Kas kodutöid antakse tõesti liiga palju?

16. nov. 2018 Tiina Vapper toimetaja - 14 kommentaari
Osa lapsevanemaid arvab, et kodutööde mahule tuleb pidurit tõmmata, teised leiavad, et koolis selleks käiaksegi, et õppida. Foto: erakogu

Õpetajate Lehele kirjutas lapsevanem, kellele teeb muret, et lapsele antakse koolis liiga palju õppida. Mäletatavasti oli teema mõni aeg tagasi väga aktuaalne, oma kogemusi jagasid pered meedias ja foorumites ning ka minister on leidnud, et kodutööde mahtu tuleks piirata.

Helle kirjutab:

Käimas on alles teine õppeveerand, aga juba tahaks kodutööde mahule pidurit tõmmata. Minu neljandas klassis käival pojal kulub õppimisele palju aega ja vaeva. Käeliselt on laps väga andekas, kuid inglise ja vene keele sõnu õpime koos igal õhtul, sest üleöö 30–40 sõna meelde jätta käib talle üle jõu. Olen nõus, et keelt ei saa õppida sõnu meelde jätmata, aga lisaks antakse teistes ainetes lehekülgede kaupa teksti lugeda ja töövihikust ülesandeid teha. Mäletan juhust, kui vanemal lapsel tuli loodusleksikonist pähe õppida 15 lehekülge lindude nimesid. Mina ei tunne kõiki maailma linde ja olen senini hakkama saanud. Samuti ei arva ma, et peaksin peast teadma kõiki ajaloodaatumeid ja -sündmusi. Kui vaja, leian need internetist või entsüklopeediast. Pealegi on mõned õpikud nii keerulise sõnastusega, et isegi täiskasvanul tuleb mõnda lauset kolm korda lugeda, et sisust aru saada. Kui lapse ainus mõte on, et jõuaks kodutööd kiiresti tehtud, on õppimise kasutegur väga väike. Leian, et tähtsam on õpetada lapsi süsteemselt mõtlema ning olulist ebaolulisest eraldama. Räägime palju vaimsest tervisest ja koolistressist, mille üks põhjus on see, et lapsed on kodutöödega üle koormatud.

Koolipäeva pikendamine ei ole lahendus. Maapiirkondades on palju lapsi, kes elavad koolist kaugel ja veedavad kooli sõites bussis või rongis iga päev tunni või rohkem. Kui laps peab ärkama igal hommikul kell kuus – pool seitse ning jõuab koju kella nelja-viie paiku – need, kes trennis või huviringis käivad, veelgi hiljem –, siis mille arvelt saaks koolipäeva veel pikendada? Koju jõudes tahab laps süüa ja puhata ning peab hakkama veel kodutöid tegema. Lisaks on maalastel muid kohustusi, millest korterilastel pole aimugi, näiteks puud tuppa tuua, lund rookida. Samuti tahaks sõpradega aega veeta, mis muutub selles vanuses laste jaoks üha tähtsamaks. Vahel on soov ka perega koos loodusesse minna, sportida, lauamänge mängida, aga see pole võimalik, sest laps peab õppima. Teeme tihti perega väljasõite, aga kuna pojale antakse ka nädalavahetuseks õppida, on tal ükskõik kuhu minnes alati õpikud kaasas ja mure koolitükkide pärast. Suulisi asju õpimegi autos ja püüame pühapäeval võimalikult vara koju jõuda, et ka kirjalikud tööd tehtud saaks.

Tean, et ühes väikeses maakoolis ei anta juba paar aastat kodus õppida ning direktori hinnangul ei ole varasemaga võrreldes laste õpitulemused muutunud. Küll aga on lapsed rõõmsamad ja vähem väsinud. Õpilased teavad, et kui nad tunnis kaasa töötavad, neile kodutöid ei anta, ning see motiveerib neid tunnis hoolsamini kuulama ja kaasa tegema. Kindlasti sõltub ka õpetajast, milliseid meetodeid ta õpetamisel kasutab ning kas ja kuidas suudab oma aine huvitavaks teha.“

