33 aastat lastega töötanud koolidirektor ei sobi enam klassi ette

9. nov. 2018 Heiki Raudla peatoimetaja - 3 kommentaari

 

Heiki Raudla.

Viimase kahe õppeaasta jooksul on selgunud, et paljudel õpetajatel pole seadusekohast õpetajakutset, mistõttu ei tohiks direktor nendega tähtajatut töölepingut sõlmida.

Keila kooli direktor Mait Tõitoja on võtnud nõuks uuesti õpetajakutset taotlema minna, kuigi mees on koolis töötanud rohkem kui 33 aastat, neist 20 koolijuhina, olnud nii kehalise kasvatuse õpetaja kui ka mitme kooli direktor. Ometi ei sobi ta seaduse silmis enam klassi ette, sest 1. septembril 2013. aastal ei töötanud ta mitte õpetaja, vaid koolidirektorina.

Keila kooli direktori lugu on vaid jäämäe tipp, õpetajakutse puudumine võib Mait Tõitoja hinnangul muret valmistada umbes tuhandele õpetajale Eestis. „Lühidalt kokku võttes määras õpetajate, eriti vanemate õpetajate saatuse 2013. aasta 1. september. Just siis hakkas kehtima haridus- ja teadusministeeriumi kolm päeva varem vastu võetud määrus, mille kohaselt nüüdisajastati põhikoolis ja gümnaasiumis töötavate direktorite, õppealajuhatajate, õpetajate ja tugi­spetsialistide kvalifikatsiooninõudeid. Ehk need õpetajad, kes sel saatuslikul kuupäeval õpetajana ei töötanud, täitsid näiteks direktori või õppejuhi kohuseid või töötasid sootuks kusagil mujal, kaotasid üleöö oma õpetajakvalifikatsiooni ning peavad nüüd uuesti tõestama, et sobivad riigi kehtestatud kutsestandardite järgi klassi ette,“ võttis direktor probleemi lühidalt kokku.

Kui viis aastat tagasi vastu võetud määruse eelnõu Õpetajate Lehes selgitati (määrus võeti vastu 28.08.2013 ja see hakkas kehtima juba kolme päeva pärast ehk 01.09.2013), toodi välja, et määruse muudatused ei mõjuta põhikoolis ja gümnaasiumis seni töötavaid direktoreid, õppealajuhatajaid, õpetajaid ja tugispetsialiste, kes vastasid enne 2013. aasta 1. septembrit kehtinud kvalifikatsiooninõuetele, vaid puudutavad neid, kes asuvad tööle alles pärast nimetatud kuupäeva. Ehk siis vanemate õpetajate süda oli rahul, sest nende teada määrus neid ei puudutanud.

Asja konks seisnes selles, et need samad vanemad, kvalifikatsiooniga õpetajad kaotasid oma pädevuse, kui töötasid sel maagilisel kuupäeval näiteks õppejuhi lepinguga ega andnud tunde või olid tööl sootuks kusagil mujal ja soovisid hiljem kooli õpetajaks tagasi tulla.

Määruse tegelik tähendus sai teatavaks alles tänavu, kui ülemöödunud aastal taas munitsipaalkooliks saanud Keila kooli tulid haridus- ja teadusministeeriumi ametnikud korralist haldusjärelevalvet tegema ja avastasid, et koolis puudub mitmel õpetajal määrusekohane õpetajakutse. Saatuslikul 1. septembril 2013 töötasid mitmed õpetajad nimelt kas teistsuguse lepingu alusel ja ei andnud tunde või olid hõivatud tööga väljaspool kooli.

Õpetajad tunnevad, et riik on neile liiga teinud

Mait Tõitoja sõnul oli see õpetajatele šokk, sest senini ei osanud keegi neist arvata, et määrus võttis kogenud õpetajatelt kvalifikatsiooni pelgalt põhjusel, et nad töötasid ühel kuupäeval mõne teise töölepingu alusel. „Paljud õpetajad, keda see probleem nüüd puudutab, on kümne- kuni kahekümneaastase pedagoogikogemusega, kõrgharidusega, mõni mitme magistrikraadiga, lisaks läbivad kõik õpetajad pidevalt täiendkoolitusi. Nad peavad uuesti kutse taotlemist selgelt ebaõiglaseks ja ma mõistan neid. Kurvaks teeb asjaolu, et mitmed head ja kogenud pedagoogid on valmis pigem koolist lahkuma kui kutset taotlema, sest tunnevad, et riik on neile liiga teinud. Nad on omal ajal soovinud saada just õpetajaks ja selle nimel kõvasti pingutanud. Ma ei räägi siin Nõukogude-aegsest haridusest, vaid õpetajatest, kes on oma diplomi saanud Eesti Vabariigis,“ toob Tõitoja välja õpetajate nördimuse.

