KULTUUR

Eesti keel – väega keel

25. jaan. 2019 Contra kirjanik - 2 kommentaari

Contra.

Mina olen eestlane. Selles pole küll mingit kahtlust. Seda võib põhjendada nii või naa, aga peamine on ikkagi, et ma tunnen seda. Ja ma tean seda.

Kes võib ennast eestlaseks lugeda? Olen kuulnud arutelusid, et kellel oleks õigust nimetada ennast mulgiks või setuks. Mulkide puhul kiputakse mõõdupuuks võtma kinnisvara omamist Mulgimaal. Sellele järgneb muidugi arutelu, kus jooksevad Mulgimaa piirid, Viljandimaa omadest erinevad need oluliselt. Mulgi keele oskusega mõõtes jääks mulke vist väga napiks.

Setu keele oskusega on kindlasti paremad lood. Kuigi mulle tundub, et võru keel kipub setu keelt pisut lämmatama ja setud räägivad pigem setupärasustega kaunistatud võru keelt. Aga kindlasti ei taha ma öelda, et see oleks kuidagi vale setu keel. Ei ole ju olemas ka õiget võru keelt, juba siis, kui keegi ütleb Urvaste kandis olõ-õi, on see omakorda setupärane, aga ikka öeldakse, sest meile see meeldib, seda on vahva öelda, kuigi ta on meile võõrsõna nagu „okei“, mis on ka hea suupärane ja mida seepärast kasutatakse.

Võru kirjakeel on üsna uus nähtus ja teatud mõttes on see nagu esperanto, sest on mitme küla keelest kokku pandud. Vanasti, kui üle jõe ja mäe nii lihtsasti ei saanud, kõneles iga küla jah oma keelt. Aga siiski tekkisid ka kaubandussuhted, nii sõbralikud kui ka vägivaldsed, mille käigus külad kohtusid ja keeled segunesid. Tuhande aasta jooksul on keeled muutunud tundmatuseni ja enamik sõnu, ka neid, mida me võõrsõnaks ei pea, on ikkagi millalgi laenatud. Tore sõna on näiteks „lett“, mis on ka läti keeles lete ja teadaolevalt mõlemasse keelde tulnud saksa keelest, aga sealkandis omakorda juba väga ammu unustatud.

Võru (nagu ka eesti) keelt mõjutavad tänapäeval kindlasti kõvasti massiteabevahendid, aga ka see, et rohkem sõidetakse ringi kui varem. See ka muidugi, et võru keelt räägitakse vähem kui vanasti ja nii lipsavad põhjaeestikeelsed sõnad täitsa pahaaimamatult võrukeelse jutu sisse.

Võru salakeel

Minu südant soojendavad lood oma eakaaslastest ja isegi noorematest, kes kooli minnes ei osanudki „õiget“ eesti keelt, vaid kõnelesid sulaselget võrut. Minul seda „muret“ ei olnud, ehk ka põhjusel, et õppisin keelt väga palju raamatutest, aga tollal võrukeelseid raamatuid ei olnud sugugi. Võib ka olla, et minuga hoiduti võru keeles kõnelemast, sest tollal võis võru keeles kõnelejat lausa rahvavaenlaseks tembeldada. Keskvõim alles hakkas tavalist eesti keelt selgeks saama, aga igaks juhuks püüti vaikselt ka selle kõnelemist piirata. Võru keel oli siis ikka tõeline salakeel.

Aga ilmselt võru keelt siiski minu eest väga ei peidetud, sest kui ma täiskasvanuna ühel ilusal hetkel avastasin, et võru keelt on vahva kõnelda, sain sellega kohe pihta hakata.

Vastandamine mulle ei meeldi, kui öeldakse, et sina ei ole ju eestlane, sina oled võroke. Kuigi võru keelt ei ole ma nõus murdeks või murrakuks nimetama, on võru värk minu jaoks lahutamatult eesti värgi osa. Seepärast siingi loos räägin eesti ja võru keelest läbisegi.

Eesti keel ja võru keel täiendavad teineteist, vahel küll tundub mulle, et kui mulle meeldib rääkida rohkem võru ja kirjutada eesti keeles, siis see on isiksuse lõhestumine. Aga asjale võib ka hoopis kenama külje pealt läheneda – võrokad nimetavadki eesti keelt kirjakeeleks. Nii et kirjutamise keel on üks ja rääkimise keel teine. Samas eestikeelset teksti paberi pealt ette lugedes see ikka iseenesest võru keelde ümber ei lähe.

Minu käest on küsitud, kummas keeles ma und näen. Huvitav küll, kas unenägudes avaldatud mõtted ikka on mingis kindlas keeles? Või on seal alateadlik värk? Siiski, mul oli kord selline viiesekundiuni, vähemalt mulle tundus nii, et ma jäin korraks tukkuma, nägin selle lühikese une ära ja siis ärkasin kohe uuesti. Seal unenäos oli minu ette pandud supp. Või noh, olin laua taga ja mingi taldrik oli minu ees ja ma küsisin, kas see on supp. Ma ei tea, mis keeles ma küsisin. Aga vastuseks tuli: „Jah, ma toon kohe väitse ka.“ Ja millegipärast teadsin seekord ärgates täpselt, et selles lauses oli väits võrukeelne, aga ülejäänud lause eestikeelne. Võru keeles pidanuks ehk olema „Jah, ma tuu õkvalt väitse kah!“

Sellest lausest võiks järeldada, et küllap minu uned eestikeelsed on, sest ainuke võrukeelne sõna selles lauses on kasutusel ka suures eesti keeleruumis. Nagu näiteks „peni“, mis küll Võrumaal on „pini“.