Oma kogemust oli nõus jagama ka Sigrid, kelle poeg käib ühe väikelinna kooli kolmandas klassis ning tütar Tallinnas gümnaasiumis. Ema iseloomustab poega uudishimuliku ja elavaloomulise lapsena, kes tahab igas asjas kaasa lüüa. „Ta käib nädalas kaks korda jalgpalli- ja kolm korda käsipallitrennis, lisaks laulukooris, rahvatantsus, robootikas, aga saab ka koolis kõigega hästi hakkama. Õppida antakse neile igaks päevaks ja mõnikord jääb õppimine õhtul liiga hilja peale küll, mis mulle eriti ei meeldi, tihti aga jõuab poiss kodused ülesanded juba koolis tehtud. Tean, et ta on ka tunnis püüdlik, paneb hästi tähele ega jäta kunagi õppimata. Arvutis tohib poiss olla päevas tund aega ja telefonis on mängude mängimine keelatud. Küll aga lubame tal nii palju kui kulub lahendada Miksikese keskkonnas ülesandeid või teha nutiseadmes muud kasulikku.“

Sigridi tütar, kes käib 11. klassis, pühendab seevastu õppimisele väga palju aega. „Ta lõpetas kodulinnas põhikooli viitega ja tegi pea kõik lõpueksamid maksimumpunktidele, lisaks on ta lõpetanud muusikakooli,“ jutustab ema. „Vanasse kooli edasi jääda oleks olnud lihtsam, kuna kõik õpetajad teavad, et ta on püüdlik, tubli ja hea õpilane. Tema ise arvas, et siin jäävad teadmised nõrgaks, kuna mitmes aines vahetusid tihti õpetajad, ning otsustas kandideerida Tallinna katsetega gümnaasiumi, kuhu ka sisse sai. Uues koolis on kõik väga tugevad õpilased, nõudmised suured ja igaks päevaks palju õppida. Eelmisel aastal tal õppimise kõrvalt muuks eriti aega ei jäänudki. Eks ta tahtis endale tõestada, et saab hakkama, ja saigi: viite hulgas oli mõni üksik neli. Sel aastal käib ta kooli kõrvalt juba kahes kooris laulmas ja leiab aega sõpradega suhelda, aga tempo on endiselt suur: hommikul läheb kella seitsmese rongi peale, õhtul jõuab viie-kuue paiku koju, sööb, puhkab pisut ja hakkab kohe õppima, mõnikord kella üheteistkümneni välja. Me ei ole teda kunagi tagant sundinud, vastupidi, oleme isaga mõlemad öelnud, et hoidku ennast ja ärgu endale liiga tehku, vahel oleme tema pärast lausa mures, aga tütar on äärmiselt sihikindel. Ta on lahtise peaga ja kõik jääb hästi meelde, aga maksimalistina pingutab rohkem kui vaja.“

Sigrid ütleb, et tal on lastega vedanud, mõlemad on esimesest klassist peale iseseisvalt õppinud. „Kui ma õhtul töölt koju jõuan ja poeg ütleb, et tal on õpitud, siis ma üle ei kontrolli. Olen jätnud vastutuse õppimise eest neile endile. Tean, et klassis on lapsevanemaid, kes istuvad igal õhtul lapse kõrval ja näevad palju vaeva, aga laps ei saa ikka oma asjadega hakkama. Mina arvan, et koolis käiaksegi selleks, et õppida.“


Jaan Aru töötas kuni selle aastani ajuteadlasena Tartu ülikoolis ja praegu on ametis Saksamaal Berliini Humboldti ülikoolis. Fotol koos poja Joonataniga. Foto: erakogu

Ajuteadlane Jaan Aru: „Kui me ei sunni aju pingutama, ei saa me kunagi teada, milleks aju võimeline on“

Jaan Aru, kumb on aju jaoks halvem, kas liiga suur või liiga väike koormus?

Teadlase ja kahe lapse isana ütlen, et mõlemad on halvad: kui koolis on liiga raske ja kui seal on liiga lihtne. Aju jaoks on kõige parem, kui õppimine on mõõdukalt raske. Et liiga suur koormus tekitab koolistressi ja laps ei taha enam kooli minna, on kõigi jaoks mõistetav. Teine pool nii arusaadav pole, paljud mõtlevadki, miks ei võiks kool olla üks tore ja mõnus koht. Paraku on aju laisk organ. Kui me ei sunni teda pingutama, jääb aju potentsiaal kasutamata.

Kuidas leida õige tasakaal?

