EMTA ootab tõusulainet

9. nov. 2018 Annika Poldre toimetaja - 1 Kommentaar

EMTA muusikapedagoogika õppejuht professor Kristi Kiilu: „Muusikaõpetuse väärtus oleneb õppija jaoks sellest, kuidas õpetaja oma tööd eesmärgistab.“ Foto: erakogu

Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) tähistab sel aastal muusikaõpetaja eriala avamise 95. aastapäeva. Muusikapedagoogika õppejuht professor Kristi Kiilu räägib õppe praegusest seisust.

Esimesi muusikapedagooge hakati koolitama 1923. aastal nimetusega gümnaasiumi laulu- ja muusikaõpetajate klass. 1950. aastatest valmistati mõnikümmend aastat muusikaõpetajaid ette Tallinna pedagoogilises instituudis, kuni 1971. a toodi õpe tagasi EMTA-sse, tollasesse konservatooriumi. 1970- ja 80-ndatel ning 90-ndate algul oli erialale väga suur konkurss. Igal aastal asus konkurentsiga õppima 20–30 tudengit.

Milline on praegu huvi muusika­pedagoogi kutse vastu?

Bakalaureuseõppe kursustel on kokku 30 üliõpilast, TLÜ-EMTA muusikaõpetaja magistriõppes paarikümne kandis. Me võtaksime hea meelega rohkem vastu. Huvi languse põhjus on suundumused ühiskonnas. Õpetajaamet ei ole populaarne, kuigi selle maine hakkab tõusma. Teine mõjutaja oli pikka aega palk, kuid nüüd panustab riik väga palju õpetajapalka. Ka on eagrupp, kes ülikooli õppima asub, praegu varasemast väiksem. Ootame järgmist tõusulainet.

Noored, kes tulevad meile õppima, tahavad ennekõike tegelda muusikaga. Bakalaureuseõppe kava, kuigi selle nimi on muusikapedagoogika, keskendub valdavalt muusikale. Omandatakse väga head muusikaoskused, võimalik on õppida nii rütmi- kui ka koorimuusika suunal.

Kui me rütmimuusika suuna avasime, sai see väga populaarseks. Nüüd on vastupidi: sel aastal oli koorimuusika suunale sisseastujaid oluliselt rohkem kui rütmimuusika suunale. Kummaski õpitakse mõlemat, erisus on suunaõpingute mahus.

Juba mitmendat aastat korraldame tudengivarjupäevi. Kui keegi tahab tulla vaatama, mismoodi meil õpitakse, on ta teretulnud igal ajal. Koostame talle individuaalse vaatlusplaani. Huviline ei pea olema 12. klassi õpilane, oodatud on ka nooremad. Samuti korraldame kevaditi gümnaasiumi muusikaliste lõputööde konverentsi, kus gümnasistid teevad ettekandeid ja saavad tagasi­sidet. See on õpetlik kogemuste vahetamine nii õpilastele kui ka õpetajatele.

Õppimine ülikoolis on oluliselt avardunud ja üliõpilastel on võimalik osaleda mitmes õpetajakoolituse rahvusvahelises võrgustikus. Näiteks bakalau­reu­seõppe üliõpilased tutvuvad igal aastal kunstiainete õpetajakoolitusega mõnel Põhja- või Baltimaal. Kevadel olime Islandil ja tuleval aastal läheme Rootsi.
Sarnane võrgustik on magistritasemel teaduslikuma suunitlusega ja sealgi osalevad meie üliõpilased. Rahvusvahelised intensiivnädalad ja semester-kaks kestvad välisõpingud on õppetöö osa. Tähtis osa on ka teadustööl ja konverentsidel, nii viimaste korraldamisel kui ka külastamisel.

Mis saab edasi, kui diplom käes?

