Käisi aeg ja pedagoogika aegadeülesus
Ilmunud on Johannes Käisi põhiteos „Õpetuse alused ja teed. Üldine didaktika“, mis kujutab endast terviklikku didaktilist teooriat, kattes kõik õppimise ja õpetamisega seotu. Ehkki käsikiri on kirjutatud 1944. aastal, on käsitletud pedagoogika- ja kasvatusteemad väga aktuaalsed ka tänapäeval.
Võimalik, et nii mõndagi oleks meie haridusilmas teisiti, kui Käisi peateos oleks näinud ilmavalgust siis, kui ta kirjutati. Põlvkonnad, kes siis ilmale tulid, on siit ilmast lahkunud või juba väga eakad. Teosest enesest laiemalt ei teatud. Käsikiri ootas oma võimalust üle 80 aasta, sest kuigi Käisi nimi on juba üle viimase 30 aasta taas auväärsete seas, puudus ressurss ja vägi, et käsitsi kirjutatud tuhatkond lehte saada trükifailideks. Tänu Johannes Käisi seltsi visadusele sai see teoks. Mihhail Bulgakov on öelnud, et käsikirjad ei põle. Nad tõesti ei põle, kui nende sisu on nii võimas nagu see Käisi raamat.
Ajalooratas kordab end jälle
Johannes Käisi „Õpetuse alused ja teed“ näeb nüüd ilmavalgust. Aeg on kihutanud eest. Meil ju on olemas need alused ja teed, mida võiks see aegadetagune teos siia veel lisada? Ent nii mõnigi tänane õpetuse aluspõhimõte on inspireeritud Käisist. Tänu neile uurijatele, kes Nõukogude-aegses suletud arhiivide maailmas said eriloa lugeda Käisi kirjutisi, kuid ei tohtinud tema nime lausuda, samuti neile, kes vabanemise järel Käisi tekste trükki toimetasid ja tema meetodeid koolides katsetama hakkasid. Need unistused ja soovid, mida tundis meie pedagoogiline üldsus uue vabaduse hakul, oli Käis juba ammu õpetuses toimivate teedena kirja pannud.
Mida võiksime siit suurteosest leida, kui maailm on muutunud viisil, mida Käis ei võinud oletadagi? Paraku ei kasvata ajalugu oma edenemisega tarkust, vaid võib seda ka kahandada. Kasvatuse, hariduse ja pedagoogika pikk kujunemislugu pakub selleks omajagu tõestust. Selles leidub üht-teist, mis meenutades ei tee inimsoole au; on sellist, mis toimis hästi omas ajas ja mitte hiljem; ent on ka sellist, mida võib lugeda mingis mõttes ajatuks. Nii mõnigi kirjandusklassik on juurelnud, kas inimloomus muutub, ja arvanud, et ilmselt mitte. Nad jääksid selle arvamuse juurde, nähes tänase inimese robotite ja muu tehnoloogia indu koguni sellises ulatuses, et ollakse nõus ära andma oma intellekt ja asendama see tehislikuga. See ind on lühinägelik ega ole viinud küsimuseni, mida saab inimene vastu ja mis tema enesega saab. Tänane roboti-innukas inimene tegeleb minevikuinimesest veelgi vähem oma hingelis-vaimse poolega ega arva, et pigem peaks ta ise täiustuma, mitte arendama metalset intellekti väljaspool elavat elu. Inimloomus on püsima jäänud lühiajalise kasu ning pindmiste naudingute lõksu ehk ajalooratas kordab end jälle.
Käisi pedagoogiline tervikmaailm
Käis kirjutab sellest, mida ajaproov pole rikkunud, vaid pigem vääristanud. Ja sedavõrd ettevaatavalt, et ehk polegi veel kõige selle aeg kätte jõudnud, mida tundis ja mõtles tema. Käisi raamatus on kirjas pedagoogiline tervikmaailm, alustades tollasest pedagoogilisest mõttest ja psühholoogia saavutusi hõlmavast sünteesivast käsitlusest ning jõudes lõpuks õpetaja kõrvale klassituppa kui õpetuse peenimaid nüansse tundev tark usaldusväärne kaaslane. Sellise kooskõlalise tervikuni jõuavad vähesed. Käisi eruditsioon oli aukartustäratav ja on seda ka tänapäeval sel põllul tegutsejatega võrreldes. Ta oli läbi töötanud arvestatava hulga oma ajastu uurimusi, nii kohtame tollast kasvatusfilosoofilist mõtet (Natorp, Schleiermacher, Nohl, Spranger), reformpedagoogikast tuntud nimesid, nagu Kerschensteiner, Gaudig, Montessori ja Dewey, ning veendume minevikumõtlejate (Herbart, Rousseau, Diesterweg, Comenius, Pestalozzi) ajatus humanismis. Käis tundis ka oma ajajärgu lapsepsühholoogiat, sotsioloogiat ja loogikat ning suutis selle teadmise sünteesituna interpreteerida konkreetseks tegevuseks klassitoas.
