Vale vabakasvatuse ohver ehk sotsiaalne beebi

16. nov. 2018 Toivo Niiberg psühholoog-nõustaja ja koolitaja - 15 kommentaari

Olen suur vabakasvatuse pooldaja, aga mitte vale vabakasvatuse propageerija.

 

Südamega loll on ilma mõistuseta

sama õnnetu kui mõistusega loll ilma südameta.

Fjodor Dostojevski

 

Vanemad veedavad väga palju aega tööl, et võimaldada oma võsukestele kõike, mida nad soovivad. Lapsevanemad on öelnud ka seda, et kooli üks funktsioon on õpilaste kasvatamine: „Mina olen tema valmis meisterdanud, las lasteaed ja kool vorbivad temast minu tellimuse alusel inimese.“

Lasteaednik ja õpetaja on tänapäeval surutud sageli teenindaja rolli, mida nad aga ei tohiks olla. Lapse iseloom areneb välja juba nelja esimese eluaastaga, seega on kõige tähtsamad tema esimesed eluaastad. Just siis lubatakse lastel teha kõike, mida nad tahavad, kuna „nad on ju veel väiksed“.

Neid ei karistata. Siiski peaks just siis neid tõsiselt arendama ja kasvatama. Bioloogilise objektina kasvab ka inimeseloom, kui talle anda piisavalt toitu, mõni tükk riiet selga ja tagada peavari. Inimese kasvamist saab mõõta kaalu ja sentimeetriga, sest tegemist on kvantitatiivse muutusega. Aga arendamine on bioloogias kvalitatiivne protsess, mida on raske mõõta. Et lapsest areneks inimene, nõuab vanematelt palju aega, kannatust, lapse ärakuulamise oskust, armastust jne. Seega lasteasutuses on kasvataja eelkõige kokk ja arendaja ikkagi kasvataja-õpetaja.

Kodus peab lapsevanem täitma mõlemat ülesannet. Last tuleb kasvatada sünnist alates, mitte loota koolile või sellele, et küll elu kasvatab, sest kasvatusel ja kasvatamatusel on väga suur vahe, mida ei taheta märgata.

Vaba kasvatus ja vabakasvatus

Üsna sageli karistab noorem põlvkond oma last sellega, et lapsevanemail puudub igasugune arusaam lapse arendamisest-kasvatamisest, süsteem ja piiritletud lähenemine sellele. Sageli nimetavad vanemad seda lapse vabalt kasvatamiseks, mille vanem põlvkond sageli õigustatult ka vaidlustab.

Praeguseks on ühiskonnas võetud laialdaselt kasutusele vabakasvatus. Me ei saa panna võrdusmärki vabakasvatuse ja kasvatamatuse vahele, kuid piir nende vahel on siiski küllaltki õhuke. Õige vabakasvatus on piire seadev suunav kasvatus, kus laps on enam-vähem võrdne partner, kellega arvestatakse, aga kellel ei lasta endale pähe istuda.

Vaata vastsündinud inimlast, kassi- või hülgepoega – kui armsad ja süütud, lausa ise tikuvad kaissu! Iga väike elu alustaja siinses ilmas on oma olemuselt süütu ja süüdimatu. Ometi ei sünni keegi ilma valge lehena, nagu see näiliselt tundub, vaid sellele lehele on aastatuhanded kirjutanud oma pärilikkuskoodis ka palju seda, mis seal võiks olemata olla või mida võiks seal rohkem leiduda.

Üks imeline nähtus on inimese tahe ja tahtmine, mida pärilikkuses on vist üsna vähe leida ja mis tuleb igal inimesel elukaares endal avastada. Loomadele on loodus andnud igasugused instinktid ja oskused, inimesele aga vaba tahte ning avastamisrõõmu minna tippu, ringiratast või otse elu maanteekraavi.

Tundub, et iga tahtmine siin ilmas on kammitsetud kolmest tahust: motiveeritus ja tung olla edukas; moraal ja kehtestatud käitumisnormid, mis seda piiravad; loovus, mis sageli viib kehtestatu eiramisele ning stereotüüpide lõhkumiseni (üks mees avastas aatomi ja teine leiutas aatomipommi). Kõiki neid külgi ühendab ja kroonib tahteline tegu, mis annab inimesele kas positiivse või negatiivse kogemuse. Kõik need küljed peidavad endas nii nähtavaid kui ka nähtamatuid karisid, mis võivad elulaevukese ka suhteliselt ilusa ilmaga põhja ajada.