Bakalaureusediplomiga koolis õpetada ei saa, vähemalt ei luba seda Eesti seadus. Igal juhul peaks õppima edasi magistriõppes, mis keskendub pedagoogikale. Bakalaureuseharidusega piirduvad üliõpilased töötavad huvihariduses või koolis ringijuhendajana, koorijuhina. Samuti lasteaias, aga siis peavad nad omandama täienduskoolituse alushariduse pedagoogikast. Et muusikaõpetajatest valitseb põud, töötavad üliõpilased koolis juba bakalaureuseõppe 3. kursusel. Nendega tehakse aastased lepingud ja kool on valmis ootama, kuni nad õpingud lõpetavad. Koostöös Tallinna ülikooliga õpetame magistritasemel muusikaõpetajaid ühisõppekaval. See on üsna uus õppekava ja uuenduslik seetõttu, et annab tulevasele muusikaõpetajale pädevuse töötada oma erialal kõikidel haridusastmetel lasteaiast gümnaasiumini.

Nende koormus pole vist suur, seetõttu jagavad nad end mitme kooli vahel?

Väikestes koolides ei näi tunnikoormus ehk suur, aga muusikaõpetajal on koolis palju ülesandeid. Jah, väiksemates kohtades ei jagu muusikaõpetajale ühes koolis täiskoormust. Töötatakse mitmes koolis ja isegi maakonnas.

Riik püüab vähest koormust leevendada mitme aine õpetaja koolitamisega. Oleme seisukohal, et heal tasemel muusikaõpetajat on kõrvalerialana väga raske ette valmistada. Meie kultuuriruumi ei sobi, kui matemaatika- või eesti keele õpetaja koolitatakse muusikat õpetama. Muusikaõpetaja õlul on kooride juhendamine, sellel seisab laulupeo traditsioon, mis on oluline meie identiteedi kujundaja.

Kui koolikoore ei oleks, mismoodi tähistataks siis suurüritusi koolides jm? Seal on muusikaõpetajatel suur roll. Selles valguses on keeruline koolitada muusikaõpetajat mitut ainet õpetama, sest muusikateadmiste ja -oskuste omandamine on järjepidev ja aeganõudev protsess. Kuid alati on erandeid, kes suudavad muusika kõrval õpetada veel muid aineid.

Meie eesmärk on anda muusikaõpetajale lai valdkondlik pädevus. Et ta suudaks õpetada põhikoolis ja gümnaasiumis, ka lasteaias, oskaks korraldada klassivälist muusikategevust, s.o tööd kooride, ansamblite, rütmimuusikute ja vokaalansamblitega. Et ta suudaks läbi viia muusikategevust beebide ja miks mitte ka eakatega. Kõik nimetatud oskused annavad maakohas muusikaõpetajale tööd. Aga keeruliseks teeb selle asjaolu, et tegutsema peab ta mitte ainult koolis, vaid ka rahvamajas, sotsiaalkeskuses jm. See killustab õpetaja tööpäeva ja venitab selle pikaks.

Muusikaõpetajal on kolleegidega võrreldes justkui lihtsam – on ju muusika kergem õppeaine?

Kindlasti ei ole muusikaõpetaja töö kergem kui mõne reaalaine õpetaja oma. Kui see pealtnäha nii paistab, siis võib öelda, et muusikaõpetaja teeb suurepärast tööd, sest valu ja vaeva ning õppijate vastasseisu ei ole näha. Õigupoolest oleneb muusikaõpetuse väärtus õppija jaoks sellest, kuidas õpetaja oma tööd eesmärgistab. Õnneks on Eesti ühiskonnas muusikal oluline roll, mida tunnustatakse kõigil tasanditel, ja see lihtsustab tööd.

Õpetaja professionaalsust näitab see, kuidas ta suudab kaasata kõik õppijad tegevusse. Muusikapsühholoogid on lükanud ümber väite, et inimene ei suuda laulda. Mingiks muusikaliseks eneseväljenduseks on kõik inimesed võimelised. Võti on õpetamises ja muusikalise kasvatusega õigel ajal alustamises.

Võime olla väga õnnelikud, et meil on alushariduses muusikakasvatus n-ö kohustuslikus korras, väga paljudes maades see nii ei ole. Muusikalise võimekuse seisukohast on lapse esimesed eluaastad kõige olulisemad. Kui laps on pere keskel, sõimes ja lasteaias ja kui seal tema muusikategevust ja -huvi toetatakse, on koolis juba palju lihtsam.

