Muusikaolümpiaad on missioon

Eesti algatatud traditsiooni algus – 2012. aastal Tallinnas toimunud esimesel rahvusvahelisel muusikaolümpiaadil osalejad. Keskel žürii esimees helilooja Olav Ehala. Fotod: erakogu

Eesti muusikaõpetajate liidu üks asutajaid Ene Kangron on muusikaolümpiaadide hing ja eestvedaja.

Muusikaolümpiaadide kullasärast, andekusest, ambitsioonikusest ja haridusest kirjutab ENE KANGRON, kes on muusikaolümpiaadide korraldustoimkonna juht Eestis, rahvusvahelise muusikaolümpiaadi komitee president ja Euroopa koolimuusika assotsiatsiooni rahvuslik koordinaator Eestis.

Saja-aastases Eesti Vabariigis on põhjust rõõmustada selle üle, et lastele muusika õpetamine on sama vana kui meie rahvakool – üle 330 aasta. Juba 1687. aastal võttis maapäev vastu otsuse, et igas kihelkonnas tuleb võtta ametisse köster, kes täidaks ka kooliõpetaja ülesandeid. Siitpeale hakkas eesti rahvakool arenema ja visalt, tõusude ja mõõnadega, kujunema õppeasutuseks, kus õpiti lugema, rehkendama, kirjutama ja laulma.

Edasist laulmise (aja jooksul laiemalt muusika) õpetamise arengulugu märgivad laulupeotraditsiooni sünd 1869, Riho Pätsi teaduspõhine didaktiline tegevus, seejärel Heino Kaljuste põhjalikud analüüsid ja loovad mõtted, mis viisid relatiivse noodilugemismeetodi väljatöötamiseni.

Üldistatult võib öelda, et möödunud sajandi seitsmekümnendateks oli olemas kaks olulist tegurit eesti muusikaõpetuse arenguks: teaduslik-metoodilised „tööriistad“ ja professionaalse muusikaharidusega õpetajate ettevalmistamine Tallinna riiklikus konservatooriumis (praeguses Eesti muusika- ja teatriakadeemias, EMTA). Nende õpetajate-muusikute käe all kosus koolide muusikaõpetus, seda ka arvukates muusikakallakuga koolides. Enneolematu hüppe tegi noortekooride vokaaltehniline ja intonatsiooniline tase, tulid esimesed rahvusvahelised võidud. Professionaalsete muusikaõpetajate jätkuv töö koolis kindlustas laulupeotraditsiooni püsimise.

Kahes voorus olümpiaad

Sajandivahetus tõi muudatusi nii ühiskonnas kui arusaadavalt ka hariduses. Suund pragmaatilisusele tõi kaasa nn pehmete ainete õpetamise otstarbekuse küsimused. Muusikaõpetus õppekavadest küll ei kadunud, kuid selle olemasolu tunnetati sageli teisejärgulisena nii koolis kui ka kodus. Ühtäkki koondasid-lõpetasid tegevust muusikakallakuga klassid, kostsid mõtteavaldused muusikast kui „kergemast“ ainest õppekavas ja selle meelelahutuslikust rollist asjalikus koolipäevas.

2002. aastal otsustas Eesti muusikaõpetajate liit korraldada teiste ainete eeskujul ka muusikas aineolümpiaadi, mille eesmärgid sõnastati nii: tähtsustada muusikaõpetust riiklikus õppekavas kui loovainet, luua muusikaliselt andekatele õpilastele võimalus ja motivatsioon muusikaliseks eneseväljenduseks, arendada muusikalist kirjaoskust kui eeldust loominguliseks tegevuseks.

Praeguseks pole neist eesmärkidest loobutud, olümpiaadi formaat on nende aastate jooksul täpsustunud. Alates 2004. aastast toimuvad olümpiaadid koostöös haridus- ja teadusministeeriumi ning EMTA-ga. Olümpiaadi patrooniks on läbi aegade olnud rektor Peep Lassmann, alates 2018. aastast rektor Ivari Ilja.

