Külakool – maaperede viimane õlekõrs

23. nov. 2018 Heiki Raudla peatoimetaja - 1 Kommentaar

 

Mõttetalgute korraldajad (eest tahapoole): Kadri Männisalu (Harmi õpipaiga õpetaja, MTÜ Loodusmaa juht), Helen Kari (MTÜ Harmi Haridusseltsi liige, lapsevanem), Elo Liina Kaivo (MTÜ Harmi haridusseltsi liige, lapsevanem). Foto: Ants Kari

Algatuse „Igasse külla oma kool!“ eesmärk on otsida võimalusi, kuidas saaks säilitada külakoole kõikjal Eestis ja hoida seeläbi elu maal.

Läinud nädalavahetusel toimunud mõttetalgutega lükati Harjumaal Harmis käima algatus „Kingitus uueks aastasajaks – igasse külla oma kool!“. Kohal oli poolsada talgulist – väikeste munitsipaal- ja erakoolide juhid, õpetajad, lapsevanemad, koolipidajad, haridusasjatundjad ja poliitikud üle terve Eesti.

Üheskoos püüti leida vastuseid küsimustele: kuidas saaksime oma riigi teisel aastasajal pakkuda maal elavatele lastele võimalikult nüüdisaegset ja kodulähedast kooliharidust? Millised on väikeste külakoolide plussid ja miinused – lapse, vanema, küla, valla, riigi jaoks? Mis asjaolud sunnivad sulgema väikesi külakoole? Mida saaks teha lapsevanem, küla, vald, riik, et väikesed külakoolid tekiksid, kestaksid ja areneksid?

Õpetajate Lehe küsimustele vastavad mõttetalgute algatajad Elo Liina Kaivo ja Liisa-Lota Kaivo. Elo Liina Kaivo on väikese maakooli vilistlane ja lapsevanem, Harmi haridusseltsi liige. Liisa-Lota Kaivogi on maakooli vilistlane, Harmi haridusseltsi liige ning Emajõe lodjaseltsi arendusjuht.

Miks üldse on külakoole Eestisse vaja?

Külakool on veel viimane õlekõrs, millest maal elavatel noortel peredel kinni hoida. See hoiab elu maal, päästab riigi „võssa kasvamast“. Kaudselt on külakool oluline ka julgeoleku aspektist – hoiab asustust maapiirkonnas. Kõikide riiklike otsuste tegemisel tuleks lähtuda eelkõige laste huvidest ja seni, kuni külades on lapsed, võiks seal ka kool olulisel kohal olla. Olulisemal kui külamaja, jõusaal, elamuskeskus vms.

Algatuse „Igasse külla oma kool!“ eesmärk ei ole leida mingit kivisse raiutud ideaalse külakooli mudelit, vaid pigem laiendada maal elavate laste hariduse omandamise võimalusi. Tundub, et alanud on maaelu renessanss. Praegu ei elata maal häda sunnil. Noored pered, kes taludes elavad, on otsustanud teadlikult maaelu kasuks, ja sageli just laste pärast – nad tahavad, et nende laste lapsepõlv mööduks maal, päris looduse, päris taimede ja loomade, päris elu keskel. Maal on rohkem ruumi ja vabadust, sealsetes peredes kasvab keskmisest rohkem lapsi.

Noored on laias ilmas tiiru ära teinud ja kui neil endal lapsed sünnivad, oskavad nad juba näha, et linnasära on paljuski kassikuld, maaelu seevastu päris kuld. Maa elukeskkonnana läheb üha rohkem hinda.

Liiga tihti saab maal elamisele suureks takistuseks laste koolielu – koolis tuleks käia kodust kaugel linnas, ja seda soovib maale kolinud noor pere just vältida. Või ei ole kodulähedane kool saanud omavalitsuse poliitiliste tuulte keerises korralikult areneda.

Seetõttu tulebki Eestis välja mõelda ja ellu rakendada koolimudel või -mudelid, mis oleksid 21. sajandile kohased ja võimaldaksid maalastel saada head haridust kodu lähedal. Et aina rohkem lastega peresid maale kodu looks, et neis oleks rohkem lapsi ja maaelu jääks kestma. Et Eesti küla elaks! Sest nagu ütleb laulusalm: „Kuni su küla veel elab, elad sina ka.“ Selles lihtsas lauses on sügav tõde. Me oleme maarahvas, eluterve maaelu on alati olnud meie riigi vundament. Maal sirguvad enesekindlad, füüsiliselt ja vaimselt tugevad, sügavate juurtega teotahtelised ja töövõimelised inimesed.