Samas on igal inimesel, rahvusel, rahvusrühmal, kultuuril ja ajastul omad tahtmised, mis ühele või teisele kõrvaltvaatajale võivad täiest absurdse ja naeruväärsena näida. Ometi oleme vanematena lapse silmis nende nähtuste kandjad. Iga laps (muide, ka loomalaps) hindab ja jälgib oma vanemate tegemisi, oodates objektiivseid hinnanguid oma tegemistele.

Arvan, et esimene selline lapsele absurdne tahteakt on poti peal käimise rituaali omandamine. Lapse mõtetes ja sisekõnes näeks see välja umbes selline: ühel päeval tirivad vanemad sinu püksid maha ja suruvad su mingi plekist või plastikust plännergu peale ja ise kordavad särasilmil: äh, äh, äh … Taevas, tule appi, milline vägivald ja ahistamine! Ja üldse, miks peaksin ma potil käima hakkama, kui püksi laskmine läheb iga kuuga üha soojemaks kuivemaks ja turvalisemaks? Teate, kallid vanemad, istuge ise oma potile.

Siis hakatakse nõudma teretamist, keelatakse söögilaua taga puuksutamine, söögi ajal röhitsemine ja rääkimine, sunnitakse mingisuguse jabura lusikaga toitu suhu ajama (peoga läheb ju poole kiiremini!), millele hiljem lisanduvad veel kahvel ja nuga. No kuulge, igal asjal on oma inimlik piir!

Seega on lapse ja vanemate tahtmised sageli vastandlikud. Meile jõudnud ameerikalik lapse ahistamise hirm ja meie tänavapildis lokanud „karu näeb“ reklaamid mõjuvad eelkõige nendele vanematele, kes otsivad õigustust lapse kasvatamise vastutusest kõrvale hiilida, või siis vastupidi, tahavad oma lapsele kindlustada muretu „roosa lapsepõlve“. Last kardetakse isegi lasteaeda panna, sest mida ta seal ikka õpib – kaklemist, ropendamist ja jumal teab mida veel. Ja kõige hullem, teda lausa sunnitakse seal päeval magama ning hommikuti tatraputru sööma!

Vabakasvatuse põhimõte ongi, et lapsed jäetakse rahule, aga neid ei jäeta üksi. Nad on ikkagi vanema valvsa pilgu all. See on ühine maailma tõlgendamine, sügav lugupidamine lapse ja temas peituvate võimete vastu. Ei suruta oma soove ja täitumata unistusi lapsele peale, vaid lastakse lapsel ise oma elu rajada.

Vanemad on nagu nende teejuhid ja lapsed saavad end vabana tunda. Neid ei sunnita teatud käitumisraamidesse, nad saavad olla vabad ja õnnelikud ja ise oma elu üle otsustada.

Kui laps komistab, siis las kukub ja lööb põlve ära. Järgmine kord teab omaenese kogemusest, et tuleb jalge ette vaadata, muidu saab jälle haiget.

Sotsiaalne beebi

Viisakuse ja heade kommete õpetamine lastele vähendab vanemate muret laste sõnakuulmatuse, arglikkuse ja ettevõtlikkuse puudumise pärast. Sellised lapsed saavad paremini hakkama lasteaias ja koolis, on oodatud pea igasse seltskonda ning oskavad hinnata elu väärtusi.

Inimesel on kolm vanust: astronoomiline algab sünnihetkest ja on fikseeritud kõikides tähtsates isikutunnistustes; bioloogiline sõltub inimese kehalisest ja vaimsest võimekusest ning sotsiaalsest seisundist; sotsiaalse vanuse omistavad sulle võõrad inimesed, kes sind ei tunne ega tea.

Ebaloomulik on, kui paarikümneaastane inimene käitub nagu 3–4-aastane, ja seda just põhjusel, et teda ei ole õpetatud inimlikult käituma ehk sotsiaalselt kohanema ning teistega arvestama. Samas on tema vaimse tervisega kõik korras – tõeliselt sotsiaalne beebi.

Pätikultuur

Viimased 10–15 aastat käib üks epideemia mööda Euroopat ja Ameerikat – kasvatamatus ehk pätikultuur. Laste- ja noortekambad hulguvad tänavail, tülitades kaasinimesi, kiusates väikseimaid, pommides raha või asju. Vähimagi käitumiskultuuri, viisakuse, austuseta teiste vastu on sellised lapsed õpetajaile nuhtluseks. Vanemad aga süüdistavad laste puudustes just kooli. Pätikultuur on 1960. aastatel levima hakanud vabakasvatuse vili, mis eiras varasemate põlvkondade lihtsat reeglit: last kasvatatakse 3.–4. eluaastani, hilisem on tehtu jätkamine või vigade parandamine.

