Ettepanekuid hariduse ja tööelu sidumiseks

30. nov. 2018 Annika Poldre toimetaja - 3 kommentaari

Elukutsetest võiksid lapsed aimu saada juba lasteaias. Kutsekool on hea koht näidata neile, kuidas tehakse päris tööd. Fotod: Karoliine Vesso, VIKK

 

Eesti kultuurikoda korraldas 23.–25. novembrini kultuuri ja hariduse kongressi, mida peeti vaheldumisi pealinnas ja Viljandis. Laupäeval Viljandis jagunesid kokkutulnud päeva teises pooles töötubadesse, kus arutleti paljude haridusega haakuvate teemade üle.

Haridus- ja teadusministeeriumis koostatakse haridus- ja teadusstrateegiat aastateks 2021–2035. Koostajate ekspertrühmi on kolm: professor Raul Eamets juhib konkurentsivõime, professorid Marju Lauristin ja Krista Loogma heaolu ja sidususe ning professor Margit Sutrop väärtuste ja vastutuse oma.

Viljandis toimunud hariduse ja tööelu töötoas, mida juhtisid Krista Loogma ja Raul Eamets, algas arutelu küsimusega, kas erialavaliku peaks lükkama edasi vanusesse, kus inimene on gümnaasiumi lõpetanud ja sotsiaalselt küpsem. Koorus mõte, et elukutsetest peaks rääkima juba lasteaias või vähemasti algkoolis ja neid tuleks hakata tutvustama hiljemalt 5.–6. klassis, et noortel oleks teadmisi ajaks, mil valikutegemine käes. Riigile vajalike elukutsete tutvustamiseks peavad olema riiklikud programmid ja riigi tasandil nende turundus.

Karjääriõpet teevad klassijuhatajad ja Rajaleidja töötajad, kuid kutseõpet võiks koolis olla senisest rohkem, näiteks valikainena. Kutse- ja kõrgkoolid on valmis üldhariduskoolides ennast tutvustama, aga see võimalus sõltub üldhariduskoolide tahtest ja hoiakust. Ka on kutse- ja keskkoolide rahastusallikad erinevad, mis ei soosi nende koostööd.

Töörühm toetas mõtet, et keskharidus peab olema kohustuslik, ent praegusest paindlikum. Siis tekib küsimus: kui palju tuleks gümnaasiumi õppekava muuta, et see oleks jõukohane 90% põhikoolilõpetajale? Kõik põhikoolilõpetajad siiski keskharidust ei omanda. Mis neist saab? Riik peaks toetama ettevõtjaid, kes võtavad noori pärast 9. klassi tööle ja töökohapõhisesse õppesse. Et need noored tööle pidama jääksid, on neile vaja tugiisikut. Muuta tuleb ka alaealiste töötamise kohta käivaid seadusi.

Õppimine peaks olema senisest paindlikum. Paindlikumaks saab seda muuta, kui lisada gümnaasiumis õppekavasse kutsehariduse mooduleid. Taani näitel võiks kolmandik õppekavast sisaldada kutseoskusi ja kolmandik akadeemilist haridust. Pärast keskkooli olgu noortel võimalik jätkata õppimist kas kutsekoolis, rakenduskõrgkoolis või kõrgkoolis kraadiõppes. Peaks olema ka võimalus minna põhikoolist ettevõttekoolitusse või õpipoisiõppesse. Peaasi, et haridusteel saaks mitut moodi edasi liikuda, ilma tupikteedeta.

Barjääride või õmblusteta õpe

Barjääride või õmblusteta õpikeskkond võimaldabki haridusteel tõketeta edasi liikuda. Barjääri näiteks nimetati õppimist põhikooli järel kutsekoolis, kus põhiained on erialaga integreeritud, kuid ei anna üldainetes pädevust edasi õppida. Kui koolid teeksid koostööd ja arvestaksid õppekavades üksteisega, saaks barjääre kaotada. Teisalt on ka praegu barjäärita õppimise võimalusi, näiteks saab kutseõppest minna rakenduskõrgkooli. Sellise tee valib Krista Loogma sõnul siiski vaid 10% inimesi.

Kuigi tuleviku haridustee on isiksusekesksem, peab jätkuma riigi seisukohast olulistel erialadel õppimine. Kui suureneb õppija valikuvabadus, peab riik määratlema, milliste oskustega inimesi on talle vaja. Käidi välja mõte, et kui on teada, milliseid töötegijaid riigile vaja on, võiksid neid vajalikke erialasid õppijad saada hariduse tasuta. Kes muud, endale meelepärasemat ja erandlikumat tahab õppida, see maksab oma õppimise eest ise. Seega tuleks taastada tasuline haridus nendel erialadel, mis pole riigi prioriteet.

