KULTUUR

Meie vaimne konditsioneer ehk Millest sõltub õnn?

18. jaan. 2019 Maie Tuulik kasvatusteadlane - 2 kommentaari

Maie Tuulik.

Kaugetel kaheksakümnendatel ilmus Arvo Valtoni lühiromaan „Õndsusesse kulgev päev“. See on Juku elu viimane päev. Ta ärkab hommikul jommis peaga kusagil kraavis ja lõpetab oma päeva ninapidi porilombis. Tema elu viimase päeva tegemised ja sisemised heietused keerlevad selle ümber, kust peaparandust saada.

Raamat on äärmiselt hästi kirjutatud. Kirjanik ei viibuta lugeja suunas näpuga, et viin on paha-paha. Vastupidi, loo edenedes hakkab külajoodik Juku üha rohkem meeldima. Ja mis kõige kummalisem: tema saab kätte selle, mille järel meie alles jookseme! Õnne tipu ehk õndsuse.

Mäletan, kui sassi see raamat minu mõtted lõi. Milleks siis terve elu õppida, vaeva näha, pingutada, kui õndsuseks piisab hoopis vähemast? Kusagilt sattus näppu ka üks pildilugu, kus mööduja hurjutab puu all pikutavat meest: „Miks sa laiskled ega tööta?“ – „Milleks töötada?“ küsib pikutav mees. „Et palju raha teenida,“ vastab mööduja. „Aga mida ma selle rahaga teen?“ küsib pikutaja. „Noh, näiteks sõidad siis, kui ükskord vanaks saad, palmi alla puhkama,“ vastab mööduja. „Las ma pikutan siis parem praegu siin,“ kõlab vastuseks.

Mis on õnn?

Need vanad asjad tulid mulle meelde, kui lugesin Iisraeli ajaloodoktori Yuval Noah Harari üleilmset menukit „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“. Kõikvõimalike muude küsimuste kõrval arutleb autor ka õnne ja õnnelikkuse üle. Ta tuletab meelde, et prohvetid ja filosoofid mõistsid juba tuhandeid aastaid tagasi, et olemasolevaga rahulolu on palju olulisem kui see, et saad pidevalt, mida tahad.

Seda kinnitavad ka tänapäeva uuringud. Õnn ei sõltu objektiivsetest tingimustest – jõukusest, tervisest ega isegi kogukonnast. Pigem sõltub see objektiivsete tegurite ja subjektiivsete ootuste suhtest. Kui asjad lähevad ülesmäge, kasvavad meie ootused ning nii võime ka pärast objektiivsete tingimuste paranemist ennast rahulolematuna tunda. Kui asjad lähevad allamäge, vähenevad meie ootused ja seetõttu võime raskest haigusest hoolimata tunda end sama õnnelikuna kui varem.

Raha teeb õnnelikuks üksnes teatud piirini – kehvades oludes tähendab rohkem raha suuremat õnne, pikemas perspektiivis aga ei ole sellel mõju. Ka haigused võivad õnne lühiajaliselt vähendada, kuid pikaajalist muret teevad need vaid juhul, kui tervis järjest halveneb või kui sellega kaasneb pidev ja kurnav valu. Uurimistulemused näitavad ka seda, et perekond ja kogukond mõjutavad õnnetunnet rohkem kui raha ja tervis.

Biokeemilised mehhanismid

Bioloogide väitel valitsevad meie vaimset ja emotsionaalset maailma biokeemilised mehhanismid, mis on välja kujunenud evolutsiooni käigus miljonite aastate vältel.

„Suurem osa biolooge väidab, et peamiselt määrab õnne ära biokeemia, kuid nõustuvad, et selle juures on oma osa psühholoogilistel ja sotsiaalsetel teguritel,“ kirjutab Yuval Noah Harari.

Meie subjektiivne heaolu ei sõltu välistest parameetritest, vaid selle määravad biokeemilised ained, nagu serotoniin, dopamiin ja oksütotsiin. Kui inimene hüppab lotovõidu pärast, siis on see reaktsioon mitmesugustele hormoonidele, mis tema sees möllavad, ja elektrilistele signaalidele, mida tema aju eri osad üksteisele saadavad. Inimese teevad õnnelikuks meeldivad aistingud kehas. Me saame nautida meeldivate aistingute hetkelist tulva, aga see ei kesta igavesti. Varem või hiljem need taanduvad ja asemele tulevad ebameeldivad.