Kasvatamatusest tingitud aktiivsus- ja tähelepanuhäireid esineb ligi 30% õpilastest. Vale vabakasvatus on andnud meile hapud viljad ja üha enam tuleb kooli lapsi, kelle käest ei olegi kodus midagi nõutud, kellel ei ole olnud vastutust ega kodutööde tegemise kogemust. Lapsele on kõige suurem karistus see, kui temaga ei tegelda. Kõike tuleb lapsele õpetada, olles ise eeskujuks, ja seda nii sõnade kui ka tegude kokkulangemises, mitte lahususes.

Praegust ühiskonda ja nooremat populatsiooni vaadates jääb suu lihtsalt lahti. Noortel ei ole mingit kasvatust ega austust. Nad ütlevad vanematele, mida hing ihkab, ja teevad mida tahavad. Puudub austus ka õpetajate ja võõraste vastu. Nad ropendavad tänavatel, vandaalitsevad ja laamendavad riigi vara kallal, lõhkudes tänavavalgustust ja prügikaste. Nad joovad ja suitsetavad ning seda peetakse igati normaalseks.

Vale vabakasvatus ehk tegelikult kasvatamatus – või vanemate vale arusaam sellest – kannab üha suuremaid ja kibedamaid vilju. Ropendamine – seda eelkõige eesti teismeliste ja eriti tüdrukute seas – on nii tavaline, et seda ei panda tähelegi. Käige lahtiste silmade ja kõrvadega mööda Tallinna tänavaid, viibige ühistranspordis või noorte kogunemiskohtades. Ka mõne aasta eest tehtud uurimus näitas, et kõige ropuma suuga on just teismeline eesti tüdruk.

Ropendamise põhjusi ühiskonnas ei tasu enam uurida, sest sel teemal korraldasid pea viiskümmend aastat kestnud uuringu jaapanlased. Jaapani teadlased väitsid, et mida sügavamas kriisis on ühiskond või mingi sotsiaalne grupeering, seda rohkem seal ropendatakse või kasutatakse vaimset vägivalda (sildistamine, tühjade juttude levitamine, anonüümsed kaebused jne). Järelikult on Eesti ühiskond tervikuna moraalses kriisis või selle lävel.

 


Sotsiaalse beebi tunnused

 

TUUMTUNNUSED:

  • ei saa aru, mis on õige ja mis vale käitumine,
  • eakohase käitumise märgatav mahajäämus,
  • tavareeglite eiramine,
  • haiglaslik jonn,
  • halb läbisaamine oma eakaaslastega.

 

PSÜÜHIKA NÕRGAD KÜLJED:

  • igasugune korraliku käitumise nõue,
  • tema käitumist õigustava või toetava kontakti puudumine,
  • üksiolek.

 

KAASNEVAD TUNNUSED:

  • eaga suurenev manipulatiivsus,
  • süüdimatus,
  • häbitunde puudumine,
  • tahte- ja tähelepanuhäired,
  • süvenevad õpiraskused,
  • agressiivne käitumine,
  • vulgaarne käitumine.

 

MIDA TEHA?

  • Hakata oma lapsele vanemaks ja lõpetada „kanaema mäng“.
  • Lõpetada teiste süüdistamine, ja seda eelkõige lapse kuuldes.
  • Analüüsida lapse tegusid.
  • Olla eeskujuks, ja seda järjepidevalt (tea, et lapse muutumine positiivse käitumise suunas võtab aega vähemalt kaheksa kuud).
  • Tunnustada ja karistada õigesti ja õiglaselt.
  • Tunda huvi lapse sõprade vastu.
  • Aidata leida lapsel tõeline hobi või kiindumus ja toetada seda valikut.
  • Tunda huvi, millega laps tegeleb arvutis.
  • Võtta ette ühistegevusi.

15 kommentaari teemale “Vale vabakasvatuse ohver ehk sotsiaalne beebi”

  1. aivo maiberg ütleb:

    Mitu aastat tagasi kuulasin lp Tõnu Otsa
    täpselt samasisulist vestlust raadiost ja
    imestasin endamisi kui vähe sellest teatakse-räägitakse!… ja ega pole asjad ajaga paranenud midagi?

