KULTUUR

Kaebupunn on kodu peegel

18. jaan. 2019 Toivo Niiberg psühholoog-nõustaja ja koolitaja - Kommenteeri artiklit

Nagu rooste rauda, nõnda sööb kadedus hinge … Periandros

 

Et ühiskonnas toime tulla, peab inimene ära õppima sotsiaalse käitumise ja tutvuma sinna juurde kuuluvate väärtushinnangute, tavade ja muude normidega.

Ühiskonnas kehtivad väärtused on erinevad, nende seas on oluline näiteks teisi kahjustavast käitumisest hoidumine, kaasinimeste aitamine, viisakus ja lugupidamine. Ühiskonnas enamuse aktsepteeritud tähtsamatest väärtustest kujuneb süsteem, mis hõlmab nii norme kui ka sanktsioone normist hälbiva käitumise puhul.

Kõige olulisemad väärtused, millest eeldatakse eranditut kinnipidamist, on riigi tasandil kinnistatud õigusnormidesse ja tagatud on ka nende kaitse. Õigus ongi kasvanud välja üldiselt kehtivatest tava- ja moraalinormidest, mistõttu on vaja sotsialiseerumisprotsessi kaudu omandada teadmisi, kuidas konkreetsetes õigusliku sisuga olukordades toimida. Seetõttu on sotsiaalne käitumine oma olemuselt väga lai mõiste ja sinna alla mahub igasugune õiguslik käitumine. See tähendab, et õiguslik käitumine on alati sotsiaalne, igasugune sotsiaalne käitumine ei ole aga alati õiguslik.

Õiguslikult adekvaatset ja normikuulekat käitumist juurutatakse õigusliku sotsialiseerimise kaudu ja selle eesmärk on õigusteadvuse kujunemine.

Väärtused on ajas üsna püsivad, väärtushinnangud aga pidevalt muutuvad. Väärtuskasvatus algab lapse kodust, vanemate eeskujust ja tugineb nende väärtushinnangutele.

Väärtuste tekkimine

Arusaadavalt ei saa lasteaed ja kool avaldada sotsialiseerimisele mõju kauem kui ettenähtud kindla perioodi jooksul, mis lõpeb siis, kui inimene on saavutanud kooliküpsuse või jõudnud täiskasvanuikka. Kuigi sotsialiseerimine kestab kogu elu, kujundatakse ja kinnistatakse tulevikus käitumist kujundavad ühiskonnas aktsepteeritud käitumismallid eelkõige lapse- ja noorukieas.

Tavaliselt hälbib normaalsele lapsele omane käitumine juhul, kui tema perekonna liikmed ei austa sotsiaalseid norme ja seetõttu ei peeta vajalikuks korrektset hoiakut ka lapselt nõuda. Kui mingil hetkel saavad nooruki kaaslasteks vaid antisotsiaalse käitumisega eakaaslased, on tal üksinda väga keeruline sotsiaalseid norme järgida.

Varases lapsepõlves kodus algaval ja noorukieas jätkuval sotsialiseerimisel eristatakse väärtuste tekkimisel ning kinnistamisel nelja viisi.

1. Laps omandab väärtused selgituste teel. Laps hakkab teatud väärtuseid omaks võtma siis, kui talle pidevalt selgitatakse, mis on hea ja mis halb ning missugused tagajärjed mingile käitumisele järgnevad. Selliselt toimides õpib laps tundma piire.

2. Laps omandab väärtuseid jäljendamise teel. Oma ea ja arusaamisvõime tõttu ei ole lapsed võimelised autoriteedi käitumist kahtluse alla seadma ja seega tundub hea ja õige kõik see, mida autoriteetne isik teeb. Varasest lapseeast peale on inimese jaoks kõige lähemad eeskujud vanemad, kelle nii positiivset kui halvemal juhul ka negatiivset käitumist laps matkima hakkab.

