Lapse haigus tegi minust parema õpetaja

21. dets. 2018 Sirje Pärismaa toimetaja - 3 kommentaari

Silja Aavik koos õpilastega 2017. aasta märtsis ootamas president Kersti Kaljulaidi, kes oma esimese riigivisiidi ajal Soome külastas ka Latokartano kooli. Foto: erakogu

 

Julgen küll öelda, et minust sai palju parem õpetaja tänu oma lapsele. Oskan nüüd muresid sügavamale näha, olen võõral maal mitme õrna hingekese ära päästnud,“ räägib Aspergeri sündroomiga tütre ema Silja Aavik, kes on kakskümmend aastat aidanud Helsingi Latokartano koolis hoida isamaalt eemal olevate eesti laste emakeelt. Tütar on leidnud oma koha päikese all, kuid ette on tulnud ka tumedamaid aegu.

Silja Aavik oli koolilapsena nutikas tüdruk, kes kõike haaras lennult. Pärast ülikooli Tartus algklassiõpetajana töötades oli ta veendunud: kui palju harjutad, siis saad ikka selgeks. See veendumus lõi aga kõikuma oma esiklast kasvatades-õpetades. Tundus uskumatu, et ükskõik, kuidas lähened, asjad selgeks ei saa.

Liina tuli ilmale 1980-ndate algul Viljandis. Kolmepäevaselt toodi ta Tartu haiglasse, sest ei saadud aru, miks laps äkki loiuks muutus.

Jälgisin tema arengut, uurisin Spocki raamatut,“ meenutab Silja Aavik. Tütre ööuni oli väga rahutu, temaga oli raske pilkkontakti hoida, kuid jaoskonnaarst pakkus, et küll see natukese aja pärast tekib.

Emale jäi siiski kahtlus hinge. Tallinna Lasnamäele kolides sattus Liina arstiks venelanna, kes tegeles eelkõige lapse kaalumise-mõõtmisega ja arvas, et kui laps ühte või teist asja ei tee, on see ema tegemata töö.

Peagi koliti Tartusse, kus olid paremad võimalused eriarstide juurde pääseda. Pandi mitu diagnoosi, pakuti ka vaimset alaarengut, kuid vanemad ei olnud sellega nõus. Tundis ju pooleteistaastane laps tähti ja kolmeselt, kui viimaks rääkima hakkas, edastas sõna-sõnalt kõik jutud, mida oli kuulnud. Viieselt hakkas lugema, tundis kõiki liiklusmärke ning nende tähendust.

Kuid ema tähelepanelik silm märkas ka hulga tavalisest teistmoodi asju, nagu ülitundlik lõhnataju, kõdikartus, vastumeelsus uute asjade selga-jalgapaneku suhtes, raskused võõras ruumis orienteerumisega, häiritus päevaplaani muutmisel. Tütrel polnud taktitunnet, ta võis esitada kõva häälega sobimatuid küsimusi.

Olete ise süüdi

Psühhiaatri juures sai ema kuulda, et ega ta vist lapse kasvatamisega eriti vaeva näe. Liinal oli nimelt kombeks tõmmata sahtleid lahti, tunda huvi, mis neis sees on ja mida seal peituvaga teha saab. Aaviku enda meelest ta kodus muud ei teinudki, kui kasvatas ja „taltsutas“ tütart. Seetõttu tegi arsti ütlus väga haiget.

Kui olin pisarates kabinetist välja tulnud, otsustasin edaspidi lapse isaga arsti juurde saata,“ muigab Aavik. „Tol ajal ei saanud kuskilt toetust, nõu ega lohutust. Tundsin end oma suure murega väga üksi, aga püüdsin vapper olla, ei käinud kuskil kurtmas-halamas. Edasi aitas Jaan Krossi mõttetera: kõigepealt ei pea olema inimese mure ja alles siis inimene ise. Meie teele sattus ka toredaid lasteaiaõpetajaid ja arste, aga ülekaalus oli suhtumine: olete ise süüdi.“

Pärast järjekordset käiku meditsiiniasutusse, kus ema kuulis, et laps ei hakka ilmselt kunagi lugema ja arvutama rohkem kui 20 ulatuses, tegi Aavik otsuse: keegi muu kui tema ise teda suures mures ei aita. Võttis igaks nädalaks väikse eesmärgi, mida Liinale selgeks õpetada: esemete nimetused, värvid, suurused, kohamõisted. Nädala lõpus andis iseendale aru, mis laps on selgeks saanud.