Direktor lisas, et probleem ei puuduta ainult Keila kooli õpetajaid, vaid on üle-eestiline. „2013. aastal, kui koolikorraldust nüüdisajastati, oli sellekohast kriitikat ja ebamäärasust palju. Kuidas tookord koolidele muudatuste nüansse selgitati, kui üldse, ei ole selge, sest kõnealune määrus võeti vastu ja hakkas kehtima kõigest kolme päeva jooksul. Igal juhul on praegu selge, et paljudes koolides ei ole määrusest üheselt aru saadud,“ ütles Tõitoja.

Viis aastat tagasi selgitas tollane minister Aaviksoo määruse eelnõu kommenteerides, et ministeerium nüüdisajastab haridustöötajate kvalifikatsiooninõudeid, et Eesti koolis peab olema avatud süsteem, kus lisaks pedagoogilisele pädevusele on esindatud erinev elu- ja töökogemus – nii on võimalik ühendada koolitarkus elutarkusega. Praegu näeme, et need sõnad ei pea vett, sest sel kuupäeval mõnes teises ametis oma elu- ja töökogemusi avardanud kogenud pedagoogid kaotasid oma kvalifikatsiooni sootuks. Paljud õpetajad on asjade sellisest käigust väga nördinud ning tunnevad, et riik on neid ebaõiglaselt kohelnud,“ toob Tõitoja välja.

Kutseta õpetaja saab kool tööle võtta küll, kuid vaid tähtajalise lepinguga, ja sedagi pärast kohustuslikku luhtunud konkurssi. See ei taga aga Tõitoja sõnul õpetajatele stabiilsust. „Need õpetajad on samamoodi nagu teiste ametite esindajad oma ametit õppinud, praktiseerinud ja pädevust koolituse kaudu tõstnud. Mitukümmend aastat oma elust on nad andnud koolile ja panustanud laste haridusse, kuid võivad nüüd töötada ainult tähtajalise lepinguga, nagu oleksid pidevalt katseajal. Eks muidugi valmistab see meelehärmi,“ kirjeldab Tõitoja õpetajate emotsioone.

Meil on õpetajaid, kes valdavad oma ainet suurepäraselt, teevad klassi ees väga head tööd ning on õpilaste ja kolleegide seas hinnatud. Kuid uuesti kutse taotlemiseks nõutud materjalide valmistamiseks ei ole näiteks nende arvutioskus piisav. Mitmed õpetajad ei lähe aga põhimõtteliselt uuesti kutset taotlema, sest on oma kvalifikatsiooni nimel juba pingutanud ja kui riik seda ei hinda, siis nad pigem loobuvad ja teevad midagi muud. See aga tähendab, et nii lapsed, kool kui ka riik jäävad ilma heast õpetajast, kel oleks veel palju anda. Kes jääb kaotajaks?“ küsib Tõitoja.

Koolidirektoritel seisab Tõitoja sõnul ees keeruline ülesanne: kuidas motiveerida häid õpetajaid uuesti kutset taotlema? Või jäädagi igal aastal õpetajate leidmiseks uusi konkursse korraldama? „Kuna meil on väga suur kool, 180 õpetajaga, siis on selge, et õpetajaid tuleb ja läheb meil rohkem kui mujal. Igal aastal tuleb leida uusi inimesi klassi ette. Praegusel ajal on aga heade õpetajate leidmine iga direktori õudusunenägu. Inimesi, kel silmad selle töö peale särama löövad, kes tulevad, täis tahet, ideid ja energiat koolis töötada ja koos kooliga areneda, on vähe. Paljud lahkuvad juba mõne aasta pärast, sest õpetajaamet ei ole lihtne,“ rääkis Tõitoja, märkides, et seda valusam on heade õpetajate lahkumine, kes tunnevad end ebaõiglaselt kohelduna.

Õpetajate ettepanek: määruse peab üle vaatama

Tõitoja sõnul on õpetajatel ettepanek, et haridus- ja teadusministeerium võiks määruse üle vaadata ning kohandada seda õpetajate tegelikku kogemust ning haridust arvestades.

Õpetajate ettepaneku kohaselt võiks tunnistada kvalifitseerituks kõik need õpetajad, kes enne 2013. aasta 1. septembrit kvalifikatsiooni omasid, kuid nimetatud kuupäeval mõnes teises ametis töötasid. Samuti tuleks arvestada, millise tööga õpetaja teises ametis hõivatud oli ja kuivõrd see inimest õpetajana pigem rikastas.