Keskteed pole lihtne leida, ka teaduslikult ei ole veel välja uuritud, mis oleks parim lahendus. Saan rääkida nende teadmiste põhjal, mis mul endal psühholoogiast, ajuteadusest ja laste kasvatamisest on. Ma ei arva, et lapsed peaksid terve õhtu ainult kodutöid tegema, kindlasti peab neil olema võimalus tegelda pärast tunde ka muu huvitavaga. Samuti meeldib meile kõigile natuke molutada, mis on aju jaoks samuti väga tähtis.

On tähtis, et laps on hästi söönud, maganud ja teda ei häiri kodused probleemid. Alles siis, kui need tingimused on rahuldatud, suudab lapse aju hästi õppida ja tunnis keskenduda.

Milline on teie enda kogemus õppimisega seoses?

Käisin Tartu 10. keskkoolis, praeguses Mart Reiniku koolis ja sealt edasi läksin Treffneri gümnaasiumisse. Olin viks koolipoiss ja panin õppimisele palju rõhku. Eriti meeldisid mulle loodus­ained, aga ka kirjandus ja muud humanitaarained. Kõige raskem oli minu jaoks muusikaõpetus, eriti kui tuli laulda teiste ees. Tagantjärele olen mõelnud, et see on olnud mu elu üks tähtsamaid õppetunde: pidin harjutama seda, mida ma teha ei tahtnud ja mis mulle ei meeldinud. Ükskõik, mida tahame elus saavutada, alati tuleb ette asju, mida me parema meelega ei teeks. Kõige lihtsam võimalus on neid mitte teha. Aga siis ei jõua me kunagi ka suurte saavutusteni: ei kirjuta sümfooniat ega raamatut, ei soorita vettehüppel kolmekordset saltot, ei tee teadusavastusi.

Kas saab väita, et mõni õppeaine sobib aju arendamiseks eriti hästi?

Ei saa. Aga selle väite kaudu jõuame tähtsa tõdemuseni, et laste ajud on erinevad. On oluline, et igal lapsel oleks koolis vähemalt üks aine, milles ta võiks saada väga heaks.

Arvan, et põhiainete kõrval võiks koolis olla rohkem oskusaineid, näiteks tantsimine, joonistamine, voolimine, meisterdamine jne, et lapsed saaksid oma andeid proovida.

Saksamaal, kus ma praegu töötan ja elan, otsustatakse juba varakult ära, millise suunaga kooli laps läheb. Mõni leiab oma tee kiiresti, samas ei tea paljud noored veel ülikoolis, mida nad teha tahavad. Minu arvates on see normaalne, et ei pea liiga vara otsustama ja noortel on võimalus saada laiapõhjaline haridus.

Kuidas suhtute seisukohta, et faktide meeldejätmine on ajast ja arust?

Vastus on: see on ajutreening. Nii lastele kui ka lastevanematele tuleks selgitada, et kuigi kogu info saab tänapäeval kätte internetist, treenib meeldejätmine aju. Võib-olla tõesti ei lähe kõike õpitut hilisemas elus vaja, aga nimede, aastaarvude, faktide päheõppimist tulekski võtta kui mälutreeningut ja panna end proovile, kui palju suudad meelde jätta. Kool on aju treeninglaager, kool peabki olema raske.

Keskendumine ja meeldejätmine on samasugused oskused nagu oskus ujuda, viiulit mängida, maalida – neid tuleb koolis õppida ja teadlikult treenida. Need oskused on tähtsad ka elus edaspidi.

Teadlased on näidanud, et edukust ei ennusta elus mitte geenid, IQ-testid ega lõpueksamipunktid, vaid see, kui südikas on laps, kui hästi ta suudab keskenduda, ennast kontrollida ja eesmärgi nimel pingutada. Et aju midagi ära õpiks, on tarvis tähelepanu. Niipea kui tähelepanu hajub, ei jäta aju enam meelde ega õpi.

Õpetajad kurdavad laste halva keskendumisvõime ja mälu üle. Mis on selle põhjused?

Et ühel jäävad asjad lihtsamini ja teisel kehvemini meelde, sellel on osati bioloogilised põhjused, aga kahtlemata saab keskendumist ja meeldejätmist ka harjutada ja parandada. Alati saab lapsi sellel teel natuke aidata. Lapsel on raske keskenduda, kui ta peas keerlevad kodused muremõtted või kui ta on vähe maganud. Sama kehtib muuseas täiskasvanute puhul! Arvan, et üks suur põhjus, miks lapsed halvemini keskenduvad, ongi see, et nad magavad vähem. Miks nad vähem magavad? Sest nad ei suuda käest panna oma nutiseadmeid.

