Suured keeled ja väike Eesti

5. okt. 2018 Urve Läänemets - Kommenteeri artiklit

Keeleoskus on varandus, mida inimesed väärtustavad kui võõrandamatut väärtust ka keerulistel aegadel. Kuidas korraldada võõrkeelte õppimist Eesti üldhariduskoolides ja avardada mitme keele oskust kogu elanikkonna hulgas?

Erik Allardt kirjutas 1979. aastal palju tsiteeritud lause: „Väikerahvaste saatuseks on olla mitmekeelne.“ See oli konstateering, et suurema kõnelejaskonnaga keeli kasutatakse ka rahvusvahelises suhtlemises ning väikerahvastel tuleb osata peale emakeele ka teisi keeli.

Euroopa keelte õpetamine on olnud Eesti koolikultuuri osa juba enne omariiklust. 20. sajandi alguse kolmkeelsusel (eesti, saksa ja vene) on ajaloolised juured, mida me kõik teame ja mõistame. Mõnes mõttes peame olema tänulikud oma väiksusele ja varakult välja kujunenud mitmekeelsusele.

Võõrkeeleõpe eri aegadel

Saksa, prantsuse ja inglise keele õpe oli Eesti Vabariigis enne Teist maailmasõda arukalt korraldatud. Nagu Eestis kombeks, vaieldi selle üle, milline võõrkeel peab olema esimene. Esimese ja teise võõrkeele määratlus sõltus sageli haridusministri eelistusest. Saksa keele sundis teisele positsioonile taanduma inglise keel 1930. aastatel. Prantsuse keele õppijaid oli ka tollal vähe, kuid prantsuse lütseum juba olemas.

Keeleõppe juurde kuulus ka vastava maa kultuuri õpetus ning võõrkeele õppesisu kujunemisest on lugeda Martina Põldvere („Saksa keele õppekavadest“, 2003) ja Maris Tominga („Inglise keele õppekavadest“, 2006) teadusmagistri töödest. Gümnaasiumiastmel õpiti ka kreeka ja ladina keelt, mis oli ülikooli­õpingute ettevalmistus ja alus.

Segastel sõja-aastatel domineeris saksa keel, pärast inkorporeerimist N Liitu tuli periood, mil võõrkeeleõpet peaaegu polnud – üks tund nädalas. Pärinen ise ajast, mil vene keelt hakati õppima 2. ja inglise keelt alles 8. klassis, kuid seda siis intensiivselt, 4–5 tundi nädalas. Nelja keskkooliaasta jooksul sai nii kaugele, et võis astuda Tartu ülikooli, kuhu 1965. aastaks olid jõudnud juba ka esimeste süvaklasside lõpetajad.

Tulevaste inglise keele õpetajate koolituseks tehtigi tollal kaks rühma: süvaklassi lõpetajad ja „lihtsurelikud tavakoolist“. Pidime kõvasti pingutama, et kahe esimese kursuse jooksul teistele järele jõuda.

Mida tähelepanuväärset tehti?

Saksa keele süvaõppe rajajaks tuleb pidada Emerendiana Sillingut ja Reet Selga, inglise keeles olid juhtfiguurid Ingrid Sotter ja Leida Vahtra. Prantsuse keele süvaõppe taastaja on Lauri Leesi, ehkki see juhtus palju hiljem. Nende töö viljad ulatuvad tänasesse päeva: Kadrioru saksa gümnaasiumis jätkub saksa keele süvaõpe, millele on lisandunud alates 1995. aastast saksa keele rahvusvahelise eksamikeskuse roll ning saksakeelse kutsehariduse omandamise võimalus.

Inglise keele süvaklasse tekkis rohkem, lipulaevaks tollane Tallinna 7. keskkool, samuti 21. keskkool, süvaklassid Pärnus, Võrus, Tartus jm. Inglise kolledž on praeguseks samuti uuenenud, praegu on inglise keele süvaõppe kõrval ka IB- (International Baccalaureate) õpe. Prantsuse lütseumist teavad Eestis ka kõik need, kes pole prantsuse keele õppega kunagi tegelnud, kui eriliselt tulemuslikult töötavat kooli, kus kultuuri(de)õpe on erilisel kohal.