Kutseõppest rääkides tõdeti, et õppekavad on seotud kutsestandarditega, mis pahatihti sisaldavad n-ö eilseid oskusi. Kutsestandardid on vaja muuta paindlikumaks ja anda nende puhul koolidele rohkem vabadust. Kutsekoolid vajavad samasugust autonoomiat, nagu on ülikoolidel. Sel juhul valmistaks kool rohkem ette neid spetsialiste, kelle järele on nõudlus. Riigile oluliste valdkondade spetsialistide ettevalmistamise kohta peaks riik sõlmima kutsekoolidega lepingud.

Tehisintellekti kasutuse laienemisel kaotab osa inimesi töö. Mis neist edasi saab ja kas tööandja on huvitatud nende ümberõppest? Pakuti, et ettevõttesse või sama valdkonna mitme ettevõtte peale kokku on vaja tugiisikut või nõustajat, kes vaatab ettepoole ja tegeleb peagi töö kaotavate inimeste ümberõppega. Olgu ta mentor, koolitusjuht või tugiisik, ta peab teadma ettevõtte arenguvajadusi ja ümberõppe võimalusi. Riik aga peab panustama ennetavasse koolitusse. Selleks peab riik ette teadma, mis ettevõtetes juhtub ja kus inimesed tööta jäävad.

Sellised mõtted kõlasid ühes töötoas. Töötube oli üle paarikümne. Ekspertrühmad lõpetavad oma töö peagi, siis valmib hariduse visioonidokument ja 8. veebruaril toimub Tallinnas visioonikonverents.

 


Põhikoolis teatakse kutseharidusest vähe

Meeli Murasov, haridus- ja teadusministeeriumi kutsehariduse osakonna peaekspert:

 

Kutsehariduse edendamise pikaajaline eesmärk on olnud saavutada olukord, kus pärast põhikooli hakkaks kutsekoolis eriala õppima senisest rohkem noori. Eesti elukestva õppe strateegias on seatud sihiks kasvatada 2020. aastaks kutseõppes jätkavate põhikoolilõpetajate osakaalu 35%-ni.

Eelkõige on see siht lähtunud Eesti majanduse struktuurist, aga ka teiste Euroopa riikide kogemusest, kus kutsehariduse valib märksa enam noori kui meil. Seda eesmärki silmas pidades on moderniseeritud nii kutsehariduse sisu kui ka uuendatud koolide tehnilist baasi. On pingutatud selle nimel, et tutvustada erialasid ning õppimisvõimalusi kutsekoolis. Uuringud näitavad ka seda, et kutseõppe valinud on oma kooliga väga rahul, nad on tööturul väga oodatud ning nende sissetulekud kasvavad.

Põhikoolilõpetajate valikud on aga jäänud samaks. Endiselt on noorte esimene valik pärast põhikooli jätkata gümnaasiumis ning kutsehariduse valib kõigest iga neljas noor.

Noorte valikute ja motiivide mõistmiseks lisati sel kevadel korraldatud üldhariduskoolide õpilaste, õpetajate ja lapsevanemate rahulolu küsitlusse mõned küsimused ka selle kohta, millised on noorte edasiõppimisplaanid ja neid mõjutavad tegurid ning eri sihtrühmade teadlikkus kutseharidusest. Küsitluses osales 85% Eesti üldhariduskoolidest ning kokku vastas 8. klassi õpilaste küsitlusele 8098 õpilast.

Vähesed teavad, mida valida

Küsitluse tulemused näitavad, et noored pole kuigi valmis eriala valima. Vaid iga kolmas noor, olgu 8. või 11. klassis, teab, millise valdkonna või erialaga ta soovib ennast tulevikus siduda. Enamik kaalub mitme võimaluse vahel.

Põhikoolides on kutsekoolis õppimise võimalusi tutvustatud vaid 24 protsendile kaheksandate klasside õpilastest. Kolmandik ei ole kutseharidusega üldse kokku puutunud. See tähendab, et ei õpilase vanemad ega ka mõni teine pereliige või sõber ole kutsekoolis õppinud, ta pole külastanud ühtki kutseharidust tutvustavat üritust ega ole ka ise uurinud õppimisvõimaluste kohta.

