MATEMAATIKA

Haridusteaduse seis: tunneli otsast paistavad päikesekiired

7. dets. 2018 Tarmo Soomere teaduste akadeemia president - Kommenteeri artiklit

Tarmo Soomere. Foto: Reti Kokk

Vabariigi president Kersti Kaljulaid on sageli rõhutanud, et teadmised ja ajud on meie tähtsaim maavara. Pole hullu, kui teaduse sõnumi kohale jõudes on tunnid juba alanud. Aga ei tohiks tekitada olukorda, kus selle juurde jõutakse parasjagu siis, kui koolitundi lõpetav kell heliseb ja lapsed süvenevad nutiseadmetesse.

Ennevanasti olid rikkaimad maad need, mille loodus oli külluslikum. Tänapäeval aga need, mille inimesed on targemad. Teisisõnu, kus osatakse teha keerulisi ja kalleid töid. Sellised tööd tuginevad enamasti uusima teadmise rakendamisele vingete asjade tegemiseks. Seetõttu on teadmiste ja oskuste koondamine ühiskonna hüvanguks ning selleks vajalik haridussüsteem ja kultuurikeskkond riigi kui terviku konkurentsivõime üks nurgakivisid.

Faktid on kasulikud vaid koos ja seostatuna

Teadmiste mõte on muutunud. See ei tähenda enam lihtsalt palju fakte. Faktid ju ei räägi ise enda eest. Tummad ja kontekstist lahti rebitud faktid on sageli lausa kasutud. Kasulikuks muutuvad nad koos ja seostatuna, mõistetavatena; teisisõnu, omakeelsetena. Hariduse kaudu lisatakse nende tekkimise või kujunemise ajalugu. Kultuuri kontekstis leitakse seosed meie elu ja lahendamist vajavate probleemidega.

Ei ole iseenesestmõistetav, et nii väikese kõnelejate arvuga rahvakild nagu eestlased saavad hariduse mitte ainult põhikoolis ja gümnaasiumis, vaid ka kõrghariduse kõigil kolmel astmel, doktorikraadini välja, oma emakeeles. Selle võimekusega, Lennart Merit parafraseerides, on nagu vabadusega: seda ei oska hinnata enne, kui sellest ilma jääme. Seda teavad ka ettevõtjad, kes teatavasti oskavad raha lugeda. Toomas Luman rõhutas hiljuti, et ühtne ja hea haridus puudutab meie kõigi tulevikku.

Tulevik muutub järjest kiiremini. Kui erinevalt tajuvad muutusi tehnoloogiates eri põlvkonnad, sõnastas Steve Jobs, öeldes uute vidinate kohta: „Vanemad inimesed küsivad „Mis see on?“. Kuid poisike küsib „Mida ma sellega teha saan?“.“ Kuni meie haridussüsteemi iseärasuseks on suhteliselt eakas õpetajaskond, peame hoiatusena meenutama Antoine de Saint-Exupéry märkust: lapsed peavad suurte inimestega väga kannatlikud olema.

Tulevikuhariduse paradigma

Kultuuri ja hariduse kongressi teaduspäeva (23.11.2018 teaduste akadeemias) sissejuhatuseks tuletas Marju Lauristin meelde, et kõige intensiivsem teaduskommunikatsioon toimub meie ülikoolides. Seal sünnib meie tulevik.

Vabariigi president meenutas, et haridus ja seda toetav mõistus on meie peamine taastuv ja jätkusuutlik loodusvara. Et üsna varsti hakkavad meie lapsed elama ühiskonnas kõrvuti tehisintellekti ja robotitega. Et ainuüksi selle tõttu on koolis järjest olulisem sotsiaalsete oskuste arendamine ja üldinimlike väärtuste omandamine. Teisisõnu, selle mõistmine ja harjutamine, kuidas olla ühiskonna liige. Et kultuuri kaudu kasvab ja kujuneb maailmataju. Et sellest kõigest peab väsimatult rääkima ja sama väsimatult vaeva nägema, et tulevik oleks elamist väärt.

Peaesineja Alberto Zucconi visandas tulevikuhariduse paradigma kui õppurikeskse maastiku, mis infopõhisest faktide laviinist peab kujunema ideepõhiseks ökosüsteemiks. Aga märkis ka, et mõtlema peame globaalselt, kuid tegutsema lokaalselt. Hoiatav on tema sõnum, et vananenud teadmiste õpetamine ei jää tagajärgedeta. See nimelt lõhub ühiskonda.