Olümpiaad koosneb kahest voorust – piirkonna ja üleriigiline – ning see korraldatakse kahes vanuseastmes: põhikool ja gümnaasium. Olümpiaadil on neli osa: kirjalikud ülesanded, mille teoreetilised küsimused lähtuvad muusika kuulamisest ning mis on koostatud vastava vanuseastme ainekava õpitulemuste põhjal; lisatud on küsimused muusikalise silmaringi laiendamiseks, mis koostatakse ajakirja Muusika vastava aastakäigu või Eesti teatri- ja muusikamuuseumi näituste põhjal. Selle osa juurde kuulub ka noodist laulmine; õpilase valitud ja kodus ettevalmistatud laulu esitamine; kodus ettevalmistatud omaloomingu esitamine – teose loomiseks võib kasutada vokaali, akustilisi muusikainstrumente ning elektroakustilisi, audiovisuaalseid ja multimeedia vahendeid; hindamiseks esitatakse eelnevalt kirjutatud muusikaline essee või kontserdiarvustus. Nii laulu kui ka omaloomingu esitamine on olümpiaadil avalikud.

On selge, et muusikaolümpiaad on muusikaline mitmevõistlus, mis eeldab osalejalt andekust, loovust ja loomingulisust, tarkust ja tahtejõudu ning armastust muusika vastu. Osaleja edukus sõltub aga paljuski tema õpetajast-juhendajast. Kõigepealt õpetaja oskusest leida üles anne, motiveerida ja innustada teda, anda adekvaatset tagasisidet arendamaks kriitilist mõtlemist ja eneseanalüüsi, astuda olümpiaadiks valmistudes noore talendiga kõrvuti ja käsikäes, olla teejuht ja miks mitte kaasesineja.

Paar tuhat andekat

Kuidas tunda ära annet? Meenub mõni nädal tagasi ETV-s nähtud intervjuu, kus tuntud saatejuht esitas tuntud muusikatoimetajale küsimuse: „Aga kuidas ma saan aru, et see on hea muusika ja fantastiline esitus?“ Muusikatoimetaja andis suurepärase vastuse: „Ma ei tea, selle lihtsalt tunneb ära.“

Ka ande leidmiseks ja määratlemiseks pole mõõdupuud. Õpetaja/juhendaja saab usaldada üksnes enda kui andeka inimese professionaalset muusikaharidust. Lisaks ainealase meisterlikkuse saavutamisele, nagu pillimängu valdamine, vokaalsed oskused ja muusika tundmine, peab ta olema haridusteelt saanud kaasa piisaval määral muusika esitamise kogemusi. See on muusikaõpetaja puhul primaarne! Ja siis tunneb ta ka ande ära.

Seni toimunud üheksa üleriigilist muusikaolümpiaadi on loonud kokku 1924 andekale noorele võimaluse arendada oma annet nii muusika loomisel kui esitamisel. Kuulajate ette on jõudnud nauditavaid omaloomingulisi muusikateoseid, mida on kõrgelt hinnanud nii kuulajad kui ka heliloojad-žüriiliikmed. Paljud kunagi olümpiaadidel osalenud noored anded on nüüd tunnustatud esinejad muusikasündmustel.

Loobun teadlikult nimetamast nii osalejaid kui ka juhendajaid, see oleks ehk kogunisti uue artikli teema. Võin kinnitada, et noorte annete juhendamisel on õpetajad töötanud tulemusrikkalt. Uskuge, meil on õpetajaid, kelle käe alt on sirgunud säravaid olümpialasi kõigile seni toimunud olümpiaadidele. Kokkuvõttes tähendab see tuhandeid tänuväärseid töötunde.

Märkimist väärib tihenenud koostöö muusikakoolidega nõnda, et mõnel noorel on juhendajaid lausa 4–5. Aga seda ju ongi vaja! Muidugi oleme näinud olümpiaadide ajaloo jooksul ka teist äärmust – üksijäänu kurbust ja pisaraid … juhendajale „häirekella löömas“.