Seda arvestades pole üllatav, et 8. klassi õpilased ei ole kuigi teadlikud sellest, mida ja kuidas saab kutsekoolis õppida. Vaid 42% õpilastest on enda hinnangul hästi või väga hästi kursis õppimisvõimalustega kutsekoolis. Halvaks hindab oma teadlikkust 40% vastanutest. 16% küsitletutest ei osanud oma teadlikkust hinnata ning väike osa õpilastest jättis sellele küsimusele vastamata.

Järvamaal ollakse teadlikumad

Silma torkavad suured erinevused maakonniti. Tähelepanuväärselt hästi on kutseõppe võimalustega kursis Järvamaa noored, kus koguni 69% õpilastest hindab oma teadlikkust heaks. Pildi teises servas on Tallinn ja Tartu, kus on kutseõppe võimalustega hästi kursis vaid 36–37% noortest. Teada on, et Tartus ja Tallinnas valib kõige vähem noori pärast põhikooli õpingute jätkamiseks kutsehariduse ning selle üheks põhjuseks võib suure tõenäosusega pidada õpilaste vähest teadlikkust kutseõppe võimalustest.

Tulemuste tõlgendamisel tuleb arvestada, et õpilaste rahuloluküsitlus haaras 8. klassi õpilasi, kellel oli küsitlemise ajal jäänud põhikooli lõpetamiseni rohkem kui aasta. Kindlasti pööratakse üheksandas klassis edasiõppimisvalikutele rohkem tähelepanu, aga siis võib olla õige aeg juba mööda lastud. Enam kui pooled kaheksanda klassi õpilased plaanivad jätkata gümnaasiumis, samas kui kutsekooli soovib minna vaid 12 protsenti. See näitab, et noorte edasiõppimiseelistused on varakult välja kujunenud ning 9. klassis tehtav teavitustöö ei suuda seda oluliselt mõjutada. Gümnaasiumi kasuks kallutab eelistuse eelkõige soov jätkata hiljem õpinguid kõrgkoolis.

Õpetajate küsitluse tulemused näitasid, et õpetajad peavad õpilastele kutsehariduse ja tööelu võimaluste tutvustamist oluliseks ja näevad seda aineõpetaja ülesandena. Selle töö tulemuslikkuse suhtes ollakse aga pigem pessimistlikud. Ligi pooled õpetajad ja lapsevanemad on seisukohal, et põhikooli lõpus ei ole õpilased erialavalikuks valmis.

Eesti ühiskonnas näib valitsevat arvamus, et varane erialavalik põhikooli lõpus ei ole mõistlik ja targem on lükata see edasi tulevikku lootuses, et aja jooksul selginevad soovid ja avanevad paremad valikuvõimalused. Üksikisiku seisukohalt on tore, et inimene saab ise otsustada, mida ja millal õppida ning kus tööle asuda. 

Kutsekoolid pingutavad

Siiski on selge, et ühiskonna toimimiseks on vaja nii õpetajaid kui ka ehitajaid, nii IT-spetsialiste kui ka hooldustöötajaid, nii juriste kui ka elektrikuid. Töötajate puudusest on kujunenud üks peamisi Eesti ettevõtete käekäiku ja majanduse arengut pärssivaid probleeme. Eksportiv tööstus teeb kogu ühiskonda majanduslikult rikkamaks, kuid samad ettevõtted on keerulises olukorras, kuna oskustöötajate puudus pitsitab järjest valusamalt. Paljud ettevõtted on peagi valiku ees, kas sulgeda uksed või kolida tootmine mujale, sest pole spetsialiste, kes tahaksid ja oskaksid kallite seadmetega tööd teha.

Väga vajalik on, et üldhariduskoolides pööratakse tõsisemat tähelepanu sellele, kuidas valmistatakse õpilasi ette teadlikult eriala valima. Noortele tuleb näidata mitmeid võimalusi ning tekitada huvi ka nende valdkondade vastu, millega iga päev kokku ei puututa, et nad saaksid teha ise oma otsused enda tuleviku kohta. Otsustada ei ole lihtne ning selle edasilükkamine näib sageli kergema vastupanu teed minekuna. Kutsekoolid pingutavad, et tutvustada erialasid ja õppimisvõimalusi, aga kui nende tegevus ei leia üldhariduskoolides kõlapinda, jääb nende pingutustest väheseks. Kutseharidus on valik, mis avab palju uusi võimalusi ega sulge ühtegi teed.

 


Kutseharidus liigub muutustega kaasa

 

Kui koolid saavad iseseisvamaks ja suureneb vastutus, hakkavad nad tööandjatega rohkem koos töötama, usub Tarmo Loodus. Foto: Annika Poldre

Eesti kutseõppe edendamise ühing (EKEÜ) pidas hiljuti Pühajärvel sügisseminari. Mis on kutsehariduses päevakorral, sellest räägib ühenduse juhatuse esimees, Viljandi kutseõppekeskuse (VIKK) direktor Tarmo Loodus.

