KULTUUR

Elasin rolli sisse ja pean korda tänaval, kinos ja teatriski

25. jaan. 2019 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit

Peter Pedak. Foto: Raivo Juurak

 

Õppeaasta alguses astus Tallinna prantsuse lütseumi pere ette uus noor direktor Peter Pedak. varem on ta olnud ametikohtadel välisministeeriumis ja ka diplomaatilisel tööl. „Kui muidu võib maailm tunduda natuke lootusetu, siis koolist ei kao kunagi lootus, et tuleb parem maailm ja paremad inimesed,“ ütleb Pedak ja leiab, et muutunud pole lapsed, vaid hoopis vanemad ja õpetajad.

 

Kuidas on esimene poolaasta läinud? Tulite vilistlasena oma kodukooli, ometi pole see tavaline, vaid Lauri Leesi kool. Kuivõrd on see teadmine teid kammitsenud või on hoopis innustanud?

Minu käest on palju küsitud, kuidas ma üldse julgesin prantsuse lütseumi direktoriks kandideerida ja kas Lauri Leesi vari mind häirib. Ma pole kunagi elus võistelnud, pole kuigi sportlik olnud. Tulin, et see kool saaks jätkata oma tööd ja säiliks maailm, mida ma armastan. Selles maailmas hinnatakse kunsti ja kultuuri. See on üks väheseid autorikoole Eestis, mille üks inimene on oma käe järgi kujundanud. Nagu kunagi olid Treffner ja Westholm, on olnud ka Leesi. Teos on mõnes mõttes valmis, aga elu meie ümber muutub. Sellepärast tuleb seda kogu aeg uuesti luua. Pigem on see innustav. Olen ju Lauri Leesi õpilane ja see, et ta on iga päev majas ja annab ühe tunni, on ainult abiks.

Kas ta teile ümbrikus nõuandeid ka lauasahtlisse jättis?

Ikka! Näiteks on sahtlis sedelike, mida vastata ajakirjanikule, kes helistab: palun saatke oma küsimus kirjalikult.

Aga kokkuvõtteks: olen väga tänulik ja veendunud: praegu on elu parim aeg. See kool on mind päästnud kaks korda elus „kurja maailma“ käest. Esimest korda siis, kui tulin siia keskkooli, ja teist korda nüüd. Seestpoolt paistab kool veel ilusam kui väljast.

Kui muidu võib maailm tunduda natuke lootusetu, siis koolist ei kao kunagi lootus, et tuleb parem maailm ja paremad inimesed. Lapsed on sümpaatsed. Laps kui bioloogiline liik pole muutunud. Pigem vanemad ja õpetajad, kes tahavad teistmoodi kasvatada ja õpetada.

Kuivõrd näete iseennast, kui majas ringi vaatate?

Kindlasti minisuguseid on. Hea on püüda aidata. Mäletan, et võisin ise olla samade muredega. Kui tundub, et keegi on kiusanud – mina ei elanud seda siin keskkooliajal üle, küll aga põhikoolis –, ütlen kiusatule, et tema enda kätes on ringist välja murda. Kõige tähtsam on, et ei tekiks lootusetuse ega nurka surutuse tunnet. Alati saab midagi teha.

Meie kooli suur pluss on, et õppimise pärast kedagi ei narrita. See võtab ühe pinge maha.

Kui aga põlvkondi võrrelda, siis tundub, et tänapäeva noored on vabad inimesed. Meil olid jõulupeoks jagatud teemad nii, et iga klass kattis ühe kümnendi Eesti ajaloos. Kaheksas klass, kellel ma mõnda aega klassijuhatajat asendasin, tegi oma näidendi laulva revolutsiooni ajast. Vaatasin, kuidas nad klassis pakke jagasid. Kaks last lugesid Alverit, kaks poissi, maskuliinsemad tüübid, tantsisid, mõned laulsid. Mitte keegi ei häbenenud ja kedagi ei narritud.

Ütlesin neile, et nende näidend oli Eesti vabanemise ajast ja sellepärast end vabaks võitlesimegi, et nad saaksid nii vabalt elada ja ennast väljendada.

Lapsed on noore direktori omaks võtnud ja tulevad teie juurde. Kas rohkem rõõmude või muredega?