  2. meelis ütleb:

    Hea maalähedane käsitlemine, kogemusi on
    https://et.wikipedia.org/wiki/Toivo_Niiberg
    Samas on aga ENSV aegse kohta viitamine 1960-ndad(temal siis märgitud tekstis Euroopas ja Ameerikas) sellise visuaalsusega vale. Tollal ei olnud pätikultuur sugugi levinud, vaid seda nimetati sotsialistliku ühiskonna elureeglite rikkumiseks ja arvelevõtmised toimusid teisiti ning kõik ei muutunud kriminaalideks. Täna on aga Andmekaitse tekitanud jutumeeste kaudu õiglase demokraatliku õigusriigi ja autokraatliku kriminaalhoolduse läbi kohtute, kuni isegi võimaluse nimetada tegevust – kus ametid asuvad ise perekonda lõhkuma parandamise asemel, mittemidagi ütlevaks ja lahendust mittepakkuvaks. Nt. satub perevägivallas süüdistatu ühe poole, kes tarbib alkoholi, politseile helistamisel nö. europrogrammi ja see pool on tavaliselt mees. Järgneb 48 isikutuvastamist politseis ja milleks ? Kodanik on ju teada ja järgmisena kohtu arestimajas kasimata kujul kuni kohtuotsuse ettelugemisel. Ainukese töötajana, sissetulek nende päevade eest jääb saamata perele, kohtumäärus näeb ette kriminaalhooldaja- kes paneb igal nädalal 1* ,tööajal näitamiskäimise kohustuse – seega kaotus igakuiselt 4 tööpäeva; edasi alkosõltuvuse süst kohustuslikult teha – haigekassa ja europrogramm ei abista siin ja krim.hooldaja ka mitte- seega tuleb väljakäia koos visiiditasuga 220.- eur, veel siis pere arvelt. Järgmisena teatab kriminaalhooldaja – ma ei luba sind nt. Soome tööle(ometi ei puutu siis ju perega kokku , kuid raha nt. kahele lapsele ja toidule, korteri rendiks saadakse paremini kui Eestis 5.- tunnis teenides?!); Krim.hooldaja järgmine samm – hakkad käima terapeudi juures, laste kõhu arvelt ? Seega on kasvatus parendusprogramm määratud riigiametnike poolt juba eos tapma järgmise, sündinud lapse elujärje ja samas hoidma depressiivset joont perekonnas! Ühtlasi võib täheldada, et nt. kui väljakutse teeb naisterahvas – siis tema joobeastet ei mõõdeta(lastekaistse on naised), tegemist feminismi ilminguga?! Kui politsei tuleb aga nt. 3 päeva hiljem kohale ja toimib nagu eespool kirjeldatud- kuidas seda nimetada, pere sundlahutuseks?! Sundkohtuks, kuna avaldust pole ja helistamise CD lindistused kohtus pole ju kaebaja(kannatajaks ehk olev, sest hiljem teinepool ei esita avaldust) joobeastme määramise alusel. Kohtunik võtab CD aluseks kui tekkinud kannataja võrdseks tunnistajana , keda kohtus pole kohale kutsutud. Ja nii käristatakse peresid, mitte kasvatuslikul moel esmakordselt vaid kriminaaliks tembeldamisega. Kas Eestis ongi iga 3..4 -s juba kriminaal ? Ja siit saame vastuse- miks on ka üksikvanemaid palju, miks on lastesoovita paljud, miks on lahutusi palju, miks on suitsiidsus kõrge ja selgus on olemas ka – kasvavad lapsed on sellistes peredes siinse loo määrangu järgi aldid pätlusele ehk jõõstimisele, ei oska leida oma kohta. Ja tähelepandamtult on sellisel juhul tegemist nartssisismiga lastel, foobiad(püsimatus ruumis, jne.), siia võib lisada healoomulise autismi ja need koosmõjuna ongi selle erisuse tekitajad, mida nimetatakse nüüd justkui tahtlikult- lapsed kannatavad depressiooni all- aga see pole kannatus, see on haigus ja selle eelneva mitme koosmõju tingib vanemas eas suitsiidsuse. Momendil toodab riik, võib olla on see vabamüürluse üks etapp- kiida lolli, loll teeb tööd. Ülejäänud rikastuvad ja elavad hästi, toodavad kohustusi ja seadusi. Muuseas kaugjuhtimisel võib öelda, et psühholoogiks ei saa õppida – see ala on vaid võimete väärtustamine ülikoolis, täna ehk on Eestis 20% õigeid psühholooge. Ja antud kirjutis püüab viidata kui juba haiges peres ühiskonda sulatades toodetakse juurde- ei saa seda käsitleda enam vabakasvatusena ja selles tehtavate vigadena ning pätluse arenguna. Tegemist on hälvikprobleemiga ja seda kogu maailmas, ninnunännutamisega. Lisaks, teatud tervislike arengute puhuks peavad olema eraldi koolid.