Üks olulisemaid vähese keskendumisvõime põhjusi on minu hinnangul sotsiaalmeedia ja nutiseadmed, mis on teinud lastest omamoodi digitaalsed demendid. Eestlastena oleme uhked e-riigi üle, kohati tundub, et see käib lausa eestlaseks olemise juurde, et sul on nutiseade kuuendast elukuust saati käes ja kaasas. Aga ainus nutiseade, mille eest hoolt kandma peame, on laste aju. Neid teisi seadmeid kutsuksin pigem nutihävitusseadmeteks, sest nad haaravad kontrolli laste aju üle, muudavad neid nii, et lastel on raskem keskenduda ja mõelda. Nimelt on aju jaoks sisendi uudsus väga tähtis ja kui ta saab kõik teda huvitava kätte ühe hetke ja pöidlaliigutusega, harjubki ta sellega, et kohe, kui igav hakkab, tuleb uue klikiga midagi uut ja lahedat. Selline aju ei suuda võtta vastu olulisi otsuseid ega midagi uut luua. Sellest on mul ajuteadlasena kõige rohkem kahju, sest inimeseks teebki meid eelkõige võime uusi asju välja mõelda.

Kui palju on inimajul kasutamata võimeid?

Seda veel täpselt ei teata. Küll aga on näha, kuidas kõigis valdkondades muutuvad saavutused kogu aeg paremaks: muusikud on võimelised esitama instrumentidel üha keerulisemaid palasid, sportlased suudavad sooritada harjutusi, mida veel pool sajandit tagasi keegi ei suutnud. Põhjus on selles, et meil on paremad treeningumeetodid ja me teame, kuidas aju treenida, et ta õpiks neid asju tegema.

Aju saab kasutada mitut moodi: mitte eriti otstarbekalt või siis proovides, milleks aju võimeline on. Laste ajud on kõige võimsamad õppimismasinad universumis, nii et peaksime väga tõsiselt mõtlema, millega me neid toidame, et aidata neil oma arengupotentsiaali võimalikult hästi kasutada. Arvan, et see on meie kui täiskasvanute kohus.


Mida arvavad kodutööde andmisest õpetajad?

Siivi Jõgi, Virtsu kooli matemaatikaõpetaja:

Mina pean kodutööde andmist oluliseks, sest see annab õpilasele võimaluse proovida, kuidas ta ülesannete lahendamisega iseseisvalt hakkama saab. Olen kuulnud, et on koole, kus lastakse kodus lehekülgede viisi töövihikust ülesandeid teha, seda ma ei poolda. Mingil määral aga võiks laps siiski ka pingutada ja vaeva näha. Aeglasemate õpilaste puhul jälgin, et nende koormus ei läheks liiga suureks, seetõttu ei ole ma keerulisemaid nuputamisülesandeid kõigile kohustuslikuks teinud. Kes oskab ja tahab, see teeb.

Kõige suurem probleem on minu arvates see, et midagi ei jää meelde. Täna ta oskab ja saab aru, aga kui me paar tundi teemaga ei tegele, on vahel tunne, nagu õpiksime seda esimest korda. Ei mäleta, et see probleem oleks olnud nii suur ja sügav siis, kui ma õpetajana alustasin. Me ei õpi ju ainult tänaseks või homseks, vaid peame neid asju mäletama ka aastaid hiljem.

On juhtunud ka seda, et õpilane tuleb ja ütleb, et ta ei osanud kodutööd teha. Siis vaatame ülesanded koos läbi, aga see ei tohi saada süsteemiks. Mul on olnud ka õpilasi, kelle puhul tuleb rahul olla, et ta üldse tunnis käib.

Õppekava on tihe ja kui ma üldse kodus õppida ei annaks, ei jõuaks kuskile. Eriti mahukas on seitsmenda klassi materjal, siis läheb ka järsult raskemaks. Sageli ei jõuagi ma õpikust kõike läbi võtta, aga õnneks tulevad samad teemad kaheksandas klassis uuesti kordamisele.

Mõne teema kohta on õpilased küsinud, miks nad peavad neid asju õppima ja kus seda igapäevaelus vaja läheb. Nad ei mõista, et matemaatika aitab arendada nii tähelepanu, mälu, loogikat kui ka seoste loomise oskust.

