MATEMAATIKA

Püüame iga päev paremini hakkama saada

23. nov. 2018 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit

Frantsiskaani õed annavad Tartu katoliku kooli algklassides usuõpetuse tunde. Need tunnid ei möödu palvetades, vaid avardavad laste maailmapilti. Kooli enam kui neljasajast õpilasest umbes viiendik on kristlikust kodust. Foto: Tartu katoliku kool

 

Liina Tamm.

Tartu katoliku koolis kehtib põhimõte: kui on vaja last aidata, tuleb lahendus leida. Tartus esimesena sündisid siin väikeklassid ja asuti HEV-lapsi süsteemselt toetama. „Kasutasime mitmesuguseid võimalusi, mida seadus lubab,“ lausub direktor Liina Tamm. „Meie väikeklassi on ka Rajaleidja lapsi saatnud. Viimase paari aastaga on teisedki Tartu munitsipaalkoolid hakanud järgi tulema ja riik on samuti teinud HEV-laste suhtes häid otsuseid.“

Katoliku kooli suhtes on tartlastel kaht sorti eelarvamusi. On neid, kes on „Viimse reliikvia“ põhjal veendunud, et suur osa päevast möödub seal palvetades. Majja sattudes ollakse imestunud: õpilased käratsevad vahetunnis nagu lapsed ikka.

Osa inimesi oletab aga, et koolis käivad vaid erivajadusega lapsed.

Direktor Liina Tamm kummutab müüdid: „Meil on täiesti tavalised lapsed, siin pole eeskujulikumat käitumist kui mujal. Koolis on 430, klassis 24 õpilast. Me ei suru usku peale, see pole kooli saamise tingimus. Kristlikke peresid on meil umbes viiendik. Meie lapsed pole teistmoodi kui teised. Ei tasu mõelda, et kristlikes kodudes on asjad rohkem paigas. Kuid kõik me püüame ja kristluse põhimõte ongi püüda iga päev paremini hakkama saada.“

Kuidas kaasate oma koolis erivajadusega lapsi?

Liina Tamm: Meil on pikk tee seljataga, oleme seda teinud vastavalt vajadusele juba kaua aega. Oleme üritanud panna lapsi kõigiks aineteks väikestesse klassidesse, aga see jäi raha taha, sest pearaha kulutusi ei korva. Püüame siis kaasata õpilasi suures klassis ja väikses rühmas õpivad need, kel on vaja teatud ainetes vaiksemat õppimist.

Eesti keelt, matemaatikat ja loodusõpetust õpetame vajadusel väikses rühmas. Mõnes on viis, mõnes kaks või kolm last – nii, nagu klassi on sattunud õpilasi, kes vajavad eraldi lähenemist. On aastakäike, kus pole kedagi.

Oskusainetes ja usuõpetuses käivad need lapsed koos teistega. Mõni koos abiõpetajaga, kui tal on õpiraskus või probleemid sotsiaalse kohanemisega. Et aidata, on vaja meeskonnatööd. Juba mitu aastat räägitakse kaasavast haridusest, aga vastuolu HTM-i poliitika ja reaalsuse vahel on päris suur. Kuidas neid omavahel sobitada?

Kui ruttu välja peilite, et laps vajab tuge?

Esimese klassi lõpuks tekib pilt – klassiõpetaja, sotsiaalpedagoog ja psühholoog tegelevad õpilasega. Kulub aasta, et vanemad saaksid aru, millest räägime. Kardetakse sildistamist: et kui lähed uuringutele, siis saab laps templi igaveseks. Muretsetakse lapse tuleviku, mitte oleviku pärast. Üritame teha vanematele selgeks, et tulevik võib totaalselt muutuda, kui me olevikuga ei tegele. Kui hästi läheb, saab laps tuge juba teises klassis, aga pigem jõuame niikaugele siiski kolmandas. Vanem peab olema nõus lapse väikeklassi suunamisega. Meil pole selleks eraldi raha, saame selle riigilt. Riik on teinud HEV-laste suhtes väga häid otsuseid. Üks ühele õppeks siiski veel mitte.

Esimeses klassis käib eripedagoog tunnis lapsi vaatamas ja selgitab välja, kellel on õpiabi vaja. Sellest aastast on meil esimesest klassist nädalas kolm õpiabitundi. Kuni põhikooli lõpuni on võimalik saada õpiabi vähemalt tund eesti keelt ja tund matemaatikat nädalas. Põhivajadus on kaetud.

Kes on tugimeeskonnas?

