MATEMAATIKA

Lasteaiaõpetaja amet on olnud alati vastutusrikas

23. nov. 2018 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

Leelo Nairismägi hoiab end lasteaiaga seotud teemadel endiselt kursis. Igavust ei ole tal aega tunda, sest tänu kahele pojale on ta ka viiekordne vanaema. Foto: Tiina Vapper

Ajal, mil töökohti vahetatakse tihti, jääb üha vähemaks neid, kes on oma ametile truud kogu elu. Leelo Nairismägi on töötanud lasteaias ühtekokku 45 aastat, neist 40 juhina. 1971. aastal oli ta pärast ülikooli lõpetamist mõne aasta kasvataja ning seejärel ühe väikese lasteaia direktor. 1986–2016, tervelt 30 aastat, juhtis ta Männiku lasteaeda ning pälvis silmapaistva töö eest Tallinna Rae medali.

Ühiskonna ootused lasteaiale on suured. Kuidas teile tundub, kas lasteaiaõpetaja vastutus on ajaga kasvanud?

Lasteaiaõpetaja amet on olnud alati väga vastutusrikas. Juba õpetaja töö­lepingus on kirjas, et ta vastutab laste elu ja tervise eest. Paraku juhtub lastega lasteaias mõnikord ka õnnetusi, kõike ei saa ette näha ega ennetada. Me ei saa lapsi vati sees hoida, vaid peame õpetama neid ohte märkama. Kui õnnetus on juhtunud, sõltub selle lahendamine ja kokkuleppele jõudmine kõige rohkem sellest, kuidas lastevanemad õpetajat hindavad. Kui nad näevad, et õpetaja teeb oma tööd südamega, laheneb olukord lihtsamalt. Kui õpetaja ja vanemate vahel aga hea kontakt puudub, võib konflikt tekkida isegi tühisest asjast.

Hiljuti juhtus ühes lasteaias õnnetus, kus üks laps vigastas teist. Kas teil tuleb oma tööajast mõni selline lugu meelde?

Ühtki nii tõsiste tagajärgedega õnnetust minu juhiaastate jooksul õnneks ei juhtunud. Meenub küll lugu Männiku lasteaiast Eesti iseseisvumise algusaastatel, kui üks isa tõi hommikul lapsed lasteaeda – suurem nelja-viiene, väiksem vaevu kolmene–-, kuid rühma nad ei jõudnudki. Keset päeva tuli lasteaeda politsei, lapsed kaasas, ja nõudis aru, miks me laste kadumisest ei teatanud. Õpetajad aga polnud lapsi sel päeval näinudki. Kui võeti ühendust vanematega, selgus, et isa oli lapsed aiaväravast sisse lasknud, aga majja ta nendega koos ei tulnud, vaid sõitis kohe minema. Väraval tol ajal fonolukku polnud ja lapsed hakkasid astuma hoopis kesklinna poole, kus elas nende vanaema. Noorsoopolitseinik märkas eksinud mudilasi Kosmose kino juures. Kui nad lõpuks väsinuna, nutetuna, kombinesoonid täis pissitud, lasteaeda jõudsid, olid nad seigelnud neli-viis tundi. Õnneks lõppes kõik hästi.

Ka väikeses kesklinna lasteaias, kus ma varem töötasin, puges üks kolmeaastane kohe esimesel lasteaiapäeval aia sees olevast august läbi, et minna kesklinna juuksurisse, kus ta emaga enne käinud oli. Juuksur tundis lapse ära, kutsus politsei ja saime ta politseijaoskonnast kätte. See oli paras ehmatus. Ega ühelegi õpetajale sellised lood hästi mõju.

Kui palju lasteaias kiusamist ette tuleb?

See tuleneb lapse ealistest iseärasustest, et kasvades hakkab ta avastama oma mina. Sõimerühmas mängivad kõik veel omaette, hiljem hakkavad tekkima juba sõpruskonnad ja laps otsib teiste seltsi. Eks ikka mängitakse ühega rohkem, teisega vähem, aga koolikiusamisega seda võrrelda ei saa. Küll aga on juhtunud, et lastevanemad on nõudnud mõne lapse rühmast ära saatmist. Mäletan, et ühes sõimerühmas olid meil keerulisest perest lapsed, kes kippusid lööma ja vanemate arvates andsid teistele halba eeskuju. Leian, et lapsi sildistada ning headeks ja pahadeks jagada ei tohi, sest iga laps võib suures rühmas mõnes olukorras teha midagi niisugust, mida lapsevanem ettegi ei kujuta. Lapsel on olenevalt vanusest erutusprotsessid tugevamad kui pidurdusprotsessid, see on loodusseadus, sinna pole midagi parata. Pigem peaks tark lapsevanem õpetama oma lapsele tolerantsust teiste laste suhtes. Ja tark õpetaja leidma üles nipid, kuidas halvasti käituvat last suunata.