Me võime küll oma riigile arendada kullast katust ja lifti kahe korruse vahele, aga kui jätame vundamendi unarusse, on kogu pealisehituse arendamine mahavisatud vaev.

Miks siis oleme olukorras, kus külakoole on vähem kui kunagi varem? Ja neid plaanitakse veelgi sulgeda … Raha pärast?

Asi ei saa olla rahas. Praegu elab meie riik oma ajaloo jõukamaid aegu, kuid mitte kunagi pole meil olnud nii vähe külakoole. Ja neid plaanitakse veelgi sulgeda! Mitte kunagi Eesti ajaloos pole maalastel olnud nii keeruline saada kodu lähedal head kooliharidust.

Mõttetalgutel saime kinnitust, et kõige suurem probleem on ikkagi meie hariduskorralduses. Ja huvitaval kombel pole seda probleemi avalikult eriti kajastatud. Veerand sajandit tagasi otsustas vastvabanenud Eesti riik, et koole hakkavad pidama omavalitsused. Tollal oli see arusaadav, sest teovõimelisest kodanikuühiskonnast ei osanud keegi unistadagi. Praeguseks oleme jõudnud seisu, kus kõige olulisemaid haridusotsuseid Eesti riigis – kes juhib kooli ja otsustab seda, kui palju on koolil raha – teevad volikogude esimehed ja vallajuhid, kelle teadmised tänapäeva koolist ei ole sageli piisavad ja kes ei tunne asja vastu ka sisulist huvi. Neil pole sageli aegagi end kurssi viia ja tulemuse pärast pole ka põhjust eriti muretseda, kuna varsti tuleb jälle uus võim ja siis nad enam ei vastuta.

Seevastu lapsevanemad, kes on kooliteemadel kõige motiveeritum ja kooliga kõige pikaajalisemalt seotud elanikkonnarühm, ei saa kooli arendamises üldse kaasa rääkida. Kõik ju teavad, et vanemate kaasamine praeguses hoolekogu formaadis on paras naljanumber ja hoolekogu ei otsusta sisuliselt midagi. Linnades ei paista see probleem ehk nii palju välja, kuigi ega sealgi haridusuuendustega just kõige libedamalt lähe. Linnas on lootust, et omavalitsuse hariduskompetentsus on mõnevõrra suurem. Ja peredel on linnas võimalik valida mitme kooli, sh keskmisest uuendusmeelsemate erakoolide vahel. Maal on peredel enamasti lihtsam n-ö jalgadega hääletada, sest ükski vanem ei taha, et tema laps raiskab üheksa aastat oma elust iganenud põhimõtete ja väärtushinnangutega koolis, olgugi see kodu lähedal ja väike.

Samuti on maakoolidele hävitava mõjuga väikseimgi ebakindlus tuleviku suhtes – kui kooli omanik heietab pidevalt kooli sulgemise mõtteid ja ka riik annab teada, et meil on liiga palju haridusruutmeetreid, siis milline terve mõistusega pere ostab maale kodu?

Kas suudame Eestis välja mõelda ja ellu rakendada koolimudeli või -mudelid, mis võimaldaks maalastel saada head haridust kodu lähedal?

Oleme palju mõelnud, et kui Eesti riik on rohkem kui 25 aasta kestel näinud, kuidas lapsevanemad arendavad minimaalse eelarvega maksimaalselt lahedaid ja uuendusmeelseid erakoole, siis milleks eeldada, et munitsipaalkoolide lapsevanemad ei oska ega soovi oma laste kooli arendamises üldse kaasa rääkida? Hariduskorralduse põhimõtteid tuleks muuta selliselt, et lapsevanemad ja õpetajad saaks olulisimates kooli puudutavates ostustes reaalselt kaasa rääkida ja vastutaksid üheskoos ka tulemuse eest.

Sealt tuleks see uus ja värske energia, millega Eesti kool hakkaks hoopis hoogsamalt arenema. Ja kui sellist muudatust ei julgeta teha kõikides koolides korraga, võikski alustuseks katsetada väikeste maakoolidega. Küllap meelitaks selline võimalus – rääkida kaasa oma laste kooli arendamises – maale elama lahedaid isepäiseid ja teotahtelisi perekondi. Noortel peredel tekiks veel üks lisapõhjus maal elada. Andkem vanematele ja kooliperedele võimalus, ja küllap siis hakkab meil tulema robinal igasugu lahedaid koolimudeleid, mis just täpselt oma piirkonna asustustüübi, kogukonna ja traditsioonidega sobivad.

Kuigi seadusraamistik ega rahastusmudelid seda eriti ei soosi, on juba praegu tekkinud mitmesuguseid mudeleid, kuidas maalapsed haridust omandavad.