Meil on eripedagoogi ja õpiabi õpetaja jaoks kaks ametikohta, aga ametis on inimesi viis-kuus. Kaks eripedagoogi käib ülikoolist, ühel on erapraksis. Kaks meie õpetajat on lõpetamas ülikoolis õpiabi väljaõpet. Raske on leida inimest matemaatika õpiabi jaoks. Kolmanda kooliastme matemaatika on õpetajaile keeruline. Meil on spetsialist õnneks olemas, aga tema koormus on väga suur, keegi võiks veel olla.

Mõlemas majas on sotsiaalpedagoog, kes tegeleb lastega pidevalt, abistab klassijuhatajat puudumiste, õppe­edukuse, õpilaste omavaheliste probleemide lahendamisel. Lapsed pöörduvad ka ise tema poole. Sotsiaalpedagoog võtab õpetajailt suure koorma ja on neutraalne vahemees kooli ja kodu vahel, aitab arusaamatusi selgeks rääkida. Kui mõni laps läheb tunnis endast välja, võtab sotsiaalpedagoog ta kaasa ja tegeleb temaga individuaalselt.

Psühholoog alustas kahe aasta eest poole kohaga, nüüd on täiskohaga. Tööd on tal väga palju. Psühhiaatri juurde on kolmekuune järjekord, esmane abi tuleb psühholoogilt. Ta on tore noor inimene, kes teeb oma tööd südamega. Lapsed lähevad temaga rääkima meelsasti. Nõustab ka vanemaid.

Tööd juhib HEV-koordinaator. Abiõpetajaid on kaks ja nad on ka tugiisikuks. Tugiisikuid on veelgi. Abiõpetajaid on juurde vaja. Tähelepanu- ja keskendumisraskustega lastel on tarvis, et keegi istuks läheduses ja hoiaks näpuga järge. Sotsiaalkindlustusamet toetab küll tugiisiku võtmist, aga ei saa eeldada, et too valdaks kõiki aineid.

Kus on kaasamise piir?

Meil on mitmesuguste diagnoosidega lapsi. Kaasamine on iga lapse puhul individuaalne. Teatud maani suudame seda, aga siis enam mitte. Vanemad ei räägi alati, kui lapsele on diagnoos pandud. See jääb meile „rõõmsaks“ avastamiseks.

Peaaegu igal aastal tuleb vähemalt üks laps Masingu kooli saata. Vanemad arvavad, et küll häire mööda läheb, laps on vaid laisk ega keskendu. Nii ei mindagi uurima, mis on laiskuse taga.

Erakoolina on meil see eelis, et kui näeme, et siin koolis käimine pole lapse huvides, saame lepingu ära lõpetada. Sellist sunnivõimalust munitsipaalkoolidel pole. Vahel on sundi vaja, et vanem võtaks end kokku ja hakkaks lapsega tegelema. Kui ta läheb arsti juurde, saame paberid korda ja last aidata. Leiame meetme: kas paneme ta väiksemasse rühma, leiame abiõpetaja või tugi­isiku kõrvale.

Meie põhimõte on: parem karta kui kahetseda. Kui me ei saa aru, milles täpselt probleem, on vaja lisateavet. Palumegi vanemal seda hankida.

Teie koolis on ka pühad õed ja usuõpetuse tunnid. Kas see muudab laste käitumist?

Meie majas on kaks frantsiskaani õde ja äsja saabus üks naine, kes on vabatahtlikuna abiks, ta on prooviajal. Üks õdedest on kooli president, kelle ülesanne on jälgida, et hoitaks ülal frantsiskaani vaimu. Ta on direktori nõuandja ja abistaja, aitab tüüri hoida.

Usuõpetus on kõigil kord nädalas. Gümnaasiumidest oleme saanud tagasi­sidet, et meie lapsed oskavad arutleda. Arutleme tundides mitmesugustel teemadel. Ka usuõpetuses ei õpita katekismust pähe, vaid tutvustame erinevaid seisukohti, et panna lapsi mõtlema. Lapsed oskavad märgata detaile, võrrelda, teha järeldusi.

Suuremate pühade puhul käivad lapsed kirikus, toimub lühike liturgia. See on hetk, kus laps peab end valitsema, istuma vaikselt. Hindamatu kogemus, võõras ebamugav olukord, mis õpetab. Elus on edaspidi ju palju ebamugavaid olukordi, millega pead toime tulema.

Loodan, et meie lapsed on tolerantsed. Suur roll on kodul – kas teeme koostööd või käime eri jalga. Räägime lapsi vastu võttes, et meie koolis on igal nädalal tund usuõpetust ja loeme söögipalvet. Et kui kodus nimetate seda lolluseks, tekib lapse jaoks skisofreeniline olukord. Aeg-ajalt tuleb signaale, et nii juhtubki. Kui oled kasvanud kristlikus peres, on söögipalve ja kirikus käimine igapäevane normaalsus. Kui selline laps läheb ateistlikusse kooli, võib ta kogeda põlgust. Meie koolis ei pea häbenema. Siin on normaalne öelda, et käid kirikus, ja ka seda, et ei käi.

