Archimedes

Siis, kui reaalsus on poliitiline tabu – Eesti mitmekultuuriline kool

16. nov. 2018 Kersti Kivirüüt õpetaja ja kirjanik - Kommenteeri artiklit

Kersti Kivirüüt.

Eestis pühendab eesti keelest erineva kodukeelega õpilaste haridusse püsivamalt aega ja energiat kaks poliitilist jõudu: EKRE ja Eesti 200. Nendest üks läheneb teemale teaduspõhiselt, teise arvates tagab muu kodukeelega inimeste riigilojaalsuse ja ühiskonnas toimetuleku see, kui õpetaja klassi ees rassistlikke hüüdlauseid hõikab, ühes käes rahvuslipp ja teises tiki-tõrvik. Lugeja mõistatagu ise, kumb on kumb.

Ülejäänud erakonnad piirduvad episoodiliste sõnavõttudega või ignoreerivad teemat.

Aga rahvusvähemuste ja rändetaustaga laste õpetamine ei ole abstraktne teema paberil. See on Eesti koolide, sealhulgas eesti õppekeelega koolide reaalsus juba pikemat aega. Kui venekeelse vähemuse hulk on eesti õppekeelega koolides püsinud stabiilsena, siis rändetaustaga laste arv kasvab igal aastal 30–50 võrra. Sealhulgas on tagasipöördujate lapsi, kes räägivad minimaalselt või ei räägi üldse eesti keelt, vahel ka tõmmu nahaga tulijaid.

Pole haruldus, kui lapsel on negatiivsed tunded eesti keele ja Eesti suhtes, sest vanema(te) sünnimaale tagasikolimine on lõhkunud tema senise elukorralduse ning lahutanud ta sõpruskonnast. EKRE maalitud pilt linalakast tagasipöördujast, kes hõljub Lennukil üle mere, murueide tütarde laulud suus ja rukkililled silmaiiriste asemel, on illusioon. 2017. a Civitta korraldatud uuringust tuli ilmsiks, et tagasipöördujate peredel on väga kõrged ootused mitmekultuurilisuse väärtustamisele Eesti koolides. Pered soovivad muuhulgas, et nende lastel säiliks oskus kõnelda eelmise kodumaa riigikeelt, rääkimata segaperedest, kes iseenesestmõistetavalt ootavad, et Eesti kool nende laste mitmikidentiteeti toetaks.

Ja peakski olema iseenesestmõistetav, et eestikeelse hariduse elujõulisuse võti 21. sajandil on mitmekultuuriliselt pädev eesti õppekeelega kool, kus korraldatakse tõhusat riigikeeleõpet, juhitakse asjatundlikult kultuuride dialoogi ja tõmmatakse õppetöö teenistusse õpilaste etniline kirevus. Milleks õppida samblikke õpiku pildilt, kui võime minna õue ja vaadata, kuidas samblik puukoorel kasvab? Ja milleks tuupida eri maade geograafiat, loodust ja ajalugu õpikust, kui on võimalus, et klassikaaslane jutustab klassile perealbumi piltide saatel igapäevaelust kõrbes, troopikas või mõnes metropolis?

Mitmekultuurilisus rikastab

Etniline kirevus on eesti õppekeelega koolile andnud võimaluse saada kindralkuberner Browne’i-aegsest kirjasõna pähe tuupivast talurahvakoolist nüüdisaegseks haridustempliks, kus väärtustatakse iga õppija arengut ning avatus ja lai silmaring on väärtus.

Reaalsuse eitamine poliitikas on toonud kaasa selle, et eesti õppekeelega kool ei ole enam monokultuurne talurahvakool, aga veel mitte ka mitmekultuurilisusega edukalt toime tulev haridustempel. Ignoreerimise üks põhjus ongi EKRE agressiivse retoorika kujundatud õhustik, mis raiub läbi iga abikäe tuge vajavale õpetajale.

Võib tuua palju näiteid, kus õpetajatele nii hädavajalikke koolitusi ja käsiraamatuid on tituleeritud „totalitaarseks ajupesuks“, „multikultuurseks propagandaks“, „eestluse rolli vähendamiseks“ jne. Kui vaadata abimaterjalide sisu, siis koosnevad need metoodilistest juhenditest, kuidas tõhusalt õpetada riigikeelt ning luua sõbralik ja turvaline õppekeskkond. Ja see on „multikultuurne propaganda“? No kuulge!