3. Väärtuseid sisendatakse lapsele ka temale suunatud ootuste kaudu. Kui näiteks vanemad või õpetajad last korraliku inimesena kohtlevad, käitub ta tavaliselt ootuspäraselt korralikult. Halvasti käituvate noorukite puhul ei panda enam pahatihti tähele, et neilt oodataksegi alati kõige halvemat, ja nemad omakorda vastavad oma käitumisega neile ootustele.

4. Kõige tugevamalt juurduvad väärtused isiklike kogemuste kaudu, sest sellisel juhul on inimene teatud situatsiooni läbi elanud ja kujundab oma hilisemat käitumist vastavalt oma kogemuse värvingule. Kogemuse kaudu tekib sotsiaalne hoiak, mis juhib käitumist ühiskonnas.

Väärtuste õppimise viiside seas on olulisel kohal autoriteetsete isikute eeskuju ja seega on lapse seisukohast vanemate käitumine väga oluline. Kõik, mida laps näeb oma vanemaid tegemas, on tema jaoks õige käitumisviis ja vanemate käitumisele toetudes kujundab ta tulevikus ka oma käitumismudelit.

Kui vanemate käitumine ei vasta ühiskonnas aktsepteeritud normidele, ei saa väikelaps sellest veel aru. Varases lapsepõlves puudub tal pidev kontakt teiste sotsialiseerimisagentidega, kes vanemate tegevuse õigsuse kahtluse alla seavad. Sellest tulenevalt avaldavad näiteks vanemate jõhkrus, amoraalsus, kodus korraldatud joomingud ja perekonnaliikmete ebaloomulikud suhted soovimatut mõju lapse isiksuse kujunemisele.

Lapse jaoks on perekond ja kodu esmane kokkupuude ühiskonnaga ning tema jaoks on seal esinev käitumine ja valitsevad väärtushinnangud need, mida ka temalt oodatakse. Kui see käitumine ja need väärtushinnangud on ühiskonna suhtes defektiga, mõjutab see lapse õigusliku sotsialiseerimise tulemust.

Kuidas ussikesest sirgub boa?

Miks siis võib inimlaps muutuda teiste suhtes kättemaksuhimuliseks, anonüümseks pealekaebajaks, intriigide punujaks, teisisõnu saada täiskasvanuna isiksuseks, keda enamik püüab vältida ja endast eemal hoida? Miks kujuneb inimene, keda ärritab teiste heaolu, edukus, saavutused, rõõm jne.

Fikseeruvat last pole koolilaste hulgas kerge ära tunda, kuid see on tema õigeks arendamiseks ja suunamiseks ülimalt tähtis. Kõik tema kohanemisraskused aina suurenevad ajaga. Tema põhiomadus on tugevate negatiivsete emotsioonide ja sealhulgas afektide erakordne püsivus. Kui ta kord kellegi peale vihastab, aga ei saa oma pahameelt teda karistades, tema peale kaevates, teda solvates välja elada, võib afekt fikseeruda kuudeks, isegi aastateks. Ta on pika vihaga, mäletab halba kaua ja võib teatada, et ei räägi teda solvanuga surmani, mis polegi tühi ähvardus.

Juba lapsepõlves kujuneb tal kergesti alaväärsustunne. See tekib teatavasti korduvate alanduste mõjul. Fikseeruval tüübil on omadus kunagist solvangut ikka ja jälle läbi elades võimendada selle mõju mitmekordseks. Nii kujuneb ta haiglaslikult solvujaks. Alaväärsustunde kompenseerimiseks arenevad tas välja auahnus, pretensioonikus ning väiklane teadlikkus oma õigustest. Auahnus õhutab selle tüübi esindajat tegutsema suunas, mis peaks tooma kaasa autoriteedi ja positsiooni tõusu.

Talle ei piisa kujutletavast edust, nagu see on omane eneseimetlejale, ta peab saavutama inimeste tegeliku lugupidamise, selle annab ainult tegelik elu. Seetõttu on ta töökas, isegi väga töökas.