Kas praegusel ajal on keerulisem õpetaja olla kui aastaid tagasi?

Arvan küll, et praegustel õpetajatel on raskem, sest õpetaja pole enam nii suur autoriteet. Aastaid tagasi peeti õpetajat eeskujuks ja tema arvamusega arvestati rohkem. Nüüd kipub olema nii, et igaüks on ise tark. Palju kohtab viimasel ajal noorte lapsevanemate seas hoiakut, et teie võite ju lasteaias oma reeglid kehtestada, aga meie peres tehakse teisiti. Õpetajal on raske jääda oma kasvatuspõhimõtetele kindlaks, lihtsam on vanemate nõudmistele järele anda. Õpetaja peab oma põhimõtteid mitte ainult põhjendama, vaid ka eeskujuga tõestama, et vanemad need omaks võtaks. Kui rühmas on 20 last, ei saa õpetaja minna 20 eri suunas, vaid peabki reeglid kehtestama. Kusjuures laps tunneb end turvalisemalt rühmas, kus on kindel kord ja reeglid.

Lisaks tundub mulle, et noored õpetajad ei oska hästi suhelda. Vanema põlvkonna õpetajad ei läinud kunagi noorte vanematega konflikti, noored õpetajad aga ei oska kompromisse teha ja võivad minna tühjast asjast põlema. Võib-olla on põhjus selles, et õppimine ülikoolis on suures osas arvutipõhine ja loengutest ei ole neil silme ees mõnd karismaatilist õppejõudu, kelle käitumist eeskujuks võtta. Rõhutasin oma õpetajatele alati, et kui neil lastevanematega mõni arusaamatus tekib, võib meili teel üksnes infot vahetada, probleemi arutamiseks tuleb vanem lasteaeda kohale kutsuda ja suhelda silmast silma.

Kui palju vanemad ise lasteaeda kirju saadavad?

Väga palju. Vanemad ei leia õhtul või hommikul õpetajaga vestlemiseks aega, küll aga kirjutavad ja ootavad oma küsimustele või mõtetele kohe vastust. See nõudis palju selgitamist, et õpetaja ei saa samal ajal, kui ta lastega tegeleb, kirjadele vastata.

Lapsevanemaid on häirinud mitmesugused asjad. Näiteks tõi mõni ema oma lapse lasteaeda alles kella kümneks ning pahandas, miks õpetaja ei tule lapsele uksele vastu, mõistmata, et õpetajal on teiste lastega õppetegevus pooleli. Mõni polnud rahul, et tema lapse joonistust ei olnud välja pandud, kuigi laps jõudis kohale alles tegevuse lõpuks ega saanud seetõttu tööd valmis. Kui ma 1986. aastal Männiku lasteaia direktoriks tulin, oli suur osa õpetajaid minust 10–15 aastat vanemad ja väga kaua selles majas töötanud. Tuleb tunnistada, et nende kohta ei tulnud lapsevanematelt kunagi ühtki kaebust. Õpetajad, kellel vanematega konflikte tekkis, arvasid koguni, et neisse rühmadesse on lapsed spetsiaalselt valitud. Tegelikult sõltub kõik sellest, millise rühma õpetaja juhuslikult kokku tulnud lastest kujundab.

Miks on õpetajate seas viimasel ajal üha rohkem stressi ja läbipõlemist?

Inimeste närvisüsteem on muutunud, ma ei tea, et kunagi varem oleks käidud nii palju psühholoogi juures vaimset abi saamas kui praegu. Arvan, et palju on kinni mõtlemises ja minu arvates on stress natuke moehaigus. Sageli põhjendatakse sellega isegi oma halba tuju. Samamoodi on plahvatuslikult kasvanud erivajadustega laste arv. Lapse iga eripära kiputakse võimendama ja varsti tuleks panna juba igale lapsele abiõpetaja või tugiisik kõrvale, aga kuhu see lõpuks välja viib? Sel juhul oleks mõistlikum ja ühiskonnale odavam, kui iga ema kasvataks oma last kodus.

Kuidas te juhina ise pingeid talusite?