Kõikides kunagistes süvakoolides on senini säilinud nii keeleõpe kui ka omanäoline elitaarsus heas mõttes. Õpitakse rohkem ja see toob kaasa ulatuslikumad teadmised, oskused ja väärtushinnangud maailma mõistmiseks.

Kõikides nn tavakoolides algas alates 1962. aastast inglise või saksa keele õpe 5. klassist ja kõikides koolides kuulusid fakultatiivtunnid tavalisse tunniplaani. Kõik olid sellega rahul, et neis tundides käia ja õppida. Küllap oli elanikkonna parem võõrkeeleoskus üks põhjus, miks Eestit kutsuti Soviet West ja toodi siia väliskülalisi. Veelgi olulisem on mõista, mida tähendas hea võõrkeeleoskus aastal 1991 ja pärast seda.

Tähelepanu- ja tänuväärne on tollane õppesisu ja õppeprotsessi korraldus, õppevara koostamine ja õpetajate nõustamine. 1959. aasta detsembris loodi Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituut (PTUI). Olime Ferdinand Eiseni abiga „eksperimentalnaja respublika“ ja nii korraldatigi ulatuslik õppevara eksperiment. Selle jaoks koostati kõigepealt uurimisprogramm, seejärel toimus osalevate õpetajate koolitus, kus selgitati koolieksperimendi eesmärke ja seda, kuidas tähelepanekuid eksperimendi kohta protokollida. Iga katseperioodi lõpus analüüsiti eksperimendi käiku seminaridel-aruteludel.

Selle tulemusel loodi terve koolitsükli jaoks nii inglise kui ka saksa keeles koolikatsetuse ja järgnenud korrektsiooni läbinud väga head õpikud, töövihikud jm õppevara, millest kujunes terviklik õppekomplekt. Õppevara paljusus aitas kompenseerida vähest tundide arvu tavakoolides.

Ainekavad koostati PTUI teadurite juhtimisel ning need arutati läbi ainekomisjonides, kuhu kuulusid oma ala asjatundjad ülikoolidest ja tegevõpetajad. Õppekirjanduse komisjonis analüüsiti põhjalikult õpikute käsikirju. Kuna igasuguseid üleliidulisi käsulaudu tuli samuti, siis tollane ministeerium oskas neid kenasti selekteerida ja saata rakenduseks vaid vajaliku. Ülikoolide õppejõudude, metoodikute, teadurite ja õpetajate koostöö oli ülimalt ratsionaalne ning info liikus igal tasemel. Pealegi tundsid kõik kõiki ning probleemidest räägiti kohe ja selleks, et neid professionaalselt lahendada.

Mäletan üht õppekirjanduse koosolekut, kus analüüsiti üht õpiku käsikirja. Oli tollalgi konkureerivaid autoreid ja polnud kõik kõigiga alati ühel meelel ega südamesõbrad. Minule, tollal noorele inimesele, oli väga õpetlik kogeda, kui konkureeriv autor ütles: „See vana-aastalõpu tekst on teil hea küll, aga mul on üks luuletus, mille lisamine selle paremaks teeks.“ See oli õpetus kogu eluks: kui oskad kusagil aidata, siis tee seda! Tollal olid kõik n-ö asja eest väljas, sageli isiklikest suhetest üle vaadates.

Maaloolisus on kaotsi minemas

Võõrkeelte õpetamise hea kvaliteedi tagamisel oli väga oluline õpetajate nõustamine ja täienduskursused. Eriti oluline oli õpetaja põhikoolituse ning täienduskoolituse seos.

Võõrkeelte õppimise korraldamisel peeti oluliseks keeledidaktilisi lähtealuseid, sh õppijate emakeele arvestamist ja vastava keelega seotud kultuuriloo (Landeskunde, country study) õpet. Kui praegu räägitakse LAK-õppest (lõimitud aine- ja keeleõppest) kui millestki eriliselt uuenduslikust, siis juba tollal õpetati geograafiat, kirjandust, ajalugu ja giidindust inglise ja saksa keeles. Selle jaoks olid ka kohalike autorite koostatud õpikud.

