ART õpetab viha ohjamist ja sotsiaalseid oskusi

Maris Süld (vasakul) ja Karin Tralla Tallinna Konstantin Pätsi vabaõhukoolist on praegu Eestis ainsad, kellel on õigus ART-metoodika koolitajaid koolitada. Fotod: Tiina Vapper

Tallinna Konstantin Pätsi vabaõhukoolis on tunniplaanis ART-metoodika tunnid, kus elust võetud probleemseid situatsioone lahendatakse rollimänge mängides ning nende üle arutledes.

ART-metoodikale ehk agressiivsuse asendamise treeningule (agression replacement training) panid 1987. aastal aluse professor Arnold Goldstein, doktor Barry Glick ja doktor John Gibbs, kes töötasid välja metoodika sotsiaalsete oskuste õppimiseks ja viha ohjamiseks. Filosoofiadoktor Sara Salmon lisas sellele omalt poolt kõlbelise arutelu osa. ART-i juured peituvad operantse tingimise teoorias, käitumise muutmises, käitumisteraapias, sotsiaalse õppimise teoorias, kognitiivteraapias ja kognitiiv-käitumuslikus analüüsis. See programm on tõenduspõhine ning laialt levinud USA-s,
Kanadas, Skandinaavias ning juurdunud mujal Euroopas.

Tundides käsitletakse mitmesuguseid probleemsituatsioone ja arutletakse, mida peategelane ühes või teises olukorras tegema peaks.

Eestisse jõudis tervikprogramm 2016. aasta alguses, mil väljaõppe said 24 inimest. Konstantin Pätsi vabaõhukooli töötajad Karin Tralla ja Maris Süld täiendasid end edasi, osalesid rahvusvahelisel konverentsil Poolas, tegid eksami, said tunnistuse ning on praegu Eestis ainsad, kellel on õigus ART-metoodika koolitajaid koolitada. Sel kevadel said tunnistuse kätte nende esimesed õpilased.

Pätsi vabaõhukoolis on ART-metoodika tunnid isegi tunnipaanis.

Maris Süld: Jah, alustasime huviringi tundidega, kuid nüüdseks on 5. ja 6. klassil igal nädalal üks tund. Tegu on kolmest osast koosneva programmiga, mis originaalis kestab kokku kümne nädalat, nii et iga nädal on kolm tundi: üks sotsiaalsete oskuste õppimiseks, üks viha ja agressiivsusega toimetuleku harjutamiseks ning üks kõlbeliseks aruteluks. Kuna meil on ART õppekavas, oleme teemad õppeaasta peale ära jaotanud. Kõigepealt pühendame kümme nädalat järjest sotsiaalsetele oskustele, järgmised kümme nädalat tegeleme viha ja agressiivsuse ohjamisega ning lõpuks kõlbelise aruteluga.

Karin Tralla: ART-metoodika kasutab palju draamapedagoogika elemente, rollimänge ja mängu. Samuti anname tunnis õpilastele vaatlusülesandeid: kas omavahel suheldes hoitakse silmsidet, kui kaugel üksteisest seistakse, millist hääletooni kasutatakse. Üks eesmärk on ju õppida end selgelt ja arusaadavalt väljendama. Grupis on alati kaks juhendajat, peajuhendaja ja kaasjuhendaja. Peajuhendaja juhib grupi tööd: viib tegevusi läbi, jagab tööülesandeid ja selgitusi jne. Abijuhendaja on grupi liikme rollis, kes vajadusel suunab ja toetab lapsi, jälgib reegleid ning aitab korda hoida, mida on eriti vaja erivajadustega laste puhul. Pea- ja abijuhendaja rollis oleme kordamööda.

Kirjeldage palun, kuidas üks tund välja näeb.

