Miks on lasteaiaõpetajaid raske leida?
Lasteaiaõpetaja amet on üsna spetsiifiline ega sobi kaugeltki igaühele. Kuigi leidub ka erandeid, kinnitab enamus lasteaiajuhte, et erialase ettevalmistusega õpetajaid on üha raskem leida. Foto: Tiina Vapper
Õpetajate Lehes ilmuvatest töökuulutustest on näha, et õpetajaid otsitakse lasteaedadesse aasta ringi. Neid on kõige rohkem puudu Harjumaal ja Tallinnas, aga ka mujal Eestis. Kuigi õppida soovijaid on palju ja konkurss lasteaiaõpetaja erialale ülikoolides üks suuremaid, on õppekohtade arvu viimastel aastatel märkimisväärselt vähendatud. OSKA uuring toob üllataval kombel välja, et vajadus lasteaiaõpetajate järele lähiaastatel mitte ei kasva, vaid kahaneb.
Maardu Sipsiku lasteaia direktor Kristiine Juuse ütleb, et viimase kuulutuse peale ei tulnud kuu aja jooksul ühtki avaldust. Nagu palju kordi varem, tuli tal sõlmida tähtajaline leping kvalifikatsioonile mittevastava õpetajaga. Lasteaed korraldab küll mahukaid koolitusi, mis paraku ei asenda kõrgharidust ega kvalifikatsiooni, mida õpetajalt nõutakse. „Meie lasteaias on mitu pühendunud õpetajat, kes saavad oma tööga suurepäraselt hakkama ja on proovinud ülikooli astuda, kuid on sealt välja jäänud, sest õppekohti on vähe ja konkurss äärmiselt tihe. Miks ei võiks ülikoolid suurendada vastuvõttu sessioonõppesse, kuhu kandideerib palju lasteaedades töötavaid õpetajaid, ning võtta arvesse olemasolevat töökogemust?“ küsib Kristiine Juuse.
Probleem on tuttav lasteaiajuhtidele Eesti eri paigus. Direktorid räägivad, et iga kord, kui mõni õpetaja lapsepuhkusele või pensionile läheb, tuleb korraldada konkurss, mis enamasti lõpeb sellega, et tööle võetakse inimene, kellega saab teha aastaks lepingu. Seadus lubab ametisse võtta ka mistahes muu kõrgharidusega inimese, kellel tuleb pedagoogilise kompetentsuse omandamiseks läbida tasuline täiendkoolitus, mis pole odav ning kuhu pole samuti lihtne pääseda, sest soovijaid on rohkem kui kohti. Samuti ei ole 320-tunnisel koolitusel käinu oskused võrreldavad õpetaja omaga, kes on eriala õppinud kolm või enam aastat. Mis juhtub siis, kui lähiajal suurem osa kvalifitseeritud õpetajatest pensionile läheb, sellele ei julge juhid mõeldagi. Nad ei mõista, miks lasteaiaõpetajate õppekohti on võrreldes varasemate aastatega nii palju kokku tõmmatud.
Ülikooli neljandale katsele
45-aastane Maret on üks neist, kes õppis omal ajal lasteaiaõpetajaks Tallinna pedagoogilises seminaris. Kolmas kursus jäi pooleli, sest tal sündis kaks last järjest. Pärast seda töötas Maret lasteaias 13 aastat, vahepeal vahetas eriala, kuid nüüd on olnud neli aastat samas kohas tagasi, sest tunneb, et see on tema õige amet. „Diplomi puudumine minu töö kvaliteeti ei muuda, küll aga tekitab ebakindlust, et igal aastal tuleb teha uus leping.“
Maret räägib, et on üritanud kõrgkooli sisse saada kolm viimast aastat. „2016. aastal proovisin Rakvere kolledžisse, see oligi viimane aasta, kui seal vastuvõtt toimus. Vastu võeti 25 inimest, mina olin nimekirjas 26., esimene, kes välja jäi,“ jutustab Maret. „Terve suve lootsin, et keegi loobub ja pääsen õppima. Kui kooli helistasin, selgus, et 25 võeti vastu varuga, tegelikult oli kohti 20. Kaks korda olen käinud katsetel Narva kolledžis. Eelmisel suvel läks mul vestlusel väga hästi, sain 96 punkti ja olin ka lõputunnistuse keskmise hindega keskmiste seas. Olin üsna kindel, et selle tulemusega olen sees. Paraku jäin jälle välja ja olin väga löödud.“ Maret arvab, et ülikoolid võiksid arvesse võtta ka lasteaias töötamise staaži ja kogemust, mis näitab, et sisseastujal on õpetaja vastutusrikkast tööst ettekujutus ja soov seda teha. Otse koolipingist tulnul võib küll olla parem lõputunnistus, kuid elu on näidanud, et paljud neist lasteaeda tööle ei jää. Kuigi Mareti esimene emotsioon oli, et jäägu see viimaseks korraks, ei jäta ta jonni ja tahab sel suvel uuesti proovida.
