Väike kius käis juba Lutsu ajal

26. okt. 2018 Annika Poldre toimetaja - Kommenteeri artiklit

Annika Poldre.

Meil oli hiljuti klassikokkutulek. Eelmisel, vast viie aasta tagusel kohtumisel, kus paljud polnud näinud üksteist ligi paarkümmend aastat, oli palju pärimist igaühe käekäigu kohta. Nüüd oli jutuks rohkem kooliaeg, üks mäletas ühte seika, teine imestas, et mõnd lugu üldse ei mäleta: kas tõesti oli nii?

Aga ei meenunud kellelegi, et meist kedagi oleks kiusatud. See on öeldud mööndusega – kui mõni erand, mõni õpetaja välja arvata. Siiski, algkooli ajal oli meie klassis üks vaikne poiss, õppis meiega vist ainult aasta ja ei teagi, kuhu ta seejärel läks. Miks teda mõnikord narriti, ei mäleta. Temale andsid poisid aeg-ajalt mõne käsu, mille ta täitma pidi. Näiteks ootama hetke, mil õpetaja seisis ja kellegagi rääkis, ning laskuma siis tema selja taga käpuli ja piiluma talle kleidisaba alla. Lollus ju! Õpetaja vist ei märganudki – poiss täitis ülesande nii kähku –, aga käskijatel oli nalja palju.

Äsja kuulsin ühelt lapsevanemalt, et tema 1. klassi poisil on klassivend, tugev poiss, kes teisi WC-s kinni hoiab. Ohvreiks on väiksemad ja nõrgemad klassivennad. Poeg rääkis asjast kodus emale, aga ei tahtnud, et ema sellest klassijuhatajale kõneleks. „Me saame ise temaga hakkama, oleme koos temast üle,“ kinnitas poiss kodus ja ega siis jäänudki emal muud, kui uskuda, et poiste vahel asi laheneb.

Teine ema jutustas sellise loo. Klassis oli rüblikuid poisse ja ega ta salanud, et tema poeg võis teiste seas olla aeg-ajalt üsna ülemeelik või tavatu käitumisega, kord kiusatu, aga teine kord ise kiusaja. Ühel päeval kutsus klassijuhataja tema poisi kõigi ette ja ütles: tõstke käed, kes tahaks, et tema meie klassis enam ei õpiks. Oligi käsi tõusnud. Pole tähtis, mitu, aga lapsele mõjus see ootamatult. Poisil kadus huvi kooli vastu ja tahtmine sinna minna. Kas õpetaja tegi õigesti? Oskas ta aimata, kui raskeks ta selle lapse järgmised koolipäevad tegi? Vist mitte.

Ja kolmas lugu. Üks tüdruk hakkas teisele sotsiaalmeedias poisi nime all kirju kirjutama. Kirjavahetus kujunes avameelseks tunnete avaldamiseks, kuni asja algataja kuulutas klassikaaslastele sotsiaalmeedias teise kirjadest mõtteid ja tundeid nende üle ironiseerides. Petetud tüdruk ei tahtnud enam kooli minna. Mis toimus teismelise haavatud hinges? Sellest kuuleb ehk aastate pärast mõni terapeut või psühhiaater.

Koolikiusamist on ikka olnud, vähemasti poiste vahel või nende algatusel. Oskar Lutski pole Palamuse kooli sellest priiks kirjutanud. Kas tänapäeval kiusatakse julmemalt? On kiusatavad nüüdsel ajal õrnema hingega, tundlikumad? Küllap keegi teab vastust.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!