Tema mõtete lähtekoht oli inimese, ühiskonna ja kultuuri kokkupuude. Kasvatustegevusi juhib nähtamatul viisil visioon inimesest, nagu ta on ja olla võiks. Modernistlikul ajajärgul, kuhu kuulus ka Käis, ehitati uut ühiskonda ja uut inimest, nii oli rõhuasetus visiooni viimasel osal – milline inimene olema peaks. Ent tema ja teised reformpedagoogid lähenesid lapsele visiooni esimese osa baasil – nad lähtusid lapsest, nagu ta on, erinevalt tavalisest võimukäitumisest kasvatuses. Sellist viisi on hermeneutilise pedagoogika üks klassikuid Otto Bollnow nimetanud äratamiseks. See on inimese vaimsete jõuvarude kasutuselevõtmine, mille teenistuses oli Käisi didaktiline mõiste: individuaalne isetegevuslik meetod.
Põhiosa teosest kuulub didaktikale
Käis alustas oma mõttekäike inimkäsitustest. Tema vaateavarus taotles holistilist ehk terviklikku ning kooskõlalist inimest nii tema hinges, vaimus kui ka käelistes oskustes, nagu soovisid seda antiikmaailma targad, mitmed hilisemad mõtlejad ja näiteks valgustusajastu suurmees Heinrich Pestalozzi, kellelt pärineb väljend hingemõrv koolis. Käisi pedagoogikas jääb inimesele alles tema hing ning areneb vaim, tegemist leiavad käed, uuriv uudishimu, aktiivsus, arutlusvõime. Alles jäetakse eneseväärikus ning soositakse suutlikkust toimida demokraatlikus kogukonnas. Suurem osa Käisi peateose mahust kuulub didaktikale – kuidas õppimist koolis korraldada. Tunnussõnad, mille sisu siin põhjalikult avatakse, hõlmavad kogu pedagoogilist tegevust: kasvatus, haridus, haritavus, teadmised, oskused, huvi, tähelepanu, mälu. Tema didaktika ehitab end üles lapse tunnetusprotsessidele. Käisi teadmised lapsest ja tollastest uuringutest tunduvad üllatavalt nüüdisaegsed või pigem universaalsed. Ta kirjeldab inimlapse kujunevat tundeelu, huvi teket, meeleolusid, mälu, tähelepanu ja loovust ning tuletab siit lahendused õpetamiseks ja õppimiseks klassitoas. Käisi soovitus õpetajale ühtis mitme 20. sajandi alguse reformpedagoogilise suunaga: õpetaja osa on teha iseend tarbetuks ehk äratada lapses see, kes teeb ise, valib ise, otsustab ise. Tunnetusprotsessidele ehitab ta konkreetsed tööviisid, mis võiksid klassitoas toimuda. Neid on palju, õppemängudest kuni rühmatööni.
Tavapärase õppetükkide teadmise ehk reproduktiivse tegevuse asemele asetub kompromissitult loov, aktiivsusest lähtuv ehk produktiivne tegevus. Sest nii saavutab inimene eneseteadlikkuse, ja see on võti täisväärtuslikuks eluks. Käis peab didaktiliseks materialismiks arusaama, kus hariduse mõõdupuuks peetakse omandatud ainete hulka.
Alguses oli kasvatus
Tähtsaimaks loeb Käis kasvatuse mõiste, nagu ka enamik kasvatusteaduslikke paradigmasid. Seega iseloomustab kasvatus vaimset ja kultuurilist elu samuti nagu kasvamine looduslikku elu. Looduses näeme ainult elu ja liigi edasiandmist. Kasvatus on ilmselt ühiskondlik nähtus, vaimne põhifunktsioon, mis esineb kõikjal ühiskonnas, samuti nagu keel, usk, õigus. Alguses oli kasvatus, hariduse mõiste tekkis alles uushumanismi perioodil, koondades enesesse, mis vääris õpetamist inimese sisemise kujunemise ning areneva ühiskonna huvides. Võib vaid oletada, mida oleks öelnud Käis, kui oleks teadnud, et 80 aastat hiljem küüditatakse kasvatus pelgalt argipraktikaks, kuivõrd teadusmaailma fookus temalt ära pöördub, lugedes ainuliseks ja tähtsaks hariduse. Ühes kasvatusega on marginaliseerunud hing ja vaim, akadeemilises keelepruugis pole neil enam kohta. Aga võimalusi on veelgi, näiteks küüditada haridusest minema ka inimene, tehes temast majanduskasvu instrumendi.