Koolitee algas Liinal Tartus tasandusklassis. Kui algul oli tal etteütlustes rohkem vigu kui lauses sõnu, hakkas ema temaga kodus silp silbi haaval harjutama ja kolmandaks klassiks kirjutas tütar juba veatult. Aavik tabas teatud nüansse ja oskas abi anda. Näiteks kümnete üleminekud ei olnud Liinale loogilised – et 29 järel tuleb 30 ja 39 järel 40. Seda tuli pulkade või nuppudega õpetada ja sel viisil kogu vajalik arvuvaldkond selgeks saada.

1990-ndate alguses avanes teadlasest pereisal võimalus Soome tööle minna. Tekkis lootus, et ehk on lapsele seal midagi pakkuda. Endiselt polnud selge diagnoos.

Liina läks soomekeelsesse tavakooli. Esialgu kuulas ta võõras keeles juttu, kuid varsti julges ka rääkida. Pedagoogina tajus Silja Aavik, et Soome koolisüsteem on hoopis teistsugune kui Eestis. Kontrolltööde eel polnud lapsed stressis, õpiti rahulikult, õpetajad olid toetavad ning sõbralikud.

Nägin, et kool võib olla inimlik ja sõbralik. See andis lootust, et ehk saame meiegi Liinaga selles elus kuidagi hakkama ja ta pole kogu aeg tõrjutud ja tõugatud,“ sõnab Aavik. Kui koolis saadi aru, et kõik pole normis, pandi Liina erivajadustega laste klassi. Kuid sinnagi ta ei sobinud, sest täitis paari kuuga kõik lihtsustatud töövihikud ära.

Elasime maapiirkonnas ja linna arsti juurde ei läinud, olime võõras riigis tagasihoidlikud ega käinud tuge või toetusi nõudmas,“ sõnab Aavik.

Viimaks selgus

Kui pereisal tööleping lõppes, tuldi Tartusse. Silja Aavik läks tööle haridusosakonda ja korraldas õpetajatele tugiõpetuse 160-tunniseid täienduskursusi. Istus ka ise loengutes, kus ühel päeval tabas teda selgus. Kui Ülle Proos rääkis autistidest ja Aspergeritest, mõistis Aavik: see on ju täpselt minu laps. Selleks ajaks oli Liina 13-aastane.

Järgnesid uuringud. Diagnoos – Aspergeri sündroom – tundus lausa kergendusena. Nüüd algas igakuine teraapia. Seansside juurde kuulusid jutuajamised emaga. Psühholoog Reet Montonen ei olnud kiitusega kitsi: ühiskond peaks tegema teie ees maani kummarduse, et olete sellise töö ära teinud. Need sõnad olid suureks kergenduseks ja vabastasid ema viimaks süükoormast, et ta pole oma lapsega ühiskonda teretulnud.

Aavik võttis tütre koduõppele ja õpetas ise enamikku ainetest, välja arvatud keemiat ja füüsikat, mis jäi abikaasa hooleks. „Tegime õpikute põhjal Liinale lühikonspekte, mille ta peaaegu pähe õppis – kõik jäi talle meelde. Kui konspektid ja kaustikud virna laduda, tuleb neid vist meetri jagu,“ kõneleb Aavik. Hommikul tööle minnes andis ta tütrele ülesanded kätte, õhtuks oli kõik tehtud.

Viimased põhikooliklassid käis Liina Masingu koolis, algul autistide klassis, kuid siis öeldi, et tüdruk on rohkemaks võimeline, ja ta pandi tavaklassi.