  3. Leelo ütleb:

    Aastal 2011 ei saanud seda olukorda veel kinnitada, nüüd aga kahjuks nii see on. Ja selgemaks saab ka see, miks aina enam tegeldakse ühiskonnas anonüümsete kaebustega, valeuudistega ja teenimatult kaasinimeste kuulutamisega mistahes foobideks, rassistideks, düstoopiaks, mida kõike veel. Isegi lausa kõrgematel tasemetel. Need viljad on jõudnud meie kriisides saada valituiks ja hõivanud märgatavaid positsioone , sellega uhkustatakse. Vaba kasvatuse viljad avaldumas pätikultuurina. Õpetajatel ei ole siin mingit imeravimit laste uueks loomisel, kui ühiskond seda ei toeta. Päris kohutav on aga panna tähele murdeealiste tütarlaste käitumishälbeid, kui nad lausa kriiskavad tänaval välja oma roppusi ja vaatavad ringi, kas ikka märgatakse.Kas neist saavad taaskord kärajad feministid?

  4. Heli ütleb:

    Muidu artikliga nõus, kuid aktiivsus-tähelepanuhäire on diagnoos. See pole vabakasvatuse vili ega kasvatamatus!!!
    Muidugi ei välista see ka kasvatamatust, mis ju iseenesest võib mistahes diagnoosile kaasneda (astma, epilepsia, diabeet jne), kuid ATH ise ei tähenda küll kindlasti kasvatamatust.
    Valusalt riivas see siin artiklis silma. Kes pole diagnoosiga last kasvatanud, ei mõista, kuidas selline ebaõige sildistamine riivab!

  5. Ivo ütleb:

    Jah. Paraku näitab ATH siia patta panemine artikli autori täielikku võhiklust psühholoogina.

  6. Argos Kracht ütleb:

    Hea artikkel!

    Võib-olla tasuks meil arutada seda, et kas kooli rõhuasetus faktiõppel on ikka kõige mõistlikum, kui puudujäägid on hoopis psüühika valdkonnas. Ehk oleks mõtet õpetada lastele elementaarseid oskuseid – kuidas hakkama saada oma tunnete, mõtete ja minatundega.

    Ehk oleks ka aeg hakata esitamas küsimust – “Kes me oleme ja mida me siin teeme?”, sest kui me ei tea kes me oleme ja kui meil puudub eesmärk, siis on arusaadav, et minnakse “kuhu juhtub” ja tehakse mida iganes.

  7. Alex ütleb:

    Tähemärke on artiklis palju, kuid ühe olulise teema käsitlemist on ettevaatlikult välditud. Kuidas siis seada lapsele piire ja teda ka vajadusel karistada, kui olukord seda eeldaks?
    Tuhandeid aastaid kasvatati korralike inimesi mõõdukas vitsahirmus, täna võib juba laksu või tutistamise eest kriminaalsüüdistuse saada.
    Täiskasvanute maailmas on reeglite rikkujatega kõik selge- kutsu politsei. Seega, kui laps on suureks kasvanud, siis ühtäkki on politsei lubatud teda mitte kuuletumise korral taserdada, lüüa kumminuiaga ja lasta tulirelvast. Kas me arvame, et armastav lapsevanem on vähem pädev kasvatusliku jõu kasutamisel, kui hiljem politseinik surmava jõu kasutamisel?

  8. Mees-praktikant ütleb:

    Ropendamise osas töötas- kui [ärplev-ropendavatele] seitsmendikele rahulikult ja vaikselt ütlesin, et: “Mehed, te ropendate liiga palju, kole kõrvalt kuulata -ropendamine näitab (teie) ebakindlust.”
    Edasi kuulsin sama juba kuuendikult viiendikule öelduna jne. see mõte ja positiivne korrektsioon ilmselt levis. Mis edasi sai, ei tea, enne lõppes minu põhikooli praktika ära. Aga point oli, et nad ise hakkasid juba nooremaid parandama. 🙂

  9. Toivo Niiberg ütleb:

    Kahjuks on just väga palju valest vabakasvatusest tingitud aktiivsus-tähelepanuhäiret, mida on tohutult üle diagnoositud. DSamas ei viita ma ju kusagil diagnoosule, vaid faktile, mis on ebaloomulik. SArvata, et diagnoositud aktiivsus-tähelepanuhäiret on kusagil 7-10 %, mis samuti paneb mõtlema diagnoosi õigsuse üle? Kas siis ytõesti iga kümnes või kolmas laps on diagnoosiga hõüperaktiivne? Mina seda ei usu ja ka ei väida???

