Kuidas läheb kaasaval haridusel?

9. nov. 2018 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

Tugiteenuste rakendamise põhimõtteid koolis tutvustasid konverentsil eripedagoogid Maret Rander ja Grethen Tiits. Fotod: Tiina Vapper

 

Tallinna Konstantin Pätsi vabaõhukool, kus õpivad tundeelu- ja käitumishäiretega lapsed, on üks seitsmeteistkümnest erivajadusega õpilastele mõeldud riigikoolist Eestis. Hästi toimiva tugisüsteemiga kool on ühtlasi kompetentsikeskus, kust teised koolid saavad soovi korral erivajadustega laste õpetamisel nõu ja abi.

 

Vabaõhukooli direktor Erle Kuusik, käite sageli koole nõustamas ning ka kooli 80 aasta juubeli konverentsil oli üks põhiteema kaasav haridus. Kuidas teie hinnangul kaasaval haridusel praegu Eestis läheb?

Arvan, et üha paremini. Soov meist erinevatele lastele piiranguid seada ja teatud lapsi ühiskonnast eraldada järjest väheneb. Koolid on üha rohkem valmis leidma paindlikke lahendusi ja korraldama tööd eri viisil. Samas oleme ilmselt kõik kokku puutunud koolidega, kes arvavad, et nad ei saa või ei taha kaasata, mõnel pole olnud selleks ka vajadust. Pingutama hakataksegi enamasti siis, kui teisiti enam ei saa. Kui tekib hädavajadus, lahendused leitakse.

Julgen öelda, et kõik on kinni inimestes. Üsna tihti toovad koolid põhjenduseks, miks nad ei saa mõnda last kohapeal õpetada ja talle piisavalt abi anda, ressursside puudujääki. Kas pole piisavalt raha, napib spetsialiste või on ruumilahendus selline, et HEV-lapsi õpetada pole võimalik. Viimane on kõige kehvem põhjendus. Tõsi, ruum võib rohkem või vähem toetada, aga ükski kool ei koosne ühest suurest ruumist. Lahenduse leidmine nõuab aega ja avatud mõtlemist. Kui vaja, tulebki istuda nädal aega koolimaja keskpunktis, vaadata, mis toimub, ja mõelda, kuidas saaks koolielu teistmoodi käima panna. Kaasamine ei tähenda mõistagi seda, et kõiki lapsi saab õpetada ühes klassiruumis, see ei ole võimalik. Õpilastel on õppimiseks erinevad vajadused. Samas ei ole mõistlik panna kedagi õppima eriklassi, kui ta tuleb tunnis tavaklassis kenasti toime, kuid probleemid tekkivad vahetunnis. Lahendused peavad alati lähtuma lapse vajadusest ja sekkumine peab olema proportsionaalne. See tagab ka ressursside optimaalse kasutuse ja abi saab rohkem lapsi.

Milliste probleemidega koolid teie poole pöörduvad ning kui lihtne või keeruline on neile kõrvalt nõu anda?

Enamasti pöördutakse meie poole mõne konkreetse juhtumi pärast, millele oma jõududega lahendust ei leita. Mõne kooliga on meil olnud väga pikaajaline koostöö, kõige kauem olen sama lapse pärast kohal käinud neli aastat. Valmis retsepte pole, koos mõtleme ja arutame ning kui näeme, et lahendus ei tööta, otsime uut. Lapse erivajadus ju muutub aja jooksul, eriti psüühikahäire puhul võivad erineda mitte ainult nädalad, vaid ka päevad. Lahendusi peab olema varuks mitu.

Kas on lapsi, kellele tavakool mingil juhul ei sobi?

Neid lapsi on. Kui lapsel on väga keerukas erivajadus, ei tule ta suures koolis, kus on palju rahvast, toime. Mõnikord on suhted kaaslastega muutunud nii halvaks, et polegi teist võimalust, kui ta sellest keskkonnast eraldada ja tegelda mõlema poolega. Või on tekkinud kooli suhtes nii suur vastumeelsus ja tõrge, et laps juba pikemat aega keeldub kooli minemast. Siis tulebki leida talle teine kool.

Kõiki neid juhtumeid peab vaatama eraldi, üldistada ei saa. Kaht identset juhtumit nagu ka üht kindlalt lahendust erivajadusega lastele ei ole, ühele sobib üks, teisele teine variant. Laps, kellel on olnud lasteaias probleeme, või tulla koolis suurepäraselt toime, sest talle sobib struktureeritus ja kindel kord. Teine, kellel lasteaias kõik laabus, ei saa koolis hakkama. Isegi kui diagnoos on sama, mängib individuaalne eripära suurt rolli. Seetõttu olen veendunud, et erikoolid peavad jääma – alati on lapsi, kellel on erituge vaja.