Katrin Koger, Tallinna 21. kooli eripedagoog:

45 minutiga jõuab õpetaja uue teema/materjali läbi töötada, lisaks harjutused teha. Kodused ülesanded jäävad õpitu kodus kinnistamiseks, õpilane vajab kinnistamist. Ideaalses koolielus õpitakse ühel päeval uut materjali ning järgmises tunnis kinnistataks seda lisaharjutuste ja tegevustega, kuid tänapäeva õppeprogramm on nii tihe, et ei võimalda sellist kordavat tegevust.

Mõnes koolis on lükatud käima kogupäevakooli programm, mis kätkeb endas ka koduste tööde tegemist pärast koolitunde. Sellisel juhul venib aga õpilase koolipäev väga pikaks, ta on väsinud ja kokkuvõttes ei ole selline õppimine jätkusuutlik. Õppimine peab jääma koduseks tegevuseks lapsele mugavas keskkonnas, võimalusega enne õppimist söögist ning joogist energiat ammutada. Kodutöödeks kuluv aeg on erinev, sest õpilaste kognitiivsed võimed erinevad. Ka see, millises mahus koduseid töid antakse, on igas koolis erinev.

Kui laps näeb koduste tööde tegemisega tohutult vaeva, talle tekitab raskust lugemine-kirjutamine või on tal mälu- ja seostamisprobleemid, võib ta vajada õpiabitunde ja tugi­spetsialistide abi.

Üldiselt saavad kõik tavakooli lapsed kodutöödega hakkama. Kontrolltööde ning tunnikontrollide maht on kooli õppekavas sätestatud ning vastab haridus- ja teadusministeeriumi ette antud määrusele.

Õppimine aitab tekitada seoseid nii ainepõhiselt kui ka ainete vahel ning toetab seega lapse aju arengut üldises plaanis. Kohustused oma tegevuse ees ja nendest kinnipidamine annavad eelise tulevikus tööturul konkureerides. Seega saab vahel õpilasele ebaausatena näivaid ja suuremahulisi kodutöid liigitada ka eluks vajalike oskuste arendamise hulka.

Merle Raidma, Tallinna Mustamäe gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja:

Päris ilma kodutöödeta koolis hakkama ei saa. Viienda ja kuuenda klassiga teeme tunnis võimalikult palju harjutusi koos, et kodus jääks vähem teha. Püüan ka kontrolltööde ja teiste hindeliste tööde puhul jälgida, et neid ei oleks liiga palju. Seitsmendas klassis on programm tihedam ja kodus jääb rohkem teha. Mõtleme koos, kuidas reegleid ja muid tähtsaid teadmisi paremini meelde jätta. Oleme õpilastega arutlenud ka selle üle, mis erinevus on tuupimisel ja äraõppimisel. Arukad õppijad teavad, et tuupida on rumal, ära õppida ja seoseid luua tark.

Mind häirib väga, kui väidetakse, et koolis ikka veel tuubitakse. Ammu enam mitte! Vaevalt et meie kooli vilistlane, president Kersti Kaljulaid oleks jõudnud elus nii kaugele, kui ta ei oleks osanud õppida. Samuti poleks meie kooli legendaarne bioloogiaõpetaja Tiiu Saava saanud koolitada mitmesugustel konkurssidel osalejaid, kes suutsid oma uurimistöödes süvitsi minna. Kui palju arste ja biolooge on tema käe alt tulnud! Ikka tuleb jätta meelde, luua seoseid, õppida ära.

Muud tarkust siin ei olegi, kui et tuleb põhjendada õpilastele, miks me midagi õpime, mis on millega seotud, miks see on tähtis ja huvitav. Õpioskusi tuleb arendada igas klassis, isegi gümnaasiumis, sest süvenemisprobleeme ja keskendumisraskusi on õpilastel palju. Õpetaja üksi ei saa midagi teha, õpilane ja õpetaja koos saavad palju ära teha, aga kodu toetuseta on raske.

Alates seitsmendast klassist nõuavad kodutööd rohkem aega ja kui ei osata oma aega korralikult jagada, õpitakse hilja ööni ning unevõlg on tohutult suur. Kui kodus ollakse õpilase koolitööde ja kohustustega kursis, suudab ta märksa paremini oma aega jagada ja saab hakkama.

