Vajadus ööpäevalasteaedade järele pole kuhugi kadunud

Õpetajate Lehes septembris ilmunud artikkel lastest, kes veedavad päevast päeva kaksteist tundi lasteaias, tekitas suurt vastukaja ja vastakaid arvamusi. Toodi välja erinevaid vaatenurki ning muuhulgas tõdeti, et paljudel lapsevanematel on oma ameti tõttu hilja õhtul, öösel ja nädalavahetusel töötavaid lastehoiurühmi vaja.

Ainika Zilinski.

Triin Pärsim.

2016. aasta alguses alustas Torma Linnutaja lasteaia majas tööd lastehoid, mis oli avatud õhtul kella kuuest hommikul kella kaheksani ning nädalavahetustel. Euroopa sotsiaalfondi rahastatud projekti „Lapsehoiukohtade loomine ja teenusepakkumise toetamine 0–7-aastastele lastele“ esimene voor kestis kaks ja pool aastat ning lõppes tänavu juunis. Ettevõtmise eestvedajad ja ellurakendajad olid tollal Torma vallavanem, praegu Jõgeva ühisvalla arengu- ja planeeringuosakonna juhataja Triin Pärsim ning valla sotsiaaltöö spetsialist Ainika Zilinski.

Miks tekkis vajadus sellise lastehoiu järele?

Triin Pärsim: Selle vajaduse tingis elu ise. Lasteaed pandi õhtul kell kuus kinni, aga kauplused on ka maapiirkonnas üheksa-kümneni lahti. Sageli polnudki müüjal muud varianti, kui panna kaupluseuksele silt „Avan 15 minuti pärast“ ja tuua laps lasteaiast töö juurde. Mõnikord õnnestus küla pealt hoidja leida või võttis õpetaja lapse mõneks tunniks koju kaasa, aga ühtki head lahendust polnud. Ebatraditsiooniline tööaeg on ju ka näiteks teeninduse, põllumajanduse ja meditsiini vallas, samuti ettevõtetes, kus töö käib vahetustega. Sellist lastehoidu vajasid ka Tormast kaugemal tööl käijad, keda siin piirkonnas on üsna palju, samuti üksikvanemad ja pered, kus üks lapsevanem käis tööl teises riigis. Sealt saigi alguse mõte, et on vaja sellist tugiteenust. Kui sotsiaalministeerium kuulutas 2015. aastal välja lapsehoiukohtade loomiseks Euroopa sotsiaalfondist rahastuse saamiseks taotlusvooru, kirjutasimegi projekti ja saime raha. Sellele eelnes muidugi põhjalik eeltöö, tuli teha teavitustööd ja selgitada välja potentsiaalsed pered, kes seda teenust vajaksid.

Ainika Zilinski: Kauaaegse sotsiaaltöötajana tunnen kogukonna inimesi ja nende vajadusi. Lapsehoidu luues tahtsime ühelt poolt olla abiks neile lapsevanematele, kes juba töötasid ebatraditsioonilise tööajaga töökohtadel. Teisalt vaatasime üle oma riskipered ning püüdsime pakkuda töötutele vanematele võimalust tööturule minna ja pere toimetulekut parandada. Üks meie eesmärk oligi selle meetme abil vähendada vallas sotsiaaltoetuste saajate arvu.

Triin Pärsim: Algusest peale oli suur tugi töötukassast. Töötukassa Jõgeva osakond oli väga huvitatud Tormasse sellise lastehoiu loomisest, et saaks pakkuda piirkonnas elavate väikeste laste vanematele ka õhtuse tööajaga töökohti. Hoius käiski mitte ainult Torma, vaid ka ümberkaudsete valdade lapsi.

Ainika Zilinski: Et projekt teoks sai, oli paljude heade asjaolude kokkusattumine. Just sel ajal, kui mõte idanema hakkas, viidi lasteaiast üks rühm teise asulasse ja ruum jäi vabaks. Sisustasime selle nii, et lapsed tunneksid end seal nagu kodus. Kööginurgast, kus hoidjad ise süüa tegid, levisid toidulõhnad, mängunurgas said lapsed mängida ja raamatuid lugeda, diivaninurgas end õhtul pleedi sisse mässida ja telekast multifilme vaadata. Ruumi muutis hubaseks soe valgus ja lapsehoidjate endi näputööna valminud põrandavaip. Eriti mugav oli see, et hoiurühm asus lasteaiaga samas majas. Väljastpoolt omavalitsust toodi lapsi siia peamiselt nädalavahetustel.

