Elu koosneb hetkedest

„Loodust tuleb hoida,“ ütleb 9-aastane Kalev, kui küsin temalt, mida kõik Eesti õpetajad peaksid teadma. „Salakütte tuleks rohkem piirata ja prügi tuleb sorteerida!“ lisab ta veel. Kalev on Tartu Herbert Masingu kooli õpilane. Väikelinnas kasvanud poisi pere kolis Tartu lähedale just Masingu kooli pärast. „See oli minu kindel valik,“ lausub Kalevi ema Malle (nimed muudetud). Kalevil on diagnoositud autismispektri häire ja Masingu koolis õpib ta kolmandat aastat.

Kalevi tehtud plakat meenutab kooli fuajees, et oma planeedi suhtes peame vastutus­tundlikumad olema. Loodetavasti laieneb meie kõigi vastutustunne ka eri­vajadustega laste ja nende vanemate toetamisele.

„Kalev on muutunud palju iseseisvamaks,“ kirjeldab ema oma poega. Akna taga sillerdab kuldne sügis ja päikesesäras positiivsusest pakatavat ema ja Kalevit vaadates on keeruline uskuda, et nii roosiline pole kõik alati olnud.

Juba sünnitusmajas oli emale selge, et Kalev ei ole tavaline laps. Ta karjus tunde. Mitte miski ei aidanud. Ja nii terve esimese eluaasta. Arstid midagi erilist ei täheldanud – füsioloogilised näitajad olid normis ja nii näiski, et ette võtta ei ole midagi.

„Arstide juures käimine oli nagu peaga vastu seina jooksmine,“ kirjeldab ema toonast tunnet – mitte kellegagi ei olnud rääkida. Ka lapse suuremaks saades oli pilt sarnane. Kalevile ei meeldinud teha mitte midagi sellist, mis lastele tavaliselt rõõmu pakub – negatiivse reaktsiooni kutsus esile nii õues olemine, vankris magamine kui ka vanniskäik. Kõige rahulikum oli Kalev üksi. Talle meeldis joonistada ja pilte värvida – alati piinliku täpsusega joonte sisse jäädes. Enne kolmeseks saamist õppis Kalev iseseisvalt tähti kirjutama – nende kuju näis talle huvi pakkuvat.

Kui Kalev sai 2,5-aastaseks, läks ema tööle ja Kalev lasteaeda. Kalevile meeldis seal, ta seltsis teistega ja näis, et ka sotsiaalsed oskused arenesid jõudsalt. Mõne aja möödudes hakkas aga areng toimuma vastupidises suunas. Oskused kadusid, sealhulgas sõnad. Kuni selle ajani oli poisi kõne arenenud eakohaselt. Kalevi esimene sõna ei olnud muide „emme“ või „issi“, vaid hoopis „ämblik“. Kui teised lapsed olid seotud ühise tegevusega, jäeti Kalev sageli üksi tegutsema, mis ei toetanud tema arengut. Lasteaed soovitas pöörduda logopeedi vastuvõtule.

„Logopeed kahtlustas, et tegu on autistliku lapsega, ja soovitas täpsemaid uuringuid,“ meenutab ema selgust toonud kohtumist. Järgmisena pöördutigi eripedagoogi, neuroloogi ja psühhiaatri poole. Kuigi diagnoosi veel välja ei pandud, oli selge, et kahtlus vastab tõele. Järgnes puude määramine ja rehabilitatsiooniplaani koostamine. Ema jaoks sai aga selgeks, et oma lapsele parima võimaliku toe pakkumiseks on ainus valik alustada kooliteed Tartu Herbert Masingu koolis.

