Kui kaua me ainult räägime?
Aastaid tagasi, kui mu lapsed lasteaias käisid, lõi rühmakaaslane pojale õues liivakastis mängides metallist mängulabidaga vastu nägu ja hoop tabas silma. Kasvatajad helistasid välja kiirabi, käisid poisiga traumapunktis ning kutsusid siis mind talle järele. Viisin koju kinnipaistetanud silmaga lapse, kellele tuli kaks ööpäeva iga paari tunni tagant rohtu silma tilgutada, et paistetus alaneks ja silmaarst saaks vaadata, kas laps näeb. Elasime need paar päeva teadmatuses ja suures mures, kuid õnneks oli arsti vastus rõõmustav, poisil oli nägemine alles. Juurdlust lasteaias ei korraldatud, toimunusse suhtuti kui õnnetusjuhtumisse ning elu läks edasi, sest ka aeg oli teine.
Hiljuti jõudis meediasse uudis, kuidas üks mudilane lõi lasteaias teisele paberinoaga kätte sügava haava, mida tuli traumapunktis mitme pistega õmmelda. Kaldun uskuma, et tegu oli pigem õnnetuse kui ettekavatsetud rünnakuga ning vaevalt kolmeaastane oma teo tõsidusest ise arugi sai. Mõeldes aga, et laste käitumis- ja psüühikahäireid on varasemast rohkem ja kuuldavasti oli laps kaaslast ka varem löönud, nõuab see lugu tõsist tähelepanu. Teadmata lapse käitumise põhjust ja pere tausta, on ilmselge, et nii agressiivselt käituv poiss kui ka tema vanemad vajavad abi.
Juhtunu tõstis jälle fookusesse tugispetsialistide nappuse teema, millest on räägitud tüütuseni kaua. Lastekaitseliit tõi oma hiljutises pöördumises välja, et laste psüühika- ja käitumishäirete arv on kasvanud 2010. aastaga võrreldes 3,4 korda, kuid lapsed jäävad õigeaegse abita. Sama probleemi on paljud liidud, ühingud ja organisatsioonid korduvalt välja toonud aastaid.
Viimati arutlesime sel teemal mäletatavasti kooliaasta alguses seoses alaealiste õigusrikkujatega. Ka mõni päev tagasi Lääne Elu esiküljel ilmunud artikkel käsitleb alaealiste kuritegevuse kasvu Haapsalus ja kurdab väheste võimaluste üle probleemsete noortega hakkama saada.
On ilmne, et olukorras, kus tugispetsialiste on puudu mitte kümneid, vaid sadu, läheb aastaid, enne kui ülikoolid jõuavad neid piisavalt koolitada, mistõttu tuleks otsida teisi võimalusi. Palju on räägitud, et keerulisematele lastele võiks lasteaias ja koolis olla toeks tugiisik. Inimeste leidmist, kes oleksid nõus seda rasket tööd tegema, takistab praegu käsunduslepingu vorm, mis ei anna neile vajalikke sotsiaalseid garantiisid. Miks seda ei võiks muuta? Samuti oleksid õpetajatele abiks abiõpetajad, kelle tööülesanded pole määratletud ja keda ei koolitata. Mille taga see seisab? Millal jõuame selleni, et haridus-, sotsiaal- ja meditsiinivaldkond astuvad ühte jalga ning varane sekkumine ei alga mitte lasteaias, vaid hetkest, mil laps sünnib?
Sellise ebaturvalise lepinguga usaldavad töötada ja on võimalik neil, kellel on juba sotsiaalsed garantiid olemas. Teisalt räägime sellest ka, et tugiisikult nõutakse vahel ebareaalseid töötingimusi, näiteks olla lapse juures ööpäevaringselt ja seda täies ulatuses kinni ei maksta. Selline leping ei kohusta ka tööandjat andma tööd sellises ulatuses,et tasu suurus oleks nii suur,et sotsiaalmaksu olrks tööandjal kohustus maksta. Sisuliselt oled kohustatud osa tööd ära tegema iseenesestmõistetavalt tasuta vabatahtlikult. Kas peab olema nii altruistlik, ainult siis oled vääriline seda tööd tegema? Mu pereliige polnud nii suur altruist ja lõpetati tööleping.
Ühes Tallinna lasteaias puudub koristaja. Õpetaja abide vahel on ära jagatud terve maja koristamine. See tähendab aga, et rühmaõpetaja on tihti üksi lastega, et õpetaja abi jõuaks kõik kohustused täita. Alustaks sellest kõigepealt, et hetkel paberite järgi olevad töötajad saaks reaalselt oma ülesandeid täita.