Nii välditaksegi mitmekultuurilise hariduse sisulisi arutelusid kui põrgutuld, sest on hirm saada külge „rahvusriigi hävitajast globalisti“ või muud deemonlikult kõlavat silti. Selle kõige taustal jääb tähelepanuta, et mitmekultuuriline haridus algab iseenda identiteedi lahtimõtestamisest.

Samal teemal on väga sisukalt kirjutanud identiteedipsühholoogia uurija dr Aune Valk. Soovitan tema artikleid lugeda kõigil, kes väärtustavad teaduspõhist lähenemist mitmekultuurilisele haridusele. Just mitmekultuuriliselt pädev õpe aitab lahti mõtestada eesti kultuuri lademed, sh seda, kuidas sügisest sanditamist on mõjutanud prantsuse katoliiklik rahvakultuur, kuidas oleme säilitanud rootslaste teadmised krati meisterdamisest, rääkimata baltisaksa mõjudest.

Just mitmekultuuriliselt pädev haridus aitab eesti kultuuril leida aastatuhandete paksuse kultuurikihi alt üles iidse soome-ugri animatismi ning taastada vaimse sideme ürgsete tootem­esivanematega, kes käisid hiies loodusjõududega lepitust otsimas ning matsid oma surnud kivikalmesse.

Kultuuri väljendusvabaduse piiramine isamaalise laulu ja Väägvere pasunakooriga on eesti kultuuri surm. Arusaam, et eesti kultuur on suuteline imama endasse teiste maade ja rahvaste kombeid ning sünteesima need enda omaks, toidab eestluse väge. Mitmekultuurilisus rikastab, ja aamen! Ah jaa – eelmainitud kindralkuberner George von Brown, Liivimaa koolivõrgu isa, oli uussisserändaja Limerickist Iirimaalt.

Võtke julgelt sõna!

Erinevalt poliitikutest ei ole hariduspraktikutel – õpetajatel, koolijuhtidel, tugispetsialistidel, ametnikel, noorsootöötajatel – võimalik mitmekultuurilisuse reaalsust ignoreerida. On võimalus jätkata vägisi harjumuspärast õppekorraldust, luues õppekeelest erineva kodukeelega õpilasele õppekeskkond, kus ta ei omanda edukalt riigikeelt, kus suhtutakse tema etnilisse eripärasse kui tülikasse nähtusesse ja kus kõige eelneva tagajärjel kujuneb sellisel õpilasel tõenäoliselt välja trots nii Eesti riigi kui ka eesti keele ja kultuuri suhtes.

Aga on ka pedagooge, kelle südametunnistus ja inimlik maailmavaade ei luba taganeda haridusheitluste rindejoonelt ka siis, kui riik teeskleb pimekurti. Need on missioonitundelised professionaalid, kelle miinimum­eesmärk on kvaliteetne haridus kõigile oma õpilastele, sõltumata nende etnilisest päritolust. Just tänu nende kolleegide tööle saab ka kõige trotslikumast rändetaustaga õpilasest Eesti riigile lojaalne ning eesti keelt ja kultuuri väärtustav ühiskonnaliige.

Soovingi lõpetuseks pöörduda just nende kolleegide poole. Jätkuvalt on rändetaustaga õpilase keeleõppe rahastus riigi tasandil ligadi-logadi. Julgustan teid võitlema välja tõhustatud tuge, et laps saaks koolis vajalikku abi, sh senisest intensiivsemat keeleõpet vajavatele rahvusvähemustele.

Ikka on vastuseta tervisliku erivajadusega muukeelsete õppurite küsimused: kuidas diagnoosida kõnelist või kognitiivset arenguhäiret lapsel, kes ei räägi sõnagi eesti keelt? Kuidas anda logopeedilist abi eesti või vene keelest erineva kodukeelega õpilasele? Julgustan teid järjekindlalt nende küsimustega pöörduma teiste kolleegide, aga ka ülikoolide poole. Ka Tartu ja Tallinna ülikooli teadurid vajavad praktikute toetust.

Teadus on meie asendamatu liitlane ja koostöös ülikoolidega leiame varem või hiljem lahenduse ka kõige keerulisematele küsimustele. Kõige lõpuks julgustan teid mitmekultuurilise kooli teemal avalikkuses sõna võtma.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!