MATEMAATIKA

Keda ja kuhu teie integreerite?

23. nov. 2018 Jelena Rootamm-Valter Tartu ülikooli Narva kolledži õppejõud - Kommenteeri artiklit

Jelena Rootamm-Valter.

Esitasin selle küsimuse oma uutele ja vanadele tuttavatele – lõimumisuurijatele ja praktikutele – läinud nädalal toimunud Integratsiooni Sihtasutuse iga-aastasel lõimumiskonverentsil. Võime ju lõimumisest rääkida, aga igapäevases kõnepruugis jääb see ikka integratsiooniks, kui kenasti lõimumine ka ei kõlaks. Seepärast küsisingi: keda ja kuhu teie integreerite? Millised vastused ma oma küsimusele sain?

Inimõiguste aktivist jurist Merle Haruoja ütles, et tema mure on puudega inimeste integreerimine tööturuga. Selles valdkonnas läbiviidav reform ei ole tema arvates neile piisavalt töötamisvõimalusi pakkunud. Kuidas puudega inimesed endale töise väljundi, oma annetele ja oskustele väärika rakenduse leiaksid? See parandaks mitte ainult nende enda elujärge, vaid panustaks oluliselt ka kogu Eesti heaolusse. Ent ebavõrdsus võtab maad juba hariduse omandamisel, kestab ümberõppes ja päädib tööle rakendamisel.

Poliitik Aleksandr Apolinski soovis integreerida vene kodukeelega inimesi Eesti haridussüsteemi. Senised pikaajalised kohandamispüüdlused pole rahuldanud ei vene- ega eestikeelset kogukonda. Eriti teravalt avaldub ebavõrdne kooliharidus siis, kui noor soovib ülikoolis edasi õppida. Ebavõrdsus hariduses kandub edasi tööturule: ei tunne end hästi ju keegi, kes tunneb endal olevat võimeid, mida realiseerida ei saa. Rääkimata sellest, et ka ühiskond jääb paljustki ilma.

Victoria Preston Londoni kuninglikust kolledžist tõi Eesti statistikast pärit arvude abil välja, et kaotame igal aastal kolmandiku kuni pool oma sisemajanduse koguproduktist, kuna meie inimesed ei suuda oma võimeid kasulikult rakendada. Prestoni šokeerivad arvud on paraku täiesti usaldusväärsed. Ka meie enda ja teiste riikide teadlased on sarnasel seisukohal, ehkki nad ei ole suutnud oma järeldust niisama ilmekalt argumenteerida.

Kõrgõzstani kõrge haridusametnik tahtis teada, kuidas on Eestis korraldatud eesti keele õpe. Nende riigis on probleemiks kirgiiside enda puudulik emakeeleoskus. Tema soov on kirgiisikeelne haridus venekeelsesse haridusse integreerida, sest neil annavad praegu paremat haridust vene koolid. Haridusliku ebavõrdsuse all kannatab neil just kohalik rahvas.

Hiljuti Eestisse ülikooli õppima asunud noor daam soovis integreeruda Eesti ühiskonnaga ja lootis, et saab konverentsil tuttavaks kellegagi, kes aitab tal ülikooli kõrvalt eesti keele selgeks õppida, et meie ühiskonnas teistega võrdsena hakkama saada. Seni on ta tundnud end täiesti võõrana ega ole sobivat eesti keele ja lõimumise koolitust leidnud. Ja ongi nii …

Loetelu saaks jätkata. Lõimumiskonverentsi märksõnadeks jäid ebavõrdsus ning ikka ja jälle haridus. Avaldati imestust, kuidas on ebavõrdsus suutnud just hariduses oma juured nii sügavale ajada? Cui bono? Kellele on see kasulik olnud? Poliitikutele? Kindlasti! Kuid teisi võitjaid seni näha ei ole.

Lahendustest. Ebavõrdsuse vähendamisega – mõnes kõnepruugis ka riskigruppidega tegelemisega – ja hariduse üha parema korraldamisega on ju pidevalt tegeldud. Ametnikud, õpetajad, teadlased, kodanike ühendused – kõik nad on panustanud. On renoveeritud vanu koole ja lasteaedu, ehitatud juurde uusi. Koole on varustatud arvutite ja tarkvaraga, meil toimivad internet ja e-kool, õpikute ja metoodiliste materjalide valik on meie väikese maa kohta tohutu, õpetajate palgad pole enam sugugi häbiväärsed. Mis aga ei kao, on hariduslik ebavõrdsus. Eraldusjooneks on seejuures õpetamis- ja õppimiskeel.

Omal ajal kritiseeriti teravalt 60:40 gümnaasiumiõpet, ometi tõi see kaasa vene kooli PISA testi tulemuste hüppelise paranemise. Ent eesti koolile pole ikka järele jõutud. Lõhe, kuigi juba väiksem, on jäänud püsima. Teadlased kinnitavad, et koolist on hariduslik ebavõrdsus kolinud täiskasvanute ellu ning avaldub elukvaliteedi näitajates, mis paraku kanduvad edasi ka järgmistele põlvedele.

Meie valitsused on poliitikute valimislubadusi täites päris palju pingutanud, kuid kõiki rahuldava lahenduseni pole jõutud. Aga on olemas ka poliitikavälised lahendused. Eeskujuks võiks meile olla Soome, kus haridust poliitiliseks valdkonnaks ei peeta ning kõik valitsused peavad võrdsete võimaluste haridusstrateegiast kinni. Juba 60 aastat. Tulemusi teame nii PISA testist kui ka Soomes elavate sugulaste-tuttavate käest. Ka Kanada on leidnud poliitikavälise ja püsiva haridustasakaalu oma keerukas ning vastuolulises prantsuse-inglise koosluses. Häid näiteid on veelgi. Miks mitte nende eeskuju järgida ja haridus poliitikast ära lahutada?


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!