    Toivo Niiberg

  10. Toivo Niiberg ütleb:

    Tahtsin oma artiklis igati rõhutada, et aktiivsus-tähelepanuhäiret on igati üle diagnoositud ja see on väga suur oht ja vabandus vale vabakasvatuse ohvritele, aga ka tõeliseks karistuseks diagnoosiga lastele, kes surutakse vägisi tavakooli ja tavaklassi, kus puuduvad vastavad erialaspetsialistid. Paa nädalat tagasi ilmus Postimehes artikkel, mis väitis et meeil on puudu 300 logopeedi ja pea sama palhu võ veelgi enam sotsiaalpedagooge ja koolipsühholooge!

  11. Virge ütleb:

    Ma tooks välja, et soodumus ja selle avaldumine on kaks erinevat asja ja just selles on võti, mis seob kasvatamatuse ja diagnoosi – ATH, autismispektrihäirete jms soodumuse puhul on kohane kasvatus elu algusaastatel võtmetähtsusega selles, kas või kui tugevalt soodumus avaldub, kas häire paisub või taandub. Probleem on selles, et taoliste häirete soodumusega laste tõhus kasvatamine varases eas nõuab 100% täiskasvanu ajast ja see kas ei ole kõigile võimalik, selle vajalikkust ei teadvustata piisavalt või ei osata piisavalt varases staadiumis ära tunda…

  12. toho tonti ütleb:

    Kas tõesti arvad, et sellises peres kasvavad vaimselt igati korras lapsed, kus küprokipanijast mees tuleb 1-2 korda kuus koju, joob siis end silmini täis ja peksab naist ja ehk ka lapsi? Ning siis mingid pahad organid tulevad ja tahavad panna teda trellide taha, sest tahtis “natukegi elust rõõmu tunda pärast mitmenädalast pere heaks rügamist”- aga umbes selline kirjeldus su pikast segasevõitu jutustusest jäi. Üldjuhul on nii, et kui naine teeb oma mehe peale sel teemal kaebuse, on asi ikka tükk aega kestnud ja väga kaugele arenenud, armastusest nende vahel pole siis suurt midagi enam järel ja parem juba siis asi lõpetada, mitte aga sünnitada ilma veel üks katkine hingeke juurde, kes purjuspäi ehk tehtud. Selle peale, kui mees lihtsalt paar jooki üle piiri võtnud ja veidi läliseb, ei hakka naine oma peret veel rahaliselt kahjustama, oht peab ikka tõsine olema.
    Ning kui on tõesti tegu naise poolse valekaebusega oma mehe peale, peab ta toda ikka lausa vihkama ning siis on juba mehe enda vaimse tervise huvides parem lahutada.