Muusikakasvatusest alushariduses peaksime tugevalt kinni hoidma. See hoiab koolikooride traditsiooni ja võimaldab neid kõrgel tasemel arendada. Kui lapsed hakkaksid laulma alles esimeses klassis, oleksid peaaegu võimatud sellisel tasemel mudilaskoorid, nagu meil praegu on. Tuleb vaadata terviklikku süsteemi ja mõista, et kui läheme ühe osa kallale, kannatavad kõik teised ka. Pean siin silmas mõne aasta tagust alushariduse „revolutsioonilist“ ideed kaotada muusikaõpetaja ametikoht lasteaias.

Lätlastel olevat koolimuusikas olulisel kohal rahvalaulud. Aga meil?

Lätist ja Leedust vaadates võib näida, et oleme liiga modernsed. Kui vaatame teisi naabreid  – Soomet, Rootsit –, siis nende repertuaarivalik muusikatundides on meile arusaamatu, sest see keskendub ainult tänapäeva muusikale. Minu arvates hoiame head tasakaalu eri ajastute ja muusikažanrite ning -stiilide vahel.

Kui vaatame pärimusmuusika populaarsust, siis ei saa väita, et eestlased oma maa muusikat ei armastaks. Meie muusikaõpikud sisaldavad piisavalt folkloorset materjali. Küsimus on, kas ka õpetaja seda väärtustab ja õpetab. Regilaulud ja ka uuemad rahvalaulud on väga õpetlikud nii sisu kui ka muusikalise materjali poolest. Nad on n-ö lauldavad enamikule. Et õpilased seda naudiksid, peab ennekõike õpetaja ise sellest rõõmu tundma ja õpetades rõõmuga ka õpilasi nakatama. Teisalt on muusikatunni repertuaar suures osas õpetaja valikute resultaat ning suuri üldistusi teha ei saa.

Õpetajate käes on võim kujundada järgmist põlvkonda ja tulevast ühiskonda. See võim on oluliselt suurem kui valitsusel või riigikogul. Ja kui õpetajad õpetavad igas tunnis teadmisega, et nende töö mõjutab tulevikku, sest praegused õppijad kujundavad kahekümne aasta pärast meie ühiskonna väärtushinnanguid, lisab see nende tööle erakordselt suure vastutuse ja missiooni.

Muusikaõpetaja roll on eriline, sest tema aine on emotsioonide, identiteedi kujundamise ja selle kaudu rahvuse säilimisega tugevalt seotud.

Muusikaõpetaja tähtis ja väärikas amet seab äärmiselt suure vastutuse ka õpetajate koolitajatele. Mil moel suudame üliõpilastest kujundada hoolivad, targad ja võimekad MUUSIKAõpetajad, kes töötavad õppija arengu huvides ja hoiavad alles meie muusikakultuuri ning rahvust? Meie õppejõudude pidev arutlusaine on, kuidas muusikaoskuste kõrval toetada üliõpilaste isiksuse arengut ja eripära, mida nad hiljem oma õpetajatöös parimal moel rakendada saaksid.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “EMTA ootab tõusulainet”

  1. Leana Salu ütleb:

    Tervitused Rootsi Läänekaldalt Göteborgist.

    Sattusin juhuslikult Õpetajate lehte lugema ja minu suureks rõõmuks leidsin toreda artikli muusikapedagoogikast.
    Töötan muusikaõpetajana Rootsi koolis. Muusikalise kõrghariduse sain Tallinna Konservatooriumis,mille lõpetasin 1978.a.Meie kursusejuhendaja oli professor Heino Kaljuste.Haruldane dirigent ja pedagoog, minu suur eeskuju. Laulsin tema käe all ka Ellerheina lastekooris. Soovin kõigile muusikaõpetajatele toredat kooliaastat ja head lähenevat jõulukuud.

    Leana Salu

    muusikapedagoog ja koorijuht
    Glöstorpskolan

Leave a Reply to Leana Salu

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!