Kuidas teie hinnangul laupäevane kokkutulek õnnestus, mida saavutasite, kas koorus välja lahendusi?

Laupäev õnnestus. Kohale tuli ca 60 osalejat üle terve Eesti. Saime hea ülevaate Eesti külakoolide olukorrast. Osalejate silmaring kindlasti laienes. Talgute teine pool oli tihe ajude ragistamine. Ei olnud osalejat, kelle silmist oleks lugenud välja sõna „igav“. Infot ja uusi mõtteid tuli lõpuks nii palju, et kandsime tulemused veebi ja arutame asja virtuaalilmas edasi.

Katsume välja selgitada kõige olulisema ning jagada seda siis omavahel ja erakondadega, et nad leiaksid sellest ideid oma haridusprogrammi. Kindlasti ei andnud talgud ühte head lahendust, kuid see oli oluline algus, et leida need ärksad inimesed, tuua nad kokku ja hakata ühes suunas liikuma. Ehk, nagu me ise ütlesime, lähtudes tuntud muinasjutust, proovime olla need hiired, kes lähevad eidele, taadile, kassile ja koerale appi ning maakoolide hääbumisnaeri lõpuks välja sikutavad.

Kooliharidus 21. sajandi Eesti külas. Kas see on üldse mõeldav ja millisena?

Nagu ettekanded näitasid, siis nii mõneski külas kooliharidus toimib ja väga hästi. On leitud tasakaal kogukonna ja koolipidaja vahel. Suudetakse ka hoonet majandada, kui ikka vald seda tahab. Seega on mõeldav. Riigil tuleb käsitleda külakooli linnakoolist eraldi – nii sisulises mõttes kui ka rahastuse poole pealt.

Lisaks peaks tuleviku külakool olema paindlik, et nt kui tõesti mõnes piirkonnas soovib laps oma talus õppida ja kooli läheduses pole, on riigilt võimalik saada tuge õpetaja näol või toetust, kui last õpetab lapsevanem ise. Külakool ei pea olema kinni koolihoones ega klassikalises koolis. Kui kuskil tekib vajadus, aga läheduses pole kooli, siis oleks ka mingi muu kaval lahendus, et laps saaks haritud.

Eesti ei peaks 21. sajandil haridust mõõtma ruutmeetritega. 21. sajandi kool võiks olla ennekõike vaimne keskkond. Möödapääsmatu on hariduse omandamisel vaid see, et lapsel oleks hariduse omandamisel keegi, kes teda õpetab. Kus, kuna ja mis järjekorras kõik täpselt toimub, on juba teisejärguline. Hariduse omandamine võib toimuda eraldi majas, õues, asutustes ja ettevõtetes, aga võib ka kodus. Või kõigis vaheldumisi.

Mida saaks teha lapsevanem, küla, vald, riik, et väikesed külakoolid tekiks, kestaks ja areneks?

Lapsevanem saab olla teadlikum, enesekindlam ja koostöine – uurida tänapäevast õpikäsitust, lugeda Õpetejate Lehte ja Huvitava Kooli blogi. Teada, et tema lapse kooli headuse eest vastutavad ennekõike koolijuht ja omavalitsus, mitte haridusministeerium. Võiks jagada teiste vanematega oma laste koolikogemust, üksteist julgustada ja innustada. Ja teha head koosööd kooliga, kiita ja toetada õpetajaid.

Palju saab teha ka kool ise. Eelkõige sellega, et käia ajaga kaasas ja teha vanematega koostööd. Kui seda koostööd veel pole, siis kool saab selle algatada. Mõttetalgutel jäi kõlama mõte, et ka kooli pidamine-juhtimine on pidev õppimine, uue katsetamine ja ümber otsustamine. Kool ei saa olla valmis. Väikekoolid peavad end kindlasti ka ise reklaamima, eriti hea, kui seda teevad ka lapsevanemad. Mitmed väikekoolid, kes talgutel oma kogemust esitlesid, ütlesid, et pooled nende õpilased tulevad kooli kaugemalt, sh linnast.

Kooliümbruse külad saaks aidata näiteks koolimaja halduskulusid katta. Kui mahub, siis tekitada koolimajja lisafunktsioone: külamaja, ühisköök, sportimine.

Vald saab aidata ennekõike sellega, et valib koolile hea juhi, tagab õppetööks ja hoone haldamiseks vajaliku rahastuse ning teeb koostööd lapsevanematega. Optimeerib halduskulusid. Paigutab koolihoonesse lisafunktsioone, näit raamatukogu, lastehoiu jm. Võimaldab keskuse lastel käia suure kooli asemel väikeses, korraldades selleks transpordi.