Eriti populaarne on sessioonõpe
Tartu ülikoolis võetakse sel aastal koolieelse lasteasutuse õpetaja erialale vastu 45 üliõpilast: 20 päeva- ja 25 sessioonõppesse. Samasugune vastuvõtt, ainult ümberpöördult: 25 päeva- ja 20 sessioonõppesse on olnud kõik viimased aastad.
Õppekava programmijuht Pille Nelis: „Sessioonõppe osa suurendasime seepärast, et konkurss sinna on järsult kasvanud: 2016. aastal oli 4,6, 2017. aastal 9,8 ja 2018. aastal 7,5 inimest kohale. Samas oli päevaõppesse soovijaid 2016. aastal 3,3, 2017. aastal 2,8 ja 2018. aastal 3,2 kohale. Magistriõppe õppekava suletakse, kuid sinna polnud ka suurt tungi, sest koolieelse lasteasutuse õpetajal magistrihariduse nõuet ei ole, ta saab oma kutsekompetentsuse kätte bakalaureusekraadiga. Õpe kestab kolm aastat. Neljas on kutseaasta, mille soovitame samuti kõigil läbida.
Erialakatse koosneb testist ja kutsesobivusvestlusest, mille käigus selekteerime välja parimad. Õppekava on väga populaarne ja hea meelega võtaksime vastu rohkem üliõpilasi. Praegu ei näe ülikool ühelgi õppekaval ette õppekohtade arvu suurendamist, see saaks toimuda ainult mõne teise õppekava sulgemise või õppekohtade vähendamise arvelt, samuti juhul, kui õppekohtade arvu suurendamine on riigi huvi, nagu näiteks logopeedia ja eripedagoogika õppekava puhul.“
Tartu ülikooli Narva kolledžis saab õppida koolieelse lasteasutuse õpetajaks mitmekeelses õppekeskkonnas, õppetöö toimubki osaliselt eesti, osaliselt vene keeles. Õppetalituse juhataja Natalia Kravtšenko sõnul võetakse tänavu teist aastat üliõpilasi vastu ainult sessioonõppesse ja riiklik koolitustellimus on 34 kohta. Eelmisel aastal oli konkurss 3,5 inimest kohale, kusjuures õppima tullakse üle Eesti.
Konkurss ligi kümme kohale
Tallinna ülikoolis võetakse tänavu alushariduse pedagoogi erialale bakalaureuseõppesse vastu 60 üliõpilast: 30 päeva- ja 30 sessioonõppesse. Magistriõppes on kohti 20. Konkurss oli eelmisel aastal magistriõppes 3, bakalaureuseõppes 2,7 ja sessioonõppes koguni üle 9 inimese kohale.
Tallinna ülikooli haridusteaduste instituudi direktor Tiia Õun usub, et eriala populaarsus on seotud eelkõige õpetajaks pürgijate missioonitundega, sest tuntakse, et last kasvatades on võimalus maailma mõjutada ja muuta. Vähetähtis pole seegi, et lasteaiaõpetaja palk, mis on olnud aastaid murekoht, on tõusmas võrdseks kooliõpetaja palgaga. „Kuna eriti populaarne on sessioonõpe, oleme paindlikult kohti ümber jaganud ning võtnud päevaõppesse vastu vähem ja sessioonõppesse rohkem, sõltuvalt sellest, kui palju on häid kandidaate. Esmatähtis ongi kvaliteet. Kõigil sisseastujatel tuleb teha akadeemiline test, lisaks e-etteütlus, kirjalik essee ja kutsesobivusvestlus,“ selgitab Tiia Õun.
Vastuvõttu suurendada ülikool siiski ei kavatse. Vastuvõtuarvude aluseks on ülikooli ja haridusministeeriumi vahel sõlmitud haldusleping, mis omakorda tugineb OSKA raportis välja toodud hinnangule, et Tallinnas ja Tartus valmistatakse lasteaiaõpetajaid ette piisavalt.
Vastuolu teooria ja praktika vahel
Õpetajate Leht kirjutas lasteaiaõpetajate nappusest ka neli aastat tagasi, 2015. aastal. Ajendiks sai alushariduse juhtide ühenduse korraldatud küsitlus lasteaedades üle Eesti, kus uuriti pedagoogilise personali vajadust lähiaastatel. Selgus, et seoses staažikate õpetajate pensionile siirdumise ja uute rühmade avamisega on juurde vaja üle 400 õpetaja. Pärast seda, kui 2015. aastal liitusid Tallinna ülikooli kasvatusteaduste instituut ja pedagoogiline seminar ning aasta hiljem toimus viimane vastuvõtt alushariduse pedagoogi erialale Rakvere kolledžis, on õppekohtade arvu hoopis märkimisväärselt vähendatud.
