Mida külvad, seda lõikad

2. nov. 2018 Heiki Raudla peatoimetaja - Kommenteeri artiklit

Aleksander Lillese 90 aastat kestnud elu on olnud päris kirev: sellesse mahub koolide juhtimist ja inspekteerimist, aga ka sadu kilomeetreid jalgsi läbitud kooliteed. Vanahärra on senini kõbus ja terane. Foto: Heiki Raudla

 

Teist põlve koolijuht Aleksander Lilles on pühendanud laste harimisele üle poole sajandi oma kirevast elust.

Vana kooli mehed. Joann Martson (hilisem Kalju Lilles) kooliõpetaja vormis ja tema vend Aleksander Martson (hiljem Aleksander Merimaa) tsaariarmee soldatina. Fotod: erakogu

Äsja 90. sünnipäeva tähistanud Aleksander Lilles märgib rahulolevalt, et tal on 55 aastat tööstaaži, ja seda kõike pedagoogika alal. Taluperes sündinu ja kasvanuna alustas ta Pärnumaal õpetajaametis 18 aasta vanusena, koolijuhiks sai 21-aastaselt, sealjuures kõrgharidust omamata. Vanaduspuhkusele jäi ta samuti direktoriametist. Ajad olid huvitavad.

Selistelt Puti külast pärit Aleksander Lilles on põline maapoiss ja selle üle uhke. Tema isa Kalju Lilles (algupäraselt Joann Martson) oli nii kooliõpetaja kui ka talupidaja, kes oli pidanud õpetajaametit Venemaal, Lätis ja pärast Vabadussõda ka kodumaal. Pärast Kärdi-Uuetoa talu vanaisalt üle võtmist tegutses Aleksander Lilles aastaid taluperemehe ja põllumehena, aga jõudis siis ringiga koolitööle tagasi.

Olen kündnud, külvanud, niitnud ja saaki koristanud,“ ütleb kahehobuse­talus sirgunud Aleksander Lilles ehk, nagu kohalikud teda kodukoha järgi kutsusid, Kärdi Sass, kelle side kodutaluga katkes 45-aastaselt – siis, kui isa suri ja ema kolis kehva tervise pärast maalt Tallinna ära.

Uhkusega tõstab vanahärra esile oma isa kuulsat õpilast, lähisugulast Vassili Martsonit, kes eestistas oma nime 1936. aastal Valev Mereks, Vabadusristi kavaleri, kes kuulus Vabadussõja ajal suurtükipaadi Lembit meeskonda ja sai hiljem vanemohvitseriks ning 1939. aastal Eesti merejõudude juhatajaks. Kange ja kuulus mees, nagu selgub.

Koolitatud kaubatundja

Aleksander Lillese kahtlemata nimekaim sugulane – Eesti Vabariigi mereväe kapten Valev Mere (aastani 1936 Vassili Martson). Foto: erakogu

Päris tavapäraseks ei saa pidada Kärdi Sassi lapsepõlvesoovi vallasekretäriks saada. Suuremaks ja mehisemaks sirgudes kadus see tahtmine ära ja pärast 6. klassi lõpetamist Pootsi koolis läks ta Pärnusse kaubanduskeskkooli, kus õpetati peale tavapäraste gümnaasiumi­ainete ka raamatupidamist, masinakirja ja kaubatundmist. Aasta oli siis 1942 ja sisseastumiseks tuli noormehel teha peale eesti keele ja matemaatika ka saksa keele eksam.

Eksamitele ilmus noormees õige huvitavate pükstega. Kodust Pärnusse oli 40 kilomeetrit ja selle tee läbis ta jalgrattaga. Kuna sadas kõvasti, otsustas ta 15 kilomeetrit enne sihtkohta jõudmist teeäärsest talust vihmavarju otsida, aga kohalik koer oli kuri ja tõmbas püksid lõhki. Perenaine traageldas püksid kiiruga kokku ja teekond jätkus. Igatahes sisseastumistulemuste põhjal saavutas ta kandidaatide pingereas esimese koha.

Pärast võimuvahetust muudeti korduvalt kooli nime: kaubanduskeskkoolist sai tehnikum, majandustehnikum, ökonoomikatehnikum, industriaaltehnikum ning seejärel arve- ja tööstustehnikum, mille Lilles 1944. aasta kevadel kaubanduse raamatupidaja erialal lõpetaski.

Karsumm kooli

Nõukogude korra saabudes sai Aleksandri isast Kalju Lillesest taas koolipapa – Pootsi kooli direktor. Pojal aga puudus pärast kaubanduskooli lõpetamist konkreetne ettekujutus, kus ja kuidas oma eluga edasi minna. Kuni isa ütles, et hakaku õpetajaks.

