Kiida lapsehoidjat!
Möödunud aastal kuulutas lapsehoidjate kutseliit teist korda välja aasta parima lapsehoidja konkursi. Võitja valiti seekord kolmes kategoorias: parim lapsehoius töötav lapsehoidja, parim lapsehoidja, kes hoiab lapsi oma kodus, ning parim lapsehoidja, kes hoiab last lapse kodus.
Konkursile „Parim lapsehoidja 2018“ esitasid lapsevanemad 132 kandidaati. Parimateks lapsehoidjateks osutusid loosimise teel Ester Soosaar, kes töötab Viljandi Kukeräädsiku lastehoius, Viivika Rehe Pärnust, kes hoiab lapsi oma kodus, ning Anu Prii Tallinnast, kes käib lapsi hoidmas nende kodudes ja kelle kõik neli hoolealust on erivajadusega. Kõik kolm lapsehoidjad tõdesid, et tunnustus tuli neile ootamatult, tegi palju rõõmu ja mõjus motiveerivalt.
Lapsehoidjate kutseliidu juhatuse liikme ja MTÜ Ulata Käsi koolitusjuhi Ene Paadimeistri sõnul oli konkursi peamine eesmärk väärtustada ja propageerida lapsehoidja kutset ja ametit.
Lapsehoidjateenust vajavad nii väikelaste kui ka pisut suuremate laste vanemad eri põhjusel, räägib Ene Paadimeister. Kuni kolmeaastaste laste puhul, keda kas ei saa või ei raatsita veel lasteaeda panna, on isiklik hoidja või lastehoid hea alternatiiv lasteaiale. On peresid, kes võtavad hoidja algklassilapsele, et ta ei peaks liiga pikalt üksinda kodus olema. Lapsehoidjast on abi siis, kui vanematel on vaja mõneks ajaks kuhugi sõita või õhtul kahekesi koos näiteks teatrisse minna. Samuti vajab lapsehoidjat erivajadusega laps, kellele suur lastekollektiiv ei sobi.
Lapsevanemad hindavad lapsehoidja puhul kõige enam pühendumist ja usaldusväärsust ning peavad tähtsaks, et tema hoolde saaks lapse kerge südamega jätta. Inimesed on erinevad: üks hoidja saab suurepäraselt hakkama imikutega, teine klapib paremini suurematega, kolmas tuleb väga hästi toime erivajadusega lastega. Seepärast tuleb alati avatult rääkida, millisele lapsele hoidjat vajatakse, milleks hoidjal tuleb valmis olla ning mida temalt oodatakse, ja püüda õiged inimesed kokku viia. Et õige inimese leidmine on tähtis, näitab tõsiasi, et lapsehoidja haigestumisel ei soovi enamik peresid asendushoidjat, vaid ootab ära, kuni nende oma lapsehoidja tagasi tuleb. Viimase aja tendents on see, et üha rohkem eelistatakse mitte noori, vaid keskealisi kogemustega lapsehoidjaid.
MTÜ Ulata Käsi korraldab lapsehoidjatele ka koolitusi, kus suurem osa osalejaid ongi 40–50-aastased. Mahukas koolitus koosneb 80 tunnist praktikast, 170tunnist auditoorsetest loengutest ja iseseisvast tööst ning annab hea ettevalmistuse. Suurem osa koolitusel osalejatest ongi leidnud endale õpetaja assistendi või lapsehoidjana töökoha juba praktika ajal.
Kes on parimad lapsehoidjad aastal 2018?
Viivika Rehe elab Pärnu äärelinnas eramajas ja hoiab lapsi oma kodus. Tema hoolealused on kaks tüdrukut ja kaks poissi vanuses poolteist kuni kaks ja pool aastat, kõik eri peredest.
Lapsevanemad kiidavad: „Lastel on tema juures nagu teine kodu. Ta on hästi kannatlik, läbinisti heatahtlik ning saavutab lastega ruttu usaldusliku suhte.“
Viivika Rehe töötas kümmekond aastat koolis raamatukoguhoidjana ja pärast seda, kui tema ametikoht koondati, valis lapsehoidja kutse. „Üks tuttav otsis parajasti oma lapsele hoidjat, taotlesin tegevusloa, ja nii see läks,“ meenutab ta. „Alguses käisin lühikest aega peredes lapsi hoidmas, aga tundsin, et oma kodus on mugavam ja turvalisem, ning mulle meeldib ja sobib see variant kõige rohkem. Neli last on just paras hulk, rohkem ei saakski juurde võtta, sest ei jagu käsi. Õnneks meeldib ka abikaasale lastega toimetada ja ta on mulle palju abiks.“
Kuna oma poeg on juba täisealine, polnud kodus keeruline väikesi ümberkorraldusi teha. Laste jaoks on sisse seatud eraldi magamistuba ja mängunurk, aias on kiiged, jalgrattad ja muud mänguvõimalused.
Päevarütmi sai Viivika enda sõnul ruttu paika. „Üks kaheaastane poiss magas siia tulles ainult õues kärus ega olnud nõus voodisse minema. Nüüd läheb ta lõunauinaku ajaks ilusasti voodisse, kuid kodus näevad vanemad sellega endiselt vaeva. Sama lugu on söömisega: minu juures söövad lapsed kõike, oma vanematega kipuvad vahel jonnima.“
Laste päevad mööduvad mängides, joostes, joonistades, raamatuid vaadates ja muidugi ollakse palju õues. „Nad on küll pisikesed, aga oskavad juba koos mängida. Mõnikord minnakse mõne mänguasja pärast ka tülli, aga siis tuleb tõsisemat häält teha ja keelata. Lapsed on toredad ja me saame hästi hakkama. Iga päev juhtub midagi sellist, mis võtab näo naerule.“
Ester Soosaar usub, et oskus lastega suhelda on tal geenides: kui seltskonnas on lapsi, koonduvad nad tema ümber. Foto: Laura Vou
Ester Soosaar töötab Viljandi Kukeräädsiku lastehoius ning hoiab koos paarilisega kaheksat last, kellest noorim on aasta ja nelja kuune, vanim varsti neljane.