EKEÜ loodi 1999. aastal, kui kutsekoole oli palju, raha vähe. Siis otsustasid kutseharidusega seotud aktiivsed inimesed liituda, et aktiivselt oma ideid pakkuda. Nüüdseks on ühing järginud oma taktikat kaasa rääkida pea 20 aastat.

20 aastaga on kutsekoolid jõudnud väga heasse seisu. „Meie kutsekoolide majanduslik või tehnoloogiline tase ei ole ilmselt kunagi olnud nii hea, kui on praegu,“ ütleb EKEÜ juhatuse esimees Tarmo Loodus. Euroopa Liidust eelmisel eelarveperioodil saadud enam kui 200 miljoni euro kasutamine kutsehariduse edendamiseks oli tema meelest valitsuse üks paremaid otsuseid. Olles praegu heal tasemel, on õige aeg teha tulevikuplaane. „Kui mõelda, et Jaan Tõnisson ütles juba 1927. aastal, et kutseharidus on majanduse vereringe, siis sellesse tulebki panustada,“ ütleb Loodus.

Uus seadus toob muutusi

Riigikogus läbis hiljuti teise lugemise kutseõppeasutuse seaduse uus redaktsioon. Kui see vastu võetakse, peab kutsekoolides mõndagi muutuma. Koolid saavad iseseisvamaks ja sellega kaasneb rohkem vastutust. „See paneb meid tööandjatega rohkem koos töötama,“ loodab Viljandi koolijuht.

Kaubandus-tööstuskoda on esitanud oma arvamused selle seaduse muutmise kohta ja leidnud, et pole vaja kaotada riiklikku koolitustellimust, nagu on plaanis. Tööandjate mure ja hirm on mõistetav: kui koolid saavad iseseisvamaks, hakkavad nad erialasid vahetama populaarsemate vastu jne. „Seda ohtugi ei ole,“ ütleb kutsekoolide ühenduse juht. Kutsehariduses valitseb akrediteerimiste kord. Koolide valdkonnad on teada, need vastavad nõuetele. Riiklik regulatsioon haridus- ja teadusministeeriumi tasandil annab ettevõtjatele tagatise, et koolijuhid ei saa olla populistid, vaid teevad seda, mida riigile on vaja. Pealegi nõuaks valdkonna muutmine investeeringuid, õpetajate koolitamist, värbamist jm, mida ei saa teha üleöö.

Me loodame, et tööandjad tulevad rohkem meie juurde, et see ei ole ühesuunaline liiklus, kus kutsekoolid peavad tööandjatega tegelema,“ lausub Loodus.

VIKK-il on hea näide koostööst ettevõtetega. Suvel pärast jaanipäeva kohtusid kutsekoolis Viljandimaa keskkonnatehnika töid tegevate ettevõtete juhid. Kohtumisel sündis mõte stipendiumifondist ja otsus, et põhikoolilõpetajad, kes asuvad VIKK-is õppima hoonete tehnosüsteemide ehitust või ventilatsioonitehnikat, saavad lisaks kooli stipendiumile ka ettevõtjate oma. Samasugust koostööd tehakse teisteski kutsekoolides.

Tulemustasu on vajalik

Kui 2013. aastal uus kutseõppehariduse seadus riigikogus vastu võeti, nähti ette uus rahastussüsteem, et koolide ellujäämine ei sõltuks enam pearahast. Sellest aastast rakendati uus kolmeosaline süsteem: on õpetajate palgaraha, taristu ülalpidamise raha ja riikliku koolitustellimuse põhjal antav raha. Sellega sai enamik koole kindlustunde.

Uues seaduses räägitakse ka tulemusrahastamisest, mis moodustab 20% baasrahastuse suurusest ja sõltub kooli õpitulemustest. Kaubandus-tööstuskoda arvab ka, et see peaks olema vähemalt 20% ja selleks peab raha juurde leidma.

Loodus peab tulemustasu vajalikuks ning on seda meelt, et see võiks olla suurem ehk 30%. „Aga see peab olema lisaks praegusele rahastusele. Siis on sel mõju,“ ütleb koolijuht. Ja järgmiseks tuleb läbi rääkida, mille eest tulemustasu makstakse ja milliseid tulemusi oodatakse.

