Muutunud maailm nõuab uut lähenemist ka laste õpetamisele

7. dets. 2018 Kersti Kaljulaid Eesti president - 11 kommentaari

President Kersti Kaljulaid.

Ühiskonna muutumise ja järjest lühema tehnoloogilise tsükli tõttu peame taas läbi mõtlema, kuidas lapsi tulevikuks ette valmistada. Kui jätkame vanaviisi ja teeme näo, et maailm ei ole muutunud, oleme varsti suures hädas.

Oleme õigusega uhked oma maailma ühe parima haridussüsteemi üle. Selle taga on meie koolide ja õpetajate tubli töö ning muidugi läbi põlvkondade kantud teadmine, et haridus teeb vabaks ja õnnelikuks. Aga teame ka, et meie tänane haridussüsteem pärineb suuresti ajast enne interneti laialdast levikut.

21. sajandi alguses oleme samas kohas kus kõik teised arenenud maailma koolisüsteemid – oleme valmistanud ette optimaalsed õppekavad, aga jätnud märkamata olulised muutused, sest me lihtsalt ei saanud nende saabumist ette näha.

Tehnoloogiline tsükkel on muutumas järjest lühemaks. Kui võrdleme praegust aega 20. sajandiga, millal kujundasime oma koolisüsteemi selliseks, nagu see praegu on, siis kaks asja – hobuvanker ja petrooleumilamp – on tarvituselt kadunud. Muu tehnoloogia on arenenud ja muutunud tõhusamaks.

Mobiiltelefonid meie taskus aeguvad 5–10 aastaga. Paljud asjad, mille puhul arvasime, et need jäävad meiega pikemaks ajaks, on nüüd täiesti liigsed.

Me peame mõtlema, kuidas lapsi selleks järsuks muutuseks kõige paremini ette valmistada. Üks asi on tehnoloogilise tsükli lühenemine, teine asi on globaalsus. Meie lapsed elavad ja töötavad terves maailmas ning neid tuleb selleks ette valmistada.

Me ei mõtle sellele, kui oma lapsi kooli saadame.

Hiljuti küsisin oma 9-aastase neljandas klassis käiva poja käest: „Kaspar, kuidas sul inglise keeles läheb?“

Nagu mujal, nii kasutatakse ka tema koolis 4. klassis õpikut, mis sisaldab algajatele mõeldud tekste ja lihtsamaid grammatikaharjutusi. „Kui paljud lapsed õpivad sinu klassis inglise keelt päriselt sellest õpikust ning peavad seda huvitavaks?“ küsisin Kasparilt.

Ta mõtles ja ütles: „Võib-olla üks. Kõik räägivad inglise keelt, sest kõigil on oma lemmikjuutuuberid, kes enamasti räägivad inglise keeles.“

Kas mõni oskab inglise keeles ka kirjutada?“

Me ei oska kirjutada, ja kirjutama õppimine on igav, sest tekstid, mida me peame kirjutama, on umbes sellised: „Minu koer on pruun. Mis värvi on sinu koer?““

Nii et terve klassitäis lapsi meie hästi läbi mõeldud õppekava järgi tegutsevas igati heas koolis – sest kõik koolid Eestis on väga head – igavleb tunnis.

Ma küsisin: „Mida sul oleks vaja inglise keele tunnis õppida?“

Ta vastas: „Nojah, muidugi oleks vaja õppida kirjutama, aga see oleks palju huvitavam, kui need tekstid poleks nii igavad. Ja mõned minu klassist ei saa aru, et osa sõnu pole kenad.“

Näete, me peaksime õpetama neile, millised sõnad inglise keeles, kuidas öelduna ja kirjutatuna sobivad eri olukordades – mitte inglise keelt ennast. Me peaksime neid tagant torkima nendes teadmistes, mis neil juba on, ja innustama kõrgemale tasemele jõudma.

Inglise keel on kõige selgem näide, aga mitte ainus. On võrgulehekülgi, kus saab lahendada matemaatilisi ülesandeid, nuputada ja niiviisi õppida, ning paljud lapsed teevad seda. Oleme kõik näinud – ja mäletame ju ka oma lapsepõlvest –, millise innuga pühendutakse endale huvi pakkuvate teemade tundmaõppimisele – olgu selleks siis kosmos, dinosauruste elu või robootika.