Riigi mõiste jagasime isegi neljaks: erakonnad, riigikogu, valitsus, haridusministeerium.

Erakonnad võiksid põhjalikult läbi mõelda oma haridusplatvormid. Samuti tuli ettepanek taaselustada 90-ndate komme, kus erakondade haridussektsioonid omavahel regulaarselt kohtusid.

Riigikogus võiks olla eraldi hariduskomisjon, kus võiks olla ka haridusasjatundjad. Praeguses kultuurikomisjonis on haridusteadmist ja -kogemust väga vähe, haridusteemad on seal pigem vaeslapse rollis, kuigi eelarve mõttes on nad teistest mäekõrguselt üle.

Valitsus võiks jälgida haridusreformi liitumislepingute täitmist. Võtta kasutusele uue rahastusmudeli, et mida hõredamalt asustatud kohas laps elab, seda suurem oleks tema kooliraha. Näiteks võiks riik dividendid, mida ta saab riigimetsast, suunata otse maal elavate laste haridusse. Samuti võiksid maaelu-, regionaal- ja haridusministeerium oma poliitikaid kooskõlastada. On mõttetu kulutada maaelu mitmekesistamiseks hulk euroraha, samal ajal kui maakoole pannakse kinni.

Haridusministeerium võiks panna rohkem rõhku lapsevanemate teavitamisele haridusuuendustest. Ega need uuendused muidu ei sünni, kui vanemad neist midagi ei tea ega seda koolilt-vallalt nõuda ei oska.

Kui kaugel kodust ja millises koolis teie oma lapsed haridust saavad?

Elo Liina Kaivo: Elame Harmis ja laste koolitee on ca 500 m ehk kolm minutit rattaga, viis minutit suuskade või Soome kelguga ja seitse minutit jalgsi. Auto ei tule kõne allagi! Harmi käib ka 30 km kauguselt laps, tuuakse autoga kohale, sest siin on nii lahe kool. Umbes pooled lapsevad elavad läheduses ja pooled on kaugemalt.

Liisa-Lota Kaivo: Meie pere neli koolilast käivad koolis Tartus, alustasime munitsipaalkooliga ja ühe lapse eripära tõttu on nooremad lapsed käinud erakoolis. Mul läheb praegu 11. aasta munitsipaalkooli lapsevanemana ja 7. aasta erakooli lapsevanemana. Selline kogemus on päris huvitav, tekib palju võrdlusmomente ja uusi mõtteid.

 


Harmi õpipaik

Harmi õpipaik on endine 6-klassiline maakool, mis on praeguseks liidetud Kose gümnaasiumiga. Alates 2017/18. õppeaastast on seal 1.-4. klassi ja 16 õpilast. Lapsevanemad ja õpetajad on kooli toetuseks asutanud Harmi haridusseltsi. Vanemad võitlevad kooli allesjäämise eest, praeguseks on Harmi õpipaiga sulgemise üle otsustamine jõudnud volikogusse ja peaks lähiajal saama lahenduse. Koolipere proovib omavalitsusega ikka läbi rääkida ja leida kõigile sobiva lahendus, et hariduse omandamine Harmis saaks jätkuda.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Külakool – maaperede viimane õlekõrs”

  1. Taito Mikkonen ütleb:

    Maal oli inimesi rohkem, kui oli väikesed talud milledes oli see ilus maaelu. Praegu on suured, kus on võimalikult vähe töötajaid. Maal elades töökoht on ikka kaugel. Siis maakodus ollakse käiakse magamas. Lastega ollakse enamasti nädalalõppudena ja vahest puhkusel. Mahepõllundus vist vajab rohkem tööjõudu ja väiksemate põldude ja karjadega talud on võimalikud.

    Kui sellistel talunikkudel oleks palju lapsi, ainuld üks või kaks saaks samalaadsed elada. Teised oleks sunnitud kuhugi mujale minema ja muud tööd otsima. Pole tark soetada lapsi külakooli jaoks. Terve maailma ülerahvastumise tõttu on tarkem ka Eesti elanikede arv hoida stabiilseks, mitte paljunevaks.

    Soomes pärast sõda tekkinud uusi väiketalusi, vendade õdede jagades enda kodu talu. Mitmes sellises väiketalus oli lapsi 5 kuni 10. Ma seda imestasin alla kümmeaastasena, kuidas siis läheb kuna nad tahavad kodu, abielu ja lapsi. Kuidas jagada väikest talu, kui se juba on suutmatu elatama oma peret. Läksid linna ja palju Rootsi.

Leave a Reply to Taito Mikkonen

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!