Karin Tralla: Tunnil on kindel ülesehitus ja reeglid. Kes soovib sõna, peab käega märku andma, rääkida tuleb viisaka hääletooniga, liiga valju hääle peale muutub häälefoor punaseks. Tunni alguses küsib juhendaja igalt õpilaselt, kuidas ta end sel päeval tunneb, et teaks sellega arvestada. Sügisel hakkasime õppima sotsiaalseid oskusi ja oleme juba käsitlenud sellised teemasid nagu narrimise ja süüdistamisega toimetulek, vabanduse palumine, millekski loa küsimine jne. Näiteks kui tunni teema oli narrimine, rääkisime sellest, mis on narrimine, ning arutasime sellega toimetulekuks vajaliku tegevuse samm sammu haaval läbi. Järgnes rollimäng, kus me koos kaasjuhendajaga kehastusime kaheks tüdrukuks ja etendasime ühe loo. Mina ütlesin kaaslasele, et kuule, prill, sa oled täiesti mõttetu tegelane, mis sa siin jõllitad. Tema hakkas mulle vastu ütlema, mille peale ma võtsin veel rohkem tuld. Siis tegime sõrmenipsu, astusime rollidest välja ja hakkasime koos õpilastega arutama, kuidas selle olukorraga kõige paremini toime tulla. Kõik leidsid, et vastuhakkamine võib tülile veelgi rohkem hoogu juurde anda, mistõttu on mõistlikum selg sirgu tõmmata ja olukorrast eemalduda. Seejärel mängisid õpilased omakorda mõned konfliktsituatsioonid läbi. Grupi ideaalne suurus ongi 4–6 last, sest siis jõuavad kõik 45-minutise tunni jooksul mingis rollis olla.

Tähtis koht on rollimängudel ja teistel draamapedagoogika elementidel. Koostööoskust harjutatakse ka mängude abil.

Maris Süld: Samal ajal kui kaasjuhendaja läheb kahe õpilasega kõrvalruumi rollimängu ette valmistama, jagab peajuhendaja teistele osalejatele vaatlus­ülesanded. Üks peab jälgima, kuidas narritav enda eest seistes või end kehtestades kokkulepitud samme järgib. Teine vaatab mikrooskusi: hääletooni, kaugust kaaslasest, silmsidet. Kolmas jälgib, millist mõju see narrijale avaldab – kas temas muutub midagi ning kas lugu lõpeb hästi. Rollimängule järgneb tagasiside, mis on kokkulepitult alati heatahtlik ja tunnustav. Tunni lõpus ütlevad juhendajad, mida õpilased nende arvates hästi tegid.

Karin Tralla: Teemad, mida käsitleme, on võetud elust enesest, lahendame koolis ja õpilaskodus, aga ka kodus juhtunut. Sageli saame tagasisidet õpetajatelt, milliseid oskusi oleks vaja harjutada. Kuigi programmiga on kaasas 55 teemat, oleme neid vastavalt olukorrale kohandanud ja lähtunud konkreetsest grupist.

Kuidas õpetada vihaga toime tulema?

Karin Tralla: Viha ohjamiseks on igas tunnis samuti oma teema ja rollimängud. Õpime oma tundeid ära tundma ning analüüsima, mis minu sees toimub ja kuidas ennast väljendada. Aluseks on tõestisündinud lood. Olen toonud näiteid isiklikust elust, näiteks, milliseid arusaamatusi mul oma lapsega suheldes on ette tulnud ning rääkinud ka oma eksimustest. See loob õpilastega usaldusliku suhte.

Maris Süld: Juhtub sedagi, et õpetaja teeb laste konflikte lahendades rutakaid otsuseid ja süüdistab kedagi alusetult. Tähtis on, et ta julgeks seda tunnistada ja õpilase käest vabandust paluda.

Karin Tralla: Eesmärk on, et õpilased oskaksid teadmisi, mida me tunnis õpime ja harjutame, elus rakendada. Näiteks olen koolimajas mõnele lapsele, kellel emotsioonid üle keevad, meelde tuletanud, millest oleme tunnis rääkinud. Aineõpetajad on tähele pannud, et kui varem kaotas mõni õpilane tunnis enesevalitsuse ning kisendas ja karjus, siis ART-i tunnis on ta õppinud, et parem on mõneks ajaks klassist välja minna.

Tunnis on kindlad reeglid, näiteks see, et rääkida tuleb viisaka häälega. Liiga valju hääle peale muutub häälefoor punaseks.

