Archimedes

Draamatundides sai „Hamlet“ lavaküpseks

16. nov. 2018 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit

Stseenid „Hamletist“. Fotod: Martin Kasemaa

 

Tartu Waldorf­gümnaasiumi 11. klassi draamakursuse raames toodi juba kuuendat aastat täismahus lavale William Shakespeare’i näidend. Kuidas maailma üks tippteoseid ja kõigi näitlejate unistus „Hamlet“ lavale jõudis?

Igal teatril ja lavastajal on oma „Hamlet“. Tartu Waldorfgümnaasium on teinud oma, noortele kergesti mõistetava tõlgenduse – loos on võimumängud tagaplaanile jäetud ja sündmuste keskmes on segaduses tänapäeva noor, 17-aastane neiu Hamlet. Opheliast on saanud noormees Ophelio ning Poloniusi laval koguni kaks – nii mees kui ka naine. Dramatiseeringut tehes laiendas lavastaja, õpetaja Külli Ehastu osaliste ringi, et klassi 25 õpilast kõik endale ikka rolli saaksid.

Näib uskumatu, aga kahe kuuga sai tükk lavaküpseks. Novembri algul anti viis etendust ja sel nädalal veel kaks lisaetendust. Trupi pingutusi kroonisid püsti tõusnud publik ja braavohüüded, aga veelgi rohkem ehk uhkustunne iseenda üle. Kindlasti on see kogemus, millest räägitakse veel oma lastelegi.

Stressi oli proovide ajal ikka palju,“ rääkis Helo Sööt, kes astus üles nimirollis. „Shakespeare’i keelt oli algul raske õppida, aga kui oled protsessis juba sees, läheb lihtsamaks.“

Kui proovides teed kogu aeg uuesti läbi, tekivad seosed,“ lisas Helena Valtna, kes etendas üht rändnäitlejaist.

Boris Pakk (Ophelio) tuli Waldorf­gümnaasiumi õppima sel sügisel ja erinevalt klassikaaslastest puudus tal varasem lavakogemus. „Ei arvanud, et hakkama saan, aga proovides hakkas tekst justkui iseenesest tulema.“

Daniel Teder mängis Hamleti kolmandat koolisõpra ja tegi valguskujundust ning nägi seetõttu proove ka tagareast. „Vahel vaatasin, et Külli närib tähte, kui käsib kogu aeg fraase uuesti öelda, aga hiljem sain aru, et seda oli vaja, sest diktsioon polnud algul kõigil hea,“ täheldas ta.

Draama on koostöö

Waldorfgümnaasiumi 11. klassi õppekavas on kaks kursust draamaõpetust, rõhk on William Shakespeare’il. Klassis loetakse paari-kolme näidendit ja siis otsustatakse, mida just sel aastal esitada. Külli Ehastu õpetab draamakursust kuuendat aastat ja sellest ajast on maha saadud täispikkade lavastustega. Enne seda etendati lühendatud variante.

Waldorfi pedagoogika peab draamaõpetust oluliseks. „Tänapäeva maailmas on kõik suured egod ja individualistid, lava on aga koht, kus ei saa ajada oma asja, pead tegema koostööd, pingutama ja ka tagasi hoidma. Ei saa üksi särada ega jääda laisklema, sest muidu vead kogu gruppi alt,“ kirjeldas Külli Ehastu. Koostegemine on paras väljakutse, eriti kui klassis on 25 isiksust.

Noored on igal aastal õpetajalt küsinud, millal „Hamletit“ tehakse. Õpetaja on tahtnud seda ikka kuskile kaugele lükata, teadmata, kuidas lavastada kuulsaid fraase, hullumist ja suuri tundeid täis näidendit nii, et see ei mõjuks kulununa. „Aga kui ma uuesti „Hamletit“ lugesin, nägin kõike uue pilguga. Tundsin, et see on noore inimese lugu, seal on tema ängid,“ kirjeldab Ehastu.

Hääletusele pandigi kaks näidendit, lisaks „Hamletile“ ka komöödia „Nagu teile meeldib“. Klassi enamus leidis, et komöödiaid on varem tehtud ja just „Hamlet“ on klassika, mida peaks igaüks teadma. „See oli ikka paras väljakutse klassile, kes muidu lõbusapoolne ja kergemeelne,“ muheleb Ehastu.

