Minge mängige vahetunnis lastega lumesõda!

11. jaan. 2019 Raimond Pääru Rocca al Mare kooli õpetaja - 2 kommentaari

Raimond Pääru.

Loodetavasti on meil ees ilusad talvekuud. Vaadates tagasi eelmisele õppeaastale, meenub mulle mullune esimene lumi. Liikusin just koolimajja, et anda oma viimased matemaatikatunnid kuuendale klassile. Kõndisin parklast kooli poole ja nautisin oma õlgadele langevaid esimesi lumehelbeid.

Meenutasin, kui ilus aeg aastast oli see siis, kui veel ise põhikoolis õppisin. Söögivahetunnil jooksime kohe õue ja esimene lumesõda võis alata.

Meenutasin oma kooliaega ja jõudsin igatsust lumesõja järele tunda vaid mõne sekundi, kui trepist üles minnes tabas mind esimene lumepall. Ehmatusest tõstsin pilgu ning märkasin kahte kuuenda klassi õpilast, kes samuti ehmunult (ju oli nende lumepall mind tabanud kogemata) ootasid karistust. Õpetajana oleksin ilmselt pidanud lapsi noomima või kratist kinni haarates nad koolimajja klassijuhataja ette tarima, kuid selle asemel asetasin oma kohvri maha ning kuulutasin neile sõja.

Järgmised viis minutit toimus intensiivne jooks ja lõbus talve nautimine lumemöllus. Ka pärast talve käisin oma õpilastega aeg-ajalt terrokaid, kulli jms mängimas. Paar korda proovisin isegi tunnis peastarvutamist ja jooksumänge omavahel siduda.

Kehaline trenn turgutab vaimu

Nüüd aga hoopis teisel teemal. Suure spordisõbrana olen uurinud, kuidas mõjutab liikumine ja treening inimese keha ning aju. Sport üleüldiselt, kuid eriti jooksmine ja intervalltreeningud mõjutavad meie aju väga mitmekülgselt, ning on väga kasulikud. Aastakümnete jooksul on Euroopas, Ameerikas ja ka mujal korraldatud uuringutega tõestatud, et treeninguga tekib kehas palju kemikaale ja hormoone – olete vast kuulnud headest viguritest, nagu dopamiin, endorfiinid või serotoniin, kuid on ka sellised tegelased nagu stressihormoon kortisool ja veel palju muud.

Ajukeemia muutuste põhjal on avastatud, et kehaline treening parandab mälu, suurendab stressitaluvust, mõjub antidepressandi ja rahustina ning hõlbustab keskendumist.

Põikan nüüd veel kolmandale teemale, et lõpuks kõik eelnev tervikuks siduda. Mul diagnoositi lapsena aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH). Piltlikult öeldes on selle vari saatnud minu tegemisi ja toimetusi terve elu. Mida see diagnoos endast täpsemalt kujutab, võib igaüks internetist otsida, kuid lühidalt räägin sellest kohe.

Me kõik asume ATH-skaalal mingis punktis, mis tähendab, et meil kõigil on vahel probleeme tähelepanu hajumisega. Eriti istudes mõnes surmigavas koolitunnis. Kuskilt jookseb aga piir, mille ületamisel pannakse sulle diagnoos. Tihtipeale järgneb sellele ravimitega turgutamine.

Kuidas see täpsemalt toimib? Meie kehas mängib väga olulist rolli selline orgaaniline ühend nagu dopamiin. Dopamiinil on ajus palju funktsioone, millest tuntumad on seotud motoorika, motivatsiooni ja naudingute kujunemisega, aga ka une, tähelepanu, töömälu ja õppimisega. Madal või valesti reguleeritud dopamiinitase tekitab müra ja hoiab preemiasüsteemi väheaktiveerituna, mistõttu on raske keskenduda.

Enamik ATH ravimeid toimib dopamiinitaset tõstes. Nüüd kõige olulisemast: kehaline aktiivsus tõstab samuti dopamiinitaset ja seadistab keskendumis- ja preemiasüsteeme, mis on arvatavasti tähtsaim põhjus, miks liikumine ja treening keskendumisvõimele nii kasulikud on, olgu sul ATH või mitte.