Meie subjektiivsetel tunnetel puudub igasugune olemus või mõte. Need on kõigest põgusad vibratsioonid, mis muutuvad pidevalt nagu merelained. Kui hakkame neid sisemisi vibratsioone liiga tähtsaks pidama, muutuvad need kinnisideeks ja meie meel läheb rahutuks ja rahulolematuks. Kui puutume kokku ebameeldiva tundega, põhjustab see kannatusi. Meeldivate tunnete puhul kardame, et see kaob.

Selline subjektiivsete tunnete tagaajamine on mõttetu ja väsitav. „Kannatuse põhjus pole valu ega mõttetuse tunne, pigem on selleks tunnete tagaajamine,“ kirjutab Harari.

Rõõmsa- ja nukrameelne biokeemia

„On teadlasi, kes võrdlevad inimese biokeemiat õhukonditsioneeriga, mis hoiab temperatuuri ühtlasena, sõltumata sellest, kas väljas valitseb leitsak või möllab lumetorm,“ kirjutab Harari.

Sündmused võivad temperatuuri ajutiselt küll muuta, kuid konditsioneer viib selle alati endisele tasemele tagasi. Mõni õhukonditsioneer on seadistatud 26, teised aga 18 kraadi peale.

Ka inimeste õnnekonditsioneerid on erinevad. Kui võtta aluseks skaala ühest kümneni, siis on inimesi, kes sünnivad rõõmsameelse biokeemilise süsteemiga, mis laseb nende tujul kõikuda 6 ja 10 vahel, stabiliseerides selle üldjuhul 8 peale. Teised peavad leppima nukrameelse biokeemiaga, mis kõigub 3 ja 7 vahel ja mille stabiilne tase on 5. Juhtugu mis tahes, tema aju lihtsalt ei ole elevuse jaoks loodud.

Meie vaimsel õnnekonditsioneeril on etteantud piirides teatud liikumisvabadus. Emotsionaalset ülem- ja alampiiri ületada on peaaegu võimatu, kuid abielul ja lahutusel võib olla oma mõju nende piiride vahele jäävale alale. Kui inimese kaasasündinud keskmine õnne-tase on 5, ei tantsi ta kunagi metsikult tänaval. Õnnestunud abielu lubab tal aga aeg-ajalt kogeda õnnetaset 7 ja vältida tasemega 3 kaasnevat rusutust.

„Kuidas saab ühildada seda uurimistulemustega, mille järgi abielus inimene on keskmiselt õnnelikum kui vallaline?“ küsib Harari ning vastab: „See ei pea ilmtingimata tähendama, et abielu põhjustab õnnelikkust, sest võib-olla õnnelikkus põhjustab abielu? See tähendab, et serotoniin, dopamiin ja oksütotsiin võivad olla need, mis abielu põhjustavad ja alal hoiavad. Nukrameelse biokeemiaga üksik naine ei pruugi õnnelikumaks muutuda, kui endale mehe leiab.“

Kas õnn on nauding?

Kui nõustuda bioloogilise lähenemisega, siis mängib ajalugu õnne puhul vaid väikest rolli. Ajalugu võib muuta väliseid stiimuleid, mis põhjustavad serotoniini eritumist, kuid see ei saa tekkinud serotoniinitaset muuta ega inimesi õnnelikumaks teha. Kestev õnn saab tulla vaid seestpoolt.

„Kui õnnelik olemine tähendab meeldivate kehaliste aistingute tajumist ja kui meie biokeemia seab aistingute intensiivsusele ja kestusele piirangud, siis on ainus võimalus inimeste biokeemilise süsteemiga manipuleerida,“ oletab autor.

Just sellisele bioloogilisele eeldusele tugineb Aldous Huxley romaan „Hea uus ilm“, kus uue ilma alustala on narkootiline aine soma. Kõigile inimestele antakse iga päev kindel annus somat ning see sünteetiline aine teeb nad õnnelikuks. Kõik on oma olukorraga ülimalt rahul.

„Selline tulevikunägemus tekitab märksa rohkem rahutust kui see, mida George Orwell kirjeldas raamatus „1984“,“ kirjutab Harari. „Huxley maailma tundub enamikule lugejatele koletuslik, raske on seletada, miks see nii on. Kõik on kogu aeg õnnelikud – mis selles halba saab olla?“

Muidugi pole küsimus ainult somas. Uus maailm on üles ehitatud range kastisüsteemi järgi ja kõik peavad tingimusteta alluma kümnele valitsevale ülemkontrolörile. „Ema“, „isa“ ja „kodu“ on rõvedad, kaugest minevikust pärit sõnad, munarakk viljastatakse pudelites. Kuni väljutamiseni liiguvad pudelid konveierliinil ning looteid toidetakse kindlate lahustega. Alamasse kasti määratud lapsi paljundatakse identseteks olenditeks kümnete ja sadade kaupa jms. Uues ilmas puudub võimalus olla mina ise oma individuaalsusega. Üks põhilause on „Igaüks kuulub igaühele“.