Mida sellest järeldada? Meie lapsed käivad koolis teadmiste pagasiga, mis ei ole lihtne funktsioon nende vanusest. Muidugi, alati on leidunud lapsi, kes on end ise raamatute ja vanemate abil teistest ette õppinud. Kuid internetiajastu on muutnud selle erandi tavapäraseks mustriks.

Seega on laste teadmiste tase erinev lihtsalt sellepärast, et üht huvitab matemaatika, teist inglise keel, kolmandat geograafia või astronoomia. Üks 9-aastane on nõnda mõnes aines tõesti 4., teises aga 6. või 7. klassi tasemel. Ja mõnes vajab veel 3. klassi taseme ülekäimist.

Mida nende lastega siis koolis teha? Kui jätkame nii, nagu poleks midagi muutunud, ei suuda kool enam lapsi kõnetada. Juba praegu ei taha eriti just poisid õppida, sest neil on koolis igav – liiga lihtne või liiga keeruline. Tüdrukud taluvad enamasti paremini tunde, mis neid ei innusta, kuid see pole ju põhjus samamoodi jätkata. Ma arvan, et tuleb kiiresti ära unustada, et 7-aastaselt minnakse 1. klassi, 8-aastaselt 2. klassi jne.

Meil on vaja tagasisidel põhinevat õppekava, mis keskenduks rohkem indiviidile ning oleks palju otsesemalt seotud lapse huvide ja õpitasemega.  

Me vajame algkooli, põhikooli ja gümnaasiumi tasemel internetiõpikuid, mis sarnaneksid arvutimänguga. Just, arvutimänguga, millega tegelemist kipuvad täiskasvanud sageli probleemina nägema ja kasutavad nende keelamist või lubamist lapse karistamis- või premeerimisvahendina. Mis tuletab meelde mu enda lapsepõlves küllalt sageli kõlanud etteheidet, et mis see laps ometi nii palju loeb, rikub veel oma silmad ära.

Arvutimängud, mille arendajad on meie lastele vanuselt vist lähemal kui õppekavade koostajad, on lastele huvitavad, sest kogetud eduelamus innustab pingutama. See mäng, õppimine, ei lõpe ju kunagi. Just sellises vormis peaksid olema ka õpikud, kust laps saab kontrollida oma teadmisi ja leiab ülesandeid, mis teda edasi viivad. Õpetamine peab muutuma toetatud õppimiseks.

Jah, meie lastel on endiselt vaja suures osas teada seda, mida nad praegu läbi vaeva ja igavuse 12. klassi lõpuks teavad. Aga nad peaksid sinna jõudma mitte ennast klassis õpetada lastes, vaid klassiruumis juhendatud õpiprotsessis osaledes. Igaüks oma taseme kohaselt. See on ainus viis pakkuda lastele innustavat koolikogemust, ja seejuures nii, et ei vanemad ega õpetajad peaks koolis rahuliku õhkkonna hoidmise pärast hulluks minema.

Praegu saan oma pojale öelda vaid seda: „Jah, ma saan aru, et see on igav, aga ma ei saa midagi teha.“

Palun ärge saage must valesti aru – ma ei taha selle väljatoomisega meie õpetajaid solvata. Hoopis vastupidi. Esitan üleskutse: andkem meie õpetajatele vahendid, mis võimaldaksid lastel kogeda tagasisidel põhinevat õppimist, mille käigus nad saavad areneda. Sõltumatult, õnnelikult, koos oma klassikaaslastega, ehkki õppides üksjagu erinevaid asju.

Võtame näiteks keeleõppimise. Meie lastest saavad maailmaränduritest kodanikud. Neil on vaja osata paljusid keeli, kuid üks kool õpetab tavaliselt kolme-nelja. Samas on olemas imelised vahendid, mis saaksid lapsi internetipõhise õppega aidata ja pakuvad palju suuremat keelevalikut, kui ükski kool suudab.

Õpetajad vajavad neid vahendeid kohe, sest muidu kaotavad meie lapsed koolis käimise vastu huvi. Mõned inimesed usuvad endiselt, et lastel on vaja piirata uue tehnoloogia kasutamist. Mina usun, et see oleks väga vale, sest tehnoloogia on tulevikus meie seas ja ümber veel palju arenenumates vormides kui praegu.