Näiteks kui keeleõpetaja töötas 01.09.2013 hoopis keeltekoolis, kas see vähendab või pigem suurendab tema ametipädevust? Või matemaatikaõpetaja, kes kevadel lõpetas kooliaasta matemaatikaõpetajana ja alustas sügisel 01.09.2013 tööd samas koolis hoopis õppetöö korraldajana. Kas pool aastat hiljem uuesti matemaatikat õpetades ei ole ta enam kvalifitseeritud?

Samuti võiks õpetajate hinnangul taastada ametijärgud, mis motiveerisid paljusid õpetajaid saama oma ametis järjest paremaks. Näiteks sai varem õpetajana tõusta vastavalt kogemusele ja töötatud aastatele vanemõpetajaks, metoodikuks jne, millega kaasnes suurem töötasu. Praegu on aga nii esimest aastat koolis töötav kui ka 20-aastase kogemusega õpetaja võrdsed nii positsiooni kui palganumbri poolest.

 


KOMMENTAARID

 

Tarmu Kurm.

Tarmu Kurm, Haridus- ja teadusministeeriumi kommunikatsiooniosakonna juhataja:

Kõigil õpilastel on õigus heale ja kvaliteetsele haridusele. Selle eesmärgi saavutamise vältimatu eeldus on hea ja professionaalne õpetaja.

Ühiskonnas peab olema kokku lepitud, millised on meie ootused õpetajaametit pidavatele inimestele, kes kujundavad ju meie tulevikku. Oleme seisukohal, et lisaks magistritasemel haridusele on õpetajal tarvis pedagoogilisi oskusi ja teadmisi. Õpetaja peab tundma suurepäraselt oma ainet, oskama lapsi õppima õpetada ning suutma õpilasi innustada. Õpetajale vajalikke oskusi ja teadmisi kirjeldatakse õpetajate kutsestandardis.

Õpetajate kvalifikatsiooninõuetega on eri aegadel kirjeldatud õpetajaks saamise eeldusi. Kui näiteks arstide puhul eeldame, et meid ravivad professionaalid, kellel on põhjalikud erialateadmised ja nõutaval tasemel haridus, siis oma lapsed kooli hoolde usaldades soovime sama.

2013. aastal kehtestatud õpetajate kvalifikatsiooninõuete määruse eesmärk oli lisaks muutunud nõuete kirjeldamisele luua olukord, kus õpetajad, kes vastasid vanadele kvalifikatsiooninõuetele ja töötasid uute nõuete jõustumise ajal koolis, ei peaks oma karjääri jooksul kvalifikatsiooninõuetele vastavust täiendavalt tõendama. Selleks määratleti kuupäev, millal minnakse üle uuendatud nõuetele.

Konkreetse üleminekuaja määratlemine on tekitanud olukorra, kus nendel õpetajatel, kellel on küll magistritasemele vastav pedagoogiline kõrgharidus ja töökogemus, kuid kes määruse jõustumise päeval üheski koolis ei töötanud, ei ole kvalifikatsiooninõuded täidetud. Määruse järgi peaks need õpetajad nõuetele vastamiseks taotlema õpetajakutset. Nende hulka kuuluvad näiteks õpetajad, kes vahetasid just sel ajal töökohta. Kirjeldatud probleem ilmnes alles eelmisel õppeaastal, kui järelevalvet kvalifikatsiooninõuete täitmise üle asus maavalitsuste asemel läbi viima haridus- ja teadusministeerium ning kõnealusele aspektile hakati tähelepanu pöörama.

Haridus- ja teadusministeerium on tekkinud olukorda analüüsinud ja jõudnud järeldusele, et kvalifikatsiooninõuete määrust on vaja muuta. Esmane lahendus võiks olla muudatus, mille kohaselt nõudeid õpetajatele kui väga olulise ja vastutusrikka ameti pidajatele ei langetata, kuid probleeme tekitanud kuupäeval ehk 01.09.2013 õpetajana mittetöötanud pedagoogid loetakse nõuetele vastavaks, kui koolijuht on hinnanud õpetajate oskused ja teadmised õpetajatööks piisavaks (võttes aluseks õpetaja kutsestandardis kirjeldatud pedagoogilise kompetentsuse). Ühtlasi tähendab see koolijuhtide vastutuse kasvu.