Kust leidsite lapsehoidjad?

Töötajate leidmiseks korraldasime avaliku konkursi ja võtsime tööle viis inimest. Juhtus nii, et kõik nad olid töötukassas arvel ning said tänu sellele projektile tööd. Kõik käisid koolitusel ja omandasid lapsehoidja kutsekvalifikatsiooni.

Kui palju lapsi hoius käis?

Ainika Zilinski: Kahe ja poole aasta jooksul käis hoius kokku üle 40 lapse, kes sagedamini, kes harvemini. Enamik oli vanuses kolm kuni viis, kõige nooremal oli vanust pisut üle aasta. Ööhoidu jäeti lapsi esimesel aastal harva, eks see otsus on vanema jaoks ka emotsionaalselt raske. Aga mida suurem usaldus hoidjate vastu tekkis, seda rohkem hakati seda võimalust kasutama. Teisel aastal oli ööbijaid 16 lapse võrra rohkem.

Triin Pärsim: Ööhoiu lõime ka selle mõttega, et olla valmis hädaolukordadeks: kui öösel puhkeb tulekahju, lapsevanemal tekib terviserike või on politsei sekkumist vajav olukord, on olemas turvaline koht, kuhu laps paigutada.

Kas see teenus oli perede jaoks tasuline?

Ainika Zilinski: Vanematelt küsisime ainult toiduraha. Kuigi projekt oleks võimaldanud tulu teenida, otsustasime seda mitte teha. Kuna piirkonnas on palgatase üsna madal, võib arvata, et tasulisse hoidu ei oleks vanemad last toonud. Seda enam nüüd, kui meie lasteaias tõusis sügisest, kui uues ühisvallas kohatasud ühtlustati, kohamaks 12 eurolt 30 peale. 18 eurot on suur tõus.

Kas teenuse kasutamise vajadust kontrolliti?

Ainika Zilinski: Seda mitte. Kõik põhines vastastikusel usaldusel ja keegi ei kuritarvitanud seda. Väikses kohas on see lihtne, sest teame ja tunneme inimesi ja nende vajadusi, suures linnas oleks ilmselt tõepoolest mingeid kontrollimeetmeid vaja.

Kuidas ööseks lasteaeda jäämine lastele mõjus?

Ainika Zilinski: Lapsed olid rõõmsad ja mängulusti täis ega tahtnud tihtipeale koju minnagi. Olen kohanud öölasteaedade suhtes väga skeptilist suhtumist. Samas on nende järele vajadus ning sageli polegi muud võimalust. Ma ei poolda seda, et laps on vanema tööloleku ajal igal õhtul eri inimese hoida. Lastehoius on tal kõht täis, aeg hästi sisustatud ning koht ja inimesed tuttavad. Hea naabritädi hoiab last, aga ei vastuta. Lastehoiu eelis ongi see, et hoidja vastutab, kui midagi juhtub. See on lapsevanema jaoks turvaline.

Triin Pärsim: Pealegi ei käi laps siin kogu aeg, vaid vastavalt vajadusele. Lapsevanem toobki ta selleks õhtuks või ööks, kui ta tööl on, teistel päevadel saab laps kodus olla.

Olen ka ise lapsehoiuteenust kasutanud. Vallavanemana olid mul õhtuti pikad koosolekud ning et nelja-aastane ei oleks üksi kodus, viisin ta selleks ajaks lastehoidu.

Ilmselt on sellist lastehoidu vaja ka mujal Eestis.