Lapsed peavad õppima, kuidas tehis­intellektiga endi seas toime tulla. Toon ühe näite meie üsna teraste inimeste põlvkonnast, kes aga ei mõista, mida tähendab robot meie seas. Euroopa Liidu nõukogu eesistumise ajal oli meil pakirobot, mis nõukogu ruumis šokolaadi jagas. Inimesed märkasid seda ja et robot nägi armas välja, tahtsid temaga pilti teha. Mis te arvate, kas nad toimisid nii, nagu olnuks õige – astusid roboti kõrvale ja tegid pildi ära? Ei, nad kutsusid teda: „Tule siia!“ Nagu nad räägiksid koeraga. Animistlik instinkt käib meie mõistusest üle. Ja need olid väga targad inimesed!

Meil on üha rohkem selliseid füüsilise maailma kitsa väljundiga tehisintellekti esinemisvorme. Robot on tark mõne kindla ülesande täitmisel, kuid teiste ülesannete osas täiesti mõistmatu.

Meie lapsed peavad oskama elada maailmas, kus „elab ja toimetab“ tehis­intellekt. Muidugi ei saa me anda neile täpseid tehnilisi oskusi kogu eesseisvaks eluks, aga vähim, mida teha saame, on lõpetada tehnika või tehnoloogilise arengu süüdistamine selles, et lapsed ei taha enam koolis käia selle traditsioonilises mõttes.

Meil tuleb tehnoloogia ja tema järjest kiirenev muutumine omaks võtta. Peame näitama, et see aitab saada paremat haridust ja innustab lapsi teadmisi omandama. See valmistaks neid ette ka mõistmiseks, et nad peavad hakkama suhtlema masinatega, mis on mõne koha pealt väga targad, aga sama paratamatult sotsiaalselt kohanemisvõimetud. Et nad ei prooviks rääkida robotiga, kes pole selleks mõeldud. Kui ütleme neile, et iPad on halb, siis sellist loomulikku mõistmist ja kasvamist uude maailma ei tule.

Peame tooma koolidesse rohkem väikeseid roboteid. Olen näinud meie 1. klassi õpilaste käes robotputukaid, mida saab programmeerida eri moel liikuma roheliste, punaste või kollaste täppide peal. Just nii peaks lastele selguma, mismoodi masin „mõtleb“ ja kuidas nende koostatud programm roboti „mõtteviisi“ mõjutab. Igal lapsel on sellisele maailmale õigus.

Ja teate mis? Arvatavasti õpetame lastele endiselt 30 aasta perspektiivis vanamoelisi asju. Aga sellest pole midagi, sest õpetame neile ka kõige olulisemat – inimeseks olemist mistahes tehnoloogiaga varustatud maailmas.

Nõnda õpetagem meie lastele, et mistahes tehnoloogiat nad suureks saades kasutama hakkavad, on oluline olla kaastundlik inimene, aus ühiskonnaliige. Tuleb osata ennast väljendada, tagades sellega, et suudetakse iseenda ja oma sõprade eest seista, suhtudes samas lugupidavalt ka teistesse inimestesse. Need on asjad, mida oleme osanud ja oskame hästi ka tulevikus.

 

Artikkel on valminud president Kersti Kaljulaidi novembris Euroopa koolijuhtidele Tallinnas peetud kõne põhjal.


11 kommentaari teemale “Muutunud maailm nõuab uut lähenemist ka laste õpetamisele”

  1. Marcus Hildebrandt ütleb:

    Võtan mõned mõtted ja ettepanekud pikast artiklist välja:

    1. “Meil on vaja tagasisidel põhinevat õppekava, mis keskenduks rohkem indiviidile ning oleks palju otsesemalt seotud lapse huvide ja õpitasemega.” Sellega saab ainult nõustuda. Kui soovime, et taoline õppekava saab teoks, siis peame vastavaid tingimusi looma. Kui gümnaasiumiklassides on 36 (ja vahepeal rohkem) õpilast ja üks õpetaja, siis võib individuaalne lähenemine olla raskendatud. Miks on just keskkooli osas klassid nii suured, et ei saagi süvitsi minna, ei saa hästi arutada ega analüüsida? Nii et: klassid olulisemalt väiksemaks!