Ehkki esimesel ööl pärast otsuse langetamist ärkas õpetaja üles ja korraks tuli hirmgi, olid tal juba esimese lugemise ajal mõned stseenid vaimusilmas olemas ja ka mõtted, kuidas rolle jagada ja inimesi juurde tuua, et kõik saaksid ikka osa.

Teadsin, et see on noore inimese lugu, pole vahet, kas ta on naine või mees,“ räägib Ehastu. Helo jäi õpetajale silma juba kaheksandas klassis „Libahundi“ Mari rollis ja oli ka soov neiu klaverimänguoskust ära kasutada. „Hamleti“ avastseenis istubki ta klaveri taha. „Nägin tema sügavust ja prooviperioodil kiusasingi Helot kõige rohkem. Kus on sügavust, sealt saab ju rohkem kaevata!“ ütleb Ehastu.

Kuidas hulluda

Korraks mõtles ta sedagi, et paneks eri etendustes erinevad Hamletid mängima, kuid siis sai aru, et aega pole ja ka vastasmängijatel läheks raskeks. Varasemate aastate kogemus on näidanud, et noored ei taha rolle poolitada nii, et eri vaatustes oleks erinevad tegelased.

Õpetajal oli eriti huvitav jälgida neid noori, kes ei käi näiteringis, ja näha, kuidas nad laval avanevad. Mõningate stseenide ees oli tal hirm. Näiteks et hullumise esitamine poleks piinlik. „Muidu on laval alati mingi loogika – mida teed ja mida tahad. Aga kust sa tead, mida hull tahab? Arutasime, mida võiks ta mõelda.

Proovides oli toredaid hetki, kui noored ütlesid üksteisele, mis läks hästi,“ meenutab Ehastu.

Vürtsi lisasid etendusele mitmed nükked tänapäevast. Näiteks klõpsis Polonius telekapulti ja tahtis hakata vaatama „Õnne 13“, mille algusmuusika kõlas, enne kui naine teleka kinni pani. Naljakad olid ka lorilaulu jorisevad vindised hauakaevajad, kes tulid vaimukalt välja olukorrast, kus veinipudeli kork ei tahtnud pealt ära tulla.

Nemad improviseerisidki kõige rohkem, ei korranud oma nalju, nii et igal etendusel oli midagi uut,“ meenutab Daniel Valtna.

Shakespeare’i etendamise juurde käib Waldorfkoolis see, et igal aastal antakse mitu etendust. „Esimene etendus on nagu läbimäng,“ ütleb Ehastu. Mõnigi ei saanud sellel veel hästi pihta, kuhu ja kuidas peab astuma. Enne teist etendust tehti täiendav proov ja asjad hakkasid paika loksuma.

Külli Ehastu sõnul on draamal ja näitlemisel ka publiku kasvatamise seisukohalt tähtis roll. Oma etendust teeb igal aastal ka kaheksas klass, samuti näitering ja koolipublik ongi teatrilembene. „Kuigi algklassid nahistasid etenduse ajal, tõusid nad lõpus püsti ja hõikasid braavo,“ meenutab Ehastu. Ja nad on vabatahtlikult hakanud Shakespeare’i lugema!

Nüüd jõuab mulle tõeliselt kohale, kui lahe see kõik oli. Oleks võinud seda tegemist veel rohkem nautida,“ õhkab Helo Sööt.

 


Shakespeare Tartu Waldorfgümnaasiumis

  • 2010/2011 – „Tõrksa taltsutus“ (lav M. Mäesaar)
  • 2011/2012 – „Suveöö unenägu“ (lav M. Mäesaar)
  • 2012/2013 – „Katkend Macbethist“ (lav M. Mäesaar)
  • 2013/2014 – „Kaheteistkümnes öö“ (lav K. Ehastu)
  • 2014/2015 – „Palju kära ei millestki“ (lav K. Ehastu)
  • 2015/2016 – „Suveöö unenägu“ (lav K. Ehastu)
  • 2016/2017 – „Kaks veroonlast“ (lav K. Ehastu)
  • 2017/2018 – „Torm“ (lav K. Ehastu)

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!