Marju Purge, Võru Kreutzwaldi kooli inglise keele õpetaja:

Sõnade õppimine on keeleõppe elementaarne osa ja ühtlasi väga hea mälutreening. Inglise keele tunnis õpime ja harjutame sõnu suuliselt, sõnade kirjutama õppimine jääb enamasti kodutööks. Algklassides ei anna ma korraga õppida rohkem kui kuus-seitse uut sõna, neile lisaks tulevad mõned väljendid, kus neid sõnu kasutatakse. Suurematele annan juba rohkem, aga keelekursused ongi ehitatud üles nii, et igal astmel korratakse neid sõnu, mis juba õpitud, ja lisatakse juurde uusi. Sõnu õpime väljendite abil, mis õpilasel tuleb tekstist üles leida. See on palju tulemuslikum, kui püüda meelde jätta üksikuid sõnu, millel kontekst puudub. On õpilasi, kes naudivad ingliskeelsete raamatute lugemist, ja kohe on näha, kuidas nende keeleoskuse tase tänu sellele tõuseb. Juba tükk aega on keeleõppes suund selline, et võõrkeelt ei õpita ainult tunnis, vaid ka väljaspool kooli. Selleks pakub häid võimalusi internet ja projektides osalemine.

Tänapäeval on probleemiks keskendumishäired ja ka sõnade meeldejätmine. Mõnikord ütleb õpilane, et ta õppis kaua ja kodus oli kõik selge, ometi on testi tulemus mitterahuldav. Ilmselt talletas ta sõnad lühimällu, mistõttu need kiiresti ununevad. Olen soovitanud teha õppimises vaheaegu, väga efektiivselt aitab ka see, kui hommikul sõnad üle korrata. Õpitu ununemise põhjus võib olla hirm, mis testi tehes tekib, mistõttu olen õpetanud õpilastele mitmesuguseid rahustavaid võtteid. Meeldejätmist hõlbustab oluliselt, kui õpime keelt, mis on igapäevaeluga seotud.

Oleme kolleegidega arutanud, et ehkki aastaid tagasi oli kodutööde maht koolis palju suurem, said õpilased sellega edukalt hakkama. Mina pooldan kodutööde tegemist, sest see õpetab õpilast pingutama ja iseseisvalt töötama, mis on eluks väga vajalikud oskused. Olen õpilastele öelnud, et igaühe tulemus kooli lõpuks sõltub sellest, kuidas ta iga päev suudab tunnis ja kodus töötada. Viimases klassis on hilja õppima hakata. Olen jälginud mõnda andekat poissi, kes ei viitsi õppida ja kellel head hinded tulevad lihtsalt. Kuna tal ei ole tööharjumust välja kujunenud, ei pruugi ta kaugele jõuda, kuigi eeldused ja võimed selleks on väga head. Mõni teine, kellel pole nii häid eeldusi, aga kes teeb kõvasti tööd, saavutab paremaid tulemusi.


14 kommentaari teemale “Kas kodutöid antakse tõesti liiga palju?”

  1. Peep Leppik ütleb:

    KOLLEEGID!
    Siit selgub taas, et meie (õpetajate) teadmised psühholoogiast on üsna kesised. Eksib isegi Humboldti-mees (ajuteadlane ei ole veel psühholoog!) – faktiteadmiste omandamine pole lihtsalt ajutreening vaid vundamendi loomine MÕTLEMISELE (lähemalt veebiloengus “Inimese kujunemine arukaks olendiks”).

    Ja arengupsühholoogia mittetundmise tõttu on koolis õpiraskused seotud just koolieelse ARENGU-arendamise puudujääkidega (vanemate tegemata töö!), mida hiljem on pea võimatu kompenseerida. Küsigem taas – miks viimase 10 aastaga on Eestis pea neljakordistunud (!) erivajadustega laste arv -?

  2. Peep Leppik ütleb:

    P.S.
    Suur tänu, Tiina VAPPER, olete ajakirjanikuna teinud ära suure töö üsna masendava olukorra vahendamisel…

  3. Urmas H ütleb:

    Jah, sest algklassides on kodutööde kasutegur väiksem kui 0 (NULL) e. kahjulik ja vanemas astmes on väärt vaid need kodutööd mida õppija ise otustab. Nõustun ka Peep Leppikuga, sest teadmised on hierarhilised ja lisaks ajutreeningule on uute teadmiste jaoks vajalikud eeldused millega õpitavat seostada.