Tähelepanuväärse edusammu on teinud eesti õpilaste noodilugemisoskus. Olümpiaadide algaastatel oli üldiselt vähe usku sellesse, et õpilane suudab noodist laulda ja nii see tõepoolest ka oli – vaid üksikud osalejad saavutasid maksimaalse tulemuse. Tänavune, 2018. aasta olümpiaad aga näitas, et pea kõik osalejad saavutasid kõrgeima punktisumma ja vaid üksikud said pisut vähem tulemuspunkte.

Kummutame müüdid

Esimese müüdi – olümpiaadil võivad osaleda üksnes muusikakoolide õpilased – on kummutanud olümpiaadil osalejad. Mitmel aastal on võitjate seas olnud õpilasi, kes muusikakoolis ei õppinud. Tähtis on andekus, innustav juhendamine ja õpilase soov end muusikas väljendada. Kuid nii nagu kõigis teistes ainetes, on ka muusikas igati tervitatav süvendatud õppimine, olgu selle vorm siis eratunnid, muusikakool või internet.

Teine müüt: omaloominguline teos ei tohiks olla kodus ette valmistatud, sest autorlus pole tuvastatav ja eelistada tuleks n-ö kohapeal iseseisvalt loodut. Mul on hea meel, et oleme sellest mõttest loobunud ning usaldame õpetajaid. Õpilane vajab loomeprotsessis juhendamist, tehnilisi nõuandeid oma inspiratsioonist sündinud ideede vormistamiseks. Ja mida rohkem on tal juhendajaid, seda enam on ta selles protsessis õppinud ning seda täiuslikumat teost me lõpptulemusena kuuleme.

Kolmas müüt: õpetajal pole aega õpilasi olümpiaadiks ette valmistada. Nii on Eestis mõned piirkonnad, kus vaid mõnel korral on muusikaolümpiaadi korraldatud. Tõsi, et aega pole. Ei hakkagi olema rohkem, kui seda on. Ent olümpiaadi puudumine mõnes piirkonnas jätab kõrvale mitmed anded, kelle olemasolust pole õpetajatel ehk aimugi. Ma ei nimetaks siin neid piirkondi – head lehelugejad neist paikadest taipavad niigi.

Ambitsioonikusest ja haridusest

Eesti telekanalid on kajastanud saate „Eesti otsib superstaari“ ettevalmistamist üsna laiaulatuslikult. Vaatajale näidatakse pikka protsessi noorte talentide arengust. Mõni aasta tagasi panin tähele kahte momenti sellest protsessist: eelkõige erakordselt palju superstaariks pürgijaid (ligi 700, kui ma õigesti mäletan).

Nägime tõelisi andeid astumas oma esimesi samme, samas toodi vaatajani ka osalejaid, kelle esmane sooritus žürii ees oli üsnagi kaugel tegevusest, mida saab nimetada muusika esitamiseks. Mitmel puhul sai vaataja näha ka sellise osaleja reaktsiooni žürii antud negatiivsele hinnangule – mõni oli pisarateni kurb, mõni vihane ja mõni eriliselt enesekindel, väites, et ta juba ongi superstaar ja miski muu ei loe.

Me ei tea, kui palju oli selliseid ülemäära ambitsioonikaid noori, sest küllap oli valik juhuslik, aga see soovide ja võimekuse vastuolu tekitas mitmeid küsimusi. Esmajoones küsimuse muusikaõpetajatele: kuhu on jäänud kriitilise mõtlemise ja eneseanalüüsi oskuste kujundamine?

Miks nii juhtub? Selle nähtuse, st võimekuse ja ambitsioonide vastuolu laiemalt defineerib Elo Viiding oma artiklis „Apla ambitsioonikuse sündroomist hariduses“ ja annab sellele ka hinnangu: „Ambitsioonikus ilma seda toetava vähimagi eetilise sõrestikuta on olemuslikult vale. Aga ka selle vale äratundmise juurde igapäevaelus saavad sisuliselt juhatada vaid isiksused ning selleta pole ka haridust“ (ÕpL, 12.10.2018).