Enne kui hakkasin võru keelt kõnelema, oli mul üleminekuaeg. Rõskelt väljendudes – rääkisin võru keelt ainult purjus peaga. Sarnast kogesin ka läti keelega – ühel hetkel panin tähele, et eriti hästi tuleb mul läti keele kõnelemine välja siis, kui olen Läti õlut joonud. Alles mitu aastat hiljem sain aru, et asi ei ole mitte alkoholis, vaid julguses. Kui tahad hakata teist keelt hästi kõnelema, tuleb alustada algusest, mitte oodata, millal keel nii selge on, et ei pea häbenema. Mitte karta seda, et oskad halvasti. Minule küll meeldib, kui täiesti võõra rahva esindajad oskavad olgu või paari lauset minu keeles. Ja nägin ka, kui õnnelikud olid itaallased või udmurdid, kui ma mõne asja nende keeles ütlesin.

Ka õppides oma emakeelt, mida me avastame koos ümbritseva maailmaga, räägime me alguses „valesti“. Vahel on selline tunne, et ega ei tahagi lastele „õiget“ keelt selgeks õpetada, mõtled, et las räägib veel natuke „omamoodi“, sest nii ei räägi ta enam kunagi elus. Minu üks lemmikuid oma lastelt oli see, kui tükk jäätist oli maha kukkunud ja lapse käest küsiti, mis see jäätis sul vedeleb siin. Vastus kõlas: aga ta vedeles juba enne mahakukkumist. Mis on tegelikult väga loogiline – ongi ju vedelvorstil, kes ei viitsi sängist välja ronida, vedelikega sarnased omadused ja sama tüvi. Igapäevaselt selliste seoste peale ei mõtle.

Nii et kui keegi natuke proovib meie keelt rääkida ja on näha, et tal on sõnavara olemas, tuleb teda ainult tagant õhutada ja aidata mõtet edasi arendada. Iga meie keele oskaja on suur õnn ja kui oluline oli omal ajal meie keele arengule kas või see, et sakslased tahtsid meie keelt rääkida.

Öötöö ja eaoie

Küllap meie keel kõlabki võõrale kõrvale nagu haldjakeel, seda on näidanud ka, et mitmeid meie eestikeelseid Eurovisioni laule püüavad välismaalased järele laulda – internetis on mitmeid näiteid –, eriti Urban Symphony „Rändajaid“ („Nad rändavad nii päevast päeva ja ajast aega“) ja Ott Leplandi „Kuulat“.

Eriti müstiliseks ja omapäraseks muudavad meie keele täpitähed. Õ, ä, ö, ü. Enamik neist on küll ka näiteks saksa keeles olemas, aga nii vägevat sõna nagu „öö“ ei ole vast kellelgi. Soomlaste natuke võistleb sellega, aga meil on ikkagi kaks ühesugust tähte. Või „öötöö“. Või „jää-äär“. „Aiaäärne“ on tegelikult veel vägevam sõna, kes selle oskab välja öelda, on küll juba eestlane mis eestlane. „Jüriöö ülestõus“. Aga mis on „äia eaoie“?

Ma ei oska hinnata, kuivõrd raskeks teevad eesti keele õppimise neliteist käänet, aga mulle tundub, et kui need juba selged on, teeb see väljendamise ja arusaamise lihtsamaks kui vähemate käänetega keeles. Kui ma vaatan läti keelt, siis seal on vahepeal päris kõvasti nuputamist, millise käändega tegemist on, eriti kui lauses kõiki sõnu ei tea. Näiteks meie saav ja olev ei erine läti keeles teineteisest kriipsukesegi võrra, ka eesliide on sama ja lausest endast peab olema aru saada, kumba mõeldud. Tõsi – ei ole veel ette tulnud juhust, et see oleks segadust tekitanud. Aga kui veel läti ja eesti käändeid võrrelda – kui kaunilt ja sisukalt kõlavad meie käändenimetused! Nimetav! Sisseütlev! Rajav! Läti keeles tähistavad käändeid ainult mingid võõrsõnad. Mõistetav muidugi – kui neil on igal käändel nii palju sihtotstarbeid, lähebki raskeks neile selliseid „ametinimetusi“ panna nagu eesti keeles.