Eestis on praegu 17 riiklikku kooli erivajadustega lastele. On see piisav?

Arvan, et psüühikahäiretega laste jaoks peaks neid koole olema rohkem ja võtmekoht on just see, et need peaksid olema väiksed koolid. Kui spetsiifilise psüühikahäirega lapsi on liiga palju koos, läheb ükskõik kui heal koolil keeruliseks neid aidata, sest probleemid hakkavad võimenduma. Kindlasti peaks neid koole olema Eesti eri paikades. Siis mindaks ka erikoolist kodukoha kooli tagasi sagedamini, praegu juhtub seda harva. Igal aastal on olnud mõni selline laps, aga neid võiks olla palju rohkem. Ideaalis võiks laps tulla erikooli ainult kriitiliseks perioodiks, kõige rohkem mõneks aastaks, ja kui asi hakkab korda saama, minna oma kooli tagasi.

Kas 80 õpilast nagu teie koolis on paras?

Arvan küll. Ei ole hea, kui liiga palju keerulisi lapsi on koos. Räägime lapsevanematele alati avatult ja ausalt, millised on meie kooli tulles ohud ja mis head küljed. Oleme seda meelt, et kui on vähegi võimalik tavalises koolis hakkama saada, on see lapse jaoks parem lahendus. Meie koolis on tema kaaslasteks teised psüühikahäiretega lapsed ning sotsiaalne areng võib mõnest küljest kannatada.

Millised on tavakooli jäämise miinused?

Alati tuleks lähtuda eesmärgist, et laps saab põhihariduse. Kui klassis õppetööd ei toimu ja ta oma võimetele vastavat haridust ei saa, tuleb midagi muuta.

Teie koolis on nelja ja kaheksa õpilasega klassid. Tavaklassis on vähemalt 24 õpilast, kes samuti on kõik väga erinevad. See on õpetaja jaoks suur väljakutse.

Kahtlemata on nii grupi dünaamika, omavaheliste suhete kui ka õpetamise seisukohalt parim, kui klassis ei oleks üle 20 lapse. Samas mäletan, et juba 20 aastat tagasi, kui mina ülikoolis pedagoogikat õppisin, räägiti tulevastele õpetajatele, et tund tuleb ette valmistada kolmele tasemele. Juba tol ajal oli see õpetajaks õppimisel elementaarne teadmine. Õpetaja valmistab tunni ette keskmisele õpilasele, aga tal peavad alati olema valikuvariandid ja lisaülesanded nõrgematele ja nutikamatele, keda on igas grupis. Sellega saab suurema osa probleeme lahendatud. Kuna päris n-ö tavalist klassi enam ei kohtagi, sest õpilaste võimed, käitumine ja huvid on üha erinevamad, võiks klassis olla abiõpetaja. Samas on juba praegu neid õpetajaid, kes tulevad väga eriliste klassidega toime. See on järelemõtlemise koht.

Kui hästi on koolid tugispetsialistidega varustatud?

Väga erinevalt. On koole, kus on väga hea tugimeeskond ning kus juhtkond ongi selle prioriteediks seadnud, ja neid, kus on paljud spetsialistid puudu. Ka meie kool ei ole mitu aastat logopeedi leidnud. Sel juhul tuleb ülesandeid omavahel jagada ja töö ikkagi ära teha, koostöö rehabilitatsiooniasutuste jt organisatsioonidega on igati mõistlik.

Kui palju tuleb ette seda, et õpilane ja õpetaja omavahel ei sobi?

Seda tuleb ette. Olen püüdnud tugispetsialistideks võtta tööle hästi erinevaid inimesi, et iga laps leiaks isikuomadustelt endale kõige sobivama. Näiteks on meie kooli eripedagoogid erineva profiiliga: üks sobib rohkem autistliku, teine tähelepanu- ja käitumishäirega lapsega. Meil on olnud ka lapsi, kes esialgu aktsepteerivad ainult mehi. Enamikul meie kooli sattunud õpilastest on olnud eelnevalt probleeme koolist puudumisega. Paljud ongi toonud põhjuseks, miks nad ei tahtnud käia koolis, et üks või teine õpetaja ei meeldinud. Olen öelnud, et ka meie koolis on 60 töötaja seas kindlasti mõni selline, kes ei meeldi. Paraku ei saa elus enamasti valida, kellega tuleb koostööd teha, nii et ka oskuse mitmesuguste inimestega arvestada peab õpilane koolis omandama. Täpselt samuti tuleb suhtlema õppida kaaslastega. Kui korraldada õpe algusest lõpuni individuaalselt, ei õpigi ta teistega suhtlema. Üks ühele õpet rakendame hädavajadusel, kui vähegi võimalik, on ühes klassis koos vähemalt kaks last.