    2. “Me vajame algkooli, põhikooli ja gümnaasiumi tasemel internetiõpikuid, mis sarnaneksid arvutimänguga. Just, arvutimänguga, millega tegelemist kipuvad täiskasvanud sageli probleemina nägema ja kasutavad nende keelamist või lubamist lapse karistamis- või premeerimisvahendina.” Siin jään ikka vaidlema, eriti kui me arvestame sellega, mida arengupsühholoogidel on sellel teemal öelda. Ise olen ka juba korduvalt küsinud: kas mina õpetajana pean õpilaste keskendumisvõimet veel rohkem vähendama? Kas mina pean muretsema, et minu tund ei ole nii põnev nagu arvutimäng või nii lühike ja pealiskaudne nagu kolmeminutiline YouTube-video? Kas mina õpetajana ei peaks pakkuma alternatiivi pealiskaudsusele ja kas mina õpetajana ei peaks rõhku panema sisule ja mitte vormile?

  2. Anu Ruusmaa ütleb:

    Väga nõus osalusõppe ideega ja valitud ainetes internetiõpiku mõttega. Samas loodan et näiteks loodusõpetus ei koli arvutisse vaid pigem viib loodusesse lapsed, kes niigi on juba kaotanud kontakti ümbritseva keskkonnaga. Lisaks peaks olema igas päevas 60 minutit liikumist/tantsimist/kehalist loovat tegevust, sest kontakt oma kehaga on sama habras kui ümbritseva loodusega. Tasakaalustatud õppekava, mis loob mitmekülgse kontakti ümbritsevaga ja empaatiline inimene, kes märkab ka teisi inimesi ja oskab suhelda, mitte vaid sotsiaalmeedias vaid ka päris elus, saab olla vastutustundlik tuleviku kodanik.

  3. Peep Leppik ütleb:

    KOLLEEGID!
    Korduvalt on rõhutatud, et kõrged poliitikud-ametnikud ei tohiks avalikkuse ees esineda “oma isiklike arvamustega” ÕPETAMISE (sisuliselt DIDAKTIKA, kui teaduse) kohta, sest seda valdkonda nad lihtsalt ei tunne. Miks nad ei jaga oma arvamusi näiteks kirurgidele? Mina pean õpetamist samas keerulisemaks, sest meie töötame tuleviku (10-30 aastat ette) nimel. Kirurg lahendab enamasti(!) hetke probleemi.

    Nii hindangi kolleeg Marcus Hildebrandti seisukohti kõrgemalt Presidendi omast, sest tunda on oma ala professionaali. Et meie ühiskonda on ulatuslikult tunginud SILMAKIRJALIKKUS, siis ei söandata ka kõrgetel kohtadel persoonidele vastu vaielda – toimub üldine ülistamine-heakskiit (anonüümsed ja tagaselja sõimajad ei tule ju üldse arvesse)…

    Samas on igal kodanikul õigus rääkida kaasa näiteks HARIDUSPOLIITIKAS!

  4. Jaanus ütleb:

    Olles ise pikalt olnud tegevõpetaja vaatan alati alt üles neile tublidele arvamusliidritele (kel ei ole veel õnnestunud seista aastakümneid klassi ees), kel tuleb kümnete kaupa soovitusi õppe- ja ainekavadele. Mul on nüüd jõulusoov: saagu need tublid inimesed ükskord interneti-ruumis kokku ja koostagu haridusdokument, mis viib meid uutele kõrgustele.