Kutsehariduse maine

Praeguse maine juured on mälestustes nõukaaegsetest kutsekoolidest. Kuid meie rahvas on kõrghariduse usku. Selle tõestust leiab ajaloost, ilukirjandusest ja mälestustest. „Jakobsonist alates on püsinud teadmine, et lapsele tuleb anda hea haridus, siis on talle kõik teed lahti,“ nendib Jakobsoniga välimuselt sarnane koolimees.

Aga maine üle pole põhjust kurta, arvab Viljandimaa kutsehariduse juht. Tänu täiskasvanutest õppijate arvu suurenemisele kutsekoolides on maine järjest parem, see levib täiskasvanutega, kes seal õpivad. Nende rahuolu kandub edasi ühiskonda ja küllap tuleb kutsekoolidessegi tasapisi rohkem noori, usub koolijuht. „Maine eest seisab iga kool ise ja teeb seda päris hästi,“ arvab Loodus.

Koolid kokku, tõkked maha

Minister Reps kõneles kevadel Pärnus kutsehariduskonverentsil tuleviku­visioonist – hariduskeskustest, kus on paindlikult koos nii üld-, kutse- kui ka kõrgkool. Samamoodi oleks edaspidi õppekava koostamine paindlik ja igaühel lõpptulemusena oma kutse just selline, nagu ta soovib.

Elukestvat õpet võimaldades ongi kutsekoolid üsna paindlikud. Täiskasvanutele täiend- ja ümberõpet andes on kutsekoolid elukestva õppe eesmärki täitmas. Neil on väga hea tehniline varustus ning asjatundjad õpetajad. „Patt oleks seda kõike kogu ühiskonna koolitamiseks mitte kasutada,“ lausub Loodus. Elukestval õppel on tema sõnul üks hea lisaomadus: õpilaskond, kus pea pooled on vanemad kui põhikoolist tulnud, on mõjunud noortele distsiplineerivalt.

Haridus- ja teadusministeeriumis on koostamisel tuleviku haridusstrateegia. Heaolu ja sidususe ekspertrühma juhi Marju Lauristini sõnul peab haridus meid ette valmistama hüppeks, kus määravaks saab inimese ja tehisintellekti koostoime. Selleks peavad meie hariduselust kaduma barjäärid tehnoloogia ja humanitaaria, kutseõppe ja akadeemilise õppe, üldhariduse ja huvihariduse vahel.

Individuaalsed õpiteed

Väärtuste ja vastutuse ekspertrühma juhi Margit Sutropi sõnul on tulevikuhariduse üks ülesanne luua paindlikke, individuaalseid võimeid ja vajadusi arvestavaid õpiteid, mis võtaks arvesse tööturu vajadusi ja inimeste hargmaisust.

Kui paindlik ja individuaalne saab olla õpitee kutsekoolis, seda on EKEÜ-s
arutatud. „Meie koolitame paljuski suurettevõtetele töötajaid,“ lausub Loodus. Kuid ettevõtluse suunad on väga erinevad ja vajavad individuaalseid oskusi ning seetõttu on muudatusi vaja.

Võiksime minna sama teed nagu Soomes – see on klassideta gümnaasium,“ arutleb koolijuht. Näiteks sajast kursusest, mida kolme aasta jooksul õpitakse, on 50 kohustuslikku. Samamoodi võib kutsehariduses olla kohustuslik keskhariduse osa, kus 50 kursust moodustavad põhja. Need on matemaatika, emakeel, võõrkeel. Ja ülejäänud 50 on oma tee loomine. Siis saab inimene ise valida, mida on tal vaja, et oma unistuste ametit õppida ja kõige paremal viisil hakkama saada.

Hariduse koostatava arengukava või strateegia kohta arvab ühing, et nii põhjalikud muudatused, nagu strateegia praeguses versioonis kirjas, ei sünni 15 aastaga. Need on pigem aastaks 2055. Kutsekoolid on korda saadud 15 aastaga, järgmise kümne aastaga loodud riigigümnaasiumid, seitsme aastaga antud omavalitsustele raha koolivõrgu korrastamiseks, mis praegu on käsil. Arvata, et 15 aasta pärast on need koolid kõik ühtseks tervikuks seotud … Selleks kulub rohkem aega.

Annika Poldre


3 kommentaari teemale “Ettepanekuid hariduse ja tööelu sidumiseks”

  1. […] Õpetajate leht – Ettepanekuid hariduse ja tööelu sidumiseks […]

  2. […] Ettepanekuid hariduse ja tööelu sidumiseks. Annika Poldre, Õpetajate Leht, 30. november 2018 […]

  3. […] Ettepanekuid hariduse ja tööelu sidumiseks. Annika Poldre / Õpetajate Leht, 30. november 2018. […]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!