Head muusikaõpetajad, vaadakem oma klassides ringi, tundkem need inimesed ära, võtkem nad käekõrvale, toogem nad kas või olümpiaadile, et neid aidata, või vähemalt säästa, see on meie vastutada!

Oma ideega Euroopasse!

Õnneks pole muusikaolümpiaadidel seni veel esinenud apla ambitsioonikuse sündroomi, sest siin see ei toimi tänu filtrile, st muusikaõpetajale.

Aastaks 2011 jõudsime veendumusele, et andekad õpilased vajavad ka rahvusvahelist väljundit. Kuna Euroopas muusikaolümpiaadi analoog puudus, siis kasutas Eesti muusikaõpetajate liit võimalust tutvustada oma ideed Euroopa koolimuusika assotsiatsioonile eesmärgiga algatada rahvusvaheliste muusikaolümpiaadide korraldamine Euroopas.

Nüüdseks on toimunud neli rahvusvahelist olümpiaadi: 2012 Tallinnas, 2014 Riias, 2016 Klaipedas ja 2018 Tallinnas. Osalenud on eri aastatel Eesti, Horvaatia, Küpros, Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Sloveenia, Soome ja Tšehhi. Nendest Poola, Sloveenia, Leedu ja Läti korraldasid 2012. aastal ka oma maa esimesed rahvuslikud olümpiaadid. Siin on oluline märkida, et osalema on tulnud need riigid, kus muusikaõpetus on riiklikus õppekavas vähemalt põhikooli lõpuni, ja neid riike pole Euroopas palju.

Iga riik saab saata olümpiaadile kuus osalejat, kolm nooremast ja kolm vanemast vanuseastmest. Olümpiaadide fookuses on korraldava maa üks helilooja. Nii on kuulamisülesannete koostamise aluseks olnud Arvo Pärdi, Läti helilooja Ēriks Ešenvaldsi, Leedu helilooja Mikalojus Konstantinas Čiurlionise ja Veljo Tormise heliteosed. Olümpiaadide programmi kuulub ka oma maa rahvamuusikat tutvustav õhtu koos inspireeriva ühismusitseerimisega.

Eesti osalejate esinemisi rahvusvahelistel olümpiaadidel on krooninud kahel korral üldvõit nooremas vanuserühmas (2012 ja 2018), lisaks on võidetud kuld-, hõbe- ja pronksdiplomeid mõlemas vanuserühmas, tänavu lisaks noorema vanuserühma võidule ka kolmas koht gümnaasiumiastmes. On tähelepanuväärne ka, et aastal 2014 toimunud teisel olümpiaadil välja antud kolmest omaloomingu eripreemiast kaks pälvisid just Eesti õpilased. See on suur tunnustus nii osalejatele kui ka juhendajatele.

Meil kõigil oli väga hea meel kuulda, et 2012. aastal kutsus Leedu Vabariigi president kõik Leedut esimesel muusikaolümpiaadil esindanud õpilased ja õpetajad tänuvastuvõtule. Tänavu tundsime aga erilist rõõmu selle üle, et esmakordselt olid meie võidukad olümpialased ja nende juhendajad kutsutud üritusele „Eestimaa tänab ja tunnustab“.

Hea meel on ka sellest, et olümpiaadid on kulgenud eriliselt sõbralikus ja loovas õhkkonnas. Meenub ühe leedu noormehe spontaanselt antud hinnang: „Nii äge, see polnudki nagu võistlus!“

Oleme näinud-kuulnud neil olümpiaadidel hingeminevaid laulude esitusi, suurepäraseid IKT ja akustilise heli kombinatsioone, nauditavaid õpilase-õpetaja esitusi. Oleme näinud, et noore olümpiatalendi loomingulise töö esitamiseks sõidab naaberriigist kohale kõrgel tasemel kammerkoor. Ja et noore gümnasisti olümpiavõiduga kaasneb oluline pööre tema edasises erialavalikus.

