Visandades tuleviku nägu

30. nov. 2018 Tarmo Soomere teaduste akadeemia president - Kommenteeri artiklit

Tarmo Soomere. Foto: Reti Kokk

 

Meie tuleviku nägu on praegu juba olemas ja kohal. Kui tahame teada, milline on ühiskonna nägu ja tegu kümne aasta pärast, siis on mõttekas vaadata, kuidas elavad meie ülikoolid. Kui tahame vaadata veerand sajandi kaugusele tulevikku, siis piilub sealt vastu meie põhikoolide praegune nägu ja tegu.

Pilk veerand sajandi kaugusele tulevikku

Von Krahli teater võttis sel sügisel julguse kokku ja püüdis kiigata just nii kaugele tulevikku. Küsiti, milline on elu pärast Google’it. Loengutes sõeluti läbi tosin teemat, alates inimesest ja käsitledes demokraatiat, väärtusi, tervist ja mitmeid muid sõlmpunkte, kuni selleni, kuidas suhtlevad tulevikus globaalne ja lokaalne ning kui kaugele kosmosesse ulatub meie ökoloogiline ja vaimne jalajälg.

Peter Drucker ütles, et kommunikatsioonis on kõige olulisem kuulda seda, mis jäeti ütlemata. Nii on vahel märgilise tähendusega mõne asja puudumine. Sellest loengusarjast oli puudu haridus. Enamgi veel, mõnest loengust jäi kõlama mõte, et inimkonna harmoonilist kulgemist segavad kaks pudelikaela: rahasüsteem ja haridus.

Teadmiste eelvalik enam ei toimi

Haridussüsteem ei saa kunagi anda koolilõpetajatele kaasa argumente paljude aastate pärast tekkivate vaidluste võitmiseks. Küll aga saab ja peab kool andma suutlikkuse orienteeruda nii praeguses kui ka tulevikuühiskonnas. Vaadet tulevikku hägustab praegu teadmiste tootmise ja kasutamise mustri põhimõtteline muutus. Veel hiljuti liikusid teadmised nii kitsamatesse rakendustesse kui ka üldisse kasutusse mööda kindlat ahelat. Teaduslaboris tehtud avastused jõudsid kõigepealt inseneri kätte ja sealt tootmisse. Paralleelselt pandi nad kirja teadusartiklitesse, edasi monograafiatesse ja sealt õpikutesse.

Kuni kvaliteetne informatsioon oli seotud paberkandjaga, oli võimalik teha eelvalik infost, mida noorem põlvkond sai tarbida. Nõnda kujunes stabiilne, tugeva negatiivse tagasisidega ühiskonnakord. See meeldis aga vähestele.

Praegu on demokraatlikus ühiskonnas selline eelvalik võimatu. Lõviosa olemasolevast infost on igaühe jaoks vaid mõne kliki kaugusel ja õpilased ei pea enam jagama õpetaja arvamust.

Loomulikult teeb see haiget neile, kes tahaksid õpetada vaid seda, mida nemad peavad parimaks. Vaid raamatutesse klammerdumine tähendab rongilt maha astumist. Oleme realistid. Teadusmonograafiates olev info on vähemalt kümme aastat vana. Väga harva jõuavad õpikusse vähem kui 15–20 aastat tagasi teada saadud asjad. Internetis on aga eile leitud faktid ja tänased tõlgendused. Me ainult ei tea, millised neist on korrektsed.

Väheste privileegist igaühe relvaks

Kirjeldatud olukord on tulnud, et jääda. Selle revolutsiooniline kaasnähe on, et arvamuse avaldamine on saanud väheste privileegist igaühe relvaks. Nii on informatsiooni voogu lisandunud nii hulk müra kui ka teadlikult konstrueeritud valeinfo. Selle vastu peab sobivat vaktsiini pakkuma.

Nüüdisaegne hariduse imperatiiv on seega noorte treenimine eluks alles kujunevas ühiskonnas. Paljaste faktide pakkumine on üleeilne päev. Vaja on hoopis oskust teavet sorteerida, fakte arvamustest eristada ja saada eluga hakkama sageli süüdimatult valetavas keskkonnas. Seetõttu peab haridussüsteem täpselt nõnda, nagu õpetame lapsi mitte mängima tulega, tänaval kasutama ülekäigukohti ja jälgima fooritulesid, õpetama ka seda, kuidas ära tunda manipuleerimist või demagoogiat.

Töötegemine pole enam lihtsalt füüsika

Üha suuremat rolli mängib ühiskonna näojoonte kujunemises – aga ka ebamugavaid kortse katva meigi valikus – klassikalise haridussüsteemi n-ö väljalasketoru ehk ülikooliharidus. See on viimane võimalus häälestada teadmised, oskused ja väärtused, millega varustada tööturule sisenev põlvkond.

Nemad ei saa enam nautida klassikalistel argumentidel põhinevaid töö definitsioone. Mehaanikas on töö rakendatud jõu ja saavutatud nihke korrutis. Alternatiivina on termodünaamikas töö korrastatuse loomine või hoidmine. Näiteks hool perekonnas ja ühiskonna sidususe kasvatamine. Need on suhteliselt lihtsalt mõõdetavad ja nende eest on ühiskond olnud nõus ka maksma.