  5. Lapsevanem ütleb:

    Lp president

    Saan aru, et teie arvamus põhineb nii lapsevanemarollis olles, kui ka tulenevalt ametist. Mina küll ei ole hariduselt pedagoog, kuid olen lapsevanem. Murelik lausa. Just sellepärast, et meie ümber kasvavad lapsed, kes on ülekaalulised, sõltuvuses, käitumishäiretega, ei oska toituda, sotsialiseeruda. Kas te ei leia seost tehismaailmaga? Kui ei, siis väga kahju. Praeguse aja õpetajad on võimekamad kui kunagi varem. Kui keegi ütleb mulle, et on pedagoog, siis vaatan talle alt üles. See kuidas ning millega peavad nemad tänapäeval õpetama lastele haridust, ei anna võrrelda hetkel millegiga. Ütlete, et vajatakse muutusi. Muidugi. Eelkõige peaksid lapsed õppima viisakust, austust, tänulikust, liikumist, loodust, keskkonda, üksteisega arvestamist, sotsialiseerumist, tundeid, tagajärgi, vaeva nägemist-tulemust. Mina kui lapsevanem, arvan, et lapsi tuleks hoida kõigest tehisest niikaua eemal, kui võimalik, sest lapsed on väga võimekad ning omandavad selle kõik linnulennult varem või hiljem. Meie lastega on vaja tegeleda, eelkõige luua tingimused vanematele. Meie lastele on vaja õpetada just neid asju, mis kunagi oli loomulik- kuna tehismaailmaga on selle kõrvaldanud. Nt hügieen, liikumine, üksteisega eksisteerimine, tunded, iseenda tagant koristamine/hoolitsemine, loovus, unistamine. Praeguse aja lastel õppemaht selline, et on kaks äärmust, kas laps õpib ööni nuttes, või istub kaubanduskeskuses. Paljudel lastel puudub vaba aeg, sest peale kooli on sada huviringide, keeleringi, abiõpetajad. Või siis need kes hulguvad, kuna vanematel ei ole raha kallid huviringe maksta. Lugemine raamatust on hoopis midagi muud, kui tahvelarvutist. Kui läheme teie soovitud rada pidi, siis teeme oma lastest robotid. Palun, proua president, teie lapsed võivad selleks saada, kuid jätke minule, kui lapsevanemale õigus õpetada oma lapsele elu ning koostööd heade õpetajatega, kes oskavad minu lapsi paremini õpetada, kui mistahes robotputukas.

  6. Kaur Virunurm ütleb:

    Muutunud ei ole ainult keel ja tehnika, vaid kõik, kõik, KÕIK.

    Muusika. Lapsed elavad Youtubes ja Spotify’s, neil on juba algklassides oma iidolid. Ka päris muusikaelu on kirjum kui iial varem, Jazzkaare lastekontsertideni välja. Kooli muusikõpetus – lihtsalt ignoreerib seda.

    Kino / TV. XIX sajandi haritlane sai oma kultuuritausta kirjandusest. XXI sajandi lapse taust tuleb seriaalidest ja filmidest. Kool pole sellest muutusest seni kuulnud.

    Ja nii edasi.

    Muutunud pole ainult tehnilised alad ja keel, vaid ka kunst ja kultuur. Aga koolide õppekavad, õpikud ja mõtlemine pole üldse muutunud. Laste tegelik elu ja koolis õpetatav lähevad aina rohkem lahku. See aga kujundab laste suhtumist kooli – ja õpetajatesse.

  7. Lembit Õunapuu ütleb:

    100% nõus Peep Leppikuga. Iga funktsionäär jäägu oma liistude juurde. Ilma sügava pedagoogilise hariduseta ja tunnetuseta ärgu keegi tulgu ütlema, kuidas tuleb lapsi õpetada ja seda eriti globalistliku ideoloogia sunnil. Kasvatamine ja õpetamine on kunst, mida ei asenda ükski tehnoloogiline instrument. Paraku ikka ja jälle näeme, pea kõik on “targad” kasvatus- ja õpetamisküsimustes. Kui reformitakse ja otsitakse muutusi, siis esimene asi, mille juurde tullakse, on õppe- ja ainekavad. Me ei vaja õpetust, mis toodab oma huvide realiseerimise peal olevaid indiviide/individualiste – “maailmaränduritest kodanikke”.
    Me vajame emakeelt valdavaid, oma maad ja rahvast ning perekonda armastavaid lapsi. Me vajame õpetajaid, kes annavad edasi hingehariduse.

  8. Imre Treufeld ütleb:

    Küsimus on ka selles, et mida üldse õpetada. Õpetamisel on kaks osa: sisu ja meetod. Õpe peaks inimest vaimselt ja füüsiliselt ette valmistama nii, et ta saaks olevikus ja tulevikus head elu elada. Aga mida on heaks eluks tarvis? On leitud, et hea tervise, rahalise ja sotsiaalse heaolu saavutamisel on emotsionaalne intelligentsus olulisem kui IQ. See tähendab iseenda ja teiste inimeste tunnete märkamist ja empaatiat. On palju, mida tuleb veel õpetada, aga iseenesega toimetulemine on edu alus.