Mida kõlbelise arutelu tundides tehakse?

Maris Süld: Käsitleme mitmesuguseid probleemsituatsioone ja arutleme, mida peategelane ühes või teises olukorras tegema peaks. Tean, et õpilastele meeldivad just need tunnid kõige rohkem. Arutleme eluliste teemade üle: koolist puudumine, kampa kuulumine, kamba mõjudele vastu seismine, varastamine, kasvataja ründamine õpilaskodus. Oleme käsitlenud ka selliseid tõsiseid teemasid nagu enesevigastamine ja narkootikumid. Näiteks lahendasime lugu, kus poiss sai teada, et tema vend on seotud narkootikumide müügiga. Küsimus oligi, mida selles olukorras teha, et venda aidata ja samas säilitada omavahelised head suhted.

Karin Tralla: Kõlbelise arutelu mõte ongi selles, et lugu peab saama hea lõpuga lahenduse. Need 14 isikuomadust, mille Sara Salmon on välja toonud ja milleni me kõlbelise arutelu lugudes lõpuks välja jõuame, on julgus, hoolivus, rikkumatus, ausus, visadus, abivalmidus, austus, otsusekindlus, koostöövalmidus, enesevalitsemine, enesekindlus, vastutustunne, kannatlikkus, vaprus. Õpilased aitavad peategelasel otsuseni jõuda, nendega koos jutustamegi loo lõpuni. Vendade lugu sai näiteks sellise lõpu, et poiss otsustas probleemist siiski täiskasvanutele rääkida. Tema vend, kes mõisteti süüdi ja pidi karistust kandma, oli pigem tänulik, et vabanes süütunde rõhuvast koormast.

Maris Süld: Sageli hämmastavad õpilased meid oma küpsuse ja oskusega asjadest aru saada. Kui nad muidu võivad tunnis korda rikkuda ja halvasti käituda, siis ART-i tundides on nad hoopis teistsugused.

Järelikult on neist tundidest kasu.

Karin Tralla: Kuigi seda otseselt uuritud pole, arvan samuti, et mõju on olemas. Hästi on näha, kuidas õpitu peegeldub õpilaste sõnavaras ja käitumises. Üks poiss hakkas kodus isegi oma vanematele tunnis omandatud oskusi õpetama. Välismaal tehaksegi seda programmi ka täiskasvanutele, et lapsevanem oleks teemaga kursis ja saaks last aidata. Meil sellist võimalust veel ei ole.

Maris Süld: Ka suhted õpilastega on tänu neile tundidele muutunud. Tunni lõpus me tihti kallistame, nüüd on mu esimesed õpilased juba seitsmendas klassis, aga kallistame senimaani.

Kas te suudate kõiki õpilasi ART-i tundides kaasata?

Karin Tralla: On ka neid õpilasi, kellele ei meeldi rollimängus osaleda või kellel on raske paigal istuda ja ennast kontrollida. Nende puhul hakkab tööle just sotsiaalse kaasamise pool, sest nad kuulevad ja näevad, mis toimub, ja analüüsivad seda oma peas. Tund lõpeb alati tagasisideringiga, kus küsime kõigilt, mida keegi tunnist kaasa võttis, ja sageli toovad just nemad välja väga olulisi asju. Pealegi on ART-i tunnid ka muidu toredad, sest me mängime palju ja sageli on väga lõbus.

Ilmselt oleks ART-metoodika tundidest abi kõigis koolides.

Maris Süld: Kindlasti. Praegu rakendavad seda metoodikat üksikud koolid, aga üha rohkem on neid, kes tunnevad selle vastu huvi ning on kutsunud meid õpetajatele ja tugispetsialistidele kogemusi jagama.

Karin Tralla: Olen mõelnud, et seda metoodikat saaks hästi rakendada ka mõjutusvahendina. Kui koolis on lapsi, kes ei oska oma viha ja agressiivsusega toime tulla, võiks neist moodustada grupi ja neile viha ohjamist õpetada. Samuti on see väga praktiline ja vajalik oskus alaealiste õigusrikkujate jaoks. Uue aasta alguses plaanimegi uue õppegrupiga alustada.