Nüüd on lisandunud bittide ehk informatsiooni liigutamine. See on saanud nüüdisaegse ühiskonna funktsioneerimise nurgakiviks ja nõudleb õigust olla rahasüsteemi alus. Selle protsessi mõistlikku mõõtu pole veel leiutatud. Maht selleks ei kõlba.

Ülikoolid kahvlis

Ülikoolid hariduse pakkujatena ja väärtuste kujundajatena on tõsiselt kahvlis. Töö tuleb teha tellija materjalist, aga nõuded „tootele“ on ebamaiselt kõrged. Lisaks tuleb bittide liigutamist kuidagi hinnata. Pole siis ime, et ülikoolid kipuvad toimetama turuloogika alusel. Selle juurde käib loomulikult nii enda toimimise kui ka „toodete“ lõppematu mõõtmine ja auditeerimine.

Muidugi teeb vahel haiget, et on tekkinud päris suur seltskond, kes konverteerib õppejõudude, teadlaste ja teiste loomeisiksuste tulemused indikaatorite keelde. Kuni teadust ja haridust finantseeritakse maksumaksja vahenditest, on sellist laadi tollipulga püsimine vältimatu.

Ühiskonnal on õigus teada, mida täpselt ta oma raha eest saab. Nõnda peab see seltskond vintskelt loomeinimeste ja teadlaste survele vastu ja passitab nende tegemisi klassikalise töö kategooriatesse. Sellele protsessile nime andmine (näiteks neoliberaalsusele viitamine) aitab vähe. Parafraseerides Albert Einsteini: igaüks oskab sildistada, aga asju tuleb mõista.

Teaduse paljud rollid

Haridus- ja kultuurikongressil on teadus kahes rollis. Ühe täidavad haridus- ja kasvatusteadus ning nendega seotud valdkonnad, nagu kognitiivsed uuringud, psühholoogia jne. Kõik need aitavad paremini õpetada. Nendele sekundeerivad teadused, mille väljundist valitakse õpetatav sisu. Üks pole tähtsam kui teine.

Faktipagas kipub kasvama geomeetrilises progressioonis, aga õppimisvõimekus parimal juhul lineaarselt. Üha keerukam on välja valida tulevikus vajalikud tuumikfaktid ja nende seostamise viis. Seda olulisem on õppimise efektiivsust hoida, rõhuda seoste arendamisele, raamidest välja mõtlemisele ja loovuse kasvatamisele. Need oskused annavad kohanemisvõime ja nende õpetamise mõistlik alus saab olla vaid väga heal tasemel sotsiaalteaduslik analüüs.

Võrreldes reaalteaduste edulugudega on meie haridus- ja kasvatusteadustel pikk maa käia. Kiireid lahendusi pole. Küll aga julgustab meie psühholoogia ja inimgeograafia kiire areng ja paiknemine maailmateaduse eesliinil.

Kasvatusteadus ei ole rahvusteadus. Ei selles mõttes, et seda peaks tingimata tegema eesti keeles. Ega ka selles mõttes, nagu selle tulemusi poleks võimalik niisama lihtsalt kommunikeerida teiste keeleruumide kasutajatele. Erinevalt sotsialismist, mis pärast maailmarevolutsiooni ebaõnnestumist võis võita ka ühes üksikult võetud riigis, ei ületa ühes pisiriigis omaette arendatav teadus üldjuhul teaduse miinimum­taseme latti. Küll on aga tõsi, et hariduses ei saa toimivaid mudeleid niisama lihtsalt ühest riigist või kultuurikeskkonnast teise üle kanda. Sest siis peaks looma ka neid toetavad teised institutsioonid, hoiakud ja ühiskondliku dialoogi.

Need piirangud ei kehti aga teaduse jaoks. Teaduse definitsioon on lihtne: uute ja oluliste faktide (või seoste) teadasaamine ja kommunikeerimine teistele. Kommunikeerimata teadus on lõpetamata teadus, ütles endine Euroopa Komisjoni presidendi peateadusnõunik Anne Glover, praegu Edinburghi kuningliku seltsi president. Kuni teadustulemused on kommunikeerimata, pole selge, kas need on üldse uued ja olulised.

Pole välistatud, et mõned toimetamised ühe väikese keelekillu sees on maailma parimad. Kogemus karjub, et selle tõenäosus on pisike. Paljukirutud ISI Web of Science’i (nüüd Clarivate Analytics) andmebaas, mis olevat tugevalt kallutatud reaalteaduste poole, kajastab praegu 239 haridus- ja kasvatusteaduse ajakirja. See on vaid natuke vähem kui molekulaarbioloogias (293), kaks korda rohkem kui maateadustes (180) ja viis korda rohkem kui mereteaduses. Nõnda pole mingit põhjust kurta, nagu oleks Eesti jalajälje kasvatamine haridus- ja kasvatusteadustes kuidagi eriti keeruline.

Pilt pole aga lootusetu. Veerand sajandit tagasi ei olnud Eestis üldse ei kaasaegset ega tollasele standardile vastavat riigiteadust. Praeguseks on meil nii suurepärane riigiteaduste koolkond, et teaduste akadeemia avas sel aastal ühiskonna- ja riigiteaduste vakantsi. Sinna on kolm oivalist kandidaati. Loodan, et kultuuri ja hariduse kongress kiirendab protsesse haridusteadustes niivõrd, et akadeemia latile vastavad eksperdid kasvavad juba lähiaastatel.

 

Kultuuri ja hariduse kongressi teadus­päeva (23.11) avakõne alusel


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!