Tänapäeval teame, et dopamiini tase tõuseb esmajoones pärast kehalist aktiivsust – paar minutit pärast trenni lõppu – ja püsib kõrge 1–2 tundi. Tänu sellele on inimene pärast trenni ergas, keskendunud ja rahulik. Dopamiin mõjub otsmikusagarale mitmel olulisel moel. Just otsmikusagar ja eriti selle eesmine osa ehk eesajukoor langetavad ajus otsuseid.

Eesajukoor on aju juht ja kõige arenenum osa. Siin asub võime mitte tegutseda hetkeimpulsi ajel, vaid järgida pikaajalisi eesmärke. Samuti on siin keerulised mõtlemisega seotud funktsioonid, nagu abstraktne, matemaatiline ja loogiline mõtlemine. Otsmikusagaras juhime suures osas ka oma keskendumisvõimet.

Tehke üks lõbus intervalltreening!

Miks ma räägin üldse ATH-st ja keskendumisvõimest? Rootsis korraldatud uuringud näitavad, et kui 2000-ndate alguses oli ATH-diagnoosiga laste osakaal 1%, siis kümmekond aastat hiljem juba 5% kõikidest Rootsi lastest. Kusjuures arvatakse, et diagnoositakse pelgalt pooli juhtumitest. See tähendab, et praeguseks on juba ligikaudu 12% lastest ATH diagnoosiga või nii-öelda selle potentsiaaliga.

Lapsed on varasemast rahutumad, nende tähelepanu hajub kergesti – seda eriti koolitunnis! – ja keskendumise ning hetkeimpulsside allasurumisega on tõsiseid raskusi.

Nüüd võtan oma eelnevad mõtted kokku ja seon need üheks arvamuseks: minge mängige vahetunnis lastega lumesõda! Selle asemel et lasta neil kükitada vahetunnis telefonis, julgustage neid mängima vanu häid jooksumänge, mis muudavad nad kehaliselt aktiivsemaks.

Sest mida muud on ukakas, kull, terrokad, lumesõda jms kui mitte üks korralik intervalltreening – laps sörgib, teeb vahepeal kiireid sprindilõike, siis luurab ja sörgib jne? Muidugi tuleb kõik hoida kontrolli all ja mitte lasta end katki joosta või kukkuda.

Nutiekraanide päev läbi vahtimine muudab kõik halvemaks: ekraanidest kiirgav sinine valgus tõstab valguse kindlate värvsustemperatuuride ja -spektrite tõttu kortisooli taset ja võib sarnaselt jooksuga muuta inimest küll erksamaks, kuid väljendub hüperaktiivsuses ja keskendumisraskustes.

Jooksmine ja mängimine ei ole laste jaoks lihtsalt lõbus tegevus, vaid ülimalt oluline nende füüsiliseks ja vaimseks arenguks.

Ideaalne oleks, kui iga koolipäev algaks kehalise kasvatusega, kuid see on raskesti teostatav – kuigi maailmas on ka neid näiteid. Õpilased palugu agaramalt, et ilusate ilmade korral tehtaks tunde õues või kaasataks õppimisse kehalist aktiivsust.

Õpetajad, kaaluge liikuvate tundide läbiviimist ning kui ise ei jaksa või ei taha kaasa joosta ja möllata (kuigi luban, et see on lõbus), proovige vähemalt lastele seda toredat tegevust pakkuda. On meeldiv üllatus, kui näed, kui rahulikult lapsed järgmises tunnis istuvad ja millise keskendumisega kaasa töötavad. Mõne aeglasemagi pea jagab asju nüüd välgukiirusel.


2 kommentaari teemale “Minge mängige vahetunnis lastega lumesõda!”

  1. Külli ütleb:

    Tere! Tore on lugeda, et on veel õpetajaid, kes mõtlevad minuga sarnaselt. Olen juba mitmeid aastaid oma klassi lastega iga päev ja iga ilmaga pikemal vahetunnil õues käinud. Teisel vahetunnil mängime võimlas palli. Lapsed on need, kes vahel õpetajat tagant utsitavad, et ikka õue ja võimlasse saaks minna.

  2. Kristiina ütleb:

    Nii tänulik selle jagamise eest, Raimond Pääru!

Leave a Reply to Külli

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!