  13. Meelis ütleb:

    Toho Tont i – sa võtsid just nagu arvata tänastest lugejatest Eestis ning psühholoogidest sisu; tegelikkuses on tekstis märgitud, et vaimupuue on vabaks lastult norm elu segav ja muundanud ka pereväärtuse.
    Teiseks, sinu viide – üldiselt on mees….(see kisub juba feminismi kilda). Toodud näide oli situatsioonist ja just sa pöörad peapeale loo – ….ei lubata välismaale tööle(milline annaks peale juhtunut mõlemal oma vigu analüüsida, mitte ametnikud ei pingestaks veelgi olukorda).Sinupoolt tuleb halvustavalt pööratult -…see kiprokipaigaldaja tuleb koju jooma ja tülitsema. Kirjeldasin täpselt kuidas lugu oli ja nimed jätsin lisamata- sel juhul tuleks panna kõik nimed ja Eestis rakendub siis jõuline kättemaks – ühe kinnipanekuks ja sellest tingitult laste(võõra lapse, kelle jaoks naisolevus ei soovi esitada elatisnõuet tegijale….) ja antud kooselus(abielu peale selgust tulevasest lapsest) sündinud lapse kasvamine vanemata, st. siis tänavale minekut- sest elamiskoht on mehe nimel renditav korter. KOV elamispinda ei taganud naisele 1 lapsega varem ega nüüd teise lapse sünnil.
    Tüli tekkimise põhjus on ju labane – naine on aidatud räästa alla renditud korterisse(700.- eur kuu) ja ta elatisraha ei soovi ühe lapse kohta esitada, millise pärast ei saa ta ka kõiki KOV toetusi; teise lapse eest saadav raha 650.- eur kuu – kas see peaks teda üleval? -et kui mees käib tööl 16-18 tundi või on Soomes ning kui tekib vaba päev – soovib mees ka oma sõpradega kokkusaada(ka ilma joomata)ning baaba ei lase siis öösel korterisse ja kui aknast sisseronides saab vastu tatti – pole see küll õige aga korraldav, taunitav. Naine loob olukorra ja saavutab, sest ta on ise joonud veini mitu pudelit oma sõbrannadega või üksi- sest tema mees on ju suurte rahadega ja tõusiklikus lööb välja, tegelikult võib lugeda teda ajuta diivanikatteks. Muuseas mõlemal on vaid põhiharidus.Vanusevahe on ca 6 aastat(mees noorem). Mõlemal varasest east puuduvad vanemad. Mida naine tegi selles vahemikus,kuni Jumalast lapse sai?(3 aastane) ja kordas toimingut oma hälliga teenides ja noormehe konksu tõmmates, rahamees kasvatab siis mõlemaid. Seal tekkis veel pealekäimine, et mees lapsendaks esimese lapse- sellele seisin vastu. Sest sellisel juhul oleks see baaba läinud uksest välja ja võtnud järgmise, aega on sigida- sest 3 lapsega saab ju varem pensionile ja nii leiad aina rikkaid. Nüüd algusesse- tüli põhjused on teada, kuid keegi ei süüvi – millest! Siinkohal sinuseguse tuimale arusaajale märgin uuesti:mitte kinnipidamine ja poomine kohtus vanglatrellidega ei lahenda perejuhtumeid(see toob hoopis kaose lastele kui nad vanemaks saavad ja kõik kordub uuesti),vaid sellisel juhul tuleb kohtuta alustada mõlema vanemaga nõustamist ja kogenud psühholoogi poolt; selgitada tuleb võimalik tervisehäire vanemail, milline tähendabki- et trellide taha pannes saavutame lõpuks vanemlike õiguste peatumise, kes hakkavad tootma samaväärseid ja vanemad lahutatakse(eesmärk on ju liita ja perekonda tervendada?). On ju mõniaeg tagasi võetud sõna meedias- teatud haigustega ei tohiks saada järglasi ja nad peaksid olema eraldi ülalpidamisel- tänasel päeval sulandatakse neid koolides teistega. Andmekaitse ei luba a()valikustada. Peale selle on meie Eesti ühiskonnas segapered(slaavi segu hulgim) ja nende käitumismall on erinev, sellest pole aga keegi joondunud.
    Et tänavu oli kuulutatud pereVägivalla avastamise aastaks ja järgmine on kuulutatud teadaolevalt Jälituse avastamise aastaks(juba ilmuvad meedias nupud)- st. Politsei töötab nagu NSVL ajal lööktöö tegemisega – kaadrit aga pole? või arvad , et kohtud ja vanglad ongi kasvatus? Praegu kahjuks liigub selles suunas. Loodetavasti said sa aru, et perepsühholoog on midagi enamat kui kellelegi tehtud koht avalikus teenistuses kriminaalhooldajana(käsib, poob, laseb). Ennetustöö puudub ja eks sellest ole ka koolides pedagoogidel raske- eraldada teri sõkaldest ehk siis soovida tervete kodanike lapsi õpetada või erikoolides vajadus eripsühholoogide ja õpetajate osas. Mida näitab trend – kui nt. koolis on lapsele pearaha 300.- , siis vanglas on vangi kohta kulutus 1500.- eur(ilmselt seegi number hiljutises meedias on vale, arvata võib tegelik 2* suurem). Millist ühiskonda soovid?(1.lollid- kiida lolli, loll teeb tööd; 2.rikkad-kellele lollid annavad tööd ja teevad võimalikult odavalt).
    Ilmselt Toho Tonti sa pole pedagoog, psühholoog ka mitte ning sul pole olnud kogemust vastutada suure kollektiivi või tarbijate ees, seega ka sinu viide vastandlikult.Edu sulle – ühiskonda viibki edasi ka vaidlus, mitte aga kitsarinnalisus.
    p.s teises riigis töötajatelt saab meie riik maksud ja kui ei saa, siis hiljem ei maksa ka pensioni, seega on ka siin mitu tahku.