Ka ideedega. Meie uus spordihoone on koolimajaga ühendatud tunneli kaudu. Noortel tekkis mõte rajada tunneli seintele nüüdiskunsti galerii. Reprod maja seintel lõpevad praegu aga Picassoga. Tahaks teada, mis kunstiajaloos edasi sai. Õpilased pakkusidki, et kui nad käivad klassiga reisidel, ostavad taieseid, raamivad ära ja kirjutavad teksti juurde. See on algatus, mida tasub toetada. Arutame, kuidas seda teostada.

On ka muresid, nagu lastel ikka. Näiteks on laps saanud halva hinde ja ütleb, et tema kontrolltöö ajal üldse ei rääkinud naabriga, aga talle pandi üks. Arutame siis, kuidas see õpetajale paista võis. Soovitasin minna õpetajaga rääkima, võib-olla jõuavad kokkuleppele. Enamasti võtab õpetaja ulatatud käe vastu.

Kas õpetajad võtsid teid kohe omaks?

Tundub küll. Üks emakeeleõpetaja ütles, et meil on nagu „Kõrboja peremehes“, ise kasvatasime endale uue peremehe. Eks kõik harjuvad muudatusega. Šokki pole ma neile korraldanud.

Mida te teisiti teete kui Leesi?

Näiliselt olen võib-olla natuke leebem. Mõtlen kauem, enne kui reageerin. Aga põhimõttelistes küsimustes pole erinevusi.

Sellises mastaabis korrapidamisega puutusin kokku esimest korda. Aga elasin üsna ruttu direktori rolli sisse. Ka tänaval, teatris ja kinos olen hakanud korda pidama. See on pedagoogiline joon, aga mõnes mõttes ka kodanikujulgus. Tänitamine on halb, kuid märkamist ja korrale kutsumist meie ümber võiks olla rohkem.

Olete ka väliselt sama elegantne kui Lauri Leesi.

Kostüüm on osa rollist. Millega siis üldse lapsi õpetada kui mitte isikliku eeskujuga. Aine on alles teine asi, teema, millest õpetaja ja õpilane omavahel saavad rääkida.

Kui meil on majas riietusest juttu, siis ütlen, et kõik peab ansamblisse sobima. Meil on klassikaline hoone ja töömeeleolu. Et seda hoida, peab olema korrektselt riides. Dress töömeeleolu ei tekita.

Miks võiks eesti inimene osata prantsuse keelt?

Prantsuse keel avab ukse prantsuse kultuuri ja natuke teistmoodi mõttemaailma. Vabadusse, loomingulisusse ja mängulisusse. Isegi filosoofid on prantslastel natuke mängulised. Seepärast pean oluliseks, et keeleõpe oleks ennekõike kultuuriline.

Oleme prantsuse keele õpetajatega rääkinud, kuidas lapsi iseseisvamaks ja algatusvõimelisemaks muuta, et nad saaksid rohkem improviseerida, dialooge luua, mängida. Aga selle kõrval õpiksid ka luuletusi, laule ja muinasjutte. See on meie kooli joon.

Prantsuse keel pole rahvusvahelise suhtlemise keel ega saa selleks ka tulevikus. Koolis õppides loome teatud baasi ja laiendame silmaringi.

Miks vanemad lapsi siia toovad?

Väga loodan, et ainus motivaator pole prantsuse keel, vaid mõeldakse ennekõike töökultuuri ja turvalise keskkonna peale. Vanem tahab olla kindel, et ta lapsel on koolis hea, et ta võib siin häbenemata õppida, teda ei kiusata ja ta saab osa euroopalikust kultuurist. Loomulikult mõtleb vanem ka lapse tulevikule. Igal juhul saab meie lõpetaja hästi hakkama ja kultuuriarmastusega on ta saanud kaasa suure toe. Elus võib suuri raskusi ette tulla, kuid kunst lohutab.

Kuivõrd on teil endal prantsuse keelt töös vaja läinud? Kui hästi seda oskate?

Mul on hea enda näitel kinnitada, et meie kool loob tugeva baasi. Kui prantsuse keelt on vaja aktiivselt kasutada, muutub see meie koolis õpitu põhjal üsna ruttu aktiivkeeleks.

Kui läksin tööle Eesti esindusse Euroopa Nõukogu juures Strasbourgis, oli mul lütseumi lõpetamisest möödas 11 aastat. Olin püüdnud oma prantsuse keelt kursustel soojas hoida, aga kogu baas, alates hääldusest, mida pean väga oluliseks, oli loodud koolis. Ja üsna ruttu muutuski mu keel kasutatavaks.

Kui meil käib prantslastest külalisi, suhtleme nendega prantsuse keeles. Igapäevane keel see mulle pole. Esimene keel on inglise, siis tulevad prantsuse vene, saksa ja teised.