Tegelikult on läti keel üks tore keel ja olen väga õnnelik, et ma seda oskan ja sellest tõlkida saan. Tõlgin vahepeal ka vastupidises suunas ja olen läti keeles teinud teksti, mille peale vist lätlased ise ei ole tulnud. Mina ka ei tulnud selles mõttes ise, et minu eeskujuks oli rahvasuust tulnud koorilaul „Hakkame, mehed, minema“, kus ei ole ühtegi s-tähte. Tegin ka läti keeles kahesalmilise luuletuse ilma s-täheta. See ei olnudki väga keeruline, kui teada grammatikat. Muide, läti keele s-tähe lembust võime ju naerda, aga ka eesti keeles on s kõige enam kasutatav täht.

Eesti keele üle sain uhke olla ka ühes Läti ülikoolis peetud loengus, kus võrreldi inglise ja läti keelt – kumb on mitmekesisem. Selgus, et läti keeles on mitu korda rohkem võimalusi sõnu ja sõnavorme moodustada. Kuivõrd eesti keeles on poole rohkem käändeid kui läti keeles ja meil on ka eraldi ma– ja da-tegevusnimi, kerkis keelele küsimus, aga kui palju siis eesti keeles neid variante on. Ettekandja ei olnud suu peale kukkunud ja teadis vastata, et eesti keeles on võimalusi lõputult.

Läti keelest tõlkides tunnen aga järjest rohkem, et minu eesti keele sõnavara võiks veel laiem olla. Lähen võtan
ÕS-ist suvalise lehekülje lahti ja vaatan – tagi kolmest tähendusest tean vaid ühte, tagilumi on täielik uudis, taglastama – ega sedagi täpselt tea, mida see endast kujutab, siis on seal neli tahh-iga algavat võõrsõna ja et tahke keha kohta tahkis öeldakse, seda ma ka ei teadnud. Üheksa sõna ÕS-i ühelainsal leheküljel. Kusjuures neid on seal veel üle tuhande! Ja ega siis kõik sõnad ÕS-i ei mahu, ikka ainult üldkasutatavad. Mis muud, pean hakkama eesti keeles järeleaitamistunde võtma, et keelele väge juurde saada.

Aga miks ma olen eesti keele üle eriti uhke? Meil on ütlused „Jätku leiba“ („Jakku leeväle“) ja „Jõudu tööle!“ („Joudu tüüle!“). Teistes keeltes neid ei ole. Aga milline vägi neis sõnapaarides peitub! See on täiesti arusaamatu, kuidas teised keeled ilma nendeta hakkama saavad. Või ongi eestlased kõige enam kannatanud rahvas, kes tõeliselt teavad, mis tähendab, kui leiba ei ole või tahaks rohkem tööd teha, aga jõust jääb vajaka? Ütleme nii, et oleme keele väel ja toel rasked ajad üle elanud. Eesti keel on nagu rähni keel, mis on tunduvalt pikem, kui võib ette kujutada, ja mille otsas on mitu haru, mille abil saab saagi kinni haarata.


2 kommentaari teemale “Eesti keel – väega keel”

  1. Silver ütleb:

    mulle meenus sõna,
    unus,
    vaatasin teda
    ja imestasin –
    see koosneb kahest sõnast:

    unes, elus.
    esimene ja viimane silp

    mis tähendab
    olen une ja elu piirimail
    rõhuasetus unel,
    sest ma ei mäleta

    hoopis huvitav
    on kui pöörame need sõnad
    elus, unes – elusunes

    ja need silbid…
    USUN –
    olen alati kohal

    milline KEEL!!

    ja siis veel
    milline sõnum ja energia on selles tähevormis
    elus – olen pöörlemises, aga püsti,
    langemisele järgneb tõus
    ja nii igavesti
    unes – olen langemises ja tõusmises
    vastupidises kuid samas maailmas,
    ja nii igavesti

    millised energiad

    USUN
    U – olen langemises ja tõusmises
    S – nüüd ja igavesti
    U – olen langemises ja tõusmises
    N vastupidises kuid samas maailmas

    Ruunid on siin nähtavad,
    energiad tajutavad

  2. Silver ütleb:

    Eesti keel – Püha Keel

    ma ütlen

    “minu silmad”.
    kui ütlen silmad –
    see on meil kõigil
    näeb

    “minu kõrvad”.
    kui ütlen kõrvad –
    see on meil kõigil
    kuulab

    “minu käsi”.
    kui ütlen käsi –
    see on meil kõigil
    puudutab

    “minu nina”.
    kui ütlen nina –
    see on meil kõigil
    haistab, maitseb lõhnu

    “minu suu”.
    kui ütlen suu –
    see on meil kõigil
    maitseb, kõneleb maitseist

    need kaks on ühes

    “minu süda”.
    kui ütlen süda –
    see on meil kõigil
    armasatab, Armastab, armistab, armistub….

    ringkäigus

    niisugune eesti keel, mis ütleb – mina olen see, mis on – minu keha on mu kogemise tallermaa, mu olemise see, mis on…

    Eesti keel on püha keel!
    nii on iga keel püha,
    sest inimene teab:

    kui minal on silm, kõrv, käsi, nina suu ja süda,
    seisab ta Armastuse Õndsuse Ruumis.
    kõik on võimalik

    midagi on meil ehk meelest läinud.

    nägemine, kuulmine, kompimine, haistmine ja maitsmine.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!