See on alles ettepanek ja enne kui sellest kindlas kõneviisis rääkida, on tarvis see õpetajate, koolijuhtide ja õpetajakoolitust korraldavate asutustega läbi arutada. Ühtlasi kavatseme arutada teisi õpetajate kvalifikatsiooniga seotud küsimusi.

 

Margit Timakov.

Margit Timakov, Eesti õpetajate liidu juhatuse esimees:

Heidetakse ette, et määrus hakkas kehtima kolme päeva jooksul, aga nüüdseks on see kehtinud juba viis aastat! On raske uskuda, et seni on määrus märkamata jäänud ja alles sel aastal on selle sisust aru saadud. Kas tõesti küsime alles nüüd, millistele nõuetele peavad koolis töötavad õpetajad vastama? Kas tõesti ei ole seda varem märganud ei õpetaja, koolijuht ega koolipidaja? Kui õpetajad käivad regulaarselt täienduskoolitusel, on kool kindlasti ka enda personali arenguvestluste süsteemi ehitanud üles kehtivatele kompetentsusnõuetele ehk õpetaja kutsestandardile ja siis ei peaks ju probleeme olema.

Praegu tundub, et mitmed asjaosalised on viie aasta jooksul haridusmuudatuste vastu leiget huvi tundnud ja nüüd soovivad lihtsalt silma kinni pigistada, teki üle pea tõmmata või pea liiva alla pista. Uhkust võime oma haridussüsteemi üle tunda alles siis, kui koolijuht saab selja sirgu lüüa ja öelda, et tema õpetajatele pole eneseanalüüsil põhinev portfoolio mingi probleem, nad on seda aastate jooksul järjepidevalt kokku pannud ja täiendanud.

Tundub, et probleem ei ole üldse kvalifikatsiooninõuetes, vaid milleski muus. Kui probleem on EHIS-e süsteemis, mis ei luba õigesti märkida, et juhid ka õpetavad, on ju vaja pigem diskussiooni teemal, kas kaks või kümme tundi õpetav õppealajuhataja läheb õpetajana arvesse või mitte. Kui kvalifikatsiooninõuetele mitte vastav õpetaja tähtajalise töölepinguga tööd alustab, suunab temast hooliv juht ta kindlasti mentori hooliva käe all nii täiendkoolitusele kui ka tema kvalifikatsiooni vastavusse viimiseks vajalikke samme astuma. Kui õpetaja, kes on vahepeal koolist eemal erialast tööd teinud, kooli tagasi tuleb, on ta kindlasti huvitatud sellest, mis on lisaks ainesisule ka hariduses ja pedagoogikas muutunud. Kui õpetajal ei ole täiskoormuse juures hädavajaliku reflekteerimise jaoks aega ega jõudu, siis arutame riiklikult, kuidas professionaalse enesearenguga tegelemine täiskoormuse (mitte 35-tunnise üldtööaja, vaid rahastamise aluseks võetava 21 tunni) sisse arvestada. Ehk siis väga tahaks küsida: milles tegelikult probleem on?

On tunne, et see, kuidas me praegu õpetajakutse taotlemist näeme, sõltub sellest, kuidas me üldse hindamisse (ka õpilaste puhul) suhtume. Kas see on väline kontrollmeede või arengut toetav ja suunav nähtus? Need, kes õpetajakutse taotlemise protsessiga kursis on, teavad, et see on vajalikule eneseanalüüsile üles ehitatud (seestpoolt vaade enda tööle) ning olulist tagasisidet pakkuv (väljastpoolt tagasipeegeldav) protsess, mis aitab lisaks oma kasutatavad töövahendid kokku koguda. Mis saab professionaalsel õpetajal selle vastu olla?

 

Reemo Voltri.

Reemo Voltri, EHL-i juhatuse esimees:

Signaalid õpetajate kvalifikatsiooni määruse rakendamisel tekkinud probleemidest hakkasid sagenema 2018. aasta kevadel. Selgus, et kuna järelevalve on läinud üle ministeeriumile, on nõudmised ühtlustunud ja kvalifikatsiooni vastavust määrusele on hakatud nõudma väga jäigalt, täht-tähelt. Analüüsisime olukorda ja üks kool, kust saime infot ja näiteid olukorra ebaõiglase tõlgenduse kohta õpetajate jaoks, oli Keila kool. Saadud andmeid ja olukordi hinnates selgus aga veel üks oluline grupp õpetajaid, kes selle määruse valguses ei vasta kvalifikatsioonile. Need on 2014. ja 2015. aastal nii Tartu kui ka Tallinna ülikoolis õpetajakoolituse õppekava lõpetanud, kelle lõpetamise ajal ei olnud nimetatud ülikoolidel veel õigust kutsesüsteemile vastavalt kutset anda.