Milliseid lütseumi traditsioone tähtsaks peate?

Kõik ühisüritused on väga tähtsad. Aktused on meil etenduse vormis. Käime koos teatris ja kontserdil. Olulisimaks pean, et meil on eri vanuseastmete ühtsus. Suuremad hoolitsevad väiksemate eest, korraldavad neile üritusi. Ühtse põhikooli ja gümnaasiumi säilitamine on meie jaoks oluline, nende lahutamisega läheks väga palju kaotsi.

Loodan, et Tallinnas midagi radikaalselt lõhkuma ei hakata. Ma ei näe, et see oleks kellegi huvides. Oleme tänulikud, kui saame teha edasi head tööd, mida keegi kahtluse alla ei ole seadnud.

Kas prantsuse lütseum on eliitkool?

Mul oleks hea meel, kui seda sõna ei kasutataks. See on solvav, tekitab ebamugavust ja vastandab. Kas sellised koolid peaksid säilima ja kas neil on laiemale hariduspildile midagi anda? Arvan, et on. On oluline, et on ülelinnalised koolid, kuhu saavad kandideerida kõik. Meie kool sai enne heaks ja siis tekkis sisseastujatest konkurents. 1992. aastal, kui kooli taastati, polnud üldse teada, kas see jõuab sõjaeelsele tasemele. Lauri Leesi ja teised lütseumi taastajad suutsid selle niimoodi tööle panna, et vanemad hakkasid meie kooli usaldama.

On hea, kui on erinevaid koole, mille vahel saavad vanemad valida. „Eliitkooli“ asemel võiks kasutada aga hoopis sõna „ülelinnakool“.

Ütlesite, et loete tähelepanelikult Õpetajate Lehte ja teete märkmeid. Kust veel ammutate teadmisi?

Enne siia tulekut läksin Tallinna ülikooli hariduskorralduse magistriõppesse. Olen õppimist jätkanud, mitte küll täiskoormusega. Sellest on natuke kasu, et olla kursis kasvatusteadusliku mõtlemisega Eestis. Toon seda teadmist kooli, õpetajatega arutame, kuidas teooria ja praktika kokku kõlab.

Aju-uuringud on tänapäeval kõrgel tasemel, palju asju on saanud teadusliku põhjenduse. Kas või kordamine, mille kohta õpetaja Leesi on öelnud, et algklassides peab kordama seitse, keskastmes viis ja keskkoolis kolm korda. Aju on vaja ära petta, et seda teadmist on vaja.

Aaro Toomela aju-uuringud on koolijuhtide seas huvi äratanud.

Jah, on küll. Lisaks Aaro Toomelale ka Jaan Aru ja teiste õppimispsühholoogide omad. Olen õppinud ka kasvatusfilosoofiat Airi Liimetsa käe all. Me ei tohi kaotada silme eest sihti, et ennekõike kasvatame inimest, mitte materjali tööturule.

Kes on hea õpetaja ja keda võib pidada heaks direktoriks?

Ennekõike peab õpetaja olema hea inimene, kes armastab lapsi. Selleta pole mõtet siin majas töötada.

 


Peter Pedak

Sündinud 28. augustil 1981 Tallinnas.

Haridustee:

  • 2017–… TLÜ, hariduse juhtimise magistriprogramm (avatud õpe).
  • 2003–2005 TLÜ, sotsiaalteaduste magister kultuurikorralduse erialal.
  • 1999–2003 TÜ, õigusteaduse bakalaureus (võrdsustatud magistrikraadiga).
  • 1996–1999 Tallinna prantsuse lütseum, lõpetanud kuldmedaliga.
  • 1987–1996 Tallinna Pelgulinna keskkool.
  • 1993–1994 Stockholmi eesti kool.
  • 1990–1998 Tallinna Pelgulinna keskkooli muusikaklass (klaveri eriala).

Töö:

  • 2018–… Tallinna prantsuse lütseumi direktor.
  • 2004–2018 mitmed ametikohad välisministeeriumis, sh 2010–2013 Eesti alalise esindaja asetäitja Euroopa Nõukogu juures Strasbourgis, 2016–2018 rahvusvahelise õiguse büroo direktor.
  • 1998–2003 Eesti Kontsert, klienditeenindaja.

Hobid:

  • kontsertide korraldamine ja juhtimine, filmistsenaariumide kirjutamine, tõlkimine.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!