  4. Merle ütleb:

    Huvitab Teie kommentaaris see “vanemate tegemata töö” osa. Millele täpsemalt ühe eelkooliealise lapse vanemad tähelepanu peaksid pöörama, et mitte tekitada jäädavaid kahjusid?

    Tänan.

  5. Marcus Hildebrandt ütleb:

    Minu ladina keele õpetaja Saksamaal ütles alati kodutööde kohta: “Nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik.” Õpetajana üritan sellest ise ka lähtuda.

  6. Kristi ütleb:

    Olen õpetaja-pensionär. Aitan ühel koolipoisil õppida,kes perekondlikel põhjustel vahetas kooli ja hakkas eestikeelses koolis õppima alles seitsmendas klassis. Tema eesti keele oskus oli väga-väga algeline, peaaegu olematu. Imetlen tema tahtejõudu, sest ta ei ole löönud käega ja tahtnud tagasi emakeelsesse kooli. Miks ma seda kirjutan? Mina tean nüüd, et ma ei lõpetaks enam seitsmendat klassi, kui peaks koolis käima. Kontrollige, armsad õetajad, mitmenda klassi testid oleks jõukohased teile ainetes, mida te ise ei õpeta. Kui olete ülikoolis õppinud ja aastakümneid õpetanud oma ainet, siis ei saagi enam aru, miks laps ikka veel ei saa aru ja järgmises tunnis ei oska midagi. Vaatan õpikuid ja töövihikuid ning kohustusliku kirjanduse valikuid ning tänan saatust, et ma ei pea enam koolis käima. Tundub, et laps peaks nagu igas aines saama sellise ettevalmistuse, et temast saab tulevikus selle ala teadlane. Koolis on vaja igal õpilasel väga hästi selgeks saada oma emakeel, vähemalt paar võõrkeelt ja oskus kasutada arvutit mitte ainult mängimiseks, aga tal peaks olema süviti õppimise võimalus ühes õppeaines ja see peaks olema tema jaoks huvitav ning tulemuslik. Teiste ainete maht ja sisu tagab inimesel ümbritsevast maailmast üldise arusaamise. Milles laps andekas on, ilmneb juba lasteaias. Kas tuleb temast tulevikus teadlane, kunstnik, insener või tubli töömees, kõik on ühiskonnale vajalikud.
    Kuna kodude majanduslikud võimalused on väga erinevad, peaks koolil olema võimalus kõik lapsed teatrisse viia vaatama nii ooperit kui ka balletti, külastada näitusi ja käia muuseumides, õppida tundma oma kodukohta ja meie kaunist Eestimaad. Klassijuhatajad, vestelge lastega ja uurige, kes on käinud teatris, muuseumis või rabamatkal. Kurb on kuulda, ei olegi käinud ja enam ei tahagi, sest ta ei tea, et see on huvitav.
    Palun kontrollige, mitmendas klassis saaksite veel rahuldava hinde ainetes, mida Te pole aastaid õpetanud! https://www.taskutark.ee/m/

  7. Peep Leppik ütleb:

    Aituma küsimast, MERLE ???

    Enne kooli on kõige tähtsam LAPSE ARENDAMINE. Hoiatan – see pole üldse keeruline, sest Loodus on öelnud vanematele (eriti emale) ette, kuidas oma lapsega tegeleda! Segadust on külvanud hoopis igasugused “uuendajad” ja viimasel ajal ka “koolitajad” oma nn moodsate teooriatega… Ja muidugi on meie elukeskkond muutunud nö ebanormaalseks. Soovitan Teil lugeda kasvõi raamatuid “Lapse arendamine algab hällist”, “Lapse ja tema mõtlemise arendamine” jne. (RAAMATUKOGUDES, ka veebis – DIGAR ja TÜ Raamatukogu).

    Midagi võite leida ka minu veebiloengutest “Inimese kujunemine arukaks olendiks” või “Avalik loeng Peep Leppikult”(2 osa). Tähtis on teadvustada, et inimese mõtlemise alus rajatakse ENNE KOOLI – !? Arengupsühholoogias on see valdkond väga põhjalikult läbi uuritud ja soovitatud materjalis lähtun just TEADUSEST…

  8. Valdar Parve ütleb:

    „Kui me ei sunni aju pingutama, ei saa me kunagi teada, milleks aju võimeline on“ – faktide õppimise olin kooli ja eriti ülikoolipõlves avastanud endale ise, aga rõõmuga kiidan ajuteadlast J. Aru, kes tabab täpselt sama naelapead, millele oli hiljuti juhtinud mu tähelepanu akadeemik Eero Vasar: loov mõtlemine läheb vanades teadustes lahti pärast seda, kui on aastaid löödud pähe fakte, mida väga hästi igal hetkel võib leida õpikust, entsüklopeediast, atlasest ja mujalt. Astuge Jaak Aru “parteisse”!