Lapsevanemad kiidavad: „Last tema hoolde jättes on turvaline tunne. Ta on nagu pereliige, kes suhtub lastesse soojalt ja hoolivalt.“
Ester Soosaar ütleb, et lapsed on talle alati meeldinud. Pärast keskkooli lõpetamist oli tal kindel soov minna lasteaednikuks õppima, aga läks teisiti ja temast sai hoopis müüja.
Oma unistuse tegi ta aastaid hiljem siiski teoks: käis koolitusel ja on nüüdseks kuus aastat lapsehoidjana töötanud. Lasteaiaga võrreldes meeldib töö lastehoius talle rohkem – rühmas on vähem lapsi ja jõuab igaühele tähelepanu pöörata.
„Päris täiskohaga ma ei tööta, et mul oma viiendas klassis käiva tütre jaoks rohkem aega jääks,“ räägib Ester. „Mina ise lasteaias ei käinud, ema oli minu ja õega kodus nii kaua, kuni me kooli läksime, alles siis läks tööle. Hiljem aitas ta ka minu ja mu õe lapsi hoida, nii et meil oli alati koht, kuhu lapsed jätta.“ Ester leiab, et lapse jaoks on parim, kui ema saab temaga võimalikult kaua kodus olla. „Näen ju, kuidas nad hellust vajavad, sülle poevad ja kallistavad. Praegu pole emadel majanduslikel põhjustel võimalik pikalt koju jääda, vanavanemad aga käivad kõrge vanuseni tööl ja koosolemise aega jääb üha vähemaks.“
Estri sõnul on nende lapsehoidjad valmis last hoidma ka lapse kodus, kui vanematel on vaja kuhugi minna. „Oleme käinud isegi suvepäevadel ja pulmades. Eelmisel suvel oli kaks pulma, kus hoidsime noorpaari ja nende külaliste lapsi. Suurematele korraldasime mänge, väiksematel hoidsime lihtsalt silma peal.“
Lapsehoidja kõige olulisemateks omadusteks peab Ester rahulikkust, kannatlikkust ja rõõmsat meelt ning usub, et oskus lastega suhelda on geenides. „Minu vanaisa oli hästi lastesõbralik, talle väga meeldis lastega tegelda. Tunnen, et ka minul on lastega hea klapp. Kui kuskil seltskonnas on lapsed, tunnevad nad selle vaistlikult ära ja koonduvad kõik minu ümber.“
Anu Prii arvates on lapsehoidja vajalikud omadused mängulisus, rahulikkus, järjekindlus, kannatlikkus ja hea tuju. Foto: erakogu
Anu Prii käib lapsi hoidmas nende kodudes. Ta hoiab kolmes peres nelja last, kes kõik on erivajadusega.
Üks pereisa iseloomustab teda nii: „Erivajadusega lapse puhul ei tea kunagi ette, kuidas lapsehoidja lapsega sobib. Meil on Anuga vedanud, ta on äärmiselt rahulik, alati positiivne. Temast tulvab meelerahu, mida laps toredasti püüda oskab ja mis lapsele väga hästi mõjub. Ta on lapse jaoks olemas mitte samas ruumis viibimise mõttes, vaid ka sisuliselt. Kuuleb, näeb, paneb tähele, teeb kaasa ja pakub ise toredaid tegevusi välja. Ta on vahetu ja loomulik inimene, kes ei püüa meeldida, vaid ongi meeldiv.“
Anu Priil täitub kevadel lapsehoidjana kaks aastat, enne seda töötas majandusalase kõrgharidusega naine 20 aastat riigiametis ja tegi kontoritööd. Ühel hetkel tundis täiskasvanud poja ema, et tahab õppida midagi täiesti uut, ja tegi läbi lapsehoidjakoolituse.
„Kui mulle pakuti tööd erivajadusega lastega, olin nõus, ja mulle on see sobinud,“ räägib Anu. Ühes peres hoiab ta kaht kooliealist poissi, aga ainult mõnikord õhtuti, kuni ema töölt koju jõuab. Päeval käib ta kahes peres, kus on eelkooliealised lapsed.
Kuigi koolitusel käsitleti ka erivajadusega laste teemat, on Anu ise juurde lugenud ja õppinud ning palju oskusi on tulnud töö käigus.
Ta kinnitab, et harjumine ei võtnud palju aega, asjad hakkasid hästi laabuma. „Võib-olla kõige suurem hirm alguses oli, kuidas kõnetu laps minust aru saab, aga saime omavahel suheldud küll. Nüüd tean juba, kuidas keegi käitub, ja oskan reageerida, oleme lastega sõpradeks saanud. Rõõmu teeb see, kui olen lapsele midagi selgeks õpetanud ja märkan, et ta teab neid asju, millest nädal aega tagasi rääkisime.“
Anu sõnul on selles töös vaja olla järjekindel ja endale kindlaks jääda. „Ma ei riidle lastega kunagi, vaid püüan kõike mängu käigus selgitada ja õpetada.“ Mängulisus tuleb tema arvates lapsehoidja ametis alati kasuks, samuti rahulikkus, järjekindlus, kannatlikkus ja hea tuju.
Oma valikut ei ole Anu kordagi kahetsenud. „Tean, et kõik lapsed ei sobi kollektiivi, osa vajab enda kõrvale hoidjat. Tunnen, et töö, mida ma teen, on vajalik.“