OSKA tööjõu vajaduste prognoosis aastani 2020 on kirjas, et 44% meie õpetajatest on vanemad kui 50 aastat, üle 60-aastasi on 15%, mis toob kaasa nende asendamise vajaduse. Samuti suurendab vajadust rohkemate õpetajate järele kaasava hariduse rakendamine lasteaias. Teiselt poolt tuuakse välja õpetajate arvu vähenemise asjaolud: nimelt väheneb kuni kuueaastaste laste arv prognoosi järgi ca 4%; teiseks minnakse lasteaedades üha enam üle 1+2-süsteemile, kus rühmas töötab üks õpetaja ja kaks teda abistavat töötajat.
Kokkuvõttes hindavad eksperdid, et vajadus uute lasteaiaõpetajate töökohtade järele puudub, pigem väheneb töökohtade arv umbes 700 ametikoha võrra. Praktikute jaoks on saadud järeldus üllatav, sest tegelikkuses paistab pilt teine. Võimalik, et kõiki tahke pole siiski arvesse võetud. Et teada saada, kui palju lõpetajatest üldse jõuab tööturule, võiks võrdlevalt uurida päeva- ja sessioonõppe lõpetanute kutsekindlust.
KÜSIMUS JA VASTUS
Tartu Meelespea lasteaia direktor ja alusharidusjuhtide ühenduse juhatuse esimees Heda Kala, kas teie hinnangul on lasteaiaõpetajaid praegu tööturul piisavalt?
Kui me räägime lasteaeda sobivatest erialase ettevalmistusega õpetajatest, siis neist on jätkuvalt puudus. See on kõigi piirkondade probleem. Meie lasteaias on praegu viis, eelmisel aastal oli üheksa inimest lapsepuhkusel ja neile asendajaid leida on praktiliselt võimatu. Olen OSKA uuringuga kursis ja tean, et selles tehtud analüüs on väga põhjalik. Tegu on riigi vaatega õpetajate vajadusest, kus on tööjõuna arvestatud ka kooliõpetajaid, kes õpilaste arvu vähenedes ilma tööta jäävad. Viimase paari-kolme aasta jooksul on kooliõpetaja haridusega inimeste osakaal tööturul märgatavalt tõusnud. Lasteaiaõpetaja kohale kandideerinud õpetajate väitel ei lahkuta koolist mitte ainult koondamise tõttu, vaid seepärast, et töö on pingeline: õpilased on keerulised, lapsevanematega on probleeme, kaasava hariduse põhimõte pole õpetaja seisukohalt põhjalikult läbi mõeldud.
See, et kooliõpetajaid nähakse lasteaias töötamas, on hea võimalus leida pedagoogi ettevalmistusega õpetaja, seda enam, et lasteaeda on tööle asunud mittepedagoogilise kõrgharidusega inimesi.
Samas, kui nad pole õppinud ülikoolis eelpedagoogikat, arengupsühholoogiat ja mis kõige olulisem, didaktikat, peavad neid hakkama välja õpetama juhendajad ja mentorid lasteaias. Muidugi tuleb kasutada ka kõiki tasuta ja tasulisi koolitusvõimalusi.
Kuidas saame rääkida ühe õpetaja süsteemi laialdasemast kasutuselevõtust, kui assistentidele pole praeguseni ei kvalifikatsiooninõudeid ega tasemekoolitust?
Ühe õpetaja mudel ei ole eesmärk omaette, see on võimalus, mitte reegel. Igapäevatöös on näha, et üha rohkem on lasteaedades segarühmi, kus on koos eri vanuses lapsed. Sellises rühmas tuleb õpetajal teha palju individuaalset ja rühmatööd ning ta ei tule ülesannete ja vastutuse jagamisega abistavatele töötajatele, teisisõnu rühma meeskonna juhtimisega lihtsalt toime. Kuulun ka uue alushariduse seaduse väljatöötamise töögruppi ja olen aru saanud, et töögrupi ühine eesmärk on ikka lasteaia töö kvaliteedi tõus, mitte selle langetamine.
Kas see pole samuti märk kvaliteedi langusest, kui lasteaias jääb üha vähemaks erialase haridusega õpetajaid?
Jah, tööturgu kui tervikut vaadates võib olla justkui kõik korras, aga asutuse seisukohalt on väga raske, kui tuleb tööle võtta hoopis muu haridusega inimene, kellel puuduvad väikelastega töötamiseks teadmised ja oskused ning kellest mõni tuleb lasteaeda tervisekindlustuse pärast. Pedagoogilise hariduseta õpetajaid tuleb hakata alles välja koolitama, mistõttu tööandja eelistab erialase ettevalmistusega õpetajaid. Oleme alushariduse juhtide ühenduse juhatusega arutanud, et uuringut tööjõu vajaduse kohta tuleb korrata, sest viimasel ajal on avatud uusi lasteaedu, loodud juurde uusi rühmi ning tundub, et ka sündimus on hakanud pisitasa tõusma.