Triin Pärsim: Arvan küll. Üldine suhtumine ühiskonnas on selline, et pere peab ise hakkama saama. Neid väikesi lapsi, kes on üksinda kodus või võti kaelas asula vahel ringi käivad ja vanemaid koju ootavad, on palju. Seadus ongi pannud vastutuse lapse eest lapsevanemale, samas on majanduslik surve peredele suur. Et maksta ära kommunaalmaksud, osta lastele süüa ja riided selga, tuleb töötada vähemalt täiskoormusega. Enamik tööandjaid väikeste laste vanematele erandeid ei tee ning osalise koormusega pakuvad tööd veel vähesed. Mäletan, et kui ma pärast ülikooli lõpetamist ühte riigiasutusse tööle kandideerisin, küsis asutuse juht, kuuldes, et mul on väike laps, mis siis saab, kui ta haigeks jääb. Ometi kestis selles töökohas tööaeg kaheksast viieni, mitte hilisõhtuni välja. Meil on küll mõned seadustest tulenevad hoovad töö ja pereelu ühitamiseks, aga minu hinnangul on need jäänud rohkem hüüdlauseks. Ka ettevõtjad, kes oma töötajate lastele hoiuteenust pakuvad, on pigem erand kui reegel. Töötajatel on valikuvariante liiga vähe ja praegune peremudel selline, et lapse tugivõrgustik – vanemad, vanavanemad, tädid, onud – ei pruugi kodu lähedal olemas olla. Seetõttu peaksidki omavalitsused olema valmis toetavaid teenuseid pakkuma. Ka Soomes on suuremates asulates õhtu- ja ööhoiud.

Ainika Zilinski: Kuna olime esimeste seas, kes sellise lastehoiu käivitas, on meie käest infot küsitud ja käidud kohapeal vaatamas sooviga ise samasugust teha. Nüüd ongi neid kuuldavasti juba ka teistes valdades.

Kas lastehoid sellest sügisest jätkab?

Triin Pärsim: Jätkab ja isegi laieneb. Hiljuti lõppes projekti teine taotlusvoor, kuhu esitasime taotluse ja saime rahastuse. Jaanuarist tuleb hoiurühm ka Jõgeva lasteaia juurde. Jõgeva on maakonnakeskus, kus on palju kauplusi ja kasvav teenindussfäär ning sellist teenust on seal vaja. Lisaks on plaanis ehitada linna äärde vineeritehas, kus on vahetustega töö. Nii et peamegi pikemalt ettepoole vaatama.

KÜSIMUS-VASTUS

Hiljuti lõppes projekti teine taotlusvoor.
Milliste rühmade loomise vastu kõige rohkem huvi tunti?

Ülle Luide, Innove toetuste agentuuri tööelu keskuse juht:

Kõige rohkem oligi neid taotlusi, kus taheti pakkuda lapsehoiuteenust sel ajal, kui lasteaiad on suletud. See näitab, et ebatraditsioonilise tööajaga töötavatele lapsevanematele, kes vajavad teenust nii pärast lasteaia sulgemist kui ka öösel ja nädalavahetustel, on liiga vähe mõeldud, neid kohti on juurde vaja.

Esimeses taotlusvoorus 2015. aastal said taotlusi esitada ainult vallavalitsused. Tookord loodi juurde pigem uusi rühmi, õhtuse ja ööhoiu teenuse pakkumise taotlejaid oli üksikuid. Sel aastal toimunud teises taotlusvoorus said osaleda nii vallavalitsused kui ka mittetulundusühingud ja osaühingud. Kõige rohkem oligi taotlejate hulgas eralasteaedu ja -hoide, kes lisaks soovisid luua kohti erivajadustega ja muukeelsetele lastele, samuti õuehoiurühmi ja muid eriilmelisi hoide.

Tähtajaks saabus 50 taotlust, mis said kõik rahastuse, kokku 2,3 miljoni euro väärtuses. Kaks neist loobusid eri põhjusel ise. Projekti omafinantseering pidi olema 25%, 75% moodustas eurotoetus.

Avatud taotlusvoorus oleksid saanud osaleda ka tööandjad, et luua oma asutuse töötajatele lapsehoiukohti ning soodustada sellega noorte vanemate tööle tagasipöördumist või õhtustel aegadel ja nädalavahetustel töötamist. Kahjuks ei saanud me tööandjatelt mitte ühtki taotlust, kuigi jagasime infot selle võimaluse kohta mitme kanali kaudu. Hea näide on Swedbank, kus panga töötajatele loodi lapsehoid juba mitu aastat tagasi ja mis on aastatega veelgi laienenud.

Praegust tööturgu vaadates on tegu suure ja olulise nišiga, mis tuleks täita. Kogukonna vajadustest lähtuvalt võiksid ööpäevaringse lasteaia teenust praegusest rohkem pakkuda ka omavalitsuste lasteaiad. Meie kogemus näitab, et eriti vajavad seda tüüpi lastehoidu alla kolmeaastaste laste vanemad, ning just õhtusel ajal, kui lasteaiad on juba suletud.