10 000 aastat ehtimist. Innovatsiooni ja traditsiooni kütkeis

30. nov. 2018 Liisi Selg Eesti kunstimuuseum, Adamson-Ericu muuseum, haridustöö kuraator - Kommenteeri artiklit

Aarded ajalõngal. Detail töölehelt. Koostanud: L. Selg, EKM 2018

Luksuslikel materjalidel ja ilusatel esemetel on meie üle seletamatu võim olnud läbi inimkonna ajaloo. Tallinna vanalinnas Eesti kunstimuuseumi filiaalis, Adamson-Ericu muuseumis värskelt avatud näitusel „Eesti ehted läbi aastatuhandete“ saab vaataja nautida koguni üle poole tuhande eseme. Kuraatorid Kersti Koll, Ülle Kruus ja Ülle Tamla on näitusekomplekti pannud arheoloogilisi leide väljakaevamistelt, juhuslikult avastatud iidseid aardeid, kuid ka paralleelselt pärandit tõlgendavat kaasaja kunstnike ehteloomingut. Kõige selle juurde paigutub 20. sajandi maalikunstniku ning tarbekunsti uuendaja Adamson-Ericu omas ajas uuenduslik ehtelooming. Need kolm fookust moodustavad näituse keskse telje, ehkki markeeritud on kogu ehtimise 10 000-aastane ajalugu. Väljapaneku pearõhk on innovatsiooni ja traditsiooni omavahelisel suhtel, kusjuures üks ei saa eksisteerida ilma teiseta.

Ehtimise traditsioon ulatub kaugele kiviaega. Maailma vanimad ehted on leitud Lõuna-Aafrikast Bolombose koopast ning dateeritud koguni 75 000 aasta tagusesse aega. Adamson-Ericu muuseumis pakub avastamisrõõmu siinses kontekstis näituse n-ö staar, vanim ehteleid Eesti aladelt: Pulli asulast pärit põdra lõikehammastest kee (dateeritud 9000– 8550 a e.m.a*). Teine tähelepanuväärselt vana ja haruldane ese, millele näitusel tasub kindlasti pilk peale heita, on Tuula külast Harjumaalt leitud tutulus – metallist vöönaast. Asjatundmatule pilgule ei paista tutulus just kõige kaunima ehteasjana. Siiski on pronksiajast pärit Tuula tutulus Ida-Euroopas üsna haruldane. Eestist on seni leitud vaid kaks, Lätist üks ja Leedust üks tutulus. Neid hakati valmistama ja kandma pisut üle 3500 aasta tagasi peamiselt Põhjamaades, Kesk-Euroopas ja Suurbritannias.**

Muuseumi näitusel vanimate, Tallinna ülikooli arheoloogia teaduskogudest pärit ehete puhul võimegi näha, kuidas arenes materjalikasutus ja kohalikud käsitööoskused, millega puututi kokku piiri taga ning millal ilmusid uued ehtetüübid või kaunistusvõtted. Kindlasti leiavad ka tänapäeva rahvarõivaaustajad siit tuttavaid-omaseid ehteid, nagu eri tüüpi sõled või krõllid.

20. ja 21. sajandi kunstnike (nt Mari Käbin, Urve Küttner, Kadri Mälk, Darja Popolitova, Kärt Summatavet, Harvi Varkki, Tanel Veenre jpt) looming lisab vürtsina peale kauni, filigraanselt viimistletud ning hoolega läbimõeldud välimuse ka huvitavaid ja erakordseid ideid. Kui on soov näha mutinahast, merihobudest või üsna tavalisest sammaldunud puukoorest valmistatud ehteid, siis tasub näitusel uudistava pilguga ära käia.

Tuula tutulus, u 1000 a e.m.a. Peenelt ornamentidega kirjatud vöötutulused olid naiste ehted, tagasihoidliku välimusega ehisnööpe võisid kanda ka mehed ja hobused.

Vaatamist on palju ja selle hõlbustamiseks on noorematele külastajatele näitusesaalides mänguline tööleht, mida saab kasutada lastega kohapeal ajamõiste tajumiseks ning vaatamise elavdamiseks. Töölehe kõhus keerutab ajalõng, kus eri perioodid (kiviaeg, pronksiaeg, rauaaeg jne) on märgitud eri tooni proportsionaalselt aja pikkusega. Lõngale saab otsida ja kleepida eraldi kleepsulehelt vastava aarde.

Kooliõpilastele näituse avastamiseks pakutava muuseumitunni „Emandate ehted“ pealkirja lõppu võib julgesti paigutada küsimärgi, sest ehtimine ja staatusesümbolite kandmine pole olnud ainult naiste privileeg. Siiski on nii ajaloolastel kui ka õpilastel muuseumitunnis peamurdmist, millised ehted kellele kuuluda võisid, mida tähendavad iidsed märgid ehetel või miks üldse ennast ehiti. Muuseumitunnis kasutatakse raskesti tajutava aja mõiste visualiseerimiseks eelpool mainutud töölehelt tuttavat ajalõnga ning otsitakse igasse perioodi vastav ehe. Ühiselt 10 000-aastase tee läbikäinuna avastatakse, et uus võib õigupoolest olla unustatud vana. Saadakse teada, kuidas lõi kunstnik Adamson-Eric oma ehetele mustreid ning mil määral on hea kunstiteose teostuse juures vaja juhust ja „lohakust“. Kõneleb see äkki julgusest? Kuidas uued ideed sünnivad? Pärast näituse vaatamist asetab õpilane end kunstniku kingadesse ning saab luua ka ise ühe autoriehte.

Muuseumitund pakub võimalust näha, kui paljut on meil õnnestunud oma pärandist arheoloogiliste leidude abiga avastada ja säilitada ning mil moel tänapäeva ehtekunstnikud seda pärandit oma tänaste töödega säilitavad ning uut 21. sajandi pärandit loovad.

Kõige tähtsam on aga see, et vaataja tunneks pärast näituse külastamist rikkamana – nii eestimaalasena kui ka saadud elamuse poolest.

 


* Tamla, Ülle. Näituse „Eesti ehted läbi aastatuhandete“ saatetekst, Adamson-Ericu muuseum 2018.
** Paavel, Kristiina. Eesti teine tutulus Viljandimaalt. Tutulus. Eesti arheoloogia aastakiri, 2017.

 


Näitusega kaasnev publiku­programm

DETSEMBER

  • N, 6.12 kl 17 kuraatori ringkäik näitusel (Ülle Kruus)
  • T, 11.12 kl 17.30 kunsti­stuudio „Teistmoodi teisipäev“ (Isabel Aaso-Zahradnikova)
  • N, 13.12 kl 17 kitarriõhtu (koostöös EMTA-ga)

JAANUAR

  • N, 10.1 kl 17 kuraatori ringkäik näitusel (Kersti Koll)
  • L, 19.1 kl 12 lastetuur „Muinasmustrid“ (Andrus Roos)
  • T, 22.1 kl 17.30 kunstistuudio „Teistmoodi teisipäev“ (Jaana Ratas)
  • N, 24.1 kl 17 ringkäik näitusel. Fookuses graafika. (Anne Untera)

Lisainfo adamson-eric.ekm.ee


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!