Rahvusvaheliste muusikaolümpiaadide arengu kindlustamiseks loodi 2016. aasta aprillis rahvusvaheline muusikaolümpiaadi komitee (The International Music Olympiad Committee), kuhu kuuluvad viie riigi esindajad: Läti, Leedu, Poola, Sloveenia ja Eesti. Komitee tegevust juhib Eesti esindaja. 2018. aastal liitusid Tšehhi, Horvaatia ja Küprose esindajad. Rahvusvahelised muusikaolümpiaadid toimuvad Euroopa koolimuusika assotsiatsiooni egiidi all.

Ja edasi? Aastal 2020 ootab meid kümnes rahvuslik ja viies rahvusvaheline muusikaolümpiaad, seekord Poolas Gdanskis. Aga enne seda on 2019. aasta juubelilaulupidu – muusikaõpetajate hoitud ja hoolitsetud Eesti tunnusmärk.

Muusikaõpetajast ema Silja Otsar ja Parksepa keskkooli õpilane Hellika Otsar rahvusvahelise olümpiaadi lõpetamisel, kus Hellika võitis kulla ning hoiab käes esikoha diplomit. Foto: erakogu

Anne krooniti kullaga

Võru gümnaasiumi ja paksepa keskkooli muusikaõpetaja Silja Otsari õpilased on osalenud muusikaõpetuse olümpiaadidel. Tema õpilasi on jõudnud ka üleriigilisse vooru. „Olen ikka ärgitanud andekaid kaasa lööma, kuigi õpetajale on selleks valmistumine keeruline,“ lausus Otsar. Mitu õpilast, keda ta on olümpiaadi eel aidanud, on jäänud muusikaradadele ka elukutsevalikul. Sel sügisel alustasid kaks Võru gümnaasiumi vilistlast õpinguid EMTA koolimuusika erialal, mõlemad neiud osalesid kevadel muusikaolümpiaadi üleriigilises voorus.

Silja Otsari noorem tütar Hellika saavutas nii üleriigilisel kui ka rahvusvahelisel olümpiaadil kulla. Muusikaõpetajast ema märkas tütre erilist musikaalsust varakult. Lapse absoluutse kuulmise avastas ema siis, kui tüdruk umbes 5-aastasena üritas lasteaiast tuttavaid laule klaveril järgi mängida kummalistes helistikes, sest kodune klaver oli veerand tooni madalam. Siis sai selgeks, miks laps oli väiksena palunud emal unelaulu mitte laulda. Sest ema laulis n-ö vales helistikus.

Hellika on olnud muusika sees kogu aeg: laulnud lauluvõistlustel, mängib viiulit kümnendat aastat, laulab mitmes ema juhatatavas kooris ning aeg-ajalt on talle abiks ja nõuandjaks kooritöös. Pere noorimast tütrest Hellikast on saanud suur pärimusmuusika austaja tänu iga-aastasele peretraditsioonile külastada Viljandi pärimusmuusika festivali. Perega käiakse ka muudel eri žanri muusikasündmustel. „Olümpiaadivõit andis talle enesekindlust ja mõtteainet oma tee valikul,“ rääkis ema. „Hellika veel otsib oma kutsumust. Usun, et ta leiab oma tee muusikas.“

Otsari jutu järgi pole muusikaolümpiaad musikaalsele õpilasele lihtne. See on võrreldav kümnevõistlusega, kus pead oskama kõiki alasid võrdselt hästi. Otsitakse ju lausa imeinimest, kes oskab laulda noodist, kirjutab heliloojana muusikat, tunneb hästi noodikirja, oskab muusikat kuulata ja analüüsida, tunneb Eesti ja maailma muusikaelu, oskab muusikaelamust kirjeldada ega karda esineda. „Harva on need oskused kõik ühel inimesel,“ sõnas ta.

Õpetaja arvates on relatiivse noodilugemisega, mida osalejailt nõutakse, sageli probleeme muusikakoolides õppinud noortel. Otsar nimetas osalejate mureks seda, et paljudele osutub raskeimaks omaloomingu komponeerimine, sageli napib esinemisjulgust ning üldkultuuriline silmaring kipub jääma ahtakeseks. Otsari sõnul annab muusikaolümpiaad õppeainele kaalu ning on hea võimalus andekaid märgata ja seetõttu vajalik.