Didaktika on Käisile kasvatusteaduse üks osa. Kasvatuse eesmärk ja ideaal on teatud loomuomaduste ja suhtumisviisidega varustatud inimene, kes täidab oma kohust ühiskonnatervikus. Kasvatust peab ta ühiskondlikuks nähtuseks: inimese isiklikud väärtused tuleb liita üldiste huvidega, panna ta individuaalsed võimed teenima ühiskondlikke, ajaloolisi ülesandeid. Juba 16. sajandist teada kasvatava õpetuse põhimõte, mida arendas edasi Heino Liimets, tähendas Käisile arusaama: õpetus võimaldagu õpilastele algatust, isetegevust, enesekriitikat, nõudku püsivust, ergutagu kohusetunnet ja arendagu kõlbelise iseloomu omadusi. Niisuguses õpetuses ei ole teadmised eesmärgiks, vaid ainult vahendiks kasvatuslike eesmärkide saavutamisel. Sest eesmärk on inimene, ja mitte üksnes õppiv ning pädev inimene, nagu tänapäeva ametlikus agendas absolutiseeritakse, vaid mitmete heade sisemiste loomuomadustega varustatud inimene, sealjuures moraalsust esile tõstes. Kasvatuse ja hariduse omavahelise suhte üle arutledes täheldas Käis, et hariduse mõiste hõlmab kasvatuse kõrgema kihi: harida tähendab siis äratada inimese vaimu, rikastada selle sisu kultuurvaradega ja õpetada neid mõistma. Kooliõpetus pidi olema haridusele alus, selle baasilt asub inimene end harima eluaeg.
Kas Käisi aeg pole veel tulnud?
Käisi suhtumine oma aja kooli oli kriitiline just sellest vaatepunktist, mida kool lapsele võimaldas ja millest ilma jättis. Korduvad needsamad motiivid, mis praegugi: ülepaisutatud ainekavad, eluvõõras õpetus, õpilase passiivsus, rumal väide, et kool õpetagu ja kodu kasvatagu. Nagu teisedki reformpedagoogid, hoiatab ka Käis arengu liigse kiirustamise ja ka liiga aeglase edasimineku eest: kui vaimset toitu pakutakse liiga vara ja liiga palju, siis viib see varaküpsusele, mis on alati kahjulik ja põhjustab mitmesuguseid kasvatusraskusi. Ta ei saanud näha ette, et ootamas on aeg, mil lapsest saab täiskasvanu egoismi projekt ning nõuded, koormised, ettekirjutatud ajakasutus ja väsimus saavad laste igapäevaseks saatjaks.
See, mida taunis omal ajal Johannes Käis, püsib mõningate variatsioonidega elujõuline ka praegu. Ei midagi uut siin päikese all. Või siiski – midagi uut, ka Käisi vaimus, on ometi tekkimas läbi laiemalt omaks võetud lapse arengu keskse lähenemise. Koolides toimub palju huvitavat.
Mõte haridusest kui eesmärgist on lähedalt sugulane mõttega haridusest kui omandist, kui millestki ainelisest: omatakse raha, omati ka haridust. Pole ime, et selle valdust võidi tõendada küpsustunnistusega või doktoritiitliga, samuti kui talundi omandit sissekandega põhiraamatusse.
Poolharidus on mälu abil omandatud ained, ilma sisemise läbitöötamiseta: nad lamavad seedimatult kõhus ja raskendavad orgaanilist tegevust. Poolhariduse tõttu kasvab inimeses enesearmastus ja upsakus, … edeneb pealiskaudsus ja sallimatus: kes teisiti mõtleb, kui meie „haritud“, on endastmõistetavalt eksiarvamisel ega ole väärt, et teda kuulataks?
Õpetaja võiks Käisi raamatu asetada oma töölaual aujärjele, ent mitte liiga kaugele käeulatusest, sest rikkalikult kirjeldatud õpetamise viisid on hästi kasutatavad ka täna. Käisi eripäras teiste reformpedagoogidega võrreldes peegeldub meie kui eestlaste erilisus – see on looduslähedus. Käis on eriti palju pakkunud koduloo- ja loodusõpetusele. Suur äratundmine valdab õpetajat, kui ta loeb ka pikki kirjeldusi igihaljastest probleemidest ja käibetõdedest, mis teenis kriitilist vaadet siis, ent on tänapäeval kujunenud normaalsuseks.
Käisi saame lugeda vaid meile ajastuomases kontekstis ja loetut suudame tõlgendada omaenese horisondilt. Johannes Käisi suurteos on just see, kust otsija leiab usku, meelekindlust, praktilist juhatust ja veendumuse oma tões. Kui ta on säilitanud eneses humanismi, sest see ei ole täna enam enesestmõistetavus. Käisi kohta on olnud põhjust öelda: tema aeg pole veel tulnud. Ehk nüüd, selle suurteose mõjul jõuab see aeg ometi kiiremini kätte.