Pärnu rajooni haridusosakonnas töötas tol ajal koduloolane ja tuntud Kihnu õpetaja Theodor Saar, kes oli olnud Pootsis Aleksandri õpetaja ja kelle õpetaja oli omakorda olnud Kalju Lilles. Aleksander määrati Kastna 7-klassilise kooli õpetajaks.

Kooli oli kodust 15 kilomeetrit ja seal töötas kolm õpetajat. „Elamispinda mul seal polnud, voodi pandi õpetajate tuppa,“ meenutab vanahärra. „Kütsin ahju ja hommikul pidin voodi ilusasti korda tegema, enne kui teised tulid.“

Ta õpetas seal algklassidele kõiki aineid, sealhulgas vene keelt, mida enda sõnul isegi viletsalt purssis. Aga teised oskasid veel halvemini. Aasta pärast kaotati Kastna kool ära ja meie loo kangelane sai koha Pootsi algkoolis. See oli kodule lähemal ja seal töötas direktorina ka tema isa.

Aasta pärast määrati ta jälle uude kohta, aga seekord juhatajaks – Pööravere algkooli Pärnu-Jaagupis. Paar aastat hiljem jätkas ta sama ametit Enge algkoolis. „Seal oli omaette korter ja ruumi laialt käes,“ mäletab mees, keda võib siinkohal juba maa soolaks kutsuda. „Tegin seal puhkuse ajal remonti ja ehitasin püüne. Juhtide seas olin heas kirjas, olemata ise kommunist. Mul polnud ka kõrgemat haridust, aga minust peeti lugu.“

Kadunud ajakirjanik

Koolitöö kõrvalt kirjutas Aleksander Lilles nupukesi paljudele Eesti lehtedele. Rahva Hääle Pärnu korrespondent Jaak Juha korraldas loomingulisi nõupidamisi ja kutsus sinna ka Lillese ning rajoonilehe inimesi. Kirjanik ja ajakirjanik Väino Ilus kiitis teda kirjatükkide eest ja kutsus oma järeltulijaks Pärnu Kommunisti. Pakuti ka mootorratast.

Nägin, et ajakirjaniku elu on raske ja koolis on siiski parem,“ meenutab vaheda sulega koolmeister, keda hakkas siiski üha enam häirima asjaolu, et tal puudus kõrgharidus. Nii asus ta kõigepealt Viljandi pedagoogilise kooli kaugõppes õpetajakutset omandama, aga leidis aasta möödudes, et töö ja vaev algklassiõpetaja kutse nimel on mõttetu – tahaks ikka keskkoolis tunde anda!

Haridustee jätkus Tallinna pedagoogilises instituudis. Kuigi kohalikud juhid üritasid meest veenda Pärnumaale jääma ning koolidirektori ja kaugõppetudengina jätkama, pidas noomees targemaks jätkata Tallinnas haridusteed statsionaarses õppes, valides geograafia-, keemia- ja bioloogiaõpetaja kutse. „Tundus, et nendes õppeainetes on vähem vihikute parandamist kui näiteks matemaatikas või eesti keeles,“ põhjendab ta oma valikut ja lisab, et kõige rohkem meeldis talle keemia.

Inspektor Lilles

Pärast instituudi lõpetamist sai temast koole inspekteeriv ametnik, kelle valdkonda kuulusid justnimelt need kolm õppeainet.

Haridusministeeriumi ametnikuna töötas ta 12 aastat, seejärel jätkus karjäär koolivalitsuse juhataja asetäitjana. Kolm aastat hiljem otsustas ta naasta koolijuhi ametisse, asudes Kose-Lükati sanatoorse metsakooli direktori ametikohale. Metsakool oli mõeldud tuberkuloosihaigetele lastele, hiljem hakati vastu võtma ka teiste hingamisteede haiguste diagnoosiga – allergia, astma, kroonilised bronhiidid jms – lapsi. Töö selle tänuväärse kooli juhi ametikohal hõlmas aastaid 1974–1980.

Palk oli seal 25% kõrgem kui tavalises koolis,“ teatab vanahärra tagantjärele käsi hõõrudes. „Koolis oli 180 õpilast ja kaheksa klassikomplekti.“ Pole paha.

Aleksander Lillese karjääri viimane peatükk hõlmab aastaid 1981–1986 Tallinna 3. logopeediakoolis Ristiku tänaval ilusas ajaloolises majas, mille sissekäiku ehivad kaks suurt kivist palli. Eemalt vaadates on see väärikas punkt pikale elutööle.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!