Seega on lisaks õpetajatele, kes 2013. aasta 1. septembril ei töötanud õpetajatena ega vastanud seetõttu kvalifikatsioonile, kaks aastakäiku noori õpetajaid, kes ei tohi õpetajana töötada. Sellest infost lähtuvalt analüüsis EHL olukorda ning tegi haridus- ja teadusministeeriumile ettepaneku muuta vastavat määrust selliselt, et laiendataks kutsele vastavate õpetajate ringi nende õpetajate võrra, kes enne 2013. aasta 1. septembrit vastasid kvalifikatsioonile, kuid sel saatuslikul 1. septembril ei töötanud õpetajatena. Lisaks panime ette lugeda kutsele vastavaks kõik õpetajakoolituse õppekavade lõpetanud õpetajad aastatel 2014 ja 2015, sest nemad ei olnud oma tegevuse ega tegevusetusega kuidagi põhjustanud olukorda, kus nad ei vastanud lõpetamisel kvalifikatsioonile.

Hea meel on tõdeda, et antud määruse muudatusega on ministeeriumis aktiivselt tegeldud. Meie teada on antud küsimusega tegelnud ja lahendusi otsinud üldharidusosakonna juhataja Mihkel Rebane, kellega EHL on olnud pidevalt kontaktis. Lisaks oleme sel teemal suhelnud riigikogu kultuurikomisjoni liikmetega ning lähiajal on ministeeriumil plaan tutvustada planeeritavaid muudatusi huvigruppidele.

 

Tarvo Siilaberg.

Tarvo Siilaberg, Eesti kristlike erakoolide liidu juhatuse liige:

1. septembril 2013 jõustunud õpetajate kvalifikatsiooninõuete määrus on avanud tee õpetajakutse saamiseks teiste valdkondade spetsialistidele, kuid samavõrra tehti sellega elu keerulisemaks kooli naasta soovivatele õpetajatele. Olen samuti üks õpetajatest, kes ei töötanud 01.09.2013 koolis pedagoogina, küll aga direktorina. Aastaid hiljem samas koolis õpetajatööle asudes pean seetõttu kutset taotlema ja end teist korda avaliku võimu silmis otsekui tõestama – hoolimata eelnevatest diplomitest, tunnistustest ja atesteeringutest. See mõjub nörritavalt ja riivab kooli naasta soovivate õpetajate õiglustunnet. Kõik kvalifikatsiooninõuetele vastavad õpetajad tuleks vabastada kohustusest taotleda õpetajakutset, küll aga võiks see kehtima jääda teistelt elualadelt õpetajatööle asujate jaoks.


3 kommentaari teemale “33 aastat lastega töötanud koolidirektor ei sobi enam klassi ette”

  1. Valgustaja ütleb:

    Huvitav!
    Selle teema kommentaar Margit Timakovi poolt on üks tänase päeva kahetsusväärsem avaldus.
    Kuidas saaks tõlgendada tema arvamust …õpetajatele pole eneseanalüüsil põhinev portfoolio mingi probleem, nad on seda aastate jooksul järjepidevalt kokku pannud ja täiendanud(!).
    Tule taevas appi! Kui portfoolio koostamine on õpetaja ametioskuste primaarne väljund, siis oleme jõudnud absurdi hegemoniseerimise uuele tasandile!
    Aitab nendest poliitkorrektsetest loosungitest ja stalinlikest kampaaniatest hariduses!
    Iga õpetajaks õppinu teab ise kõige paremini oma ametioskusi , selleks pole vaja lunida ametioskusteta bürokraatidelt indulgentsi oma tööülesannete täitmiseks.Esmane ja kõige tähtsam selle oskuste kogumi tunnistaja on kõrgkoolidiplom oma erialal.

  2. tartlane ütleb:

    Lihtsalt ebaõiglane, mis toimub. Kas see tähendab, et minu ülikooli diplom (kus on kirjas, et olen kvalifitseeritud põhikooli ja gümnaasiumi õpetaja) on õigustühine, kui ma pole vahepeal mõned aastad koolis töötanud? Loodan väga, et ministeerium tuleb mõistusele ja muudab senist seadust vastavalt erinevatele ettepanekutele!

  3. magister ütleb:

    Mida kurdate! Lääne- Virumaal olemas kool, kus tunde ei anna õpetajakutsega
    õpetajad, haridus pole ka nõuetele vastav. Päevikusse kannavad tunde sisse teised õpetajad. Vot nii tuleb töötada.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!