 


KÜSIMUS JA VASTUS

 

Milline on teie kooli tugisüsteem HEV-õpilaste abistamiseks?

Liivika Simmul, Püha Johannese kooli direktor: Tugisüsteem koosneb kahest eripedagoogist ning kahest logopeedist. Tugispetsialistide tööjaotus kätkeb endas õpiabi-, väikeklassi-, TEK- (toetav/täiendav eesti keel) ning individuaaltunde. Iga klassikomplekti kohta on arvestatud 2–3 õpiabitundi nädalas (matemaatika ja eesti keel). Rühmad on üldjuhul 4–6 liikmega. 2., 3. ja 4. lennus on väikeklassid, mille komplekteerimise alus on Rajaleidja keskusest tulev tõhustatud või eritoe soovitus. Üks õpilane õpib lihtsustatud õppekava alusel. Samuti on liikumispuudega õpilane, kelle õpe on kombineeritud väikeklassi ning suure, st koduklassi integreerimise põhimõttel. Kool kannab selle valdkonna tegevusest miinust vähemalt 15 000 eurot aastas. 

Egle Viilma, Tallinna toomkooli direktor: Kuna meie koolis praktiliselt HEV-õpilasi (selle tõelises tähenduses) ei ole, ei tööta meie koolis ka eraldi vastavat spetsialisti. Koostöös Rajaleidjaga oleme nii mõnelegi küsimusele või probleemile vastuse saanud.

Kui suur on HEV-laste osakaal?

Liivika Simmul: HEV-õpilaste osakaal on õpilaste koguarvust ligikaudu 25%. Meie kooli tugisüsteemist lähtudes kuuluvad HEV-õpilaste alla õpiabi lapsed, toetavat eesti keele õpet (TEK) vajavad õpilased (eesti õppekeelest erineva kodukeelega lapsed), väikeklassi lapsed ning andekad ehk keskmisest kõrgema potentsiaaliga/õpitulemusega lapsed. 

Egle Viilma: Tuleb alustada küsimusest, kes on HEV-õpilane. Erivajadusi on meil kõigil ning nendega tuleb iga päev arvestada ja tegeleda. EHIS-esse tuleb HEV-õpilaseks märkida ka näiteks koduõppel olija. Sel aastal on meil koduõppel viis õpilast, kelle pered viibivad välislähetuses. Kindlasti on tegemist erivajadusega selles mõttes, et neile tuleb koostada individuaalne kava, aga keegi neist ei vaja lisatuge. Lisaks saavad 1. ja 2. kooliastmest tugitunde maksimaalselt 10 õpilast, kes vajavad tuge mõnes õppeaines. Enamasti on need 1. või 2. klassi õpilased, kelle lugemine (ja seetõttu ka funktsionaalne lugemine) on pisut vaevaline. Kui n-ö diagnoosiga erivajadust ei ole, saame oma õpetajatega kõiki lapsi ise aidata. Ühele õpilasele on määranud tugi­isiku Tallinna perekeskus, kellega meil on samuti suurepärane koostöö.

Kas tänu kristlike väärtuste aus hoidmisele on käitumisprobleemidega lapsi vähem?

Liivika Simmul: Saame vaid hinnanguliselt arvata, et kristlik keskkond võimendab lastes nende tugevusi ja minimeerib nõrkusi, sh käitumisraskusi, ning kujundab sõbralikku koolikultuuri.

Püha Johannese koolis on 260 last. Me ei ole peresid maailmavaatelisel alusel liigendanud ega loendanud. Hinnanguliselt identifitseerib end kristlasteks u 25% perekondi.

Egle Viilma: Raske võrrelda, aga tahaks loota, et see on nii. Lisaks on meil väikesed klassid, maksimaalselt 16 õpilast. Tänu sellele jõuavad õpetajad õpilastega rohkem suhelda ning läheneda neile individuaalselt. Saame käitumisnormidest kõneleda ka usuõpetuse tunnis, vaimulik kõneleb neist palvusel või aineõpetajad igapäevatöös. Sellest õppeaastast oleme liitunud KiVa-programmiga, mis on kenasti käivitunud ja aitab kõigele eelnevale lisaks märgata-aidata-tegutseda.

Toomkoolis õpib 1.–8. klassini 213 õpilast, kellest 2/3 on mõne kindla kiriku liige). 1/3 peredest ei liigita end küll kuhugi kirikusse kuuluvaks, samas peavad kristlikke väärtusi väga oluliseks ning on seepärast meie kooli valinud.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!