Õpetajate tagasiside oli, et Liina võib õppida tohutult palju asju pähe, aga ei oska õpituga midagi peale hakata – ei tea, kus reegleid kasutada,“ täheldab Aavik.

Masingu kooli lõpetas Liina kiituskirjaga. Siis viis teadustöö pereisa Helsingisse, kus pere elab tänini. Aavikud võtsid ühendust kuulsa psühhiaatri Lennart von Wendtiga. Tartu arstide pandud diagnoos tunnistati õigeks ja Liinale leiti kool, mis pakkus eluks ettevalmistavat õpetust erivajadustega lastele. Noori viiakse ka töökohtadesse, et selguks, milline amet kellelegi sobib.

Liinale on lapsest saati meeldinud nokitseda, tal on olnud kannatust tundide kaupa mitmest tuhandest tükist koosnevaid puslesid kokku panna. Nii saigi temast lennufirmale Finnair toidunõude pakkija. Liina ise armastab rõhutada, et äriklassile, muigab ema. Tegemist on toetatud töökohaga. Amet sobib korralikule ja täpsele neiule kui valatult.

Silja Aavik asus tööle eestikeelsete klasside õpetajana Roihuvuori ja edasi Latokartano koolis.

Kahekümne aasta jooksul on olnud palju erinevaid lapsi ja toredaid vanemaid, kes on pannud võõral maal oma lapse eestikeelsesse kooli,“ sõnab Aavik. „Oma lapsega kogetu on mulle töös kõvasti kasuks tulnud. Aidanud märgata, kui õpilaste juures on miskit teistmoodi kui teistel.“

Juba esimene vestlus murelapse vanemaga näitab, kas ta on valmis koostööks või tõrjub mõtet lapse kõrvalekaldest. Enamasti on aidanud see, kui Aavik on lühidalt ära rääkinud oma loo.

Kooliealine peaks abi saama 1. klassis, esimesed kolm aastat on eriti olulised,“ märgib Aavik. „Kuid Eestis kiputakse senini diagnoosi kartma. Soomes on diagnoos vajalik selleks, et laps hakkaks kohe lisatunde saama. Haridusosakonnast tuleb selleks raha. Enamasti kulub aasta, kuni diagnoosini jõutakse, psühhiaatrite järjekorrad on pikad. Aga raha abistamiseks on veidi rohkem kui Eestis. Õpetajalt küsitakse igal veerandil, kas klassis on kellelegi vaja abiõpetajat ja tugitunde.“

Igas koolis HEV-klassid

Kooliaasta algul võetakse õpilashoolekandes, kuhu kuuluvad kooli meditsiiniõde, psühholoog, sotsiaaltöötaja, direktor ja eripedagoog, igal nädalal korraga ette kaks-kolm klassi. Õpetaja annab murelastest teada, ütleb, kellel on kõige kiiremat abi vaja ja kui palju on vaja peret kaasata. Jaotatakse ka abiõpetaja tunnid.

Kui on raske olukord, saab õpetaja minna kas või kohe vahetunnis sotsiaaltöötaja või psühholoogi käest abi küsima.

Latokartano koolis on lisaks tavaklassidele viis HEV-laste klassi, igaühes kuni kümme õpilast, põhiõpetajale lisaks on tööl abiõpetaja. Erivajadustega laste klassid on peaaegu kõigis koolides, et laps ei peaks kaugele sõitma. Kui õpilased näevad maast madalast, et on ka teistsuguseid, ei lähe neid keegi narrima.

Üsna ruttu lepitakse, et nad on ju meie omad inimesed, ja ka tänaval ei halvustata kummalisi kaaskodanikke,“ ütleb Aavik. „Elu on püha, meil pole õigust kedagi halvustada, hukka mõista. Ütlen ka vanematele, et igaühele on just tema laps kallis. Oleme koos siin võõral maal, püüame leida võimalusi, kuidas aidata, ka võõrast last. Palun kodus selgitada, et murelapsi ei torgitaks. Leplikumat ja südamlikumat lähenemist on õpetanud mulle nii Soome ühiskond kui ka oma laps.“

Eripedagooge on Latokartanos viis. Tunniplaan on tehtud nii, et paralleelklassidel on sama aine tund ühel ajal ja siis lähevad abivajajad eripedagoogi juurde tundi.