Paljud edukad inimesed on fikseeruva tüübi esindajad. Edu korral on negatiivsed emotsioonid enam-vähem kompenseeritud, mida soodustab edu korduv läbielamine ja sellega hooplemine. Kui auahnust ei kompenseeri edu, pääsevad maksvusele tugevad negatiivsed emotsioonid, millel on kalduvus püsima jääda. Kuna ta ei suuda endale kujutluses eduelamusi luua, afekt aga piinab, tekivad kujutlused, et edutuse on põhjustanud kellegi kuri kavatsus, kadedus jne. Paranoid võib luua loogiliselt korrektse ja süsteemse kujutluse sellest, kuidas teda taga kiusatakse, tema peale salakaebusi kirjutatakse, talle karjääri-redelil takistusi tehakse jne.

Juba lapsena oskab ta esitada kuulajatele kaebusi, nagu oleks tegemist absoluutse tõega ja tema oleks süütu ohver ning kannataja. Tegelikult on kogu esitlus loominguline etendus, mille olemus on paranoiline kaitsemehhanism. Kaebupunn ei ole lasteaiarühmas ja kooliklassis populaarne, teda hakkavad kõik narrima ja ka kasvataja-õpetaja ei pea temast lugu. Samas võib halb pedagoog sageli liimile minna, sest mõnele lihtsalt meeldib, kui rühmas või klassis tegutseb KGB.

Et fikseeruv afekt on tema enda viga, ta tunnistada ei suuda. Jääb üle otsida põhjus, loogiline ja süsteemne seletus, miks ta kogu aeg selle tunde all kannatab. Nii tekibki tegelikkuse moonutatud kujutlus, mille põhjal ta ise kaljukindlalt usub, et tema pahameele tekitajad on halvad inimesed, teisiti mõtlejad ja nende lood.

Loomulik on siis ka paranoidi vaen niisuguste inimeste vastu. Seda ei väära mingid faktid, sest ta ei võta neid kui sobimatuid enda loodud loogilisse süsteemi üldse vastu. Küll aga võtab paranoid kergesti omaks teooria, mis õigustab ühtede kurjust ja vägivalda teiste vastu (rassism, šovinism, homofoobia, natsism, klassivõitlus jms).

Lammutav tüüp

Õpetaja ja klassijuhatajana ei lubanud ma iialgi õpilastel teiste peale kaevata. Midagi muud on oma suure murega õpetaja poole pöördumine ja usun, et iga pedagoog eristab, mis on mure ning mis teise peale kaebamine. Kaebupunni kutsusin välja ja vestlesin temaga nelja silma all, teda süüdistamata ning koos olukorda vaagides. Tähtis on tõestada, et igasuguses konfliktis on kaks osapoolt.

Õpetajana ei ole ma ka ise kellegi peale kaevanud. Leppisin lapsevanematega kokku, et kui on tekkinud probleem, siis peab laps oma vanemat sellest ise teavitama. Mina ootan kolm päeva neilt tagasi-sidet ja kui seda ei ole tulnud, siis teavitan lapsevanemat ise.

Samas olen lapsele avaldanud lootust, et ta saab ise hakkama, ja öelnud, et minu sekkumine kurvastab mind väga. Olen ikka rõhutanud, et kõik, mis sa teed, nii heas kui ka halvas, teed ainult iseendale. Eksime kõik.

Tore, kui suudad oma viga tunnistada, andestada ja pahategu heastada. Teades, et kodustest ei ole abi, püüan kaasata klassi ning paluda teda mõista ja aidata. Püüan leida aega kõigi asjaosalistega konfliktsituatsioon läbi arutada ning jäädes võimalikult erapooletuks, kallutada kaalukaussi õigluse, õigete väärtushinnangute ning vastastikuse leppimise nimel.

Suuremaks mureks on osutunud koostöö kaebupunni vanematega. Öeldakse, et laps on kodu peegel, ja siin kehtib see reegel eriti. Kuna ka vanemad on fikseerunud isiksused, võib neist oodata kõike, harva head. Nad on sinu ees võimelised naeratama, aga tagaselja sooritama sulle vaimse atentaadi, valimata vahendeid. Nende salasepitsustele ei pea sageli vastu ka kõige tugevam pedagoog ja koolijuht. Nad on võimelised leidma üles sinu pisimadki vead ja eksimused, neid kümnekordselt võimendama ning laiale üldsusele teavitama.

