Geneetik: kool peaks rohkem arvestama õppijate individuaalsete erinevustega

30. nov. 2018 Eda Tagamets Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi kommunikatsioonispetsialist - Kommenteeri artiklit

Käitumisgeneetika uurija professor Yulia Kovas. Foto: Eda Tagamets

 

Tartu ülikooli haridusteaduste instituudis pidas loengutsükli käitumisgeneetika uurija professor Yulia Kovas Londoni Goldsmithi ülikoolist. Tema professionaalne karjäär algas õpetajaametiga ning oma teadustöös on ta tegelnud geneetiliste erinevuste mõjuga õpitulemustele. Nende mõjude mõistmiseks ning pädevate otsuste langetamiseks vajab ühiskond palju paremat geneetikaalast kirjaoskust, usub professor Kovas.

Kui geneetikud ütlevad, et mingi omadus on 80% ulatuses pärilik, võivad asjatundmatud inimesed järeldada, et see omadus või käitumine on ainult 20% ulatuses meie enda kontrolli all? Aga nii see ju pole?

Ei ole tõesti. Pärilikkuse puhul pole tegemist ettemääratuse ja vaba tahtega, vaid see väljendab mingi tunnuse varieeruvust populatsioonis. Seda ongi keeruline mõista. Tähtis on meeles pidada, et geenide mõju ei ole deterministlik, vaid tõenäosuslik.

Nii et ma ei saa öelda, et minu geenid panid mind seda tegema?

Sinu geenide ja keskkonna erakordselt keerukas koostoime suurendas tõenäosust, et sa käitud just nii ja mitte teisiti. Enamikku praeguseks uuritud inimkäitumise ilmingutest mõjutavad mitmed geenid, millest igaühe üksikmõju on väga väike. Nii et kui ütleme, et kehakaalu erinevused populatsioonis on suuresti pärilikud – mida nad on –, siis ei põhjusta seda mitte üks kõhnuse-paksuse geen, vaid kumulatiivne kogutoime paljudest geenidest, mis mõjutavad individuaalseid kaaluerinevusi väga erinevate toimemehhanismide kaudu. Keskeltläbi on inimese kõigi omaduste individuaalsed erisused 50% ulatuses pärilikud ja 50% keskkonnast tingitud.

Kust geneetikud seda teavad?

Uurime ühemunaraku- ja erimuna­raku­kaksikuid või võrdleme lapsendatud lapsi nende bioloogiliste ja kasuvanematega. Praeguseks on meil olemas uuringud, mis hõlmavad tuhandeid kaksikupaare läbi mitme aastakümne sünnist kuni täiskasvanueani. Kvantitatiivse geneetika eri meetoditega saadud tulemused langevad kokku, näiteks kehakaal on osutunud suurel määral pärilikuks tunnuseks nii kaksikute kui ka kasulaste uuringutes. Võrdluseks: psühholoogiliste uuringute tulemustest on kaks kolmandikku selliseid, mida on väga raske uute uuringutega korrata.

Mida on geneetikutel öelda haridusinimestele?

Praeguseks on teada, et kõik hariduse seisukohast olulised omadused, sh õpiedukus, motivatsioon, kohusetunne ja isegi aine-eelistused, on mingis osas geenidest mõjutatud. Me teame ka, et mida sarnasem on keskkond – näiteks kohustuslik üldharidus –, seda rohkem seletuvad erinevused geneetilise taustaga. Me oletame, et hea hariduskeskkond neutraliseerib negatiivseid geenimõjusid, aga näeme ka, et ükski haridussüsteem pole suutnud varieeruvust olulisel määral vähendada. Kooli kvaliteet mõjutab õpiedukuse varieeruvust ainult 5–10% ulatuses. Suurem osa varieeruvusest esineb iga kooli sees ning sellest umbes 50% on pärilik ning 50% keskkonnamõjuline. Laste õpihuvi ja -edu erinevusi ei saa taandada nende matemaatikaõpetajate erinevusele – kui üldse, siis on see üks paljudest mõjuteguritest.

Seega ei ole olemas häid ja halbu koole?

Muidugi on olemas äärmused, aga enamikul juhtudel on kooli panust õpilaste saavutustesse erakordselt keeruline hinnata. Hariduskeskkonnal on tohutu potentsiaal geene võimestada, pakkudes igaühe „geneetilistele isudele“ kohast toitu.