Hästi palju mõeldakse toetamisele,“ rõhutab Aavik. „Eesmärk on, et laps ei langeks põhikoolist välja.“

Soomes pole siiski nii kaasav haridus, et kõik peaks õppima üheskoos. Kuulmis-, nägemis-, liikumispuudega lastele ja autistidele-Aspergeritele on eraldi koolid. Need võivad asuda tavalise kooliga ühes majas.

Liina elab nüüd oma väikses korteris. Toetatud elamise teenuse juurde käib juhendaja, kes vastavalt kokkuleppele hoiab silma peal, et õhtul kell 9 oleks kõik kodus. Kui tuled hiljem, pead sellest teatama.

Tee võib kaduda

Vanemad on Liinale selgeks õpetanud tööteekonna. Seda tuli harjutada, enne kui üksinda teele asuda. Kooliajal juhtus korra, et ootamatult oli tuttavale teerajale kraav kaevatud ja oligi teekond sassis. Korra on tütar ka ära kadunud ja tuli politseisse pöörduda.

Oli sattunud majade vahele tiirutama ega leidnud tuttavat teeotsa,“ kirjeldab Silja Aavik. „Ühest aiast oli keegi talle neli õuna andnud. Kui küsisin, miks ta neid ära ei söönud, ilm ju palav, vastas ta, et jättis meile. Küsimusele, miks ta kelleltki abi ei palunud, vastas aga: sa oled ju õpetanud, et võõraid pole viisakas tülitada. Kogu elu ma ei jõua talle siiski ära õpetada.“

Telefonitsi peavad vanemad iga päev tütrega sidet, kaks korda nädalas teevad midagi koos.

Muret tekitavad rahaasjad, ta ei oska vaadata, et raha pikaks ajaks jätkuks. Hoiame pangaarvel silma peal, arutame läbi, millele kulutada,“ räägib Aavik.

Uute riiete ostul on vaja ema abi, sest tütar ei oska suuruseid vaadata. Ilma muutudes ei oska ka riideid valida ja on haigeks jäänud. Ega ta sedagi oska märgata, et tõbi on kallal. On haigena töölegi läinud.

Võõras teema on ka söögitegu, kuid mikrolaineahjus soojendamisega saab ta hakkama. Liinal on kass ja ta oskab looma eest hoolitseda. On ka sõber, noor sõjaajaloohuviline, kellega koos käivad nad muuseumides.

Takkajärgi imestan vahel, kuidas ma noore emana hulluks ei läinud,“ ütleb Aavik. „Kui veel meenutada, millisesse ühiskonda jäid Liina esimesed kümme eluaastat! Meil pidas pere vastu, kuigi tõeliselt raskeid hetki on olnud. Eriti alguses, kui peas oli suur segadus ja küsimus, miks just meil. Aga ühised mured liidavad – selles on sügavam mõte, kui esialgu tundub.“

Aavik kaotas tollal suure osa oma tutvuskonnast. Justkui erivajadusega lapse sünd teeks sind teistsuguseks. Tema ema ja isa tulid alati appi, kuid pere oleks soovinud, et toetavate lähedaste ring oleks olnud suurem.

Nüüd on puuetega laste peredel rohkem võimalusi teavet saada. Paremad on ka taastusvõimalused, aga lootust vajavad nemadki, et jaks ei lõpeks,“ sõnab Aavik. „Lähedased võiksid vahetevahel võimaldada emadel kas või mõne öö unevõlast väljamagamiseks.“

Õnneks pole elu Liina kasvatamisel olnud ainult kurnatuseni vaevanägemine. Tütre heasüdamlikkus on nii ehtne ja otsekohesus nii lõbustav, ka hämmeldust ning vahel piinlikkust tekitav. Liina kolm aastat noorema venna Lauri pealt sai Aavik teada, mismoodi kasvab tavaline laps. Poja sirgumisest saadud rõõm hoidis hingeliselt tasakaalus, andis lootust ja tõi päikesekiiri argipäeva.