    Ja modereerijale – eesmärk pole kirjutisega saavutada õigustust üldse vägivallale, vaid rõhk on selle likvideerimiseks vales koha, olenemata kas seda teeb mees või naine(viimaseid ei nimetata meedias millegipärast(või on naised kõik illikukupaid), või on mehed sel momendil kõik džentelmenid kui oleks vaja naine jätta uulitsale ja joomisest kutsuda politsei?

  14. Meelis ütleb:

    sul on õigus, sellest suitsiidsus ongi nii kõrge Eestis, olenemata vanusegrupist.Tegelik kasvatus ja selgus paljuski areneb kodanikul 14-ks eluaastaks, edasine sõltub õppest, täienduse soovist ja ühiskonna hoiakust. Nõrga(vahel ka tugeva)tervisega(areng) kodanikud ei pea vastu ühiskonna tuult tallavatele hoiakutele ja arenevad märkamatud varjatud vead, süvenenult stressiga ja teistepoolt tabamata,kuid püüda suunata kodanik psühholoogilisele nõustamisele, jääb hiljaks või üldse ära. Kusjuures perearstid siinkohal nii nagu vanematele(enda tarbeks), kirjutavad ka nende lastele närvilisuse vastu rahusteid, antidepressante. Kui täna saaks vabalt küsida, palju on keskkooli lõpuklassideni õpilasi kasutajatena- oleks arv nukrust valmistav.
    Suletust ja üldist reserveeritust nii õpilastel, teismelistel kui ka nende vanematel õnnistab üks ja sama lugu – vitter, lõustaraamat fb ning pidev tuubine- piltide tegemine koos sõnaseadetega(neid ei saa enam tagasivõtta), messimine, kunstlikult raha ja elu peale mängud arvutis, peeglikese imepiltide vahtimine kõikjal(ka pornos), jne. Vahe on vaid teemades. Kujutagem siis lisaks siinkohal – autismi, nartsissismi, kaasõpilaste viiteid klassis, vanemate ütlusi kodus või vanematele ütlusi….
    Sisuliselt on vägivaldsus tingitud ka esteetiliste ja eetiliste väärtuste ning vähese lugemise, tundmise vili. Ringvaates selle migratsiooni dokumendi ettelugemine võis tunduda imelik, kuid see pani minu paar tuttavat mõtlema- millal ta viimati oma väikelapsele raamatut etteluges?!
    ….ja siit saabki alguse üks osa kodusest olulisest ja olulisusest

  15. Elisabeth ütleb:

    lõigus: “Praegust ühiskonda ja nooremat populatsiooni vaadates jääb suu lihtsalt lahti. Noortel ei ole mingit kasvatust ega austust. Nad ütlevad vanematele, mida hing ihkab, ja teevad mida tahavad. Puudub austus ka õpetajate ja võõraste vastu. Nad ropendavad tänavatel, vandaalitsevad ja laamendavad riigi vara kallal, lõhkudes tänavavalgustust ja prügikaste. Nad joovad ja suitsetavad ning seda peetakse igati normaalseks.” Peate kindlasti mainima, kes on Teie jaoks noored. Ma olen ka noor(27a), aga endal juba laps. Noor on ka noortäiskasvanu. Milline noor?

    Selleks, et poleks sellist kriisi ja inimesi kes ei tea haridusest mitte midagi, peab keelama lapse saamidt alla 18a ja geenivigadega inimestele. Karm? Aga see on vajalik.

    Teine samm: koolitada inimesi. Mitte öelda, et oled loll. Loll ei mõista ja nimetab Teid lolliks.

    Ropendatatakse tõesti palju. Endal tulebki mõni välja, aga ei meeldi üldse. Kõik on selles kinni, et inimesed ei tunne ja ei oska kontrollida oma keha ja emotsioone. Eriti noored kelle harmoonid ja ühiskond mõjutab.

    Ise räägite, et poleks vaja süüdlase otsida aga ise otside.
    Naljakas.
    Alguses lehitsesin läbi kiiresti, tundus mõtetu artikell, nagu kibestunud lasteaia õpetaja kirjutaks. Siis lugesin hoolikalt läbi ja tundub siiski, et nii ongi.
    Vabandan, aga mida Te tahate saavutada sellega?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!