  9. Janika ütleb:

    Kodutöid on palju esimesed 4aastat juba algklassiski oli eesti keele õpetaja klassijuhataja ainult andis igapäev õppida kõigis ainetes +siis veel iga esmaspäevaks.Kuigi seaduse järgi algklassis ei tohiks esmaspäevaks õppimist jääda ning laps peab kuskil väljasõitudel või kuhugi minekul õpikud kaasa võtma ja õppima.Kuhu jääb loominguline areng?Ei ole ka 5kl.loota paremat et uued õpetajad kõik suhtuvad erimoodi õppimise andmisse.iga nädal pannakse kirja juba 2nädalat ette juba kontrolltööde ajad.ja igapäev 4-5 aines õppida +kontrolltööd.antaxe samas aines veel tv teha ja kontrolltöö ka veel.Jube see eesti tuupimistehnika ja koolisüsteem.Midagi ajaga ei ole muutunud.M.Reps võiks seaduses ära teha selle et kodus õppida ei jää ainult neil kel raskusi õppimisega.

  10. Liis ütleb:

    Küll on aga nii, et eesti keele õigekiri ilma harjutamata kohe kindlasti “külge” ei jää. Juuresolev tekst on selle ilmekas tõendus.
    Olen nõus, et õpitut on vaja kinnistada – muidu ei jää see meelde!

  11. Madis ütleb:

    Olen teise klassi lapse isa. Ma ei ole pedagoog, mistõttu on teised siin kirjutajad minust sel alal targemad. Kuid küsin siiski… Meie peres tuleb lapsel igal päeval teatud arv lehekülgi raamatut lugeda. Ei kujuta ette, kui kaua võtaks lugema õppimine aega, kui laps üldse kodus lugemist harjutama ei peaks. Kuidas saab siis väita, et algklassides kodutööde kasutegur on väiksem kui null? Samuti, kuidas peaks inimeses tekkima võime ja soov ennast kokku võtta ja pingutada, kui seda üldse kodus ei harjutata? Kuidagi peab jõudma ju ka selleni, et laps ise leiab põnevust raamatuist ja põnevaid raamatuid. See nõuab teatavat lugemisoskust, mida ilma harjutamata ei teki mitte kunagi.

  12. Marju ütleb:

    Mina olen seisukohal, et esimeses klassis on “kodutööde” andmine ülioluline – laps peab ju lugema õppima ja ilma harjutamiseta see ei tule. Samamoodi on ka arvutamisega, vähemalt mis puudutab sellist elementaarset arvutamist, mis peaks hoobilt peast tulema. Nii et kindlasti ei nõustu nendega, kes ütlevad, et esimeses klassis ja üldse algklassides ei tohiks mingit kodutööd ollagi.

    Olen õpetajana oma õpilasi vaadates näinud, et koorem on neil suur. Sellepärast olen üritanud enda poolt antud kodutööde mahtu hoida minimaalsena, sageli ei anna üldse midagi, aga ilma ei saa ma ka kuidagi hakkama. Kui õpilased ütlevad, et järgmiseks päevaks on juba väga palju tööd, siis lükkan mõne kirjaliku kodutöö tähtaja edasi.

    Kõike mõistlikkuse piires.

  13. UrmasH ütleb:

    Väita saab rahvusvaheliste metauuringute põhjal. Andmed on nähtavad lehel https://visible-learning.org/ Samuti on avalikud diskusioonid, kus teadlased leiavad, et kodutööde kasutegur kasvab vanusega. Ja sõltub oluliselt sellest kui hästi kodutöid planeeritakse ja juhendatakse. Ilmselt iseseisva õppimise oskusega. Mis lugemisse puutub siis seda võib alustada ka 6 klassis ja ikka jõuda õppimises teistest paremini edasi.

  14. […] mainitud artiklid/uuringud: 1. Eesti põhikooliõpilaste koduse õpikoormuse uuring 2013–20152. Kas kodutöid antakse tõesti liiga palju?3. Põhikooli- ja […]

Leave a Reply to Urmas H

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!