Liina on leidnud oma koha päikese all, poeg Lauri õppis arstiks ja Silja Aavik oli kakskümmend aastat klassijuhataja eesti lastele Helsingi eesti koolis, hoides alles ja andes edasi meie emakeelset vaimuvara.


3 kommentaari teemale “Lapse haigus tegi minust parema õpetaja”

  1. Andra Kirna, ka aspi ema. ütleb:

    Suurepärane lugu suurepärasest emast.
    Aga… Olen hädas pealkirjaga. Autismispektri häirete kohta ei peaks ütlema haigus. See on pigem eripära. Teistsugune viis maailma tajuda ja selles toimetada. Viitan siinkohal Eesti Aspergerite Ühingule. Ususn, et Aspergeri sündroomiga inimesed ise on võimelised seda kõige paremini seletama.
    Tsitaat ühingu kodulehelt: “Esindame Eestis – seni ainsana – rahvusvaheliselt tuntud neurodiversiteedi vaatenurka, mille järgi sarnaselt biodiversiteediga ehk loodusliku mitmekesisusega looduses on ka neuroloogilised erinevused inim-mitmekesisuse loomulikud avaldumisvormid. Meie seisukoht on, et Aspergeri sündroomi puhul ei ole kohane rääkida “haigusest”, “häirest” või “ravimisest”. Kõigil on õigus olla täpselt sellised, nagu me oleme, ja see on ainuke inimväärne elamisviis.”
    Ühiskond lihtsalt ei kipu arvestama teistsuguste inimestega ja see on pärisprobleem. Ma arvan, et ka “neurotüüpiliste” inimeste elu oleks mõnusam, kui arvestaksime päriselt üksteise vajadustega.

  2. Birgit Soans ütleb:

    “Õnneks pole elu Liina kasvatamisel olnud ainult kurnatuseni vaevanägemine. Tütre heasüdamlikkus on nii ehtne ja otsekohesus nii lõbustav, ka hämmeldust ning vahel piinlikkust tekitav. Liina kolm aastat noorema venna Lauri pealt sai Aavik teada, mismoodi kasvab tavaline laps. Poja sirgumisest saadud rõõm hoidis hingeliselt tasakaalus, andis lootust ja tõi päikesekiiri argipäeva.”

    Sellest jääb miskipärast mulje, nagu oleks NT-laps rõõmuks ja päikesekiireks, samal ajal kui autist toob ellu vaid “kurnatuseni vaevanägemist”.
    Nii paha on lugeda, et sina ja sinusugused on justkui koormaks, samal ajal kui NTd on justkui lootuskiireks. Autistide kogemus on sageli hoopis vastupidine. Seegi oleks tore, kui kirjutistes arvestataks sellega, et me pole objektid, kellest rääkida nii, nagu meid poleks kohal, vaid inimesed, kes loevad samuti neid kirjutisi, kus meist räägitakse, ja kurvastavad selle üle, kui meid kujutatakse negatiivses võtmes.

    Tõesti, nagu Andra Kirna viitas, autism ei ole haigus, vaid täpselt samasugune tervislik, tore ja vajalik viis olla nagu allism (mitteautism). Kui meid haigeteks nimetada, aitab see muuhulgas kaasa autismiravi praktiseerimisele autistide (sageli laste, kes ei saa enda eest seista ja end “ravi” eest kaitsta) peal ehk autistide inimõiguste rikkumisele.

  3. Aaa ütleb:

    Ei peaks aega ja energiat kulutama ümber nimetamisele. Tegelema peaks sisuga. Kas töövõimetuse ümber nimetamine töövõimeks muutis midagi sisuliselt paremaks?

    Eestis on endiselt endine suhtumine igal tasandil, me isegi ei ürita Soomest eeskuju võtta ja nendelt õppida. Meie kool on endiselt Nõukogude Eesti kool, kui asi puudutab erivajadustega lapsi ja õppemeetodeid ja tugimeetmeid.

Leave a Reply to Andra Kirna, ka aspi ema.

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!