad planeerivad oma tegevust, kuivõrd usuvad endasse ülesande lahendamisel ja mis neid motiveerib. Huvi pakub ka tagasivaade, kuidas õpilasel ülesande lahendamine enda arvates läks.

Elina Malleus: Suhtluspädevuse testis oleme võtnud fookusesse sotsiaalse infotöötluse. Hindame eeldusi, sh uskumusi, sotsiolingvistilisi teadmisi, nägude äratundmise oskust. Probleemilahendusega seotuna näitame videoülesandeid ja õpilased mõtlevad, kuidas nemad mingis olukorras käituksid. See on muidugi vaid jupike olukordade paljususest, mis elus ette tuleb. Samuti ei saa me olla kindlad, kas laps elus seda teadmist kasutab.

Milliseid olukordi lapsed testis lahkama peavad?

Elina Malleus: Üks stsenaarium on näiteks selline: lapsed lähevad klassiekskursioonile, valivad bussi jõudes kohad ning selgub, et varem tehtud kokkulepetest ei peeta kinni. Testi lahendaja saab võimaluse valida vastuse küsimustele, mis videos juhtus, miks olukord tekkis ning milline oleks lahendus. Test on valikvastustega, millel on nii eeliseid kui ka puudusi.

Evelin Õunap: Olukorrad on väga hästi valitud, igapäeva koolielus tuleb neid ette. Testi tegija saab panna end mitmesugusesse olukorda, mõtestada, millises rollis ta on. Elab olukorra minuti jooksul läbi. Tahaks loota, et kui laps päriselus samasse olukorda satub, aitab see tal õigesti otsustada.

See ekskursiooninäide on ikka väga ehe. Vahel lepitakse omavahel juba nädal varem kokku, kus keegi istub, aga bussis on ikka teine lugu. Ka õpetaja roll tuleb teatud juhtumite puhul välja ja seegi, et õpetajagi võib eksida. Ehk õpilased oskavad edaspidi paremini hinnata, miks õpetaja just nii või teisiti otsustas.

Elina Malleus: Jah, ühtepidi on tegu diagnostilise vahendiga, aga teisalt aitab vahend enda õpetamist klassiruumis modifitseerida. Kui me näeme, kuidas õpilased testiolukordades käituvad, ajendab see edasi tegutsema.

Evelin Õunap: Õpetajale annab see võimaluse ennetada teatud olukordi ja saada vajalikku eelinfot õppija kohta, mida õpetamisel tuleks süsteemselt arendada.

Millised on arvutipõhise hindamise plussid ja miinused?

Eve Kikas: Arvutipõhise hindamise puhul lähevad lapsed eraldi ruumi, täidavad iseseisvalt teste. Grupitestimise pluss on, et saab korraga testida palju lapsi, õpetaja toetab, aga ei sekku. Õpilased ja õpetaja saavad ka tagasisidelehed.

Miinus on see, et lapsed võivad maha kirjutada, mitte täita testi, tegelda millegi muu huvitavaga. Ka internetiprobleemid võivad tekkida.

Arvutipõhiselt suhtlemis- ja õpipädevust hinnata on veel keerulisem, kui hinnata emakeelt ja loodusõpetust.

Tagasisides on iga lapse jaoks koostatud profiililehed, kus on kirjas, millised on tema tugevused ja mis vajab arendamist.

Piret Soodla: Arvutipõhised ülesanded on huvitavamad kui pabertestide omad. Saab teha teistmoodi ülesandeid, need on nagu videoklipid. Arvutis saab paremini jälgida, milliseid valikuid laps ülesannete sooritamisel teeb. See annab objektiivsema pildi õpikäitumisest. Kui laps valib ühtemoodi, saab ta ühte tüüpi ülesande. Kui valib teistmoodi, siis teist tüüpi. Peab aga rõhutama, et taoline arvutitestimine on vaid üks osa lapse hindamisest. Endiselt jäävad alles vaatlus, intervjuud jm.

Evelin Õunap: Uue klassiga alustades oleks see hea võimalus tööd planeerida, et oskaksin lapsi rohkem toetada, tugispetsialiste leida, õpet diferentseerida. Info kiire kättesaamine on väga vajalik nii õpetaja kui õpilaste seisukohalt. Arvutipõhine testimine annab hea võimaluse ka ülesandeid diferentseerida.