Lugesin Huxley raamatu läbi ja veendusin, kui jube oleks sellises uues maailmas elada.

Tähendusrikas elu

Kuigi inimesed on kogenud samasuguseid naudinguid ja samasugust valu, on nad neile omistanud väga erinevaid tähendusi.

Nobeli laureaat Daniel Kahneman palus ühes oma kuulsas katses inimestel kirjeldada nende tüüpilist tööpäeva, võtta läbi kõik sündmused ja anda igaühele neist hinnang vastavalt sellele, kas tegevus inimesele meeldis või mitte. Ta avastas paradoksi selles, kuidas suurem osa inimesi oma elu näeb. Näiteks lapse kasvatamise töö. Kui arvestada sellega seoses kokku kõik rõõmutoovad ja vaevarikkad hetked, osutub lapse kasvatamine pigem ebameeldivaks. Ometi väidab enamik vanemaid, et lapsed on nende peamine õnneallikas.

„Kas siis inimesed ei tea, mis on neile hea?“ küsib autor.

Nende tulemuste järgi võib järeldada, et õnn ei seisne meeldivate hetkede ülekaalus ebameeldivate suhtes. Pigem seisneb õnn selles, et oma elu tervikuna nähakse mõtteka ja väärtuslikuna.

„Õnnel on ka kognitiivne ja eetiline aspekt. Kui sul on, mille nimel elada, siis suudad sa seda teha peaaegu ükskõik kuidas. Tähendusrikas elu võib osutuda äärmiselt rahuldust pakkuvaks ka kõige raskemal ajal, samas kui tähenduseta elu on kohutav katsumus ka siis, kui see on väga mugav,“ kirjutab autor.

Põigates antiigi maailma, juba Aristoteles rääkis sarnast juttu. Kuigi kõik inimesed tahavad elada õnnelikku elu, pole olemas mingit ühtset õnne kõigi jaoks. Aristoteles pidas kõige madalamaks naudingute kaudu saavutatud õnne. Sellel tasandil ei eristu inimesed muust loomariigist. Naudingud ei aita inimesel oma andeid ja potentsiaali välja arendada. Otse vastupidi, naudingutesse sukeldunud inimene võib muutuda halvemaks – inimesest võib saada hunt, eesel, siga või kes tahes.

Kõrgema taseme õnneks tuli Aristotelese arvates pingutada, eesmärgipäraselt üha professionaalsemaks muutuda, osata ja teada kõike, mida teatud valdkonnas tegutsemiseks on vaja teada.

Kõige kõrgema tasandi õnneks pidas Aristoteles seda õnne, mida pakub arusaamine maailma korrast ja toimimisest. Inimene jõuab sinna, kui arendab välja oma kõlbluse ja mõistuse. Inimesel on sünnipärane sund täiuslikkusele ja sellega kaasnevale õnnele. Rõhutagem, et selline õnn on saavutatav vaid kõlbelise ja mõistusliku arengu tulemusena. Uku Masingu arvates inimene selleks siia ilma sünnibki.


2 kommentaari teemale “Meie vaimne konditsioneer ehk Millest sõltub õnn?”

  1. Leelo ütleb:

    Väga hea ülevaade inimeseks olemisest ja selle lese mõtteväli sobib õnnelikkusest. Aristotelese mõtteväli on igati tänapäevane ja selle sisuks on õnnetunde täiustumise sarnasus loomariigile omastest naudingutest. Pingutuste kaudu professionaalsuse ja kõlbluse arengu tõus viib maailma täiuslikuma tunnetuseni. See on inimeseks saamise ja olemise täiustumise tee. Tänuga, ja ka selle eest, et kuigi huntidel on suur perehoidmise elulaad, on see siiski loomariigile omane, hunt kui osavam loom suhtluses inimese, koera ja teistesse loomadesse. Arenenud välja osavateks saakloomade küttimiseks karjana. Kuidas nüüd mõtelda nendest õnnelikest naudingu inimestest, kes laste saamist ja pereõnne ning kaitset ei saagi sallida? Inimkond sai areneda samuti koostöö kaudu.Ikka veel kestev küsimus. Kooliõpetajana olen kogenud perede õnne nende laste edukuse saatjana.

    • Leelo ütleb:

      Vabandan, parandan vea: … ja selle mõtteväli sobib …, nii peaks olema, sõna “lese” on aga asjatult sattunud kese asemel.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!