Annika Poldre

Olümpiaad leiab pärlid üles

Pärnjõe kooli huvijuht ja muusikaõpetaja ning Tootsi lasteaia-põhikooli muusikaõpetaja Kalli Rõõmusaare arvates on väga hea, et olümpiaad tõstab muusikaõpetuse võrdväärsena teiste ainete kõrvale.

Rõõmusaare on oma õpilastega osalenud kõigil muusikaolümpiaadidel ja arvab, et seal saavad ennast proovile panna nii lapsed kui ka õpetajad. „Kahjuks kardavad õpetajad seda vist rohkemgi kui lapsed,“ sõnas ta. Mis on arusaadav, sest kardetakse kehva tulemust. Seetõttu ei osaleta olümpiaadil kuigi meeleldi, kui laps just muusikakoolis ei õpi.

„Ent muusikaolümpiaad ei ole ainult teadmised ja praktika, vaid ka silmaring,“ lausus muusikapedagoog, kelle sõnul on õpetaja ülesanne andega laps üles leida ja teda juhendada. Rõõmusaarel on olnud kahju lapsest, kes on muusikatunnis supertubli ja kelle muusikaline silmaring on 5+, aga kes ei pea viisi, ehkki pilli mängib hästi. „Kahju, et nende lastega ei ole mõtet osaleda, sest solistina ja noodist laulmise voorus ei saa nad ühtegi punkti!“ sõnas õpetaja.

Muusikaolümpiaadil saab laps esinemiskogemuse, kus erinevalt teistest olümpiaadidest tuleb publikule laulu esitamise ja omaloomingu voorus esineda ÜKSINDA. Olümpiaadil osaleja peab olema väga hea ka kirjanduses ja eesti keeles, et kirjutada arvustus või essee mõne kontserdi külastuse kohta. Rõõmusaar oletas, et see on üks põhjus, miks olümpiaadil osalejaid napib. Valmistuda tuleb justkui mitmeks erinevaks olümpiaadiks.

Edu ei olene õpetajast-juhendajast, vaid lapsest ja tema võimetest, usub Rõõmusaare, kes mõnel aastal on mõelnud, et ei võta lisakohustust ega osale olümpiaadil. „Aga kui  küsin lastelt, kes soovib osaleda, on alati keegi soovinud. Ja läheb jälle karussell käima.“ 

Kahel korral on ta oma õpilastega jõudnud üle-eestilisse vooru. 2008. a võitis Heleri All Tootsi põhikoolist oma vanuseklassis kulddiplomi ja esimese koha. „Väga intelligentne ja musikaalne õpilane,“ lausus õpetaja. Küllap oleks Heleril väga hästi läinud ka rahvusvahelisel muusikaolümpiaadil, aga seda hakati korraldama alles 2012. aastast. Eelmisel õppeaastal sai Rõõmusaare õpilane Sophie-Demi Kulbok Pärnjõe koolist üleriigilises voorus pronksdiplomi.

Rõõmusaare rõhutas, et väga häid tulemusi on saavutanud üle-eestilises voorus tavaklassi lapsed. Olümpiaadi ülesanded ei käi neile üle jõu. Kõige raskem on noodist laulmine, sest muusikatunnis jõuab seda vähe teha. Sellega on hädas eriti lapsed, kes muusikakoolis õpivad DO-RE-MI-d, aga tavakoolis JO-LE-MI-d. „Väga kahju, et neid meetodeid pole ühtlustatud,“ sõnas Rõõmusaare. Samuti tekitavat segadust tähtnime b asemel h, ehkki saateakordides h-nooti ei eksisteeri.

Hea on õpetaja arvates muudatus, et esialgse hulga laulude asemel võib piirduda ühe laulu laulmisega. Kontserdiarvustus, mis lisandus, on õpetaja arvates lihtsam teha kui õppida selgeks mitu laulu. „Muusikaolümpiaadil osalemine ei ole midagi ületamatut, tuleb ainult olla julge ja leida laste seast pärlid üles,“ sõnas Rõõmusaare.

Annika Poldre