Piret Soodla: Esimese klassi alguses oleks arvutitestimine samuti väga hea, aga keegi peaks sellel ajal olema lapse kõrval. Miinus ongi see, et nooremad lapsed ei suuda kõike veel iseseisvalt teha. Kolmandas-neljandas klassis on lapsi grupis testida juba lihtsam.

Elina Malleus: Ühtepidi tundub arvutis testimine hästi lihtne, aga arusaam sellest, mida hinnatakse, peab õpetajal olema. Ta peab end kurssi viima, miks midagi hinnatakse.

Kas enne testi korraldamist tuleb koolitus õpetajaile?

Eve Kikas: Õpi- ja suhtluspädevuse testi jaoks on koostatud väga põhjalik manuaal, kus kirjeldame, milliseid konstrukte saab hinnata, miks oleme need valinud, aga rõhutame ka, et need on vaid osa õpi-, suhtlus- ja enesemääratluspädevusest. Terviku saab kokku panna ikkagi õpetaja, kes kasutab ka teisi hindamisvahendeid. Eelnev koolitus on oluline.

Esimestes klassides on keeruline lapsi testida. Aga pakume võimalust, et kui on lugemisega probleeme, saab kuulata kõrvaklappidest instruktsioone. Õpetaja peab ka mõtlema, kas panna kogu klass testi täitma. Probleemid tekivad lastega, kel tähelepanu hajub. Neid peab innustama ja jälgima.

Evelin Õunap: Mulle jäi hoopis mulje, et sellised lapsed keskenduvad arvutitestimisel paremini.

Testi tõeline tugevus on, et kuna ülesannete juhendeid saab ka kuulata, hinnatakse õpipädevust, mitte funktsionaalse lugemise oskust. Ka kolmandas-neljandas klassis on lapsi, kel kulub ülesande lugemisele suur osa ajast. Õpetaja teab, keda suunata ülesande kirjeldust klappidest kuulama.

Kas arvuti rehkendab tulemused kokku?

Eve Kikas: Jah, arvuti rehkendab kokku, õpetaja saab iga lapse kohta tagasiside­lehe, kus on alaoskused välja toodud, ja saab teada ka skoori, kas laps kuulus tugevamasse, keskmisse või võimalikku tuge vajavasse rühma.

Soovitame õpetajal test enne läbi teha, et ta teaks, mida hinnatakse. Tagasiside andmisel peab olema manuaaliga tuttav. Interpreteerimine on õpetaja peas, ta ei tohi pöörata tähelepanu ühele näitajale, vaid peab panema näitajad kokku ja tegema sealt järeldused.

See on ju päris suur vastutus?

Eve Kikas: Jah, on küll. Kui õpetaja otsustab teste teha, peab ta teadma, et tulemustega on vaja midagi peale hakata. See on õpetajale võimalus saada oma õpilastest rohkem teada. Eriti juhul, kui klassis on tekkinud õppimise või suhtlemisega seotud probleemid. Testi saab kiiresti läbi teha ja kiiresti saab ka tagasisidet. Aga tulemuste interpreteerimiseks kulub juba palju rohkem aega.

Evelin Õunap: Juba õpetajaameti valimine on suur vastutus! Selline test aitab vastutust vähendada. Võib-olla saabki siit alguse tugi paljudele õpetajatele, et oma klassi paremini tundma õppida. Õpetajale annab turvatunde asjaolu, et test toimib ja seda on samas vanuses õppijate peal katsetatud.

Kas õpetaja saab pärast testi leida klassi probleemidele paremini lahendusi?

Piret Soodla: Kui on näiteks õppeedukusega probleeme, võimaldab testitulemus täpsustada, mis valdkonnas võivad olla probleemide põhjused. Testi tulemused esitatakse alakomponentide kaupa ja vastavalt tulemustele saab õpilast ka toetada.

Projekti raames arendasid ja testisid teadlased ka sekkumisprogramme „Õpime mõttega“ ja „Me loeme“. Kuivõrd aitab sekkumine õppida õppima ja meelde jätma?

Piret Soodla: Projekti käigus tekkis meil suur soov katsetada, milliseid alaoskusi saavad õpetajad toetavalt õpetada. Lugemise vallas töötasime 2. ja 4. klassile välja sekkumisprogrammi. Algul hindasime laste lugemisega seotud oskusi. Siis koolitasime õpetajaid ning õpetajad viisid oma klassides programmi läbi. Programm kestis kolm kuud.