Aga kuidas on õpetajatega?

Vahest kõige olulisem on meeles pidada, et sama keskkond mõjutab iga õpilast erinevalt. Hariduses ei ole objektiivset reaalsust, vaid ainult subjektiivsed tajumused. Ükski õpetaja ei mõjuta kogu klassi õpilasi püsivalt ühtmoodi. Parim, mida õpetaja saab teha, on rakendada võimalikult palju individuaalset lähenemist õpilastele, pidades meeles, et

  1. õpilased erinevad väga paljudel keerulistel põhjustel,
  2. paljud erinevused saavad alguse lapse eostamisel,
  3. mõned lapsed vajavad teistega samade tulemuste saavutamiseks rohkem aega ja omamoodi lähenemist,
  4. see ei ole viga, vaid tõsiasi.

Seega: lähene individuaalselt, ära süüdista, mõtesta ümber testimise eesmärk. Ole nagu skulptor, kes annab kivisse kätketud ilule võimaluse esile tõusta. Soovitus hariduspoliitika kujundajatele on kaotada õpetajate mittevajalikud bürok­raatlikud kohustused. Alustage väikeste sammudega, jätke ruumi paindlikkusele, säilitage teatud määral stabiilsus.

See ei kõla just väga originaalselt ja uuenduslikult?

Geneetika on väga kiiresti arenev teadusvaldkond. Ärgem unustagem, et inimgenoomi järjestus määrati esmakordselt alles aastal 2003 ning praeguseks oleme väga lähedal sellele, et iga vastsündinu genoomijärjestus on välja selgitatud. Võib-olla on meil tulevikus genoomipõhine personaalharidus virtuaalreaalsuse ja sotsiaalvõrgustike kaudu? Praegu on kuum teema polügeenne skoor, mis võimaldab teha veel paikapidavamaid ennustusi ja seeläbi plaanida tõhusamaid sekkumisi.

Kas me tahame, et nii läheks? Kas see ei või kaasa tuua diskrimineerimist geneetilise potentsiaali põhjal?

Ainult siis, kui me ise laseme sellel juhtuda. Sellele küsimusele, nagu ka paljudele teistele, pole head vastust. Näiteks: kas lastel peaks olema juurdepääs oma vanemate geneetilisele informatsioonile? Kindel on vaid see, et tagasiteed ei ole. Vajame paremat geneetikateadlikkust, et inimesed saaksid langetada informeeritud otsuseid – praegu ei tea isegi muidu haritud inimesed nendest teemadest piisavalt. Meil on geneetilise kirjaoskuseta ühiskond genoomiajastul, kus teadmus areneb väga kiiresti.

Kas te tõesti usute koolideta tulevikku? Kas koolidel ei ole ajatut olulist sotsiaalset funktsiooni?

Me paneme 30 last 11 aastaks samasse klassiruumi ja peame seda neile rikastavaks keskkonnaks … Virtuaalreaalsuse abil õppimine saab õpikogemust rikastada igaühe jaoks individuaalsel viisil. Paljud meie elu aspektid muutuvad; ennustatakse, et 90% tänastest töökohtadest võib kaduda. Need muutused nõuavad märkimisväärseid kohastumisi. Ma usun, et ka haridus muutub. Koolid jäävad tõenäoliselt alles, aga nad hakkavad olema üpris teistsugused. See pole iseenesest ei hea ega halb. Aga kui tulevikukool ja -haridus on rohkem personaliseeritud ja iga õppija isiklike vajadustega kohanduvad, siis see on muutus paremuse poole.

 


Dr Yulia Kovas

  • Lõpetanud Peterburi ülikooli filoloogina, töötanud õpetajana.
  • Magistrikraad psühholoogias, doktoritöö käsitles koolimatemaatika õpitulemuste erinevuse põhjuseid.
  • Londoni Goldsmithi ülikooli geneetika- ja psühholoogiaprofessor, mitmete ülikoolide külalisprofessor.
  • Pidas loengutsükli Tartu ülikooli doktorikoolis, mida toetab Euroopa Liidu regionaalarengu fond (Tartu ülikooli Astra projekt „Per aspera“).

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!