Jah, väga huvitav olukord oli 2017 aastal TÜ sisseastumisel, kui 7 lasteaiaõpetajat tööstaaziga püüdsid sisse astuda aga ühtki neist kaasaarvatud mind Ülikooli ei võetud.
Ootan aega, kui ministeeriumis ja ülikoolides mõistetakse, mis tegelikult riigi alusharidusega toimub. Kas meie, asutuste juhtide, arvamus pole tõesti enam oluline? 1+2 süsteem?! See on võimalus, et hommikul on direktoril inimesed rühma saata ja lapsed on valvatud. Inimesed, aga mitte alati õpetajad. Aga mis seal rühmas edasi toimuma saab- seda vahel ei tasu kommenteerida. Sügisel käis töövestlusel tütarlaps, kes oli äsja ülikooli sisse saanud klassiõpetaja erialale. Talle anti assistendiks inimene, kellel polnud üldse mingit aimdust lasteaiatööst ja tööpõld ootas 6-7 aastaste rühmas. Tütarlaps tuligi sellest lasteaiast ära, sest sisuliselt ta oli alles ise assistendi teadmiste ja oskustega. Ühes avatavas lasteaias ei olevat ühtegi alushariduse õpetaja paberitega kandidaati konkurssile ennast esitanud. Minul endal töötab lasteaias 24 õpetajat, kellest 8-l ei ole erialast haridust. 7 nendest on viimase 1-4 aasta jooksul tööle asunud. Mulle assistendi süsteem meeldib, aga eelduseks peab olema tugev eriharidusega õpetaja, kelle kõrval assistent ise areneb ja kasvab õpetajaks. Minu lasteaia 24-st õpetajast on 5 õpetajat vanuses 60+ ja 70+. Hoian hinge kinni, et nad ühel aastal kõik pensionile ei läheks. Alushariduse kvaliteet langeb kvalifitseeritud tööjõu puudumise tõttu iga aastaga. Kvaliteet oli kõrge 10-15 aastat tagasi, kui õpetajaid julgustati kõrgharidust omandama. Kohti jagus ja õpetajad aina õppisid, paljud ka magistriõppes. Ka mina leian, et ülikool peab hakkama vastu võtma mitte 30-40 tudengit aastas, vaid sadakond ja nii mitu aastat järjest ja alles siis ehk hakkab õpetajadefitsiit kaduma. Palun võtke eelisjärjekorras vastu töötavad õpetajad ja viige sisse soovituse nõue töökohast. Meie, direktorid, ju teame, keda me soovime endale majja tagasi tööle.Kummardan sügavalt nende inimeste ees, kes on otsustanud oma elutee siduda alusharidusega- need on enamuses missioonitundega inimesed. Eriti praegu, kus puudu on kvalifitseeritud tööjõust, on puudulik tugisüsteem, erinevast kultuurist ja nõudmistega lapsed ning lapsevanemad jne. Väga soovin, et ülikoolide inimesed võtaksid eest roosad prillid ja näeksid eesti alushariduse tegelikku olukorda. Kvaliteetseks muutub see alles siis, kui meil on taas tööle võtta vastava haridusega õpetajaid ja tugispetsialiste.
Just 60-70-aastased saavadki endale lubada lasteaias töötamist, kuna neil on reeglina väljamakstud elamispind juba olemas.
Ja oma lapsed juba koolitatud ning tööl, tihti välismaal.
Nooremal inimesel oleks lasteaias töötamiseks reeglina missioonitundele lisaks ka ülalpidajat vaja!
Täiesti nõus!
Vanad olijad on tööl lasteaias kui kalad vees ja teenivad pensionile kenasti lisa. Noored ôpetajad tulevad selleks eluperioodiks, kui oma lapsele kohta vaja.
Heameelega õpiks õpetajaks (töötan hetkel ōp abina), aga sisseastumisel nõutakse inglise Keele oskust. Keskkooli ajal sai algtasemel õpitud, kutsekas oli algtasemel õpetus, aga sellest jääb väheks. Võtaks tunde,aga siin “maal” pole kursuseid, päeval pean tööl olema. Kui sisseastumiskatsetel oleksid teised tingimused, siis õpiks hea meelega kaugõppes õpetajaks.
Kurb, et kuigi konkurentsi on palju, siis on Tallinn õppekohtade juurde toomise asemel neid vähendanud. 30 asemel on nüüd 25. Õnneks Tartu töötab targemalt, neil on nüüd kohti 30 ja võtavad vastu varuga (hetkel vastu võetud 35, kui keegi loobub siis jääb vähemaks).