Pärnus arutleti hariduse üle

12. okt. 2018 Annika Poldre toimetaja - Kommenteeri artiklit

Arutelu kultuurist ja haridusest juhtis peaministri nõunik Ege Kulbok-Lattik (vasakul). Arutlesid (vasakult) TLÜ dotsent Tiiu Kuurme, Pärnu linnaametnik, muusik Andrus Haugas, muusik ja kultuurikorraldaja Andrus Kallastu, ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho ja peapiiskop Urmas Viilma. Fotod: Annika Poldre

 

Eesti Kultuuri Koda korraldas eelmisel nädalal Pärnus aastakonverentsi töökultuurist. Ühe osa pikast päevakavast moodustas omaette teemana töökultuur hariduses ja kultuuris. Allpool sellest ülevaatlikult.

Esimeseks ettekandeks sõna saanud peapiiskop Urmas Viilma haris kuulajaid teadmistega töökultuurist kirikumaailmas, selgitades piibli sõnavara ja tsitaate. Küsimusele, kas on aeg viia usundiõpetus koolidesse, et see haridus saaks noori motiveerida eneseleidmisel, vastas peapiiskop Viilma jaatavalt: „Pooldan noore põlvkonna paremat harimist religiooni valdkonnas. Püüan selle eest olla kõneleja, et meie noor põlvkond oleks haritum.“

Viilma sõnul on vabas Eestis kasvanud juba teine põlvkond noori, kellest vaid 3% saab olla usulises mõttes kirjaoskaja. Oleme teadmispõhine ühiskond ja rõhutame, et teadmistele ehitame üles maailmapildi. Usundihariduseta oleme maailmas aga erandlik riik. Viilmaa sõnul püüame küll võtta eeskuju Põhjamaadest, kuid religiooni valdkonnas ei taha me eeskuju võtta ja vaikime.

Kool kasvatab

TLÜ dotsent Tiiu Kuurme alustas vestlusringis oma juttu inimesekasvatusest, nimetades kasvatust sissejuhatuseks ellu. „Kool kasvatab niikuinii, sellest pole pääsu,“ arvas Kuurme, „toimugu see teadlikult, reflekteerivalt, kuidas me kasvatame, või nii, et me ei tee sellest väljagi, aga kool kasvatab ikka.“ Kooli nähtamatu käsi, s.o igapäevased kogemused, tundmused, läbielamised kujundavad koolikultuuri. Nagu keelel on grammatika ja reeglid, millele me iga päev ei mõtle, toimivad reeglid ikkagi. Nii toimib Kuurme sõnul ka kooli sotsiaalne grammatika, st kool toimib nagu keel. Koolist saame habitus’e, s.o käitumisharjumuste häälestuse ja mõttestruktuuride kompleksi. Me väljume koolist vormitud isiksusena, sellisena, nagu meid on vorminud kooli argipäev.

Eesti elab PISA vaimustuses ja digihurmas, kuid üldinimlik olemine ja kellekski saamine on tähelepanu alt väljas, nentis Kuurme. Ta rääkis küsitlusest teemal, miks lapsed kooli tulevad. Vastustest selgus, et nad tulevad kooli suhtlema. Kool on sõpradega suhtlemise paik, suhtlemine on laste rõõmude ja kurbuse allikas. Aga suhelda ei osata, ollakse konfliktides, mis jäävad tähelepanuta. Lahendada ei osata, ka õpetajad ei oska. Kool ei oska õpetada suhtlema, pinged on ka õpetajate-kolleegide vahel. Nii kujuneb silmakirjalik olukord, kus kõneldud ja kirjutatud väärtushinnangud ei lange kokku igapäevaelu omadega. Viimastest aga ei räägita.

Kõrgkoolist kõneldes arvas kasvatusteaduse dotsent, et seadusega on vaja luua ülikoolide õppejõudude moratoorium. „Ülikoolide õppejõud on rahvuslik rikkus,“ põhjendas Kuurme. Ülikoolides hirmutatakse õppejõude, neid lüüakse minema, välistatakse sisuline jutt, toimub ealine diskrimineerimine. „Erudiit on kaitsetu,“ sõnas Kuurme ja arvas, et luua võiks ülikooliülese aukohtu, kust õppejõud, teadlane leiaks kaitset, kui teda töökeskkonnast välja süüakse.

Õpetaja vastutus

Pärnu linna kultuuri- ja spordielu eest vastutav Andrus Haugas avaldas arvamust, et palju on olnud arutelusid ja vaidlusi õpetajate palgatõusu üle, kuid üldhariduskoolide õpetajatega samaväärselt tuleks palka tõsta ka lasteaedade ja huvikoolide õpetajatel. Üldhariduskoolide õpetajate ennakpalgatõusu põhjenduseks nimetatakse õpetaja vastutust, mis olevat lasteaiaõpetaja omast suurem. „Kas see ikka on nii?“ küsis Haugas. Inimene õpib jäljendades. Lasteaias on lapsed eeskuju järgimise suhtes eriti tundlikus eas. „Eeskujuks olejana on lasteaiaõpetaja vastutus oluliselt suurem kui õpetajal üldhariduskoolis,“ arvas Haugas.