Hüpotees oli, et sekkumisprogrammi abil paranevad laste teadlikkus oma lugemise protsessist ja lugemisoskus ise ning oskus oma tunnitööd eesmärgistada, planeerida ja hinnata. Esmased tulemused olid head, nende alusel planeerime vajalikke täiendusi, et programmi juba värskendatud kujul koos õpetajatega läbi teha.

Eve Kikas: Meeldejätmisstrateegiate programm „Õpime mõttega“ sai alguse sellest, et uuringud näitavad: põhikooli lõpus on kõige levinum meeldejätmis­strateegia päheõppimine ehk lihtne kordamine. Lühiperspektiivis on see efektiivne, aga mitte pikemas. Vähe kasutatakse visualiseerimist, jooniste tegemist, teadmiste rühmitamist.

Kuna kõik saab alguse algklassidest, koostasime programmi selle vanuseastme õpetajaile. Nemad tegid selle ka läbi. Programmis räägitakse mälu, mõtlemise ja õppimise seaduspärasustest, tutvustatakse kolme tüüpi strateegiaid ja rakendatakse neid eri ainetundides. Programm lõpeb tagasivaatega nii õpistrateegiatest kui ka iseenda õppimisest. Esialgsed tulemused näitasid, et neljandas klassis toimis see paremini kui teises.

Mida kogesite oma klassis selle programmi rakendamisega?

Evelin Õunap: Sai selgeks, et juba neljandaks klassiks olid õpistrateegiateks kujunenud kordamine ja päheõppimine. Kui olime strateegiaid katsetanud ja nendest rääkinud, muutsidki paljud lapsed oma senist strateegiat.

Kuna inglise keele õpe on ehitatud suures osas üles kordamisele, nägin oma klassi pealt, kuidas neil silmad uute strateegiate peale särama lõid. Selgitasin ka, et õpime erinevalt ja osale lastele annab piltlikkus lisaväärtuse.

Katsetamise periood oli lühike, aga nad said alternatiive oma senisele õppimisele. Keeleõppest viisid lapsed sama mehhanismi üle teistesse ainetesse, luues seoseid iseenda kogemusest lähtudes.

Ühel hetkel taipasingi: õpetajad loovad ju tervele klassile meeldejätmiseks seoseid, aga see ei toimi nii hästi kui see, kui õpilane on ise oma kogemusest enda jaoks seose loonud.

Oma uue klassiga hakkan juba esimesest klassist uusi strateegiaid arendama. See annab võimaluse panna neid kohe kasutama mälu efektiivsemalt ja looma seoseid endast lähtuvalt. Arvan, et kui noorest peast asjaga tegeleda, on neil tulevikus lihtsam.

Piret Soodla: Sekkumisprogrammid pole olulised ainult laste, vaid ka õpetajate professionaalsuse tõstmiseks. Kui õpetajad olid koolituse läbinud, oli nendele asi kontseptuaalselt selgem. Õpetaja arusaam, milleks ja mida ta teeb, on ülimalt tähtis.

Evelin Õunap: Üksikuid elemente kasutavad kõik õpetajad, aga nad teevad seda vähe ja süsteemitult. Et õpimehhanismi pidevalt rakendada, pean tegema seda süsteemselt ja teadma, mis on mu eesmärk ja mida tahan saavutada.

Eve Kikas: Õpetajad kasutavad, aga ei teadvusta õpilastele, miks miski on kasulik. Oleme küsitlenud, milliseid meeldejätmisstrateegiaid on õpetatud. Arvamused lähevad lahku: õpetaja väidab, et on õpetanud, õpilased väidavad, et pole. Hästi oluline on, et õpetaja räägiks, näitaks ja selgitaks, millega on tegu. See ei võta tunnist palju aega.

TLÜ projekti „Arvutipõhised hindamisvahendid õpi-, suhtlus- ja enesemääratluspädevuse hindamiseks põhikooli I ja II kooliastmes“ viiakse läbi digipöörde programmi raames EL-i tõukefondi toetusel. Testid on mõeldud õpetajatele kasutamiseks 2., 3. ja 6. klassis õpilaste üldpädevuste hindamiseks. Teste saavad õpetajad kasutada eksamite infosüsteemis EIS alates 2019. aasta jaanuarist. SA Innove teavitab täiendavalt koole uutest hindamisvõimalustest. Valminud e-teste kasutatakse aga juba sel sügisel TLÜ projekti „Haridusuuenduse kompetentsikeskuse arendamine“ raames „Tulevikukooli“ programmis osalevates koolides ning koolides, kes on samas projektis seotud üldpädevuste ja kaasava hariduse arendusvaldkonnaga.