Lastekaitse appi

Peatselt koliski pere Tartu-lähedasse alevikku. Koos kolimisega tuli Kalevil läbi teha lasteaia vahetus. See ei läinud lihtsalt. Lasteaed oli valmis Kalevi vastu võtma vaid siis, kui tal on ka Rajaleidja keskuse soovitus. Selleks oli vaja välja panna diagnoos, millele eelnesid psühhiaatri uuringud. Rajaleidja soovitus koos soovitusega rakendada tugiisiku abi ka saadi, kuid esialgu sellest ei piisanud. Valla nõudmisel võimaldati Kalevile küll proovipäev, kuid pärast seda anti emale teada, et poiss ei sobi sellesse lasteaeda kuidagi. Lasteaia sõnum jäi emale meelde valusalt: „Mulle öeldi, et siin õpivad rikaste lapsed ja nad tahavad, et lastel oleks rahulik õpikeskkond.“ Soovitati pöörduda Tartu Maarja kooli lastehoidu. Maarja koolile oli ema pöördumine aga üllatus – nende sihtgrupp on raske ja sügava intellektipuudega lapsed, kes õpivad kas toimetuleku- või hooldusõppel. Kalevi intellektuaalne areng on eakohane ja riikliku õppekava täitmine talle raskusi ei valmista. Sealne keskkond ei oleks kuidagi toetanud poisi emotsionaalset ega sotsiaalset arengut. Oma poja eest võitlev ema pöördus lastekaitse liidu poole, mille toele on ema senini väga tänulik. Nimelt anti liidust lasteaiale märku, et vastavalt seadustele on igal lapsel õigus haridusele ja lasteaed on kohustatud pakkuma võimalust ja tuge kõikidele – ning Kalev ei saa olla erand. Kolmanda osalise sekkumisel leidis lasteaed kiiresti tugiisiku ning kolm ja pool kuud kestnud võitlus sai positiivse lõpu. Edaspidi läks tee juba ülesmäge.

„Tugiisik on olnud Kalevile tõlgi eest,“ selgitas ema. Tema toel sai Kalev uuesti selgeks tähed ja hakkas järjest enam teiste lastega suhtlema. Kui Kalev lasteaias väsis, käis tugiisik temaga majast väljas jalutamas või ringi sõitmas. Kohtuti ka väljaspool lasteaeda piknikul või muu tegevuse käigus. Kord kuus arutati lasteaia, ema, tugiisiku ja valla esindaja nõupidamisel läbi vahepeal toimunu. Ema peab oluliseks tugiisiku kui lapse õiguste eest seisja rolli. Kuna Kalevi õiglustunne on suur ja selle rikkumine mõjutab teda tugevasti, on väga oluline, et oli olemas ka selline tugi.

„Lasteaedadel võiks olla suurem vabadus selliste lastega eraldi tegeleda. Kas või üks tugiisik maja peale või sobitusrühm,“ arvab ema oma kogemust kokku võttes. „Olen Kalevi tugiisikule südamest tänulik.“

Seitsmeselt läks Kalev kooli. Haridustee jätkamiseks Masingu koolis oli vaja uut Rajaleidja keskuse soovitust, mis saadi juba kergemalt.

Enne kooli algust on Masingu koolis tavaks kutsuda 1. klassi õpilased harjutuspäevale – et lapsed saaksid aimu koolist ning õpetajad ja tugispetsialistid lastest. Kohtumispäeva ning taustainfo alusel jagatakse õpilased vastavalt sobivusele klassidesse. Õpilaste omavahel sobimine selgub siiski praktika käigus ning vajadusel tehakse korrektuure. Koolis õpivad eranditult erituge vajavad lapsed ja ühes klassis on kõigi vajadusi keerukas ennustada. Esialgse hinnangu alusel sattus Kalev klassi, kus tal oli raske kaaslastega ühisosa leida. Kuna keskkond ei sobinud, läks Kalev sageli endast välja ja õppimisele keskenduda oli keeruline. Asja koolis arutades otsustati proovida vahetada klassi. Ka uues klassis ei toetanud õpilaste kooslus parimal moel kõigi vajadusi, kuid koolile sai järjest selgemaks, millist klassikooslus Kalevile vaja on. Kohe, kui oli võimalik avada uus klass, seda ka tehti. Praegu õpib Kalev klassis, kus on kolm õpilast. Keskkond on rahulik ja Kalev näib kooliskäimisega väga rahul olevat. Ka ema ütleb, et Kalev on varasemast oluliselt asjalikum, hoolivam ja endast välja minekuid tuleb ette minimaalselt.

TEACCH-programm

Ema arvamus sellest, mis on koolis teda ja Kalevit toetanud, langeb kokku koolis järgitava TEACCH- (Treatment and Education of Autistic and Related Communication Handicapped Children) programmi põhimõtetega. Need on järgmised.

Struktureeritud õpe – lähenemisviis, millega saab suurendada indiviidi oskusi ning muuta keskkonna kergemini mõistetavaks ja sobilikumaks. Sisaldab füüsilise keskkonna ümberkorraldamist ja autismispetsiifiliste probleemide lahendamiseks vajalike strateegiate väljatöötamist. Struktureerituse eesmärk on õpetada, et olukordadel on tähendus ning nad on etteaimatavad. See teadmine aitab identifitseerida ümbritsevas maailmas esinevaid seoseid ja neid mõista.