TLÜ eelkoolipedagoogika professor Marika Veisson täiendas Haugase sõnu, rääkides kaheksa riigi lasteaiaõpetajate seas tehtavast uurimusest. Sellest on välja tulnud, et kuigi lasteaiaõpetajate palgad on ka rikkamates riikides ühed väiksemad, ei taha nad kusagile mujale tööle minna. Sest nad tunnevad, et teevad kohutavalt tähtsat tööd – kujundavad tuleviku inimesi. Uurimusest on selgunud ka lasteaiaõpetajate soov, et nende staatus oleks kõrgem. „See on oluline küsimus nii lasteaias kui ka koolis – meie õpetajaid peab praegusest rohkem hindama ja väärtustama,“ sõnas Veisson.

Haugas arutles mõtlemapanevalt: kui me teadvustame endale, et oleme eeskujuks pereliikmetele, lastele, kolleegidele, kogu ühiskonnale, siis ilmselt soovime olla võimalikult hea eeskuju. Kui võrdleme seejuures enda sees olevat ideaalset eeskuju enda tegeliku käitumisega, siis saame aru, et üht-teist vajab ilmselt kohendamist. Kui me sellest juba aru saame ja püüame selles suunas, suudame ilmselt käivitada ka enese kõrvalt jälgimise oskuse. „Kui oleme need sammud teinud, ei ole kaugel tegelikud muutused meie enda sees, käitumises, reaktsioonides. See ongi areng ja sealt edasi tulevad ka muudatused töö- ja perekultuuris,“ rääkis Haugas.

Vestlusringi juht, peaministri nõunik kultuuri, hariduse ja rahvastiku küsimustes Ege Kulbok-Lattik viis jutu andekatele. „Meil igaühel on annet ja talenti, mille avastamine on väärtus ühiskonna edasimineku jaoks,“ lausus ta. Talendi leidmine on väga palju seotud kooli ja haridusega. „Meis kõigis on potentsiaali, võimekust. On kuritegelik, kui pole võimalusi seda avada ja rakendada,“ arvas Kulbok-Lattik.

Lumehelbekesed muudavad tööelu

Mööda ei mindud ka lumehelbekestest. Nende eest kõneles muusik ja kultuurikorraldaja Andrus Kallastu, nimetades ennastki lumehelbekeseks. Tema rääkis, et lumehelbekesed ei lähe tööle raha pärast ja üldse ei lähe inimesed enam suvalise motivatsiooniga tööle. Vastandades lumehelbekestele neid, kes soovivad olla orjad, arvas Kallastu, et mõne inimese loomuses ongi leppimine orja rolliga. Ta tõi selle juures näiteks treiali, kes lepib tööga tööpingi taga. „Ja inimesel peab ka olema õigus olla harimatu,“ arvas Kallastu.

Teist meelt oli ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho, kelle arvates on sunduslik kooliharidus kindlasti vajalik.

Kuulajate seast tõstatati aga töölepingu küsimus, mis sätestab täpselt tööülesanded ja kohustused, mida töövõtjal teha tuleb. Teadmine töökohustustest peaks tulema juba koolist, see peaks olema ainekavades ja õpikutes, et lumehelbekeste põlvkond oleks valmis tööeluks, teaks, et temaga võidakse käituda „ebaõiglaselt“. Praegu, kui seda teadmist ei ole, võib öelda, et õppekavad ja kooliharidus aitavad toota uusi kuulekaid alamaid. Kohe kõlas ka ettepanek: ettevõtte kontseptsioon on vaja viia kooliharidusse. Kooliharidus peaks andma võimalikult realistliku pildi ühiskonnast, kuhu koolilõpetaja suundub.

Lumehelbekeste teke näitab, et enam ei lepita senise seisundiga töömaailmas. „Kui meie riik deklareerib, et oleme demokraatlik riik, ja kui meil on nii palju töökollektiive, kus demokraatiast on asi väga kaugel, siis oleks aus öelda, et me ei ole demokraatlik riik,“ arvas Kuurme.

Seepeale kostis vestlusjuht Kulbok-Lattik, et riigikantselei juures töötas sotsiaalse innovatsiooni ja sidususe rakkerühm, mis tegeles umbes samasuguste teemadega – otsiti võimalust, kuidas jäigastunud ametkond muutuks uuenduslikumaks ja kuidas arendada töökultuuri, vabaneda autokraatlikest juhtimisvõtetest. „Meie ametkonnad ja riik tegelevad nende küsimustega,“ teatas Kulbok-Lattik.

Hariduse ja kultuuri teemaploki avanud peapiiskop Viilma sõnas arutelu lõpetuseks: „Peame looma tingimused, et laps kasvaks ja areneks. Räägime ainult vabadusest, aga ei kasvata ega õpeta seda, et vabadusel on ka piirid seaduse või lepinguga. Seda tuleb öelda.“ Viil­ma sõnul tuleb mõelda ka ligimestele, et kui ma saan, siis mida annan vastu. „Peaksime uusi põlvkondi õpetama aadete eest tegema ka eneseohverdusi, olgu aade iseseisvus, rahvuse püsimajäämine või muu, midagi peab olema üle eneseteostuse – see on eneseteostus hüvede panustamise tingimustes. Meil kõigil on elus ülesanne ja see pole seotud ainult iseenda, vaid kaasinimeste ja keskkonnaga,“ lausus Viilma.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!