Olen aru saanud, et mul on väga tugev närvikava. Minu lapsepõlvekodu oli Alutaguse laantes, kus me vennaga kasvasime. Õnnetuse tagajärjel kaotasin teise klassi tüdrukuna oma isa ja pidin käima internaatkoolis, kus elasin vaheajast vaheajani ja õppisin teistega arvestama. Rakvere internaatkool oli suurepärane kool, mille õpetajaskond koosnes suures osas kunagise Rakvere pedagoogikakooli lõpetanutest ja kus lastest tohutult hooliti.

Kas see kool andiski tõuke lasteaedniku eriala õppida?

Täpselt ei oska öelda, miks mul see mõte tuli, aga kui Tallinna pedagoogilises instituudis avati 1967. aastal koolieelse pedagoogika psühholoogia ja pedagoogika eriala, otsustasin minna proovima. Olime esimene lend ja meie kursus on olnud väga erialakindel, enamik meist jäi pedagoogilisele tööle ja paljudest said lasteaiajuhid. Praeguseni töötab Jüril Taaramäe lasteaias Tuulike Seljamaa ja Tartus Mäe kodus Helle Siigur. Mina ise töötasin kuni 67. eluaastani ja panin ameti maha kaks aastat tagasi. Mitte tervise pärast, vaid seetõttu, et mu eakas ema vajas rohkem hoolt.

Kauaaegse juhina oskate võrrelda, mis on lasteaias aastatega kõige rohkem muutunud.

Leian, et paljust heast, mis Eesti lasteaias algselt oli, on loobutud. Liiga palju on välismaalt malli võetud, mis alati pole kõige parem. Varem oli minu arvates rohkem omanäolisust ning entusiasmi ja pühendumist. Siis oli lasteaiaõpetaja amet elustiil, praegu võetakse seda tööna. Mulle tundub, et ka bürokraatiat on aastatega juurde tulnud. Aruandlus ja paberite täitmine võttis mul juhina suure osa päevast. Kui veel kümme aastat tagasi jõudsin iga päev rühmades käia ja tundsin nime- ja nägupidi kõiki 280–300 last, siis viimases otsas ma enam nimesid ja nägusid kokku viia ei osanud.

Kõige kauem, tervelt 30 aastat juhtisite Männiku lasteaeda. Mis tegi Männiku lasteaia omanäoliseks?

Kindlasti suvelaager. Tollane Valentina Tereškova nimeline 59. lastepäevakodu, mis 1963. aastal avati, sai paar aastat hiljem oma šeflusettevõttelt, elamuehituse trustilt, kingiks Laulasmaal mere ääres kauni looduse keskel asuva laagrikompleksi. Suviti töötas lasteaed poolteist kuud seal. Meie eripära oli seegi, et väärtustasime väga eesti rahvapärimust ja rahvamuusikat. Meie muusikaõpetaja oli heas mõttes fanaatik ja tänu talle olid meil maailma uhkeimad peod. Õpetajad olid hästi loovad, igal aastal lavastati mitu näitemängu, üks alati Laulasmaa laagri lõpupeoks. Õppekasvatustöös lähtusime meie oma koolimehe Johannes Käisi pedagoogikast, mujalt tulnud õpetustest kasutasime üksikuid elemente. Hästi palju tööd tegime õppekavadega ja panime kokku töörühmad, et kõik oleksid kaasatud.

Mida peate juhi töös kõige tähtsamaks?

Kõige tähtsam on osata asju nii seada, et need keeruliseks ei läheks. Mitte midagi ei tohi n-ö tuliselt süüa. Tuleb võtta aega mõtteid koguda ja konfliktide korral kõik asjaosalised enne ära kuulata, kui seisukoht võtta. Hea juht kaitseb oma inimesi. Olin rasketel hetkedel oma õpetajate selja taga, püüdsin neid säästa ja võtsin nii mõnegi tormi enda peale. Oluline on sisekliima, töökorraldus, suhted kolleegidega – heas kollektiivis hoitakse ja toetatakse üksteist. Ka inimesi kiita ja tunnustada on väga oluline, kuigi mulle tundub, et kohati minnakse sellega liiale. Ei ole mõtet kiita asjade eest, mis kuuluvadki töökohustuste hulka. Kiita tuleb siis, kui midagi on tehtud oluliselt paremini. Viimastel aastatel mõtlesime Männiku lasteaias välja oma auhinnastatuudi: lastevanemate ja personali aasta tegu.

Õpetajatöös on minu arvates kõige tähtsam pakkuda lapsele turvatunnet, soojust ja lähedust. Olen mõelnud, kas kõik need projektid, mida lasteaedades viimasel ajal üha rohkem tehakse ja mille peale kulub väga palju aega ja energiat, ongi laste seisukohalt nii olulised. Selle aja võiksid õpetajad pigem lastele pühendada.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!