Nende jaoks on tähtis tõestada, et nende laps ei ole milleski süüdi. Võib seada küsimärgi alla sinu kui õpetaja või psühholoogi ametialase professionaalsuse ja sobivuse, kuid kes meist ei oleks teinud vigu.

Noore ja täiskasvanu puhul on sageli tegemist lammutava ehk paranoilise tüübiga, kes püüab pidevalt puudusi kõrvaldada, tööd ümber korraldada, kõigi tegemisi kritiseerida, lammutada olemasolevat süsteemi ning luua uut, viha pidada, kätte maksta jne. Seda tehakse igasuguse kriitikata, saamata aru, kas seda on üldse vaja teha. Lammutav tüüp on sageli tahtejõuetu, kergesti mõjutatav ja uutest huvidest haaratav. Stress või suured muutused võivad inimese muuta kriitilisemaks ja kahtlustavamaks, seeläbi paranoiliseks. Kõige sagedasemad näited selle kohta on töökaotus või lahkuminek, mil elumuutused toovad kaasa millestki ilmajäämise.

Paranoia võib aga tekkida ka ootamatu võimu või jõukuse saavutamise tagajärjel, tihti kogevad seda kuulsused. Lisaks reaalsustunde kaotamisele võib see kaasa tuua usaldamatuse: teistel oleks nüüd otsekui motiiv tema ärakasutamiseks. Aja jooksul võib selline mõttemuster kujuneda paranoiaks.

Lammutustegevusele kalduvad tüübid, kes ei ole suutnud lahendada oma isikliku elu probleeme, kes on sageli abitud ja kannatavad alaväärsuskompleksi all. Nad püüavad hävitada kõik vana, väites, et see takistab edasiminekut. Seesugused inimesed kerkivad sageli esile ajaloo pöördehetkedel, revolutsioonides ja võimuvõitluses. Annaks jumal, et neist ei saaks riigijuhte, aga sageli just nii juhtub. Kui selline inimtüüp saab võimu juurde, võib ta teha palju kurja.

Ainult õigusriigis saab vältida nende pääsu võimule. Nagu elu näitab, kaasneb revolutsioonidega õiguskorra lagunemise tagajärjel paranoidsete inimeste aktiviseerumise oht.

 


Fikseeruv laps

tunnused:

  • tugevate negatiivsete emotsioonide püsivus,
  • pikk viha ja vaenamine,
  • alaväärsustunne.

Psüühika nõrgad küljed:

  • teiste hea tuju,
  • teiste kiitus ja tunnustus,
  • kohanemine uue olukorraga.

Kaasnevad tunnused:

  • teiste peale kaebamine,
  • teiste süüdistamine oma ebaedus,
  • auahnus,
  • pretensioonikus,
  • ähvardamine,
  • eaga suurenev manipulatiivus,
  • armukadedus,
  • usaldamatus,
  • kahekeelsus, reetlikkus,
  • hooplemine, ülbitsemine,
  • suutmatus oma vigu tunnistada,
  • eaga suurenev paranoilisus,
  • eaga suurenev psühhosadism jne.

Kuidas aidata:

  • Esmalt ole ise heaks eeskujuks, ära virise pidevalt lapse kuuldes, ära süüdista ega kadesta naabreid, asiseid sugulasi ja sõpru.
  • Ära serveeri ennast lapsele ohvri ja ohverdajana.
  • Õpeta lapsele sallivust.
  • Teavita, et igasuguses konfliktis on kaks osapoolt ja ka süü on kahepoolne.
  • Ära luba lapsel teise lapse peale kaevata ja leia aega ta ära kuulata.
  • Ära lase ennast lapsevanematel ümber sõrme keerata.
  • Ole valmis tõsiseks konfliktiks fikseeruva lapse vanematega.
  • Muuta saad last, aga mitte vanemaid.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!