Jüri Engelbrecht lohutas seejärel, et vähemalt üks asi on kindel: tulevik on ebakindel. Tegelikus elus ei pruugi klassikaline matemaatika ja mehaanika kehtida. Täna alustatud väikestest muutustest võivad sündida suured ümberkujundused ja parem tulevik. Analüüsi ja maailma tükkideks võtmise kõrval peame õppima ka tervikut uuesti kokku panema.

Kadri Aavik tegi kuulajatele elavaks, kui jäine võib olla neoliberalistliku ehk vaid ratsionaalsusel põhineva hariduse hingus. Aga ka selle, et meie – eriti väikese rahvana – ei saa endale lubada seda, et naisteadlaste akadeemiline potentsiaal jääks (isegi osaliselt) realiseerimata.

Keel ja kommunikatsioon

Kõvaks vaidluseks läks selle üle, mis tähendus on teadustulemuste kommunikeerimisel üle kogu maailma. Kõige valjem hääl oli akadeemikutel. Nad rebisid mikrofoni enda kätte ja arvasid, et selles aspektis ei ole sobilik pugeda rahvusteaduse määratluse taha. Selles kontekstis pole rahvusteadused lipp, mille järgi joonduda, vaid viigileht, mille taha oma saamatus peita.

Probleem on hoopis mujal: kui ise ei oska korralikult kirjutada, siis ei oska ka teiste töid korralikult lugeda. Vigane või puuduv teaduskirjanduse funktsionaalne lugemisoskus ei mahu kuidagi hea teaduse või teadlase määratlusse.

Keel või isegi kakskeelne ülikool ei tohiks olla hirmutav. Seda tuleb lihtsalt mõistlikult rakendada ja selle parimad küljed ära kasutada. Sest juba Martin Heidegger arvas, et inimene õpib mõtlema alles siis, kui ta vähemalt kaht keelt korralikult oskab.

Vestlusringides selgus vaidluse käigus kui mitte tõde, siis vähemalt tuli välja huvitavaid fakte. Et ainuüksi lapsepõlve pikenemise tulemusena peab kasvatusprotsess ja seda toetav teadus mitte ainult voolama ülikooli sammaste vahelt välja, vaid ka imbuma majja sisse. Et ülikoolid on juba ammu aru saanud, et tuleb süstemaatiliselt õpetada õppejõududele, kuidas on õige õpetada. Et ideaaliks on üliõpilased, kes muudavad maailma. Et uued haridusmudelid on kallid, aga – jälle Lennart Meri sõnadega – meie riik on üldse kulukas me rahakotile, aga kallis me südamele. Et meie ülikoolid on maailma tipule või eesliinile päris lähedal isegi lähemal kui meie ettevõtlus.

Teadus on kultuuri lahutamatu osa

Üks läbivalt maskuliinne vestlusring püüdis määratleda, milliseid fakte ja nende seoseid peab eri kooliastmetes kindlasti käsitlema. Seletati lahti, et keerukust saab mõõta (ja vahel päris lihtsalt). Et mõnda asja (eriti ühiskonna kontekstis) ei saagi kindlalt teada. Et libateadust on parem maast madalast vältida kui sellega pärast kembelda. Et oskus end adekvaatselt positsioneerida ja vahel silmanurgast kõrvalt vaadata aitab teadmisi edastada. Aga demonstreeriti ka kujukalt, kui tark oli Margaret Thatcher öeldes: „Kui tahate et midagi öeldaks, paluge meest. Kui tahate, et midagi tehtaks, paluge naist.“

Kui kõik juba vaidlemisest väsima hakkasid, jõuti selleni, et teadustöögi on kultuuri osa. Tasapisi hakkas päeva jooksul õhku visatud tükkidest heiastuma suur pilt: veidi morbiidne ja napisõnaline, aga lootusrikas. Et tunneli otsast paistab mitte lihtsalt ere valgus või lähenev rong, vaid selged päikesekiired. Et kui praegune akadeemia president on liiga kriitiline (ja võib-olla isegi ebaõiglane) haridus- ja kasvatusteaduste suhtes, siis on kõik valmis selleks, et ligikaudu kaheksa aasta pärast, kui ametis on uus president, valitakse jälle kasvatus- või haridusteadlane Eesti teaduste akadeemiasse.

Aga kuidas see uus president näeb haridusteadust, on juba täiesti haridus- ja kasvatusteadlaste enda teha.

 

Kultuuri ja hariduse kongressi teaduspäeva (23.11) kokku võtva kõne alusel.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!