Priit Kruus 03.12.1981 – 25.11.2018

30. nov. 2018 Tallinna Ülikool - Kommenteeri artiklit

Priit Kruus.

Õpetaja Priit Kruusi särav teekond jäi väga lühikeseks. Aga õpilased mäletavad teda ülivõrdes: „Priit oli õpetaja suure tähega,“ ütles üks neist. „Priit oli mu lemmikõpetaja, tema pärast olen seal, kus ma praegu olen,“ lausus teine.

Priit oli hingega iga asja juures, mida ette võttis,“ hindavad need, kellega ta Tallinna ülikoolis koos töötas. „Priit tegi kõike südamega, ei olnud ainult kolleeg, ta oli Sõber. Avatud, särasilmne, toetav. Tema siirust ja soojust jäävad igatsema kõik.“

Priit Kruus lahkus hetkel, mil tema väga suur teekond võinuks alles alata. Kinoteatri monotükk „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine. Kuidas saada heaks õpetajaks?“ täitis saale üle terve Eestimaa. Tallinna ülikoolis kaitses ta tänavu doktoritöö „Vaikne avangard. Eesti noorkirjanike rühmituste laine ja uue meedia kooslused: Erakkonnast ZA/UM-ini“.

Järgmisel aastal tähistab Tallinna ülikool saja aasta möödumist järjepideva õpetajahariduse algusest Tallinnas. Just Priit Kruusi nägi ülikool kõnelemas juubeliaasta suurtel ja tähtsatel sündmustel, juba oli ta lubanud anda oma parima, et õppimine, õpetamine ja õpetajate õpetamine Eestis veelgi suuremasse ausse tõuseks.

Priit Kruus enam siiski ei kõnele. Jäägu teda meenutama tema seisukohavõtt Tallinna ülikooli artiklite kogumikus.

 


Hea õpetaja laseb teisel õppida

 

Milline võiks olla hea õpetaja mõiste sisu nüüd, 21. sajandi esimese veerandi lõpus?

Hea õpetaja ei ole see, kes valitseb klassiruumi vaid oma särava isiksusega. Hea õpetaja laseb teistel õppida, seab endast kõrgemale tunni eesmärgi jõuda koos tulemuseni. Tal on plaan, kuidas teisi tööle panna, ta teab, kuidas juhtida õppijaid nii, et nad tegutseksid üheskoos.

Õpetajaks saamine algab pühendumisest oma erialale. Seetõttu nimetan ülikoolis õpetades oma kolleegideks ka neid tudengeid, kes alles üksikuid kordi tahvli ees seisnud.

Iga õpetaja – nii tudeng kui ka staažikas vanemõpetaja – õpib alati. Ka kolmkümmend aastat seda tööd teinu peab jätkuvalt uurima ja otsima, kuidas olla oma ametis hea.

Õpetajaks olemise kohta on meil kõigil midagi öelda. Õpilastel, nende vanematel, kogu ühiskonnal. See tekitab parasjagu stressi, aga me ei pea õpetajale lohutades õlale patsutama, talle kaasa tundma. Pigem võiksime murda müüdi, et õpetajaks sobivad vaid vähesed.

Tõepoolest, õpetajaks õppides ja seda tööd proovima asudes tehakse kiireid järeldusi mitte oma töösoorituse, vaid iseenda kui inimese kohta. Kui alles alustanul midagi ebaõnnestub, on suur kiusatus kiiresti otsustada: ma ei sobi selleks! Kust aga võtame õiguse öelda, et ainult välised tunnused ja iseloom määravad võimekuse saada hakkama ühes keerukaimas ametis?

Põhjused on siin muidugi üldinimlikud. Esiteks mäletavad inimesed eelkõige seda, mis tunne oli ühe või teise õpetaja tunnis istuda. Kuidas ta sulle korraks otsa vaatas, häält tõstis, millised riided tal – aastaid ja aastaid – seljas olid, kuidas ta astus ja hingas.

Tõesti – igaühel on õigus oma lapsepõlvemälestustele, omaenda sisemistele hirmudele ja ka enesekindlusele või siis ebakindlusele. Aga tunde pealt õpetajaametit mõtestada on sama mis küsida: äkki ma ikkagi saaksin aru võlaõigusseadusest, kui ma piisavalt enda iseloomujooni analüüsiksin? Mõistaksin südameveresoonkonna ülesehitust, kui oleksin inimesena rohkem avatud?

Müüdi teine põhjus on see, et inimesed püüavad ette kujutada seda, mis tunne oleks ise olla õpetaja asemel. Kuidas ma seal siis hakkama saaksin? Aga mis siis, kui nad puhkevad naerma või ei kuula üldse? Kas ma hakkaksin suurest hirmust või jõuetust vihast karjuma või nutma? Kumb strateegia valida – teha nalja või olla kogu aeg hästi kuri?

Aga õpetaja – see on amet, mitte isiksusehäire. Jah, saab olla halb õpetaja ning hea õpetaja, aga kumbki variant ei eelda kindlat sorti inimest. Ning ükski õpetaja pole valmis, nii nagu pole valmis kirurg, advokaat, arhitekt – kogu aeg tuleb kohanduda uute juhtumite, materjalide, ühiskondlike oludega.

Kui noor õpetaja tuleb oma esimesest tunnist – isegi kui ta tuleb sealt nuttes ja ennast kirudes, et ta üldse otsustas proovida –, siis on tegelikult üks ja ainus loogiline küsimus: mida sa täna õppisid? Nii käibki õpetajaks saamine.

Priit Kruus


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!