Tähelepanuväärne oli ka argumentatsioon, miks just need õppeained võõrkeeles õppimiseks valiti. Vajadus osata tutvustada Eestit mistahes võõrkeeles on kirjas ka praegustes võõrkeelte ühistes ainekavades, kuid maaloolisus oma mitmekülgse kultuuriinfoga on kaotsi minemas – napib selleks pädevaid õpetajaid. Kõnelemata sellest, et iga keele õppega seondub mitte abstraktne ja üleüldine teadlikkus riikidest, kus neid keeli kõneldakse, vaid kultuurispetsiifiline maalugu, mis on eriti oluline tänapäeva õpilaste maailmapildi kujunemisel ja mida tundmata on raske tulemuslikult suhelda.

Praegustes oludes, kus reisimine on õpilastele sageli kättesaadavam kui õpetajaile, on eriliselt oluline taastada süsteemne täienduskoolitus nii keeledidaktilises kui ka maaloolises tähenduses.

Hea meel on sellest, et meie noored oskavad praegu suhteliselt hästi inglise keelt. Saksa ja prantsuse keele oskajaid napib. Samas on üsna palju neid, kes välismaal õppimiseks teevad rahvusvaheliselt tunnustatud eksameid mitmes keeles. Motiveeritud ja andekaid noori, kes on mõistnud keeleoskuse vajalikkust ja väärtust, on igal ajal.

 


Saksa keel avas uksed

Päev enne Euroopa keeltepäeva ehk 25. septembril andsid Kadrioru saksa gümnaasiumis tunde kooli vilistlased, kes rääkisid õpilastele saksa keele rollist oma elus ja karjääris. Tõsi, saksa keelt kõneldakse maailmas küll märksa vähem kui näiteks inglise või hispaania keelt, aga ometi annab selle valdamine tööjõuturul teatud eelise. Kui vaid on huvi ja oskust seda eelist ära kasutada. Siinkohal toome ära mõned nopped.

 

Piret Pääsuke.

Piret Pääsuke, tõlkija ja toimetaja:

Saksa keel on olnud minu elus olulisel kohal lapsepõlvest saati, vanaema hakkas seda mulle õpetama ja seda keelt läksin õppima ka Tartu ülikooli. Tõlkimine hakkas mulle meeldima ja tänu sellele keelele ja tegevusele olen saanud Saksamaal palju ringi liikuda. Kõige toredam mälestus on Hamburgist laste ja noorte kirjanduse tõlkijate seminarilt, kus oli osalejaid 15 riigist: Hiinast ja Koreast Argentina ja Mehhikoni, ja kõik rääkisid omavahel saksa keelt.

 

Ave Tölpt.

Ave Tölpt, rahvusraamatukogu näituste osakonna juhataja:

Saksa keeleni jõudsin seetõttu, et elan lapsest saati Kadriorus. See oli oma kodukandi kool, ja edasi oligi lihtne ülikooli valida. Õppisin saksa keelt ja kultuuri ja sealt edasi läksin saksa kultuuriruumi praktikale. Ka praegune töö on seotud saksa kultuuriruumiga. Kõige hingelähedasem saksakeelsest kultuuriruumist on mulle Austria – Viin, kunstnikud …

 

Kalev Kukk.

Kalev Kukk, poliitik:

Saksa keelega kokkupuude algas mul 5. klassist 1963. aastal. Olin esimese saksa keele eriklassi lõpetaja 1969. aastal. 1980. aastate lõpul, kui piirid läksid lahti, tekkisid tihedad kontaktid sakslaste ringkondadega, eeskätt baltisakslaste ja majandusteadlastega, kuna olen ise kaitsnud doktorikraadi majandusteadustes. Saksakeelsed sõnad, mis olid vahepeal ununenud, tuli jälle kasutusele võtta.

Riigikogus olin pikka aega Eesti-Saksa parlamendirühma esimees ja kuna oskasin saksa keelt vabalt ja professionaalsel tasemel, olin alati sakslastega kohtumise juures. Lugesin kokku, et näiteks 2001. aastal oli mul riigikogus üle saja kohtumise Saksa delegatsiooniga. Kui rääkisin sakslastega saksa keeles, ilma suurte vigadeta, siis läksid uksed lihtsamini lahti ja tekkisid head suhted kõrgetes ringkondades, sõprussidemed korüfeedega nii poliitika kui ka majanduse vallas.

Saksa keele oskus ei ole mul kindlasti mööda külgi maha jooksnud, riigikogus ja majandusteadlaste seas on mul olnud sisuliselt monopoolne seisund.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!