Kas tänu heale tugisüsteemile saate oma koolis kõiki õpilasi aidata?

Paraku on ka meil olnud õpilasi, keda me hoolimata kõigi osapoolte – kooli, pere, omavalitsuse – jõupingutustest pole saanud aidata. Mõnikord on põhjuseks süvenev psühhiaatriline haigus, mis pole haridusega lahendatav mure. Koolis on küll enamik hakanud käima. Eelmisel aastal oli kaks-kolm, kes ei käinud. Mõeldes sellele, et koolis on 80 õpilast, on see ju väga hea tulemus.

Mis on koolijuhi töös kõige keerulisem?

Kõige keerulisem on toetada töötajaid. Selles töös võib väga kergesti läbi põleda, inimeste taluvuspiir ja enese alalhoiuoskus on erinev. Kuue ja poole juhiks oldud aasta jooksul ei ole mul kordagi lastega seoses tekkinud küsimust, kas neid on võimalik aidata ja ära õpetada, küll aga olen mõnikord mõelnud, kust leida selline hulk töötajaid, kes tuleksid selle tööga toime. Mitte, et nad lihtsalt taluksid raskused ära, vaid tunneksid oma tööst ka rahuldust ja rõõmu. Praegu on meie koolil küll väga hea meeskond ja tunnen oma töötajate üle suurt uhkust.

 


Õpilasi toetab läbimõeldud tugisüsteem

Eesti Punase Risti peavalitsuse poolt 1938. aastal asutatud Konstantin Pätsi vabaõhukool tegutses aastaid sanatoorse koolina, kus käisid nõrga tervisega lapsed. Kuna psüühikahäiretega laste ja noorte hulk ühiskonnas kasvas, spetsialiseeruski kool 2011. aastal nende aitamisele. Tänavu möödus kooli asutamisest 80 aastat. Juubelit tähistati septembri lõpus konverentsiga, kus vestlusringi peateema oli „Kaasav haridus – HEV-õpilane tulevikus“. Lisaks toimusid töötoad, kus vabaõhukooli töötajad tutvustasid kooli õppekorraldust ning tugiteenuseid-teraapiaid.

Koolis on kuni kaheksa õpilasega klassid ning kuni nelja õpilasega klassid veel rohkem tuge vajavatele õpilastele. Õppetöö toimub riikliku õppekava alusel ning lapsi võetakse nõustamiskomisjoni soovitusega vabade kohtade olemasolul vastu aasta ringi.

80 õpilasega koolis on hästi toimiv tugisüsteem. Tähtis roll on neljal abiõpetajal, kes on toeks ja abiks just neile õpilastele, kellel seda parasjagu vaja. Tugimeeskonda kuuluvad kaks eripedagoogi-logopeedi, kaks psühholoogi, sotsiaalpedagoog, õde-tervishoiutöötaja, füsioterapeut, loovterapeudid, üks muusika, teine kunsti suunaga, ning sellest aastast ka tegevusterapeut. Tähtis roll on asendusteenistujal, kes vajadusel täidab nii tugiisiku kui ka abiõpetaja rolli ning on hea eeskuju poistele, kes moodustavad kolmveerandi õpilastest. Tugimeetmetena toimivad huviringid, pikapäevarühm ja õpilaskodu, kus elavad kaugemalt tulnud, aga erandjuhtudel ka Tallinna lapsed.

Kaks korda aastas koguneb õpiabikomisjon, kus kooliastmete kaupa räägitakse kõik lapsed ükshaaval läbi ja otsustatakse, kes millist teraapiat või tugiteenust vajab. Selleks on tunniplaanis eraldi tugitund. Lisaks on 5. ja 6. klassi õpilastel ART-metoodika tunnid, kus õpetatakse sotsiaalseid oskusi ning viha ja agressiivsusega toimetulekut. Suurt rõhku pannakse tööle lapsevanematega, samuti pööratakse palju tähelepanu õpetajate toetamisele.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!