Vanemate ja teiste spetsialistide koostöö. TEACCH-programmi seisukohalt on vanemad kõige paremad eksperdid. Nad on oma lapse arenguga enim kursis ja oskavad tavaliselt kõige paremini tõlgendada tema käitumist. Seetõttu on õpetaja ja tugispetsialistide töö oluline osa vanematega suhelda ja nendega suhted luua. Klassijuhataja tegutseb Masingu koolis kui juhtumikorraldaja, aidates omavahel siduda õpilasega kokku puutuvaid inimesi.

Individuaalsusega arvestamine. TEACCH-programm näeb ette, et õpetaja õpib peensusteni tundma autismi­spektri häirega lapse isiksust ja omapära ning suudab sellega õppetöös arvestada.

„Muutuse on toonud Kalevi õppimine väikeklassis. Kool on orienteeritud lahenduste leidmisele ning võimaldab Kalevil õppida nii, et just tema tugevused esile tulevad,“ loetleb ema ja lisab: „Toimub pidev koostöö. Suhtleme kogu aeg õpetajaga – kuidas võiks käituda ühes või teises olukorras ning kuidas tulla toime tekkivate raskustega. Õpetaja käis koos meiega ka psühholoogi juures. Meil mõlemal on vahepeal raske. Tuleb koos sammu seada.“

Suurepärase psühholoogiga sai ema kontakti juba eelmises elukohas. Kuigi praeguseks on kontakt katkenud, peab ema tema tuge väga oluliseks. Psühholoog sai Kaleviga väga hea kontakti ja toetas nii ema kui ka poega oma seisundi mõistmises ning aitas leida sobivaid toimetulekuviise.

Kasuisalt on Kalev õppinud olema ettevõtlik ja vanem õde on kogu aeg olnud väga tubli. Tagantjärele näeb ema, et tütar püüdis nii tema tähelepanu. Nagu erivajadustega laste õdede-vendade puhul sageli, pidi ka Kalevi õde kandma koormat, mis kohati osutus liiga raskeks. Spetsialistide tuge ja abi on vaja olnud ka temal.

„Kalevi-sugune laps õpetab elama,“ võtab ema jutu kokku. „Ta on avardanud minu silmaringi, muutnud mind mõistvamaks ja õpetanud hindama iga hetke. Kui keskenduda ainult halvale, ei saagi elada.“

Jõudu on Kalevi ema ammutanud sealt, kust vähegi võimalik. Näiteks on talle mällu sööbinud maavalitsuse esindaja öeldu: „Ärge muretsege. Praegu on raske, aga teie laps võib tulevikus olla geenius.“ Taolisi väikeseid toetusavaldusi on ema väga oluliseks pidanud. Ta ütleb: „Jõudu saan ma lastest. Mille eest sa siis veel elus võitled kui mitte oma laste eest. Kui on raske, nutad ära, hommikul ärkad üles ja lähed edasi. Elu koosneb hetkedest.“

Tartus on loodud kompetentsikeskuste võrgustik

Tartus on loodud kompetentsikeskused, et jagada igapäevatöö käigus kogunenud teadmisi ja kogemusi HEV-laste kasvatust ja haridust toetavatele inimestele ja asutustele. Keskuste poole on oodatud elukohast hoolimata pöörduma kõik, kel on mure laste toetamisega hariduse omandamisel:

• Tartu Herbert Masingu kool (autismispektri häirega, aktiivsus- ja tähelepanuhäirega, meeleolu- ja ärevushäirega õpilased);
• Tartu Kroonuaia kool (õpiraskustega ja LÕK-i alusel õppivad õpilased);
• Tartu Maarja kool (toimetuleku- ja hooldusõppel õpilased);
• Tartu Pääsupesa lasteaed;
• Tartu Rõõmupesa lasteaed;
• hariduse tugiteenuste keskus.

Vt lähemalt www.tartu.ee/et/tugiteenused#kompetentsikeskused.

Artikkel on esimene Tartu koolide- ja lasteaedade-kompetentsikeskuste sarjast. Järgnevate kuude vältel on võimalik lugeda, kuidas eri moel toetada erivajadusega lapsi.