    President Kaljulaid puudutas ka õpetamise metoodikat, mainides gamifitseerimist ehk mittemängulistesse asjadesse mängu elementide sissetoomist, mis tõstab õpilaste motivatsiooni. On ka leitud, et kui lasta inimestel probleemi kallal pusida enne, kui neile lahendamist õpetada, jääb õpetatu paremini meelde. Pedagoogika ja psühholoogia valdkonnas on viimase kümne aastaga tehtud palju selliseid avastusi, mida võiks õpetamise parendamiseks Eestis käiku lasta.

    Kes on Eestis need, kes õpetamise sisu ja meetodite parendamisega hästi kursis on või sellega igapäevaselt tegelevad?

  9. Leelo ütleb:

    Silma jäi Teie küsimus sellest, kes Eesis hariduse eest vastutab. Viitan, et õpetajate koolitajad ja selle ala teadlased ning õpetajad, kes koolis õpetavad. Selles lehenumbris on hea Märt Läänemetsa arvamusartikkel, kus on seisukohad toodudteesidena laiemale lugejale. Just sellest esitusest selgub, mis on akuutne just nüüd, nö. muutunud maailmas ja võib tagada väärt haridust. Kui palju sellest harituseks aluse annab, on õppurite enda teha. Asjatundmatult haridust ei edenda ja lämmu on teada, et tegevused kuuluvad õppe sisse.

  10. Airika Mikiver-Freeman ütleb:

    Imre,
    Palun luba mul tutvustada praeguseid koolipingi nyhkijaid!
    https://www.solutiontree.com/blog/teaching-generation-alpha/
    Nenede noorte inimeste isearasusi tulebki 6petamisel silmas pidada:)

    P.S. Presidendi proual soovitan soojalt oma koolis igavlev poeg kodu6ppele panna. Ma tean paljusid s6pradest-tuttavatest lapsevanemaid, kelle jarelkasv edukalt kodu6ppe programmi taidab.

  11. Tarmo Kivisilla ütleb:

    Sõbrad, ärgem olge kurjad, vaid konstruktiivsed. Igaljuhul tuleb kiita, et president tunneb muret ja on alustanud reaalset arutlust strateegilisel,- noorte põlvkonna kujunemise teemal.
    Haridusstrateegia juures on toimimas ilmselt sama asjaolu, mis aknast alla kukkuva uusima telefoni puhul. Hetkel, kui see maad puudutab, on see juba moraalselt vananenud. Parim võimalik rakendatav haridusmudel jääb alati liipama sammu võrra tahapoole äsjasaavutatud tehnilisest ja inimarengulisest tasemest. Siit ka “koolisüsteemi igavuse paradoks”. Üks hea ja hästi integreeritud Tehno-nuti-luti-tund jääb alati sammukese jagu igavamaks hommikul seadmesse ilmunud uuest nutimängust. Sellel on reaalsed ja objektiivsed põhjused. Eelkõige majanduslikud, aga ka sotsiaal-halduslikud. Haridusvaldkond jääb alati, võrreldes nt riikliku sise-/välisjulgeoleku valdkonnaga teisaseks, ehk teisisõnu, õpetajad ei sõida tankiga linnaväljakule eelarve rahapada vallutama. Nii lihtne ongi. Kuigi praegust õpetajate täiendkoolituse hullust pole samuti kunagi varem sel määral olnud. Kas oli see Kivirähk, kes ütles, et “igav” on parim inspiratsiooniallikas? Mitte, et see peaks nüüd olema eesmärk omaette. Pange tähele nutivabu-lapsi (neid on veel mõningaid), kes mängivad ja mida ja kuidas nad mängivad. Ja hoiame lahus eesmärgid, väärtused ja vahendid. Neis haridusasjus on midagi sarnast maikuule, kui toimub Eurovisioon. Sel päeval on Eesti täitunud muusikaasjatundjate-teadlastega, kelle koguarv langeb kokku hetkel Eestis telerit omavate inimeste arvuga…

Leave a Reply to Airika Mikiver-Freeman

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!